"Ideaalne  ja  Reaalne  Valedetektor" /  31.01.2011
 

27.-29.  jaanuaril  ilmusid  Päevalehes  ja  Postimehes  kaks  artiklit  pealkirjadega  "Urmas Vadi: kuidas sai  Savisaarest Juudas,
Tättest Jeesus ja mis sai edasi"  ja  Andres  Maimiku  "Canossa teekond*: valest ja vastutusest poliitikas ja meedias".  Oli veel kolmas: 
"Martin Vällik: mehed, kes jõllitavad kitsesid ehk psühholoba Eesti sõjaväes"  aga  see  liigitub  rohkem  riigikaitse  establishmendi  tervemõistuslikkuse  valdkonda  kuigi  teema  poolest  siserännakutest  kehamaastikel  sobiks. 

Algus. 

Minu  seisukohad  Maimiku  artiklis  esitatud  ajakirjandus-  ja  meediakäsitlusest  on  teatud  häälestuserinevustega,  mida  kavatsengi 
vastukaaluks  seekord  detailsemalt  esitada.  Eelmine  kord  vastandudes  Kiva  kunstiteooriatele  oli  teemaks  Tõde,  seekord  valin  Maimikule  lähedase  Vale,  mis  loob  tervikliku  komplekti  kõikjal  fookusesse  tõusvast  kahest  lipulaevast  nii  politiika,  kunsti-  kui  filmivallas.   Tõde  ja  vale  ongi  nagu  need  parameetrid  millega  kultuuris  tegelikult  opereeritakse,  asendamatud  relvad  millega 
vastaseid  piitsutada.  Mis  siis,  et  pigemini  kuuluvad  oma  kõlbelise  kasutusrohkuse  poolest  ehk  vaid  mõne  Kiriku  seinte  vahele. 
See  on  vist  70-ndatel  sündinud  generatsiooni  hilinenud  arengufaasi  tunnus  hetkel - kõik  katsetavad  oma  lapsepõlve  usu 
riismeid,  et  saada  kontakti  ja  kõneleda  otse  universumiga.  Asendame  Tõe  ja  Vale  sõnadega  objektiivsus  ja  subjektiivsus  
saame  aga  kaasaegsema  tõlgenduse  ja  võibolla  hoiame  ka  ära  mõned  ebasoovitavad  vanatestamentlikud  tulevikukonfliktid.

Mikspärast  Canossa teekond  ehk  keisri  patukahetsuskäik  paavsti  juurde,  siis  võib  vaid  oletada,  et  põhjuseks  ilus  ümmargune 
aastaarv 1077 ( numeroloogia ? ).  Sama  kauged  võrdlused  käivad  kodumaise   Juudase  ja  Jeesuse  kohta  Vadi  artiklis.  Talt  võikski  küsida  kuidas  peaks  tema  pealkirjastatud  versiooni  puhul  välja  nägema  Tätte  reetmine  Savisaare  poolt ?  Meedias  küll  veidi  
ebatäpset  kasutamist  leidev  metoodika  levib - rääkides  ühest  saad  viidata  veel  kellelegi  teisele  tekitades  niiviisi  aja-  ja ruumi-
dimensioonide  ülest  väärtust, mis  tõenäoliselt  kõneleb  meie  kaasaegsetega  palju  efektiivsemal  moel.  See  ongi  selline  maagiline  võlumaailm,  mis  otsib  kinnitust  pseudoreligioosselt  meelestatud  kultuuriväljast.  Kangelane  on  ka  see  kes  suudab  taolise  vaimu  valamisega  korrastada  ühiskonna  pereväärtusi  nagu  soovitused  oma  vigade  varajasest  tunnistamisest,  õigeaegsest  kahetsusest  
ja  lood  ohvrimeelsete  sundmõtete  paratamatusest.  Muidugi, küllastumine  kõikjal  pealesunnitavast  pateetilisest  nonsensist,  eriti  religioossest,  ei  ole  midagi  uut,  see  on  samuti  aastakümneid  kestnud  igamehe  kannatus.  Lisaks  Scorsese  kinotööle  Kristusest  eksisteerib  veel  humoorikas,  kuid  täpne  Pythoni  "Briani  Elu".

Iseasi  kas  taolisest  perspektiivikast  kultuurikontseptsioonist  hetkel  süvenevas  kriisis  aeleva  maailma  kontekstis  enam  kasu  on,  olukorras  kus  inimesed  üha  enam  ise  oma  mõistust  on  sunnitud  kasutama.  Seal  siiski  eksisteerib  see  kriitiline  hulk  kes  on  võimelised  tajuma, et  sellest  sümboolikast  jääb  juba  väheks.  Et  oma  võimu  tõhusust  katsetavate  kultuuritädide  aeg  Eestis  on 
läbi - finito.  Asi  mida  me  valede  ajastul  oma  järeltulijatele  võiksime  hoopis  õpetada  on  kuidas  ära  tunda  avalikkuses  toimuvaid 
manipulatsioone  ( kuidas  kujundatakse  rahva  meelsust )  ja  oma  isikuvabaduste  kaitset.  Vastasel  korral  piirduvad  ka  Eesti  kultuuri-
ruumi  sadismiprobleemid  vaid  tähelepanu  ja  vastutust  kõrvalejuhtivate  kinotöödega  olelusvõitlusest  halvatud  haridusüsteemis  ägavate  kooliõpilaste  vägivallast.  Filmi  "Klass"  edasiarenduseks  valmis  samateemaline  seriaal,  kodumaine  politsei-  ja  roimauurijate  müsteerium  ketrab  end  vist  juba  aastaid ?  Puudu  on  veel  omarahvuslik  vampiiriseriaal,  aga  lootust  on, sest  nõiavõistlused  ja nõukateema  on 
juba  olnud.  Nii  või  teisiti,  pole  mõtet  sisulist  kvaliteeti  taga  nõuda  kui  filmitööstuse   peaeesmärgiks  niikuinii  peliskaudne  publiku- menu  ja  sellelt  teenitav  raha.  Rasked  ajad  kus  raha  vähe  paneb  autoreid  muidugi  teistsugust  leksikat  kasutama,  rääkima  kasvõi  idealistlikel  teemadel.  Minupärast  näiteks  rännaku  sõdurid  oma  vastupidavustestides  aga  paremal  juhul  keeldugu  hoopis  militaar- teenistusest  ja  sõjamissioonidest  võõrastel  territooriumitel !  Vällikule  võikski  esitada  küsimuse,  et  mis  vahet  on  sobilikul  või  ebasobival  kaiseväegede  sõduril  kui  mõlemad  ühtviisi  ajupestud ?
Probleem  ongi  nagu  selles, et  inimesed  elavad  eri  tingimustes,  pärinevad  eri  generatsioonidest  ega  suuda  seda  adekvaatselt  
mõista.  Ma  soovitan  aga  sellisel  juhul  rohkem  arendada  oma  mõtlemis-  ja  visualiseerimisvõimeid.  Mitte  piirduda  lihtsalt  hobiga  
"tunda  huvi  näitlejate  vastu  kellest  on  saanud  kirjanduslikud  tegelased".  Ma  võib-olla  ka  eksole  tahan  näha  kuidas  minu  praegu  valmiv  artikkel  dekonstrueerib  kõigi  senise  mõtlemisprotsessi  kunstlikuse.  
Objektiivne  oleks  siiski  öelda,  et  need  kultuurilised  märgid  ja   teosed,  mis  ei  lahenda  ühiskonnas  võidutsevat  üüratut  majandusliku ebavõrdsuse  soodustamist,  on  kasutud.  Iga  järjekordne  näitlik  mõttekatsetus  sõja  ja  sõdurite  hingeelu  teemal  ei  tähenda  riigi  vägivallapoliitika  juures  sisuliselt  mitte  midagi.  Alustada  tuleks  hoopis  kultuurilist  survet  sellelesamale  Eesti  avalikkusele
ja  meediale, mis  soosib  igati  poliitilise  ladviku  koduvägede  väljaõpet  sõjakolletes.  See  ongi  see  võimualdis  patriootlik  ajakirjanduslik  alge  kust  kogu  muu  vägivald  alguse  saab.  Kui  sõdurid  tapavad  terroristidest  iraaklasi  ja  afgaane,  siis  miks  ei  võiks  õpilased  üksteist  koolis  peksta ?  Miks  ei  või  ajakirjandus  või  kultuurivaldkond  sel  juhul  koostööd  teha  Kaitsepolitseiga ? 

Maimik  oma  artiklis  tahab  viidata  põhimõtteliselt  sellele  ( täpselt  nagu  ka  Kiva  Tõe  teemal ),  et  pisike  Vale  saab  eskaleeruda 
ainult  suuremaks - parem  oleks  kohe  oma  viga  tunnistada,  muidu  Andestus  ei  tule  ( huvitav  kellelt,  kas  tõesti  meedialt ? ). Kujutan  ette,  et  siis  mastaapsemat  sorti  valedele,  näiteks  need  mis  puudutavad  hästiorganiseeritud  korruptsiooni,  valitud  ajalookäsitlusi  või  näiteks  riigikaitse  struktuuride  ja  rahamaailma  mõju  kultuurile,  see  reegel  ei  avaldu ?  Teatud  pahelised  tunnusliinid  tunduvad  ühe  väikeriigi  puhul  isegi  ehk  jäädavalt  omased,  püsivad  ja  ka  kodused ?  See  on  see  puutumatu  tume  infoväli  ja -võrk,  mille  hüvesid  "avalikkust"  esindavale  siseringile  vajadusel  jagatakse.  Nt.  politsei  poolt,  kuid  miks  mitte  lihtsalt  vabatahtlike  riigipatriootide  vihjete  läbi.  Selles  mõttes  ajakirjanduse  kui  viienda  riigivõimu  funktsioon  töötab,  ta  on  nagu  isikustatud  võrdne  subjekt  vastamisi  ükskõik  kelle,  kasvõi  mõne  töötu  suitsidaalse  eestlasega ( Jüri  Üdi  Klubi ? )  ja  tema  allikad  peavad  olema  ausees ( st.  seaduslikult  kaitstud ).  Vastasel  juhul  ei  saa  süsteem  töötada,  ajakirjanik  jääb  oma  mõtetega  üksi  ja  kaotab  oma  positsioonid. 
Asi  mis  suurte  kollektiivide  ( nagu  meedia )  puhul  samuti  hästi  töötab  on  puutumatuse  teema.  Olles  üks  paljudest,  väheneb  isikliku  vastutuse  osakaal.  Samuti  on  sul  alati  ametialane  juurdepääs,  et  avaldada  vajadusel  selgitusi  ( plaane  võib  seada  ka  mitmekesi ).  Eriti  kasuks  tuleb  seejuures  erialane  kompetents  kõigis  eluvaldkondades.  Nii  võib  omandada  kontseptuaalse  võime  väita  ükskõik  mida  ja  kellele - mängida  akadeemikut,  sõjaväelast,  kultuuritegelast,  poliitikut,  ajakirjanikku... Miks  mitte  tõesti  siis  juba  tervet  riiki ?  Taolist  vabadust  on  kuulutanud  varasemalt   ajakirjanik  Juku  Raid.  Sellist  kerglast  suhtumist  soodustab  ajakirjanduslik  rutiin  ja  
üleolek  süsteemi  mittekuuluvatest  inimestest.  Need  on  hoiakud  mis  ainult  õhutavad  iganenud  ajaloo  jõumänge.  Mingi  vabama  vaimu  kohalolu  võite  siinjuures  ära  unustada - seda  ei  eksisteeri, on  vaid  poliitilised  survemeetmed.  Vajadusel  ka  selgemalt  artikuleeritud  ähvardused.  Näiteks  ma  olen  täiesti  kindel, et  üheks  Raidi  ajakirjandusliku  koolkonna  loomuomaseks  koostisosaks  on  seesama  paratamatu, "mõistetav"  vägivald.  Pedagoogilises  mõttes,  arvan,  umbes  nagu  politseil.  Samas,  kogu  see  nn.  tarkus  põhineb  ka  eranditult  poolikutele  sündmustele  nagu  nt.  venelaste  mäss  2007 aastal.  Sest  mida  näiteks  õpetas  Raidile  oma  eesmärkide  
täitumisel  Pronkssõduri  likvideerimise  osas,  ühe  vene  nooruki  tapmine ?  Arvatavasti  mitte  midagi,  suhtumine  on  nagu  meil  Eestis  kõikjal  reaalselt  tõsistesse  teemadesse - ignoreeriv  ja  parastavalt  ülbe.  Vägivaldse  ja  võimuka  kultuuri  kohalikud  traditsioonid  koostatakse  lõpetamata  jäänud  konfliktide  pealt,  hit  and  run  stiilis.  Sisimas  tänatakse  õnne,  et  riik  ja meedia  kaitseks  alati  
varnast  võtta  on.  Tasub  muidugi  kuuluda  tugevamate  poolele  kui  soovid  saavutada  edu,  seegi  vana  tarkus.  

Mis  siis  on  need  valed  mis  ajakirjandusele  korda  lähevad ?  Ilmselgelt  ikka  seesama  informatsioon,  mis  head  meediat  läbi 
aegade  on  huvitanud  ( umbes  nagu  Guantanamo  vangla  sisekord ).  Selles  suhtes  kirjutab  Maimik  täiesti  meediasõbraliku  teksti  ja  loetleb  heldinult  üles  ajakirjandusliku  survetöö  tippsaavutusi.  Tuletagu  veel  keegi  meelde  rektor  Keskküla  käigud  bordellis, ma  arvasin  et  selle  korduvast  esiletoomisest  on  pärast  inimese  elust  lahkumist  heaga  loobutud.  Aga  ei,  Maimik  tõestab  vastupidist -  seni  kuni  jääb  rääkima  vaid  üks  osapool,  meil,  auväärt  pedagoogidel  takistusi  ei  ole. 
Ajakirjandus  ei  ole  ühiskonna  valedetektor.  Selline  korduvalt  väljakäidud  suuremeelne  väide  on  puudulik  ja  ebakohane.  Ajakirjandusele  ning  tegelikult  üldse  mitte  ühelegi  avaliku  huvi  teenistuses  olevale  agentuurile  või  muule  kollektiivsele  ( palju 
inimesi  koondavale )  ühendusele ( nt. loomeliit  või  korrakaitse  ja  politsei )  ei  tohi  kinkida  eranditult  üksikisikule  kuuluda  saavaid  õigusi.  Vastasel  juhul  kingib  iga  inimene  riigile  ära  oma  vabadused  ja  loob  ebaproportsionaalsed  võimalused  enda  õiguste  kuritarvitamiseks. 
Kui  ajakirjandus  üldse  midagi  siiralt  ja  omakasupüüdmatult  seksuaalkuritegude  osas  tahab  muuta,  siis  lahendagu  bordelliprobleem  selle  läbi,  et  delegeerib  ta  ainukesele  instantsile  kelle  kohuseks  selle  kaotamine  on  ehk  politsei.   Ütleme  nii,  et  selle  teemaga 
ei  pea  tegelema  ainult   "Mina  Olin  Siin"  raamatu  autor  ja  Erakond  Rohelised.  Sama  lugu  käigu  erinevate  seksuaalperversioonide  kohta.  Mis  põhiline, lasteahistajatest  ei  tohi  kujundada  ajakirjanduslikke  seltskonnapersoone.  Samuti,  tapjad  nagu  kurikamõrvar, 
kelle  korduvalt  avaldatud  irvitava  maniaki  passipilt  ajas  eriti  öökima.  Võin  näiteks  võrdluseks  mainida,  et  kurikamõrvari  portree,  tema  töötingimused  restoranköögis,  psühholoogiline  kaart  ja  motiivid  on  lühikese  ajaga  rohkem  meedias  kajastatud  kui  ükskõik  millise  samavana  kohaliku  maalikunstniku  looming.  Siit  tehke  ise  järeldused  milliseid  tüpaaze  eelisjärjekorras  kajastatakse  ja  kuhupoole  Eesti  ajakirjanduse  kaalukauss  lõppkokkuvõttes  taolise  stiiliga  on  liikunud.
Ühesõnaga,  ma  arvan  et  ükski  Maimik  ega  ajakirjanik  ei  oma  mingit  patenteeritud  õigust  siseneda  jalg  ees  kellegi  seksuaalsfääri.
Ükskõik  siis  kustkohast  ta  oma  siseinfot  on  saanud.  Samuti  soovitan  kõigil  seksuaalkuriteos  süüdistatutel  aegsasti  loobuda  üldse  mingisugustest  seletustest,  loobuda  vabatahtlikult  töökohast  ja  hakata  performansikunstnik  Kuliku  kombel  inimesi  hammustama.  Maimik  ja  tema  meedia  on  see  viimane  instants  kellele  peaks  midagi  rääkima  oma  isiklikest  eelistustest.  Võib-olla  kellelgi  on  tungiv  vajadus  sellise  kontrollorgani  järele  kes  soovib  teada  kõiki  teie  intiimelu  iseärasusi.  Näiteks  isiklikuks  tarbeks.  Ma  kujutan  ette  millises  totalitaar-tehnokraatlikus  ühiskonnas  hakkavad  elama  tulevikus  kõikide  maade  lapsed.  Koolidesse  juba  pannakse  üles  kaameraid  ja  kodudes  juba  jälgitakse  neid  arvutite  vahendusel.  Kes  viimast  ei  usu  otsigu  videolõike  Ameerika  uudistest

Viimaseks  uudiseks  oli, et  menetluses  on  plaan  kastreerida  seksuaalkurjategijaid  keemiliselt  ravimitega.  Kah  edasiminek, võiks  oletada.  See  paneb  kõrvalteemana  mõtlema  Eestis  ja  mujal  maailmas  süstemaatilise  põhjalikusega  teostatava  chemtrail  fenomeni  
üle  kus  rünnakuks  eranditult  kõik  inimesed,  vahet  pole  kas  kurjategijad  või  mitte.  Kõigi  maade  rahvad  on  sunnitud  ülemaailmse  terrori  alla  kus  kunstlikult  planeedi  kliimat  ja  atmosfääri  koostist  muudetakse.  Kusjuures  reostus  ei  piirdu  ainult  taevaga,  õhku- paisatavad  elemendid  langevad  maha,  alumiiniumi  ja  baariumi  osakaal  ületab  proovides  norme  paiguti  tuhandetes  kordades.  Kes  
ei  ole  kursis  vaadaku  2010 a.  lõpus  valminud  dokumentaalfilmi "What In the World Are They Spraying?".  Jälgida  tuleb  niisiis   põhiliselt  kõrgtsoonis  lendavaid  militaarlennukeid, mis  jätavad  endast  maha  tavapärasest  contrail'ist  erinevaid  jälgi,  mis  aja  jooksul  terveteks  pilvemassiivideks  laienevad.  Selle  tegevuse  tagajärjel  jääb  üha  vähemaks  sinist  taevalaotust,  mis  asendatakse  üldjuhul  kiirelt   ebanormaalselt  hajusate  pilvetüüpidega.  NASA on  väljastanud  isegi  uuenenud  infoga  pilvekaardid.  Publiku  harjutamine  chemtrail  lennukite  õudustäratavate  reklaamklippidega  televisioonis  käib  samuti  juba  aastaid, rääkimata  ETV  AK  uudiste  taustavisuaalist.  Lisaks  chemtrail  sabadele  võib,  nagu  mujalgi  Euroopas, Venemaal  ja  Ameerikas,  Eesti  taevas  näha  veel  tagurpidi  kaardu  vikerkaarelõike  seniidis,  vikerkaarelaadselt  koloreeritud  pilvi  ja  sagenenud  on  ka  looduses  harvaesinevad  halod  Päikese  ümber.  Kõiki  neid  fakte  pildi-  ja  videomaterjalina  võib  otsida  aasta  tagasi  alustanud  Eesti Chemtrail  Blogist.

Võib  ju  oletada, et  väidetavalt   planeedi  resursse  ületarbiv  inimene  on  oma  ülerahvastatuse  tõttu  eliidi  poolt  tagaselja  kurjategijaks 
ja  surma  määratud.   Äkki  Rohelise  Erakonna  liikmed  arvavadki  läänemaailma  neoaristokraatide  eeskujul,  et  inimesi  on  eluohtlikul  määral  liiga  palju ?  Kui  vaatasin  Lotmani  valmiskampaania  videot  jäi  mulje, et  ta  jättis  rohkem  ütlemata  kui  mõtles.  Ainult  vihjas  sellele,  et  peab  arvestama  meie  järeltulevate  põlvede  heaoluga.  Ei  paneks  imestama  Eesti  poliitilikute  ja  arvamusliidrite  vaikiv  nõusolek  taolise  kõrgtehnoloogilise  varjatud  genotsiidiga.  Seda  nimetatakse  läänes  ka  sofkill'iks  ( vaadake  näiteks  Bill  Gates'i  ettepanekuid  populatsiooni  vähendamisest  läbi  vaktsiinide ),  sest  üha  rohkem  levib  riikide  sise-  ja  välispoliitilises  plaanis  kahtlustäratavaid  märke  sooviga  lahendada  võimalikult  efektiivselt  erinevaid  globaalprobleeme.  CO 2  maksustamine  ja  deindustrialiseerimine,  mille  tegelikuks  tagajärjeks  sadade  miljonite  inimeste  töö  ja  söögita  jätmine, samaaegselt  uute  alternatiivenergialiikide  mahasurumisega,  on  samuti  üks  neist  kohustuslikest  dogmadest.  Täpselt  nagu  "The Codex Alimentarius"  programm  toidu  ja  tervishoiu  kontrolliks  kus  kriminaliseeritakse  looduslik  ravi, vitamiinid  ja  ravitaimed  ning  sunnitakse  tarbima  geneetiliselt  muundatud  sööki.  

Kõik  taolised  metaboolsed  suunad  poliitilises  kultuuris  sillutavad  teed  totaalkontrolliga  riigisüteemiks.  Neist  teemadest  mitterääkimine näitab  Eesti  meedia  aheldatud  võimete  piire  ja  inimeste  soodumust  allumisele  ning  kuulekusele.  Konspiratsioonikultuuris  vastab  sellele  termin  mind  control.  Tundub  et  enamus  intellektuaalidest  on  taolise  süsteemiga  täitsa  rahul.  Keegi  ei  näe  kaugemaleulatuvat  ohtu,  ebameeldivatele  näidetele  vaadatakse  vist  läbi  sõrmede.  Kõigile  sobib  taoline  hierarhiseeritud, piiratud  töökohtade  ja  keskse  meediavõimuga  riigi  poolt  lämmatatud  kodukord.  Puudulikust  kõrgharidussüsteemist  kultuurivallas  ja  ebakompetentsetest  pedagoogi-
kompleksidega  õppejõududest  kes  pigem  takistavad  sinu  mõttetegevust  võib  analüüsida  teine  kord. 
Paljudele  meeldib  oma  kõnedes  rääkida  karmast  kui  ühest  konkreetsest  patukahetsust  määravast  tegurist.  Ma  ei  saa  aru  kuidas  need  meediahardad  autorid  ei   näe,  millist  haiget  keskkonda  nad  kollektiivselt  loovad ?  Või  loodavad  nad  oma  järelkasvu  säästa  upitades  neid  varakult  olulistele  kohtadele  nii  nagu  teatud  ringides  kombeks  sajandeid.
 

Keskpaik.

Tegelikult  mõistavad  need  kolm  artikli  autorit  Eesti  riigi  ja  meedia  telgitaguseid  rohkem  kui  ükskõik  milline  süsteemi  poolt  mingil  põhjusel  veel  organiseerimata  madalastme  kodanik.  Ja  see  püramiidi  kujundil  põhinev  eeldus  ühiskonna  toimimisest  peakski  olema  täiesti  eraldiseisev  kultuurisisene  probleemküsimus,  mida  meie  "skeptikutest"  arvamusliidrid  millegipärast  eriti  ei  tõstata  vaid  pigem  väldivad.  Varasematel  aegadel  ausees  olnud  vabaduse  ja  vaesuse  teema  ei  ole  paljudes  kohtades  enam  ammu  mingid  näitajad,  pigem  sünonüümid  ja  stardipunkt  kust  tagasi  vaatamata  põgeneda.  Kindlasti  ei  käi  need  kokku  ka  objektistatud  rahvaga,  mis  on  taandatud  kaubanduslikuks  massiks  kel  puudub  ettemääratult  igasugune  võim  definitsiooni  muuta. 
Mis  saab  aga  siis  kui  rohkem  kui  dekaad  kestnud  kultuuriline  tööpõld  muutub.  Siis  kui  lõpeb  üleüldine  vale  ja  hakatakse  rääkima  reaalsetest  probleemidest  nagu  materiaalne  ebaõiglus  ja  vaesus.  On  meil  võimalik  seda  loota ?  Võib-olla  tundub  see  paljudele ülejõukäiv  ning  riigi  kasumlikule  äriideoloogiale  vasturääkiv  võimalus,  kuid  mitte  kõigile.  Mind  huvitaks  küll  näha  totaalset  paradigma  muutust  kus  kõikeläbiv  manipulatsioon  ja  mentaalne  vargus  lõppeb  ning  avalikkus  ise  oma  tõemonopoli  korrigeerimisega  alustab 
( või  üldse  sellest  loobub ).  Samas,  elame  Wikileaksi  ajastul  ja  kõik  välispidised  survevõimalused  on  esialgu  lahtised.
Meedia  tõelise  vabaduse  saavutamiseks  tuleb  muidugi  arvestama  hakata  kõikide  inimeste  arvamusega,  et  avalduks  tasakaalustatud  ja  võimalikult  autentne  informatsioon  kohaliku  elu  kohta.  Paljud  autorid  tegelikult  kaevavadki  endale  omasele  ja  koduseks  saanud  kultuurile  hauda  kuna  provotseerivad  intellekti  terviklikke  avaldumisvorme.  Kes  meist  suudab  veel  kuulata  sõnagi  Savisaare lindistamis-skandaali,  Laari  pilditulistamise  või  muu  analoogse  kohta.  Mina  juba  ammu  mitte, alates  nende  sündmuste  esmakordsest  kuulmisest.  Lisaks  kahvatuvad  need  sisepoliitilised  näited  maailmamataabis  toimunud  ja  käigusolevate  "megavaledega".  Teemad  mis  avaldavad  palju  tugevamat  mõju  kui  Clintoni  sigar.  Olukorras  kus  selgub,  et  enamus  Ameerika  Presidentidest  33 kraadi massoonideks  ja  satanistideks ( Scull & Bones  salaühing ) osutuvad,  ei  üllata  enam  miski.  Tappa  nad  oskavad,  seda  tõestavad  mitmed  kaasaegsed  koloniaalsõjad.  Küllap  veresugulus  Inglismaa  Kuningliku  Õukonnaga  kohustab.  Viimaste  aastate  skandaal  on  olnud  ka  näiteks  president  Obama ( alias  Barry Soetoro ) olematu  sünnisertifikaat  Ameerika  kodakondsuse  kohta,  mis  määrab  ära  tema  presidendiks  olemise  seaduslikuse.  Andmed  hoopis  näitavad, et  Obama  sündis  Keenias  ja  on  tegelikult  muslim. 

Soovitan,  selleks  et  mõnedele  kohalikele  kontrollfriikidele  väga  vajalik  ning  fataalne  Tõde  kohale  jõuaks,  peab  kiirendama  varem  valitud  allakäigu  metoodikat.  Võib-olla  paljud  ongi  juba  sellel  finaalsel  teel,  teinud  oma  otsuse  kuna  muid  võimalusi  "kõrgemalt  poolt"  ei  ole  ette  nähtud.  Võib-olla  on  paljusid  sellele  teele  kaasatud  läbi  erinevate  mõjutamis-  ja  hirmutamistaktikate.  Igaljuhul  andmed  näitavad,  et  kultuuris  ülespushitud  vaimne  kapatsiteet  saab  oma  tühikäigul  liikunud  mõtte  tõttu  otsa.  Aga  "väike  kodune  vägivald"  vajab  kerget  karistust  ning  formaalset  lõppu.
Seda  tüüpi  soovitus  meenutab  üht  varasemat  Maimiku  artiklit  kus  ta  kommenteeris  Vahtre  fenomeni  tsiteerides  soliidset  Voltaire'i: 
"Ma  ei  ole  sinuga  ühel  arvamusel,  kuid  ma  olen  valmis  andma  oma  elu,  et  sa  saaksid  oma  arvamuse  välja  öelda".  
Öeldu  kõlab  küll  end  moraalselt  ette  võidupositsiooni  seadva  inimese  kohaselt,  kuid  siin  tasub  olla  ettevaatlik,  sest  kui  kõik  oma  arvamuse  võrdselt  välja  saavad  käia,  jääb  lõpliku  hinnangu  andjaks  suur  inimmass.  Viimase  sõna  on  aga  määrava  tähtsusega, sellepärast  temaga  niivõrd  arvestataksegi.  Higi  on  siin  leemendanud  enamus  huvigruppide  mainekujundajate  meeltes,  isegi  nende  kultuuritegelaste  seas  kes  eelistavad  teiste  nurkasurutud  sisserääkimisi  pealt  vaadata.  Võib-olla  on  tegemist  teatud  ohvritalitusega ?  Kes  mäletab  näiteks  lammutatud  Kunstiakadeemia  tähistamist  Signe  Kivi  juhtimisel  ja  kohale  ilmunud  hobust  poolalasti  noormehega. Samuti  väga  sümboolne  ja  haige  motiiv.
Teine  teema  on  kuivõrd  leplikult  kohalik  kultuuriagenda  oma  positsioonid  teistele  üle  annab.  Sest  kui  kõik  saaksid  meedia  avalikkuses  sõna,  kui  kõiki   võrdväärselt  koheldaks,  siis  oleks  "Päevalehes"  ilmunud  ka  minu  eelmine  artikkel  ja  mitte  ükski  toimetaja  ei  oleks  kobisenud.  Maimik  aga  kahjuks  teab,  et  kõik  ei  ole  nii  lihtne  ega  demokraatlik  nagu  meile  kooris  kinnitatakse.  Ausaltöeldes  mõjuvad  irooniliselt  erinevad  meediaülistused  olukorras  kus  televisioon  ja  ajakirjandus  aastaid  ainult  ühtesid  ja  samasid  kultuuritegelasi  presenteerivad,  justkui  oleks  see  kogu  olemasolev  valik.  Ei, kahjuks  on  teisi  loojatüüpe  veel  aga  nende  asemel  eelistatakse  teisi,  ideoloogiliselt  turvalisi,  meeldivaid  ja  veidi  maniakaalselt  naeratavaid  persoone.  Marginaliseeritud  autorite  rolliks  
jääb  siis  kultuurihakatistele  pinnuks  silmas  olemine - vajalik  vaenlasekuju  kelle  peal  dresseerida  pealekasvavate  generatsioonide  ideoloogiliselt  korrektset  kriitilist  meelt.  See  meenutab  juba  kõrgema  leveli  pedagoogiat  ja  sealt  tulevadki  need  Maimiku  mõlgutused  stiilis  "kuidas  meie  lapsed  küll  õpivad".  Ohtlikult  vanameelne  ja  konservatiivne  hoiak  küll  inimeste  poolt, kes  kujundavad  juba  aastaid  kultuuripubliku  mõttemaailma. 
Ma  tõesti  tuletan  meelde  ja  soovin  enda  poolt  täpsustada  üht  levivat  eksitust  ja  valet  -  Eesti  meedia  ei  tööta  ega  pole  ka 
kunagi  varem  töötanud  lähtudes  mingist  kõikiarvestavast  demokraatiast  või  võrdse  kohtlemise  eeldusest.  Vähemalt  mingi  hetk 
toimus  kultuuris  murrang,  loominguline  inimkooslus  täitis  tekkinud  kohad  ja  võttis  sisse  kaitsepositsioonid.  Võitlus  ise  käib
selle  nimel,  et  peaks  ise  vähem  pingutama  ja  mõtlema,  sealt  siis  arenes  edasi  see  vahepeal  lakketõusnud  vargaelementidega  postmodernistlik  mikstuur.  Mitte  et  mul  postmodernismi  vastu  midagi  oleks  aga  mulle  ei  meeldi  isikud  ( pluss  teatud  iseloomu- aspektid )  kellele  see  sfäär  kandikul  kätte  anti.
Need  demokraatlikud  võrdsed  väärtused  eksisteerivad  nüüd  kirjutatult  paberil  võib-olla  ehk  vaid  kohtusüsteemis,  kohast  kus  enda  õiguste  väljanõudmine  ja  -meelitamine  nagu  kõik  teavad  on  suhteliselt  kulukas  ja  aeganõudev  protsess.  Meil  on  kultuuris  aga  hoolikalt  valitud  komisjonid  ja   rahajagajad,  mis  edutavad  vaid  teatud  karakterile  vastavaid,  enamjaolt  keskpärase  kultuuripagasiga  publikule  orienteeritud,  väheinformatiivseid  või  valdavalt  emotsionaalse  ehk  süvenemisvõimetu  elukäsitlusega  inimesi.  Neid  huvitavad  põhiliselt  levinud  väärtõlgendused  religioonist  ja  seksuaalsusest  ehk  siis  ainult  mingid  kokkusobimatud  vastandid.  Neid  
huvitavad  ülestunnistused  ( enesevastast  kriitikat  nimetatakse  väärikalt  pihtimuseks ),  mis  õigustaksid  enda  kollektiivset  osalust    vägistajamentaliteedist  kantud  kultuuriprojektides.  Nad  tegelevad  valitud  inimestele  surve  avaldamisega  vahendeid  valimata,  
eeskujuks  arvatavasti  veel  kõrgemal  asuvad  ühiskondlikud  vanemlikud  nõustajad.  Võib-olla  lausa  riiklikul  tasemel  ässitajad.  
Oleks  suursündmus  kui  see  valdkond  ükskord  meedias  samaväärselt  avalikuks  saaks  nagu  mingid  suvalised  poliitilised  ja  -ärilised  korruptsioonikatsed.  Mina  igaljuhul  oman  isiklikku  sellealast  kogemust  ja  olen  üht-teist  riigi  avaldumisvormide  kohta  näinud.  
Nagu  öeldakse:  Jumala  teod  on  ettearvamatud.  Sa  ei  tea  kunagi  täpselt  ette  milline  järgmine  tegelane  või  huvigrupp  tema  ridadest  välja astub.  Eriti  käib  see  reegel  tõeliselt  pingeliste  ja  teravate  olukordade  kohta.  
Kuid  ärge   unustage,  vähemuse  poolel  on  alati  õigus.  Te  võite  oma  ülimuslikus  olukorras  teha  näo,  et  teie  ümber  on  tegemist  lausa  kuratlikult  ohtlike  subjektidega,  potentsiaalsete  seksuaalsete  ahistajate  või  diktaatoritega  ( loovutades  nii  osakese   oma  sümboolsest  võimust ),  kuid  tuleb  aeg  kus  see  enam  ei  tööta.   Manipulatsioonide  aeg  inimeludega  saab  läbi   ja  te  hakkate 
tegelema  nende  teemadega  mis  inimesi  reaalselt  praegu  ohustavad - nende  varjatud  võimuritega  kes  juhivad  teie  tänaseid  mõtteid,  eeldusi  ja   asjatoimetusi  kuskilt  kõrgemalt  ja  esialgu  täitsa  kättesaamatult  distantsilt.  See  on  tegelikult  see  sfäär  kuhu  enamus  mänguhimulistest  karjeristidest  enese  teadmata  kogu  aeg  liikunud  on.  Selleks,  et  taoline  "väga  inimlik" ja   mastaapne  eksimus
nüüd  läbinähtavalt  suureks  ei  kasvaks,  peate  te  otsustama,  millise  poole  valite.  Kas  laulate  Eesti  kultuurieliidile  endiselt  samas  
stiilis  hümni  ja  vorbite  kohustuslikke  püramiide,  või  hakkate  seisma  piinatud  rahva  eluõiguste  nimel.
 

Lõpp.

Lõpetuseks  tahaksin  aga  rääkida  isiklikust  elust  midagi  sellist,  mis  ilmekalt  kirjeldaks  meie  kultuuri  osavõtmatut  ignorantsust.  
Eriti  selles  osas  mis  puudutab  abivajavaid  inimesi  nende  kriisihetkel.  Sest  nagu  Paet  hiljuti   II maailmasõja  mälestustseremoonial  ütles: "Olnut  meenutades  ja  ohvreid  mälestades  on  tänane  Euroopa  ühtne  ja  solidaarne".  Pean  samuti  enda  kohuseks  koputada  erinevatele  südametunnistustele.
See  minu  isiklik  läbielamine  toimus  vanalinna  Peda  filmiõppe  majas,  koht  kuhu  läksin  Leedu  dokumentaalfilmide  festivalile.  
Aasta oli  1999, olin  lõpetamas  maalikursust  ja  tundsin  huvi  edasiõppe  vastu  filmierialal.  Õnnestus  mul  võibolla  käia  vaid  korraks  maja  kolmandal  korrusel  ja  vaadata  mõnda  stendi  kuulutustega  kui  nägin  trepist  laskudes  kuidas  kukkus  koridoris  kokku  keskealine  sama  kooli  meesõpetaja.  Läksin  koheselt  appi  ja  püüdsin  aidata.  Peale  paari  teise  koolitöötaja  oli  kohal  ka  keegi  vanem  naisterahvas,  äkki  majavalvur  või  hoopis  koristaja.  Vabastasime  mehe  särgikaeluse  lipsust  ja  ma  küsisin  kas  saaks  avada koridori  aknad.  Naine  lasi  teha  veega  märjaks  ühe  rätiku  ja  hakkas  sellega  tugevalt  mehe  rinda  hõõruma.  Oli  selge, et mees  võis saada  südameataki.  Püüdsime  temaga  kontakti  saada  ja palusime, et  ta  teadvusele  tuleks.  Ja  ta  tuli,  avas  silmad  ja  vaatas  ringi, soovis  isegi  jalule  istuma  tõusta.  Mul  oli  juba  tunne, et  ta  jääb  ellu,  lihtsalt  kasvõi  nende  mõne  inimese  pärast  kes  teda  aitasid.  Kuid  olukord muutus.  Kohale  saabusid  meedikud,  patsiendile  pandi  näole hapnikumask  ( mille  vastu  mees  tegelikult  protesteeris )  
ja  hakkasid  süste  tegema.  Üks  arst  andis  mulle  ülesandeks  süstitavate  ampullide  klaasotsi  katki  teha.  Mehe  olukord  muutus  jälle  halvemuse  poole,  ma  lausa  nägin  kuidas  ta  ise  endale  vastumeelse  otsuse  tegi.  Protseduurid  kestsid  ligi  pool  tundi,  järgnesid  elustamistehnikad  elekrtrishoki  aparaadiga.  Mees  aga  lebas  juba  osavõtmatult  põrandal  ning  mulle  tundus  nagu  vaataks  ta  ainiti  mulle  otsa.  Ma  ei  osanud  enam  muud  teha  kui  andsin  endale  lubaduse,  et  valin  kindlalt  alternatiivmeditsiini  tee.  Pean  lisama,  
et  sellest  ajast  olen  pöördunud  arstide  poole  vaid  mõnel  üksikul  korral.  Lapsepõlve  haiguste-  ja  sagedaste  õnnetusjuhtumitega  igaljuhul  ei  anna  seda  võrrelda.   
Üks  vastuoluline  ametlik  filmitudeng  jäi  riigil  selle  tähendusliku  juhtumi  läbi  seetõttu  saamata.  Maimik  võib  kergendatult  hingata.  Kuid  see  ei  sega  mul  oma  tööd  jätkata.
 
 
 

       
                                                                                                                                  Karl-Kristjan  Nagel,  kunstnik
                                                                   
 
 
 
 



 
 
 
 
 
 

 

          2011
           "LAST-STUDIO"
 
 
 
 

Hosted by uCoz