"Suffer   like   animals."
               maal-video /  Raatuse Galerii 
               ( 19.05.2000 /  "Sirp")
 
 

               On  olemas  reaalne  võimalus  asjade  kollektiivne  maailm  enda  jaoks  ammendada.
               See  algab  tavaliselt  hetkest,  kui  inimene  esmakordse  pöördumatusega  emotsionaalselt
               sureb.  Põhjused  võivad  olla  usu-, pere-, keha-  või  majandusküsimustes,  vahel  harva
               ka  kunstis.  Selline,  sügavamal  tasandil  täiesti  isiklik  otsus  ning  valik  on  selgelt 
               minakeskne  ja  samas  universaalne.  Keskkond  ammendab  ennast  "minas".  Inimese  teadvus
               ei  ole  lihtsalt  enam  keemiliste  komponentide  reaktsiooni  juhuslik  kõrvalprodukt   ja  pea  ori.
               Ta  loob  vormi, teist  objektiivset  reaalsust  peale  teadvuse  loodu  ei  eksisteeri.  Lugedes
               kirjandust,  mis  oma  eesmärkidelt  süü  ning  karistuse,  elu   ja  surma  ideedest  väljuvad,
               tuues  niiviisi  esile  inimeses  olulise  ja  vahetu,  avaneb  inimese  vaim,  kus  sümbolid  elustuvad 
               ja  mõtete  võimu  ei  eitata.  Ühtlasi  kogeb  ta  ruumi  kui  "mina"  tajupikendust,  millega  on
               võimalik  manipuleerida.  Väline  keskkond  muutub  sisemise  arengu  kavas.
               Kollektiivne  mõtlemine  tähendab  kollektiivset  vastandamist   ja  jagatud  vastutust  ehk 
               vastutustundetust.  See  näib  pakkuvat  lõputuna  näivaid  hüvesid,  kuid  ei  räägi  vajadustest.
               Selles  võib  sisalduda  hävingule  ettemääratuse  tunne,  intelligentsuse  võidukäik, lootusetus 
               ning  "ajalooline  traagika".  Lõpuks  saab  headusest   ja  võimetusest  sünonüüm  ning  kuri 
               projitseeritakse  endast  väljapoole.  Mõnele  naabrile, välisriigile  või  ükskõik  millisele  ühiskonna 
               segmendile.  Toimub  stabiilne  "elu  ning  hoolitsus",  asjad  ja  inimesed  elavad  ning  saavad 
               aja  jooksul  ammendatud.  Kes  kannatab,  see  kaua  elab...
               Üsna  paljulubav.  Valiksin  siiski  kõige  pakutu  asemel  viimase  sümboolse  surma.
 

                                                                                                            karl  nagel
 



 
 
 
 
 
 
 
 

 


 

          2004
           "LAST-STUDIO"