KUMU  NÄITUS,  9.11.200730.03.2008
"Kestev  minevik.  Nõukogude  aja  märgid  uuemas  eesti  kunstis"
 

Näituse  kontsept  Kumu  saidil:
http://www.ekm.ee/kalender.php?event_id=1281&d_fili=2

Kunstnikud: Peeter Allik, Kristin Kalamees, Rebecca Keller, Eve Kiiler, Katrin Koskaru, August Künnapu, Peeter Linnap, Maarit Murka, Karl Nagel, Neformat Studio, Tiiu Rebane, Silja Saarepuu, Ene-Liis Semper, Liina Siib, John Smith, Hanno Soans, Jane Suviste, Jasper Zoova, Mare Tralla, Vergo Vernik
Näituse kuraator: Anu Allas
Näituse kujundaja: Raul Kalvo
_ _ _ 
 
 

"Stereotüüpide  Lõpp."   /  7.11.2007- 9.02.2008
(on-line  vestlus  Karl  Nageli   ja  Tiiu  Rebase  vahel)
 

K.N:  Me  osaleme  näitusel  (meilt  on  valitud  mõned  tööd),  mis  räägib  Nõukogude  aja  märkidest 
kaasaegses  kunstis.  Ajalisest  sõnaühendist  "kestev  minevik"  ja  kuraatoripoolsest  tekstist  loen  välja  võimalikud  väited, et  "nõukogude"  teema  pole  ennast  ammendanud  ja  on  endiselt  kestev.  Ok,  kõik  on  arusaadav  kui  arvestada  viimastel  aastatel  toimunud  ning  kevadel  kulmineerunud  sündmusi,  seda  kõike  nii  riigi  kui  ka  meid  puudutaval  isiklikumal  kunstitöö  tasemel, sest  tegelikult  oleme  antud  vene  vastu- või  kontrakultuuri  teemaga  olnud  tugevamalt  seotud  paar-kolm  aastat, isegi  Dmitri  Linteriga  kohtunud,  kes  teatavasti  varsti  juba  aasta  aega  vangistuses  viibib.  Nagu  näha  ei  ole  osatud  venemaal  üleüldise  läänestamise  vastu  tekkinud   'uuskommunismi'  ning  muude  samalaadsete  radikaalsemate  metanarratiivide  ilmingutega  õieti,  ilma 
vägivallata  positsioneerida.  Nagu  härjale  punane  rätik, on  eesti  riigi  ning  rahva  seas  kinnistunud  venevastasus  saavutanud  oma  lae  kogu  oma  käsutuses  oleva  korrakaitsejõududega.  Järgmine  level  kevadel  toimunud  sündmuste  ohjamiseks  linnatänavatel  oleks  arvatavasti  olnud  sõjavägi,  kes  teab.  Igaljuhul,  fookus, tänu  sellisele,  hirmust  ülesajendatud  psühhootilisusele  ja  vägivalla  näitemängudele  on  fikseerunud  poliitikal  ja  politseijõududel.  Reaalsus  on  kultuuriinimestele  ennast  jälle  ilmutanud. 
Meil  avaneb  võimalus  minna  esimest  korda  Kumusse -  väga  soodne  ja  pidulik  üritus - võimalus  vaadata 
oma  töid  moodsa  kunstimuuseumi  seintel.  Mõned  tunnid  enne  avamisele  väljumist  õnnestub  meil  samas,  kodus
konserveerida  kogu  oma  kunstilooming,  mille  oleme  sunnitud  pööningule  paigutama,  vastasel  juhul  ei  ole
edasine  kunstitöö  ruumipuudusel  võimalik.  Sümboolne  ajalises  mõttes,  sest  läbi  saab  faas,  mil  olime  rängalt
remonditöödega  hõivatud.  Aeg  on  hakata  tõsisemalt  kunsti  tegema.
Olgu  nimetatud  meie  näitusetööd -  sinult  kaks  maali  seeriast  "küsimused  väikekodanlusele": "Mis  on  hirm ?" 
ning  "Mis   on  võim ?"  ja  minult  "Jumala  poeg" (vene  poliitilise  opositsiooni  liider  Limonov,  koos  abikaasa  ja  lapsega). 
Mida  sina  kui  üks  kutsutud  osalev  kunstnik  sellest  näitusest  praeguses  ajakontekstis  ootad  või  arvad ? 

7.11.2007

T.R: 
 Võimalik et minu tööd on näitusele valitud  vabade assotsiatsioonide toel .Tegelen  neis maalides universaalse väikekodanlase analüüsiga , isegi lähenemine maalile ja kunstielamus on pööratud individuaalse kodaniku kesksemaks. Väikekodanlus on ajatu tugi igale reziimile , totalitaarsusele ning repressioonidele. 
Sooviksin muuseumipoolseid konkreetseid kommentaare tööde valiku osas - oleks ju huvitav?
Näiteks Sinu maal "Jumala poeg" - selle sisuline , märgiline , esteetiline vm  nõukogulikkus - oleks tore näha et keegi sõnastaks ja räägiks lahti, et  kus see  on ? Arvestades näituse sotsiaalset aktuaalsust ja ajaloolist ambitsiooni on hea et  teema ei jääks toppama kusagile tüüpilisse ebamäärasesse kujutava kunsti ning pseudopatriotismi turvatsooni mida tavaliselt peetakse paljutähenduslikkuse alaks  ja sügavuse tunnuseks , kuid kus siiski pole midagi  peale nö vanasõnade. 

7.11.2007

K.N:  Kurb  on  see, et  avalikkuses  vaadatakse  kunstnikke  ikkagi  kui  kasutuid  persoone, kes  pigeb  takistavad
ühiskonnaarengut  kui  et  loovad  seda.  Kuid  meil  ju  on  kunstnikke,  kes  tegelevad  üldsuse  ning  päevakajaliste
teemadega,  inimesed  keda  ühiselu  mõjutab,  või  läheb  suuremal  määral  korda.  Muidugi,  eristama  peab  neid  kunstnikke  keda  kajastatakse  ja  tunnustatakse  ning  neid  keda  pigem  välditakse. Taolised  hinnangud  ja  valikud  tuginevad  siis  tavaliselt  meeldivuse  või  saavutatud  usalduse  alusel,  mis  tegelikult  meedia  enda  avaldumisnorme  vaadeldes  on  täiesti  vastandlikud.  Kunstnik,  kes  osaleb  ühiskonna  ja  kultuuri  arvamuste  ning  mõtlemistaseme  kujundamistöös  peab  täitma  usaldatava  muinasjutuvestja  ja  illustraatori  rolli  ning  samal  ajal  ilmutab  meedia  kõikjal  24 h  ööpäevas  kogu  reaalelu  ilustamata  spektrit, kõigi  oma  liialduste  ja  kampaaniamõõtu  väärivate  reklaamlausete  ja  uudispealkirjadega.  Meedia  on  meedium,  mis  vahendab  'reaalsust',  enamjaolt  teatud  liialduste,  valikuliste  rõhuasetuste-  ja  modifikatsioonidega, sest  vahendaja  ülesanne  on  ka  teenida  oletatavat  riiki  ja rahvast, seetõttu  peab  infot  käitlema.  Kuskilt  tuleb  ju  riigipoolne  surve,  vähemalt  teoreetiliselt  peaks  see  eksisteerima,  nii  nagu  igas  teises  riigiasutuses,  või  riigiga  lähedamas  kontaktis  olevas  kollektiivis.  Miks  ajakirjandus  näiteks taolisi  kirjutamata  sisekorraeeskirju  avalikkuses  ei  lahka ?  On  ju  olemas  palgalised  uurivajakirjanikud  ja  nad võiksid  enda  asutusi  kõrvaloleva  pilguga  vaadelda.  Need  kaasaegsed,  nt.  meediakriitilised  sotsiaalkunstnikud leiavad  ajakirjanduses  tavaliselt  alati  äramärkimist,  nendesamade  esinduskanalite  poolt,  mis  on  ju  iseenesest absurd.  Samas  võib-olla  üks  ainuke  võimalus  väliskriitikaks, sest  kunstnik  on  ju  'mängiv  inimene', kelle  sõnadega  ei  pea  tegelikult  arvestama  kuna  tal  puudub  suurem  toetajaskond.  Teatakse  ju  ette,  et  kunstnikud  töötavad  üksteisest  eralduses.  Aga  see  absurd  võib  tekkida  samal  põhjusel  toimetuse  sees,  sellest,  et  eksiteerivad  eri  maailmapildid   ka  meediaväljaannete  kollektiivides - ajakirjanduskabinettide  omavaheline  suhtlus  on  puudulik  kuna  erinevatele  elualadele  orienteeritud  töökohustused  määravad  kindlad  piirid.  Spordiajakirjanik  üle  kultuuritoimetuse  ukse  ei  astu  ja  vastupidi,  kuna  puudub  tööalane  kohustus.  Kuid  on  ka  erandeid - juhul  kui  kunstnik  sootsiumile  tõestab,  et  tal  on  omal  kunstialal  või  siis  mujal  määravat  sõnaõigust  ja  võimu,  võetakse  teda  tõsiselt (tõsiselt  nt.  üldrahvalikus  mõistes).  Eksisteerib  mingi  enesküllane  kultuurisfäär,  mis  talub  ainult  'omasid'.  Mingi  hetk  pärast  Akadeemiat  tajusin  täiesti  selgelt,  et  meie  kunstitöö  kajastamine  võttis  sisse  hoopis  küünilisema  hoiaku.  Nüüd  siis  aga  nõukateema..,  ma  ei  imesta  kui  selguks,  et  see  mineviku  totalitaarpainaja  kuskilt  eesti  aktiivkultuuri  enda  sisemusest  ja  südamikust  välja  kasvab.  Mingi,  eesti  vabaduseaastatega  saavutatud  kapitaliomand, peremeheinstinkt  ja  võim,  mis  nõuab  enese  realiseerimist  e.  õigustust.

Vahepeal  on  toimunud  näituse  avamine.  Oleme  näinud  ja  väheldasel  määral  ka  suhelnud  üksikute 
kunstiinimestega.  Mulle  kinnitati,  et  näituse  jaoks  kujundatud  ja  tapetseeritud  ekspositsiooniruum  näeb 
välja  parem  kui  varem -  et  selline  nõukalaadne  lahendus  väljendab  Kumus  eksisteerivaid  ning  palju
kõnealuseks  olnud  ruumiehituslikke  probleeme  ideaalselt. 
Mõtlesime  juba  eile  erinevate  negatiivsete  variantide  peale,  mis  meid  näitusel  ees  ootavad.  Neutraalsemaks 
variandiks  oli,  et  meie  töid  ei  ole  eksponeeritud  kuna  on  ära  kaotatud  või  unustatud - jäänud  kuhugi 
koridori.  Jõudsime  esialgu  teekonnal  4-nda  korruse  näitusesaali  ära  näha  vaid  maja  kohviku,  fuajee  ja  lifti.
Näitus  ise  tekitas  suuri  küsimusi.  Esiteks  miks  puudus  tapeet  esimeses  ekspositsiooniruumis  auväärt  kunsti-
korüfeede  Lapini  ja  Meele  töödel  ( pluss  veel  mõned  autorid ).  Ülejäänud  tööd  paigutusid  mingisse
teremok (tareke)-auraga  kingaboxi.  Meiega  oli  kaasas  vene  rahvusest  noor  freelancer  aktivist,  kes  ütles
et  enamus  töid  tegelesid  vaid  emotsioonidega,  et  näha  oli  vaid  materialism.  Sina  ütlesid,  et  efekt  on  klaustrofoobiline. 

8.11.2007

Eilse  päeva  põhjal,  mind  huvitab  see,  et  miks  ma  saan  rääkida  Liina  Siibi  ja  Eha  Komissarovaga ( miks
nemad  räägivad  minuga,  kas  hoiavad  teiste  kunstnike  loometöö  jaoks  hädavajalikku, turvalist  püsivsidet  eesti 
kunstisfääriga ? ),  isegi  õpinguteaegne  akadeemia  skulptuuri  assistent  Vergo  Vernik  teretab,  kuid  Kiva  ning 
Reet  Varblane  pööravad  pea  ära  ehk  ignoreerivad.  Siin  on  põhjuseks  mingi  klassivaheline  lõhe,  mis  sunnib 
neid  vastavalt  käituma ?  Sugudevaheline  lõhe,  küsid  ja  täpsustad  sa. Tänase  Sirbi  tagaküljel  on  leheküljesuurune  aktfoto  väljakutsuva  naisfiguuriga  "Tooda  või  sure"  Valie  Society  ja  Kumu  allkirjaga,  kas  see  on  kommentaar  meie  kohalviibimisele  eilsel  üritusel ?  Kujundlik  seos  minu  2001  a. maaliga  "Piiritu  (p)reservatiiv"  on  ju  ilmne. 
Kui  mõelda  sellele, et  olime  kohal  kogu  perega,  siis  mõjub  taoline  kultuurilehe  poolne  psühootilisus  kuidagi  kohatuna.  Äkki  "Sirbi"  toimetus  leiab  aega  teha  oma  töökollektiivis  sisejuurdlus ?  Pärast  Kapo  meetodite  tundmaõppimist   dissidentide  suhtes,  ei  näe  ma  hetkel  eesti  võimu-  ning  kultuurikoridoride  käitumises  erilist  vahet.  Vahe  on  vaid  loomingulises  vabaduses  oma  skisoidsust  ja  komplekse  välja  elada.  Ja  seda  kõike  nimetavad  nad  kaasaegse  kunsti  mõjusateks  meetoditeks. Olen  kindel,  et  tegelikult  pole  Sirp  siiamaani  minu  tollase  maali  tähendust  ligilähedaseltki  mõistnud. 
Aga  kui  öelda  midagi  Limonovi  maali  paigutuse  kohta  nõuka  näitusel,  siis  lausa  magnetina  on  selle  kõrvale
paigutatud  Soansi  videotaies  Tõnismäe  skulptuuri  teemal,  mida  hiljuti  ühes  luuletuses  meenutasin  - avasin
selle  alternatiivse  tähenduse  ja  osutasin  tema  puudustele ( vt. luuleseeria: "Vabastage  Dmitri  Linter" 04-08.2007 ).

9.11.2007

T.R: Galerii või muuseumi tapetseerimine e. Marcel Broodthaers`i üleekspluateerimine ehk korduv nipp , mis seekord uimastas eriti.  Eesmärk oli arvatavasti saavutada sarkastiline alltekst ajastule,  muuseumi töö ei olegi riskida  vaid arhiveerida ning kinnistada olemasolevat mentaliteeti. Nö  mentaalselt hängida . Vaatlesin, silm krillis , teatud tunnustusega 80. aastate telekaid , mis endiselt töökorras.  Kahju oli , et  Lapini Rahva Hääl polnud tapeedile asetatud - just see maal (ka teised , geomeetriliste kujutistega) oleksid  niimoodi  vingelt mõjunud. Täiuslik ajamasina efekt  , Rahva Hääl ja mustriline lilleline tapeet on reaalselt klassikaline mälupilt vist igal kodueestlasel. Tööd näitusel on kunstnike suhtumise ja mälu ülevaade , tekkis küsimus et kui oli Ole siis miks ei olnud Elkenit , kelle "süda on  maetud NL -s" ? (Eestlane ehk indiaanlane) . Võibolla oli Elken kõrvalsaalis , mis õhtusel ajal juba klaasuste taha suletuna tumedalt haegutas. 
Ausalt öeldes ei ole  tegelenud nõuka teemadega ja kui minu ette püstitataks vastav ülesanne siis peaksin hakkama meenutama neid aegu. Peamiselt lapsepõlve ja varajast noorust , mis minul möödus sellistes Strugatskilikes reaalsuses ja vaimsuses. Reaalalad , ümbritsevate inimeste  huvi , ka entusiasm töös ja argielus . Idealism ja intellekt ,esteetikas asketism. Monumentaalsus ümbritsevas keskkonnas , ehk seoses enese kasvu ja vanusega .. Ha haa . Positiivset ja vaimset  oli palju , aga ka hilisemat spliini ja jõuetut perspektiivituse tunnet mida esimesest päevast peale hakkas mulle isiklikult automaatselt sisendama kool. Veel kindlasti kerge kontrastina vanavanemate resistance - Ameerika Hääl  Nõmmel jms . 
Ühesõnaga , nõukaaja märgiline üldistus on mul tegemata . Kui aga peaksin , siis ei meenuks mulle feministlik dilemma , nagu Trallal ega solipsistlik vahtkond banaanidega nagu Soansil . Ei mäleta nimeliselt ega nägupidi neid õnnelikke represseeriaid-õpetajaid nummerdatud keskkoolist Mustamäel . Mingi materialistlik pinge rahva seas  aga oli küll , see nagu jätkub üldiselt ,  on näha . Seda võib vaadelda irooniliselt , kuid see mind ei huvita. Huvitav on reaalne materiaalsuse traagika ehk vaesus. Vaesus mis tuleneb näiteks pealiini vaimsest kitsidusest , nagu määraksid ühiskondlikku reaalsust - tellimust ja töö efektiivsust primaarsed instinktid , inimesed lihaletist .. Buu , ühesõnaga selline teema mida ei seleta ära loodavas simulaakrumis kehtivate terminitega.  Võibolla see oleks üks eluliselt huvitav teema , millele sekundeerib ka esteetika (probleem kui selline ).
 Mul on hea meel et näituse kuraator meid esinema kutsus. ( Vaatamata sellele et meie tööd on seal temaatiliselt ahistuses ja mu alguses väljatoodud küsimused on endiselt õhus ja ootavad pm vastust.) Esiteks on respektaabel  muuseumis esineda , teiseks võib meie kutsumine olla hetkel ka kuraatoripoolne vaprus , sest viimastel aastatel me oleme oma loominguga liialt pingestanud eesti  kunstipoliitikuid ja arendatavat ühisosalist loomuomast ideoloogiat. Paljud ei julge meid mainida või esinema kutsuda , selles suhtes kunstiinimeste meetodid ja motiivid on mulle alati Lynchi loomingus esitatavat  , eriti "Mulholland Drive`i",   meenutanud. 

11.11.2007

K.N.:  No  mis  riske  saab  mingi  muuseum  üldse  teha,  kui  ta  on  kohustatud  tegelema  oma  publikuarvu  stabiilse   suurendamisega.  Paneme  Kumu  olukorda  kus  seal  ei  käi  poole  aasta  jooksul  ühtegi  piletiga  külastajat,  võtame  ära   riigipoolse  rahalise  ja  kultuurilis-humanistliku  ning  moraalse  toetuse  ning  saamegi  võrdväärse  olukorra  meie  kunstnikepositsiooniga  ehk  totaalne  nulltoetus.  Kui  sellist  võrdlusmomenti  ei  arvesta  on  igasugused  metaparalleelid  jaotuses  'kunstnik  ja  -muuseum';  'inimene = ajalugu'  valed,  kui  mitte  kuritegelikud  ( sotsiaalses  mõttes ). 
Oletame ( konkreetseid  tõendeid  pole ),  et  90-ndatel  saavutasid   teatud  kunstnikud,  kunstikollektiivid  ja  kuraatorid  leveli  kus  isiklik  eksistents  ja  mõte  taassulas  kokku  nõukogude  ühiskonnale  omase  märgisüsteemiga.  Kunstnikud  tajusid  selgelt, et  pole  vahet  lääne  ja  ida,  eesti  siiralt  demokraatlike  püüdluste - tuleviku,  ja  painava  mineviku  vahel.  Aina tugevamalt  esilekerkiv  eksistentsiaalne  olelusvõime  muutis  taoliselt  vaimuinimese  kriitiliselt  positsioonilt  vaadatuna  kõik  poliitiliselt  juhitavad  ja  kultuurist  eraldatud  ühiskonnavormid  võrdväärselt  ebafunktsionaalseteks.  Üldse,  kas  nõukakriitiline  hoiak,  mille  põhjenduseks  on  kaupade - raha  puudus,  majanduslik  mahajäämus  ja  üleüldiselt  hall  ostustusvõimetu  ühiskond,  saab  tänapäeval  olla  enam  mingi  argument  arvestades  kaasaegset  avatud  maailma ?  Sina  tuletasid  aastaid  tagasi  meelde  Derridat,  kes  ühes  dokfilmis  ütles,  et  pärast  II  Maailmasõja  ebainimlikke  õudusi  ja  fashistlikke  koonduslaagreid  saab  üheks  fashistlikumaks  sõnaks 'ON'.  Sul  on  isegi  üks  samanimeline  töö  sellest,  2005 a.  näituselt "Märkmed",  mis  põhineb  tegelikult  ka  isiklikel  kogemustel  ja  läbielamistel  kohalikus  kultuuris. 
Eesti  kaasaegses  kultuuris (kunst & meedia)  levib  üldsuse  poolt  heakskiidetud  kopeerimine  ja  valmistähenduste  tarbimine. Samas  vastandutakse  massikultuurile  ja  võimuparteidele,  kes  loodavast  kultuurist  tegelikult  osa  ei 
võta  ( isegi  mitte  massikultuurist,  mõelge  rikkurite  kõrgeltharitud  kultuuriteadvusele ).
Sa  ütled,  et  kultuur  ei  ole  siduvas  seoses  ja  vastasmõjus  mitte  millegagi  -  läbi  raha  ja  formaalsete 
ajalooliste  tähenduste  kultuuri  struktuurid  üldse  eksisteerivad,  samaaegselt  olles  isegi  mitte  võõrad  vaid  arusaamatud.  Kohatu  ametlik  kultuur.  Sidusust  kultuuritegelased  püüavadki  luua  läbi  riiklike  identiteediotsingute  aktsepteerimise ( teiseks  üldrahvalikud  eksistentsiaalsed  otsingud &  püüdlused, nt.  hingeliselt  rahvuslikud  identiteediotsingud -  jutlustused   rahvuslikust  indiaanlusest -  ühise  kokkuleppeliste  arusaamade  level ) , muutes  selleläbi  ka  end  nö.  vajalikuks  ja  'teiseseks  kaasajooksikuks'. :)  Millele  vastandume  siis  meie,  paraku,  lisad  sa.
Asendusisikute  paraad  on  lihtsalt  totaalne,  võrdväärne  meie  kunstilise  professionaalsuse  mahavaikimisega.
Paljud kultuuritegelased  on  võtnud  hoiaku  ja  õiguse  teisi  loojanatuure  jälgida  ning  nende  tegevust  üldsusele
edastada,  hoides  piisavat  ja  enese  jaoks  turvalist  distantsi  algsete  autoritega - siit  ka  igasugused  moondumised ja  muud  käitumishäired  teada-tuntud  kultuuritegelaste  puhul. 
Mis  puutub  banaanidesse,  siis  on  neid  läbi  ajastute  olnud  erinevates  kogustes  alati,  olenemata  süsteemist.  Pealegi  pole  banaanide  piisav  olemasolu  nõukogude  süsteemi  või  mentaalsuse  parimate  väärtuste  kehtimise  puhul  määrav -  olulised  on  hoopis  muud  teemad  ja  suhtumised,  mitte  läänelik  materialism.  Üldse,  vahetagu  plaati  ja  sümboleid.  Minu  esimeseks  ettepanekuks  oli  näitusel,  et  muudetaks  selle  alapealkirja: "nõukogude  aja  märgid  nõukaaegses  ruumis"  vastu.  Sina  lisad  ja  parandad,  et:  "...kapitalisti  toas".  Näitusel  on  selgelt  puudu  juba  mainitud  metatasandiline  neopositivistlik  sotsialism,  mentaalne  väljapääs  ja  tõus  kõige  koledamatest  ja  tüütuimatest  stereotüüpilistest  nägemustest.  Miks  oleks  selline  tõlgendus  tänapäeval  põhjendatud  ning  miks  eksisteerib  nt.  venelaste  endi  teadvuses  juba  pikemat  aega,  alates  tegelikult  juba  1993-nda  aasta  võimupöördekatse  sündmustest  peale,  seda  me  näitusel  ei  näe.  Peale  meie  tööde  ehk  võib-olla. 

13.11.2007

T.R:  sõnaga "nõuka"  kõnetab  ühiskondlik pretensioon, hinnang ja infokollektsioon , mis hakkab massiga lämmatama isiklikku . Ideoloogia dialoog ja igale küsimusele leidub õige küsija . Vaade  läbi  isikliku Vahtre silmade .. ,  finito. 
Kohalik praktiline ajaloomaania , mille problemaatilisus on otsustusvõimetuse hoiak. Ajaloos on kuumad teemad mis siiski on minevik ning kust areng edasi toimuks läbi isikliku lõpliku järelduse. Küsimus on ühises identiteedis , arusaadav ,  ka manipulatsioonis. Tõukumine nõukogudest on samane tõukumisega venelastest  ehk enesekuvand läbi eituse. Mis tähendab et ilma venelaseta pole ka eestlast . Nüüd on leitud indiaanlased e selline positiivne võrdkujund. A , pardon, eestlastel pole monopoli indiaanlusele , ka venelased on  samas tõrjutuses hetkel kui indiaanlased Ameerikas.  Üldsuse hoiak aga tungib indiviidide privaatsfääri , isiklikesse  kogemustesse ja kontseptsioonidesse.
Mind huvitab reaalsus kui protsess.. Tavakõnes reaalsus seostub tavaliselt just sõnaga "ON" , lühidalt - dogmaatikaga või liikumatute lõplike väärtustega. Minu vastasseis "ON-ile" tuleneb just isiklikust maagilise reaalsuse tajust ja kontseptsioonist , reaalsusest kui avatud protsessist mis ei liigu suunas "kokkuleppeliselt väärtuselt kokkuleppelisele väärtusele" pigem siis juba   "küsimuselt küsimusele" . 
Siit minu tähelepanu subjektiivsusele ,ka otseselt kunstipublikule , inimesele kui reaalsuse loojale jne. Subjektiivsuse objektiivsus. Tähelepanu verbaalsusele , kui väga otsesele reaalsuse genereerijale. Tähelepanu igasugusele meediale kui inimest inimesele vahendavale nähtusele. Ka teistele mõtlemist ja kõnet suunavatele  nähtustele , struktuuridele , systeemidele .
Väikekodanlus on kõigis, mitte väljaspool. Repressioon ja kivistumine on intiimsed ja üldlevinud asjad , ha ha ...
Eestis ollakse kinnised ja reserveeritud , mis lõpuks teeb välja nähtuse et avalikkuses ollakse loovas dialoogis mitte elavatega vaid surnutega. (vt lavastused , filmid , näitused , hinnangud , sõnavõtud) . Välja näeb selline nähtus aga õudne ja põhimõtteliselt õudne.. . Kas tegelik kuvand ? 

19.11.2007

K.N.:  Suvel  käis  Eestis  John  Zerzan   PunaMusta  kutsel.  Anarho-primitivistist  antitehnokraat  pidas  tutvustava  ettekande ( vt. foto )- "Üha laienev kriis: selle juured ja alternatiivid". Tekstilõik:  "Postmodernne küünilisus on üksnes järjekordne viis kirjeldamaks valitsevat eetost, mis aktsepteerib Progressi kogu selle toksilisuses"  näitab  ühiskonnakriitilist  taset.  Eesti  meedias  ei  ilmunud  sellest  sündmusest  vist  ühtegi  teadet.  Meile  sai  kohe  alguses  selgeks,  et  tegemist  on  tõsiselt  olulise  ning  huvitava  tegelasega   ja  et  pooldame  100%  tema  teooriat. Anti-tsivilisatsiooni  termin  ja  tulevikukuvand  meeldib  mulle  eriti.  Selle  kehtimisel  kaoks  inimeste  vajadus  amorfse  ühiskonna,  poliitika  ja  ajaloo  vastu ( üldse  igasuguste  kokkuleppeliste  tõlgenduste  olemasolu ).
Fakt  on  muidugi  see,  et  taoline  olukord  ükskord  tekib - aeg  kus  inimkonna  vooluvõrk  on  lõplikult  välja  lülitatud  ja  enam  pole  võimalik  tema  kohta  andmeid  saada.  Küsimus  on  vaid  selles,  et  millal,  millisel  sajadil,  või  aastatuhandel.  See  toimub  kas  kliimamuutuste  või  päikesesüsteemi  teaduspõhise  kollapsi  läbi.  Seda  võib  vabalt
rääkida,  sest  mind  ei  seo  kaasaja  tehnokraatilise  maailmakäsitlusega  mitte  ükski  kohustus  -  saaks  ilma
tehnoloogiata  ideaalselt  hakkama,  kui   mitte  samahästi  siis  veel  paremini.  Surematuse  müüt  ja  instinkt  aga  on  inimestel  nii  tugev,  et  lootus  lõputu,  maise  reaalsuse  järele  ületab  igasuguste  inimvõimete  piiri.  Inimkond
soovib  siit  ära,  ta  näeb,  et  Maast  ei  jätku  enam  kauaks  ning  loodab  asustada  endale  uut  elupaika.  Taolised
futuristlik-eksitentsialistlikud  nägemused  ja  väljavaated  tulevikust  on  tegelikult  väga  naljakad  kus  ei  puudu
ka  suur  osa  vastutustundetut  traagikat.  Nagu  Henry  Rollins  ühes  spoken  word  esinemises  president  Bushi  manitsedes  ütles,  et  enne  on  vaja  omal  koduplaneedil  asjad  korda  ajada  kui  mingi  5  aastase  poisikese
kombel  Marsile  tungida. 
Nojah,  aga  võib-olla  on  läbivaks  jooneks  inimkonna  puhul  ikkagi  inerts,  üldse,  alati  kui  tegemist  üldistusega
ühiskondlikult  kollektiivses  plaanis ?  Et  nähakse,  et  muud  lahendust  polegi  kui  sõda  ja  ärasõit  Marsile.
See  oleks  päris   õudne  kui  kuskil  ülevamal  pool  taoline  variant  kehtestatakse  ja  ellu  viiakse,  välistades 
kõik  teised  alternatiivsed  mittetehnitsistlikud  võimalused.  Milleks  on  inimestele  vaja  planetaarset  apokalüpsist,  kas  kordasaadetud  eksimused  kõige  elava  vastu  on  nii  kõrget  hinda  väärt,  et  inerts  kõiki  alla  on  neelanud ?  Võib-olla  elab  naabersüsteemis  või  -kvartalis  must  auk ?  Võib-olla  meis  endis,  mitte  just  kindlasti  venemaal. 
Keegi ( Viljar  Veebel )  kirjutas  viimases  Sirbis  aukartustäratava  arvustuse  Mart  Helme "Pronksiöö  Proloog"  raamatule: "Ja  mida  me  sellest  õppida  võiksime ?".( Lõik  artiklist: "Ehk peaks lugeja teist raamatu poolt aga 
hoopis ilukirjanduse vandenõuklassikana lugema? Kujutledes, et siin kaugel perifeerias õitseb segastel aegadel eraldunud 
Asimovi väikemaailm Asum (Isaac Asimov, Asum ja Impeerium)  ja silmapiiril on endise Impeeriumi asemel 
vormumas uus, mis on asunud taasneelama endisi valdusi. Sõjalise jõu asemel või eel on aga lähiterritooriumidel vaja levitada masendust, lootusetust ja kurbust, maalides võimalikult elavaid pilte impeeriumi kurjusest ja mastaabist ning eelseisva kohtumise koledusest. Sõnumitoojateks on Asimovi loodud müütilise kosmosetegelase Muula analoogina aga Impeeriumis praktiseerinud teenekad saadikud, kindralid, ajakirjanikud ja analüütikud." ) 
:)
Pani  lausa  imestama,  et  inimesed  veel  suudavad  niiviisi  kirjutada.  Kust  nad  selle  julguse  võtavad, mina  küll 
ei  sooviks  Vahtre  või  Helme  taoliste  keskealiste  ajaloolistele  hirmudele  või  psühhoosidele  osutada.  Mitte  nii  otseselt, isegi  kui  tegemist  ongi  teatud  määral  mänguliste  psühhoosidega ( oletame ). Mu  emal,  kellel  olid
ka  teatud,  mittetoimivast  elukorraldusest  ( puuduv  töö  ja  tervis,  ebapiisav  sotsiaalne  garantii, kuid  ka  isikupärast  sõltuv  kompromissitu  suhe  ümbritsevaga )  tingitud  psühhoose,  nälgis  sellesama  eesti  uusvabariigi  ajal  füüsiliselt  olematuks  kuni  sooritas  1995-ndal  a.  enesetapu  ( on  veel  võimalus,  et  tegemist  oli  mõrvaga, 
kuid  uurimine  ei  tõestanud  seda ).  Kuid  tema  säilitas  kuni  enda  eksistentsi  lõpuni  eluga  kontakti,  reaalselt  halbadele  elutingimustele  vaatamata  ega  muutunud  kunagi  ebakohaselt  mänguliseks. 
Selles  suhtes  võivad  erinevad  kaasaegsed  modernismid,  simulaakrumid  ja  vastavad  kõrgkultuurilised  heaolupoosid  heaga  uttu  tõmmata,  mitte  vegeteerida  reaalsetel  inimestel  olgu  nad  siis  kunstnikud-kolleegid
või  kommunistid.  See  on  ka  kõik  mida  mul  kohalikule,  eesti  keelt  mõistvale  inimgrupile  kokkuvõtvalt  öelda
on.

20.11.2007

T.R: Vegeteeritaksegi , ka tavaloogikat rakendades on lihtne tõestada kuivõrd ühiskonnas meie tegevusel silma peal hoitakse , milliseid impulsse ja mõttekäike me juba oleme süstinud nö anonüümsesse ühisvälja . Eestlasele vene teemat "ei kingita niisama" jms. Iga ülevõetud idee taga on konkreetne inimene , suure tõenäosusega sealjuures riskimata edukalt esinevad tegelased . 
Vegeteeritakse ja vaadeldakse  elu ja inimesi kõrgendatud ehk jumalapositsioonist. Eestis on enamik sellised inimjumalad - spetsiifiline individualism ehk sadism. Reaalsed inimesed , reaalselt meie , oleme inimjumalatele statistika ja teoreetiline nähtus. Vot sellised on siinkandi üliinimesed , kõike vaadeldakse ja (olenemata east)pereisalikult ja distantsilt , nagu Maad Marsilt. See on mentaalsus , mida massilisuse tõttu ei tajuta enam ebatervena.  Elitism on oma ülesande täitnud ja innustab järeltulijaid.  Tuleksin taas oma järeldustega ka eelmises osas esitatud  eestlase põhikuvandi juurde mille üks komponentidest oli kohalik hirm elavate inimeste ees. Vabalt ja tunnustades suudetakse suhelda vaid siitilmast lahkunutega. Peale autorite füüsilist minekut vabaneb nende looming reaalselt ning võetakse  elavate poolt dialoogi. Inimene , autor , reeglina segab tõlgendajaid , kolleege jt  tema loominguga suhestumises. "Pole inimest pole probleemi", see nõuka slogan elab edasi. Kardetakse vastutust konkreetse inimese ees , kardetakse ka lolliks jääda  ja ega tegelikult ei peeta kellestki peale iseenese reaalselt lugu.  Meie poole pole kogu tegevusaja jooksul pöördunud mitte keegi otseselt , loomingust haaratakse kinni selja taga . Veel vähem on pakutud abi või koostööd , mis on spetside ringkondi arvestades nõme liigutus , arvestades et sinu  looming on tipptase , mida tuleb toetada ja laiemalt tutvustada  kui soovitakse eestis kõrgkultuuri viljeleda . Toetada sarnaselt nagu toetatakse paljusid teisi . Kas lokaalne loogika on vastupidine? 
Enne kui me kümme aastat tagasi isiklikult ei sattunud kriitilise kodanliku turmtule alla ei osanud ma oma tollases heatahtlikuses ja naiivsuses kujutadagi kollektiivi hävitavat jõudu ja olemust. Tänase päevani jätkub väikekodanlikust teadvuseookeanist väljahüppavaid heapalgalisi ja  end  igati moraalselt ja õigustatult vihaselt tundvaid isendeid , kelle kriitikaobjektiks me personaalselt ja töiselt jätkuvalt oleme. Nimetades  teiste peal vegeteerimist - just see toimubki.Me pakume endiselt nö teemat.  Ja siin ei ole isegi suurt vahet meie jaoks kas vegeteeriaks on mõni  kolleeg ,või pretensioonikas rivaal , selle inertsed sõbrad või poliitiliselt angazeeritud võimukad keskealised . Väikekodaliku tõe tugevus ei põhine ainult loomariigi seadustel või oma jõulisel vaimuvaesusel vaid tugevus seisneb pidevas kordamises. (Seda teavad vist kõik need ,kes  midagi hävitada soovivad - tuleb lõpmatuseni korrata oma mõtet , fraasi , käitumist .) Nagu  Hiina Piinad - see on ainus tõe ja praktilise tõesuse garant  , ükskõik kui nõme see ka ei oleks , või hävitav - seda hakatakse austama ja aksepteerima. (Lugeja võiks vabalt konstrtueerida ise suvalise tõestava näite )  No ja kes ei aksepteeri see hävineb ise . Jääb üksi , kasutatakse ära , tõmmatakse tühjaks - kõik see toimub automaatselt. (Kontrollige praktikas !) See vastav  kogemus , mis meil on , on tohutu . Töö ootab :)

21.11.2007

K.N.:  Meil  on  ju  niipalju  veterane, kes  omastarust  kohalikule  riigile  ja  rahvale  suure  teene  tegid  ( teevad
endiselt ), nö.  lõid  võimaluse  ja  vabaduse  kogu  inimpotentsiaali  kultuuriliseks  väljatoomiseks  kogu  oma  negatiiv-positiivse  iseloomuspektriga.  Minus  tegelikult  tekitab  suurt  küsimust  alati,  kui  räägitakse  avatud
maailma  mõistest.  Mida   see  tavaliselt  tähendab,  kas  argumenti  mis  peaks  tõrjuma  igasuguseid  ebameeldivaid
ning  aegunud  kultuurilis-poliitilisi  seisukohti ?  Tähendab  avatud  maailm  rohkem  isiklikku  raha,  majanduslikult
stabiilset  edenemist ?  Mis  on  üldse  igasuguste  riikidevaheliste  piiride  avamise  mõte ?  Kaasaegne  majanduslik
invansioon ?  Anarhistid  väidavad,  et  suurimaks  ohuks  ja  veaks  on  üleglobaliseeruv  maailm,  mida  juhivad  suurkorporatsioonid.  Kapitalistlik  majandusideoloogia  ja  poliitika  seob  endaga  kõik  regioonid ( kus  teda  vastu 
võetakse )  ja  võimaldab  monopoliseerida  inimelud.  Lääne  majanduslik  heaolu  sünnib  kolmanda  maailmaga
manipulatsioonide  arvelt,  täpselt  nii  nagu  ka  eestis. 
Milline  seisukoht  siis  võtta,  kas  avada  selline  maailm  või  mitte ?  Minna  turistina  maailma  kultuuriavarusse  rändama  ja  kui  vastu  tuleb  suurkorporatsioon,  siis  öelda  talle  ei ?  Siin  on  palju  vasturääkivusi,  kuna  inimesed  tahavad  reisida,  näha  maailma  ja  seejärel  rahuneda,  et  on  näinud.  Äkki  peaks  siiski  tagasi  pöörduma,
ilma  suurema  nostalgiata,  külma  sõja  aegse  majandusmudeli  juurde,  et  ärimehi  ohjeldada,  lihtsustama 
kultuurilist  paljusust,  et  tekkinud  olukorras  midagi  ette  võtta. 
Avatud  maailma  termin  on  kohaldatud  valele  süsteemile,  on  toimunud   sisuline   terminoloogiline  eksitus, 
ütled  sa.  Avatud  maailm  praegusel  hetkel  on  ökoloogiline  tupik,  ideoloogiline  suitsiid. 
Nagu  meil  Vaal  galerii  näituse  "Execution"  ajal  selgus,  siis  puudub  kultuuriavalikkusel  meie  suhtes  mudel 
( sarnaseid  inimesi  ei  kohta  palju )  millele  meid  kohandada,  või  mille  kirjeldus  meile  vastab.  Selleks  aga  et  meile  nt.  tunnustavat  hinnangut  anda  kaasaegse  kunsti  terminite  kohaselt,  peab  olema  pretsedent,  sest  vastasel  juhul  ei  oska  ega  julge  keegi ( mitte  ükski  kriitik )  rääkida.
Kui  arvestada  Juhan  Kivirähu  tänase  integratsiooni  populariseerimis-seeria  artikli  sisuga   ja  Kunstnike  Liidu  juhi  Jaan  Elkeni  tagasihoidlikku  raadioesinemist  eile ( seoses KL-i rahaliste  nõudmistega  kultuuri- ministrile ),  siis  peab  ütlema,  et  on  tehtud  suur  viga,  jättes  institutsioonidesse  mittekuuluvad  kunstnikud ( keda  on  võib-olla  rohkem  kui  1000  KL  liiget )  seaduslikult  integreerimata,  sest  see  kultuuriline  programm  ja  kriitiline  mõttevabadus  mida  meie  oleme  võimelised  genereerima  ületab  igasuguseid  piire  ega   lasku  iialgi  kokkuleppelisse  kaasaja   raha  diktatuuri  ning  selle  aktsepteeritud  süsteemi  poolt  tekitavatesse  ning  ajaliselt  iganenud  totalitaarsetesse  skeemidesse.

21.11.2007


K.N.:  Ajakirjanduses  on  ilmunud  kaks  artiklit  kahe erineva  generatsiooni  kriitikute  poolt. 
Ants  Juske:  "Näitus Nõukogude aja märkidest"   Päevalehes  ja  Andreas Trosseki  "Kulunud  kummitused"
Ekspressis.  Välja  on  laotud  kõik  teemat  kokkuvõtvad  märksõnad,  kuigi  võiks  öelda,  et  neid  annaks 
edasi  arendada  terveteks  raamatuseeriateks,  nö.  minna  pimesi  asja  tuumani,   eriti  kui  arvestada
nõuka  temaatika  kriitilist  paradigmat   kohalikus  kultuuris ( arvestades  eesti  igavest  asukohta  maailmakaardil ).
Juske  soovitusele  nõukamuuseumi  järele  lisaks  omapoolse  ettepaneku  iganädalasest  loenguseminarist
Kumu  auditooriumis, sealjuures  vaba  mikrofoni  olemasolu,  kuhu  saaks  kutsuda  inimesi  erinevatest
ühiskonnaseisustest -  poliitikud, meelelahutajad,  politseinikud,  vaesed  asotsiaalid  ja  vangid.  Tekiks  avatud 
kanal  väljendamaks  oma  nõukataaka  ja  ei  põlataks  ära  ka  TV-show  ja  reality  saadete  elemente.
Mõjuks  hästi  rahvuslikule  klassidevälisele  ühtsustundele.

Üks  asi  mis  üsna  kindel  välispoliitilises  plaanis  on,  et  pigem  toetatakse  eestis  president  Putinit,
kui  vene  poliitilist  opositsiooni,  eesotsas  Limonovi,  Kasparovi  ja  teiste  parteide  juhtidega.  Eelkõige
sellepärast,  et  Putin  kujutab  endast  elitaarset  stabiilsust,  seevastu  kui  tema  tõsised  vastased
individualiseeritud  ning  seega  ettearvamatuid  tagajärgi  ja  prognoose.  Tavaeestlasele  jäävad  Limonovi
ja  Kasparovi  taolised  tegelased  liiga  targaks  ja  võõraks. 
Tegelikult  kaitseb  Putin  paljude  jaoks  nimetatud  ohtliku  kontingendi  liikumist  ja  populariseerimist  läände.
Eesti  valitsus  tänab  õnne,  et  venemaal  on  selline  president  nagu  Putin ! 

Näitena  võib  võtta  kasvõi  Marko  Laimre  viimast  esinemist  Tartu  Kunstimuuseumis,  kus  ta  kuulajatele
selgitas,  et  vahet  pole  kas  olla  Putini  poolt  või  vastu,  anyway  "vares  kaotab  rebasele  juustutüki".
 :) (  Selle  peale  ütled  sina,  et juustutükkide  hinnad  on  pöördumatult  tõusnud. )
Rääkides  veel  rebasest - kohalik  kaasaegse  kunsti  ajalugu   pakub  rohkesti  sarnaseid  tõlgendusi,
samade  tegelastega - näiteks  video  hingevaakuvast  rebasest  maanteel,  mööduvate  autode  tuledesäras, 
mille  kogutähendus  vastavat  siis  kaasaegse  kunsti  olukorrale  eesti  vabariigis.
Praegu  tekkis   mõte,  miks  Tartu  Kunstimuuseum  on  viltuses majas ?  Millest  selline  sümbolismi  ja 
realismi  vahepealne  kõrvalekalle ?  Pisa  torni  efekt.

22.11.2007

K.N.:  Laimre  väidab,  et  peaminister  Ansip  on  oma  poliitikaga  pannud  kõik  sundolukorda  kus  neil  tuleb  valida
eestlaseks  ja  mitteeestlaseks  olemise  vahel.  Kuid  see  tähelepanek  võib  vabalt  olla  eksitav,  sest  välistab 
kogu  poliitilise  situatsiooni  terviklikku  nägemist,  nö.  arvestamist  pikema  aja  jooksul  kujunenud  olukorraga.
Üldine  venevastane  hoiak  on  kehtinud  eesti  kultuuripildis  aastaid,  olles  stabiilselt  konkretiseeruval  tõusuteel  viimase  10  a.  jooksul.  See  on  kogu  avaliku  kultuuri,  meedia  ja  rahva  looming,  mitte  ainult  poliitikute 
poolne  võimuideoloogia.  Ma   keelduks  üldse  kohandamast  mingeid  konkreetseid  poliitikuid  ( nagu  tegelikult  ka  kõiki  teisi  isikuid )  mingite  laiemate  kultuuriliste  märkidega.  Laimre  stiilis  fokusseerimine  ühele  juhtivtegelasele 
( väga  levinud  ja  seega  kõigile  mõistetav  taktika )  teenib  mingit  teist  isiklikumat  laadi  funktsiooni,  vastasel  juhul  pole  sellistel  süüdistustel  erilist  alust,  peale  ainult  temale  endale  teadaolevatel  nt.  kunstilis- performatiivsetel  põhjendustel.  A'  kunstilis-performatiivseks  võib  pidada  kogu  eesti  meedia - ajakirjanduse 
üldist  hoiakut  kohalike  politikaanide  suhtes ( Savisaar, Reiljan, respublikaanid, reformikad  viimastena ).  Mida  aga  võivad  tähendada  taolised  põhjendused, võib  vaid  oletada - mõju  avaldamine  dadaistlikust  vaatenurgast,  laiema  avalikkuse  teenimine  teatraalselt  vaatemängulistel  kaalutlustel  jne.
Üldine  aktsepteeritud  sotsiaalkriitiline  avalik  foon  näitab  justkui  oleks  olemasoleva  kunsti  ainukeseks  piisavalt 
argumenteerivaks  jõuks  iga  kultuurinähtuse  isemajanduslik  funktsionaalsus  ning  sellise  kunsti  loomise  kindlaks eeltingimusteks  piisav  informeeritus  hästitoimiva  ühiskonna  põhialustest.  Kas  muud  kunstnikupositsioonid
on  välistatud  ja  halvemad !?  Andres  Härm  esitab  järjekordse  piiratud  tegevuskava  viimases  Kultuurikaja  raadiosaates,  ignoreerides  üldse  kunstnike  omamütoloogiaid,  mis  justkui  oma  publikut  ebademokraatlikult  ning  enesekeskselt  eksiteele  viib.  Näitena  tõi  ta  staazikat  maalikunstnikku  Arrakut,  kuid  miks  siis  mitte  juba 
näiteks  John  Smith,  tegemist  ju  võrdväärselt  jutustava  ning  isetegevusliku  kunstinähtusega.  Ok,  diskussiooni  alustamiseks  võib  väita  mida  iganes,  omamütoloogiaid  ja  kaasaegset  kunsti  ennast  võib  ignoreerida,  kuid  kui  seda  ütleb  kohalikus  kunstisfääris  tegutsev  funktsionäär,  näitab  see  vaid  nende  isiklikku  loomingulise  tegevuse  ja  ülbuse  tasandit -  levelit  kus  nad  tunnevad  ennast  piisavalt  enesekindlalt  ja  vabalt,  et  määratleda 
kunstnike  seas  vastavaid  piire.

Ma  väidan,  et  kaasaegse  kunsti  kriitika  on  üleüldises  uutmistuhinas  ning  riigi  rikkuste  ümberjagamises  märkamatult  üle  liikunud  professioonikohasest  kunstikriitikast  inimelude  kriitikaks.  Piiratud  rahaliste  vahenditega  asutused  ( raha  ja  tunnustust  ei  jätku  kõigile  kunstnikele, eksole )  õigustavad  niiviisi  isiklikke  maitseeelistusi  ja  tehtud  valikuid, keda  toetada  ehk  laiemat  kunstipoliitikat  üldisemalt.
See  on  minu  diagnoos  kehtivatele  teooriatele  ning  peidetud,  sõnastamata  omamütoloogiatele - demagoogilisele  ühiskondlikule  lobitööle,  klannipõhise  kunstimaailma  tekkeloo  põhialustele.  Lõppkokkuvõttes,  mis  vahet  on  Ansipil  ja  Härmsil,  sellel  kes  määrab,  kes  on  õige  eestlane,  või  kes  kuulub  kaasaegse  kunsti  esindusridadesse.  Mis  vahe  on  nt.  Kultuurikatla  jaoks  annetanud  miljonäril  ja  Keskerakonna  ning  linna   juhtivtegelasel  Savisaarel ?   Mis  vahe  on  nende  isikute  sügavamas  silmavaates ?
On  arusaadav,  et  ükski  väljastpoolt  sisseimporditud  kunstnik  kohalikku  kultuurimehhanismi  ei  tunne.  Võiks  aga  tulla  terved  rühmitused  isiklike rahaliste  vahendite  toel,  säilitades  niiviisi  totaalse  sõltumatuse  ja  dekonstrueerida  eesti  kunstiinstitutsioonid  kogu  nende  pinnapealses  ja  repressiivses  olemuses.  Seni  kuni  neid   teiste  hästitoimivate  kultuuriprogrammide  seas  ei  kutsuta,  tuleb  jääda  ootama  nende  invansiooni,  sest  kohalik  kunstiringkond  seda  ei  tee ( puuduvad  piisavad  vahendid ),  isegi  kui  tegemist  on  ennast  imetlevalt  kaasaegsete  kunstnikega.  Rääkides  kaasaegsetest  kunstnikest,  siis  siin  tegelikult  muud  polegi  kui  kaasaegsed  kunstnikud - erinevus  seisnebki  vaid  kunstnike  erinevates  heaolupositsioonides.  Fakt  on  aga  see,  et  osadest  väljavalitutest  on  saanud  tagasipöördumatult  väikekodanlikud  kunstnikfiguurid,  kellel  on  alati  põhjust  saavutatud  tööpositsioone   kaitsta  ja  seda  ei  saa  Härms  kuidagi  muuta, kuna  on  olnud  isiklikult  osaline  tekkinud   kultuuriloo  juures.  Lihtsam  oleks  praegu  kutsuda  nongratakaid  üles  Kunstihoonet  roojaga  loopima  ja  te  näete,  et  selle  mõju  ületab  igasugused  ootused,  isegi  kui  samalaadne  akt  'mujal  maailmas'  tuntud  kunstnike  poolt  juba  60-70-ndatel  ellu  viidi.

28.11.2007
 


K.N.:  "Sirp"  on  lihtsalt  patoloogiiline  juhtum.  Vahepeal  selgus,  et  tagakaanel  olnud  naisakti  suhtes 
toimuski  sisejuurdlus ( Kumu  algatusel )  ja  Reet  Varblane  oli  kohustatud  aru  andma  "miks  Valie  Society 
töö  allkirjadeks  sattusid  Hansapanga  ja  Kumu  logod" -  tegemist  olevat  juhusliku  äravahetamisrituaaliga.
Kuid  mulle  meenub,  et  logomänge  on  olnud  varemgi - Marko  Mäetamm  kehastus  Hansapanga  maskotiks  talle  määratud  pangapreemia  tseremoonial.  Kunstiväliselt  areenilt - natsionaalbolshevike  (NBP)  teema  ülevõtmine 
( väliste  tunnuste  kaaperdamiskatse )  Hansapanga  NPNK-projekti  noortõusiklaste  poolt.   Erinevad  telereklaamid,
filmid,  lavastused  jne-jne.  Taoliste  juhuste  rohke  esinemine  on  märk  üleüldisest  meetodist,  mida   tuleks  analüüsida.
Viimases   OP-is  räägib  Anu  Põder  Reet  Varblasele  oma  isikunäitusest,  milleks  on  Eesti  söömiskultuur  ( kohe  meenub  meie  poolt  juba  korduvalt  mainitud   kohalik  kannibalismi  temaatika ).  Jutust  tuli  välja  nagu   ei  austataks  piisavalt  Lydia  Koidulat  ning  selleasemel  et  paluda  süüa,  tänapäeval  inimesed  nõuavad  seda 
( ülekantud  tähenduses  siis  nagu  ma  saan  aru  sobib  antud  iseloomustus  nähtavasti  vist  kõikidele  kohalikele  elunähtustele-probleemidele,  sest  on  argument  oma  vaieldamatus  lihtsuses  iseneesest  :o).  Taolise  ajaloolise
lihtsuse  pinnalt  tekivad  küsimused,  et  kes  on  tegelik  kriitika  objekt, või  kelle  eest  tuleks  varalahkunud  Koidulat
kaitsta ?  Me  teame,  et  Koidula  on  eesti  reklaamitööstusmeelses  kultuuris ( tegelane  H-pangareklaamis,  näitl. Anne  Reeman )  hiljuti  tolmust  ja  unustusest  väljakistud  figuur  -  kütkestav-kannatava  naise  võrdkuju,  humoorikas-mõistetav  tõlgendus  kõigile  kaasaegsetele  kapitalistlikele  noortele,  kuid  ka  vanematele,  võib-olla  hingelt  nooremale  ühiskonnaosale.  Lisaks  koidulameelne  Ülle  Kaljuste  Etv  2006.  aastalõpu  telenäidendis  "Säärane  mulk  ehk  Sada  vakka  tangusoola" ( autor  sic,  L.Koidula ).  Milliste  sõnadega  selgitaksid  oma  teletegusid 
Anu  Põdrale   Reeman  ja  Kaljuste ?  Või  on  siin  tegemist  üleminekunäitusega  kohalikus  kultuuriruumis,  miks  muidu  OP  seda  sündmust  kõigile   presenteerib.
Tänases  Sirbis  on  pikem  intervjuu  kunstnik  Mäetammega.  Lugesid  selle  läbi,  mida  arvad ? 

Liigitub  Mäetamme  vägivald  kaasaegse  vulgaarkunsti  loetelusse  nagu  Mati  Karmini  peenis-rakettauto  Vabaduse  Väljakul,  mis  oli  mõistetav  ka  eesti  ajakirjandus-äri  eliidile  nagu  Keskpäevatund  tookord  igati  kaasaelades 
näitas ?   Meenub  Härmsi  soovitus  püstitada  Vabaduse  puiesteele  päästik  ( link  John  Smithi  raketiprojektile ),  millega  saaks  Tõnismäe  monument  "õhku  lasta"  ( Jüri  Liimi  ähvardus );  Mäetamme-Andres Tali  poksiringi  lavastus  Kunstihoone  näitusel  "Vägivald  ja  Propaganda" (2006)  ühes  kollektsioonis  laste  portreepiltidega.  Tõesti,  peab  olema  mingi  sügav  kõikeläbiv  põhjus,  et  kogu  oma  perekonda  taolisesse  vägivallaprojekti  kaasata.  Oleks 
huvitav  teada,  milliste  konkreetsete  sündmuste  põhjal  taolised  "projektid"  tekivad.  Kunstnikud  vaatavad  kodus  politseikroonikat ?  Edastavad  ennastoherdavalt  siseringi  kunstiprobleeme ?  Mäetamm  on  öelnud,  et  ta  palub  igakordselt  oma  peretööde  pärast  andeks  ning  abikaasa  andestab.  Loomulikult,  Mäetammele  andestaks  ka 
Luule  Viilma,  kellele  see  oli  ellujäämis-loomingu  võtmesõnaks  ja  ideeks.
Öeldes  sõna  vägivald,  arvan,  et  kui  tegemist  oleks  nende  kunstnike  isiklike  läbielamiste  ja  kogemustega, 
siis  suhtuksid  nad  neisse  teemadesse  palju  valulikumalt  ja  reserveeritumalt.  Kuid  ei, nende  kogemus  on 
võõras (  ja  seetõttu  samavõrra  vaba ) -  nad  on  selle  konstrueerinud  teiste  inimeste  arvelt.  Ja  alati  kehastutakse  vastavatesse  "nõmekategooriatesse",  rollidesse  mis  ei  vasta  ühiskonnas  kehtestatud  normidele
ja  pakuvad  seetõttu  huvi  laiemas  ( mõtleme  esinduslikumas,  tunnustatumas  ja  turvatumas )  "kunstiringis", 
kuid  ka  laias  maailmas  ( kus  rahakate  väikekodanlaste  osakaal  on  veel  suurem ).
Mind  näiteks  taoline   nõmevägivalla  teema  ei  kõneta, isegi  kui  see  oleks  autorite  soov, kuigi  sisuliselt  töö  justkui  räägiks  samadest  asjadest,  millest  olen  ise  varasemalt  kirjutanud ( arvestada  tuleb  romaani 
"Lihtne  Aeg"  näitlikku  vägivalla-finaali ).  Pealegi: "Öelda,  et  võitlus  on  madal   ja  et  selle  eesmärk  on  kasu
( loominguliselt  kõrgemal  levelil  asuvate  natuuride  elu  kujuneb  vastuoludeta ), on  tänapäeval  nii  iganenud  väide,  et  selle  peale  võib  haegutada".
KesKus'i  tiim   on  korduvalt  rõhutanud  ( olenemata  päevakajaliste  sündmuste  iseloomust, muidugi ), et  pärast  kaklust  pole  mõtet  rusikatega  vehkida.  Noh,  tuleb  välja  et  nendepoolne  rahvalik  meeldetuletus  on  olnud  kasutu  ega  õpeta  lõppkokkuvõttes  kedagi.  Iga  reaalne  kaklus  põhimõtteliselt  pigem  soosib  edasist  vägivallatsemist.  Vägivallas  pole  reegleid,  vahel  on  kultuuriline  vägivald  suurem  kui  füüsiline,  seda  aga  ei  taipa  siinsel  kultuuririndel  keegi  korrigeerida.  Alati  leidub   kunstnikke,  kes  tulevad,  avastavad  kuskilt  (õhust ?)  vägivalla  ja  näitavad,  et  see  on  halb.  Mina   ei  kingiks  kohalikule  publikule  sääraseid  lihtsakoelisi  vaatemänge.  Eksisteerivad  reaalsed  olukorrad, reaalsete  inimestega   ja  sellise  vägivalla  puhul  on  lugu  nõmedusest  kaugel  kus  sarkasm  ja  eneseiroonia  ei  toimi ( näiteks  aprilli  teema,  palun  väga ).  Selles  mõttes  mõjub  ka  praegune  Johannes  Saare  "Halb  Nali"  näituse  kontseptsioon  puudulikuna,  jättes  paljulubava  mulje,  et  kuskil  asuvad  erakorralised  isikud,  kes  on  erakordsed  ja  kellele  seetõttu  ei  jätku  kohta  ja  on  seetõttu  'kohatud',  rääkimata  kõnelevast  viinerist,
nö.  toimuva  nalja  kesksest  tegelasest.  Ekspressis  ilmunud  artikkel  ärakeelatud  Ansipi  vastasest  Urmo  Rausi
tööst  Kunstihoone  kuraatornäitusel ( "Halb  Nali" ? )  tundus  olevat  sihiteadlik  reklaam,  huvitav  et  keegi  seda 
kahtlusküsimust  avalikkuses  pole  esitanud. 
Isegi  dokumentaalsus  on  allutatud  kohaliku  kunstiscene'i  alateadlikku  tähendusvõrku,  milleks  on -  pedagoogika,
moraal  ja  õpetus  õigest  ja  heast  käitumisest, vaielgu  vastu  kes  ei  nõustu,  tean  et  igipõliste  formalistidena  ei   oma  enamus  kunstnikest  reaalset  võimet  oma  uurimisobjektidega  samastuda,  veel-vähem  valitud  teemasid
autentselt  kajastada  ilma  kohustusliku  üleolekuta,  olgu  selleks  siis  kriminaal,  poliitik  või  prostituut. 
Kõikjal  on  vägivald  ja  propaganda,  avage   ükskõik  milline   meediakanal  või  ajaleht.  See  avaldub  autorite
emotsionaalsest  graafikust -  biorütmidest.
Sooviksin  näha  näitust  pealkirjaga  "Enesekaitse  ja  enesekaitse". 

Aga  Sigrid  Saarep,  kes  on  eesti  naivismispets  käis  hiljuti  Moskvas  naivismikunsti  festivalil.  Sirbis  iseloomustab
aruandeartiklit  ministeeriumile ( kaitseministeeriumile ?) foto   sõjaveteran-kunstnik  Jelena  Volkovast  oma  2005 a. maali  "Kassiema  tulekahjus"  ees.  Muidugi  ei  mainita  seda,  et  sama  maali  kasutab  vene  punkrokk  grupp
"Grazdanskaja  Oborona"  oma  remake  plaadil  "Punane  Album".  Taolist  juhtumit  vaevalt,  et  mõne  teada-tuntud
naivismiteooriaga  ära  seletaks.  Saarepi  isiklikku  naivismilevelit  Maailmasõja  ees  kinnitab  foto  alltekst:  "Proua  või  seltsimees  Volkova  ( olen  tiitliga  veidi  kimbatuses,  kuna  tegemist   on  ikkagi  sõjaveteraniga )  meeldis  paljudele,  sest  loodetakse  leida  rikkumata  meelt."

Ma  arvan,  et  eesti  kultuurikriitikute,  kuid  ka  kõigi  kunstnike  probleemide  lahenduseks  oleks  kolmas  maailmasõda,  kus  kõikide  isiklikud  käibelolevad  kultuuriteooriad,  tähelepanekud  ja  märkused  võimendatuna  kasutust  leiaksid.  Ajal  kus  mõned  ennast  ohverdavad,  sõdivad,  ravivad  ja  püüavad  ellu  jääda,  veedavad  teised  e. enamus  aega  omavaheliste  paljulevinud  ning  äranämmutatult  pedantsete  kommentaaridega,  üldrahvalikus  stiilis  koondnimega  "Hommikutelevisioon".  Läheb  kõigest  60  a.  ja  järeltulevad  põlvkonnad  vaatavad  sellisele  priviligeeritud  käitumismudelile  hoopis  teise  nurga  alt.

14.12.2007

T.R: Paljud loomingulised isikud on võtnud vägivaldse väikekodanliku prohveti positsiooni. Sirbi artikkel Mäetamme alateadvuse intervjuuga on ka  taotlemas kunstnikku meile kõigile nii lähedale . Keeldun pakutavast ekstaasist ja tunnen Mäetamme perele kaasa. Soovitan konstruktiivselt neil kõigil koos loobuda valitud kannatajarollist , vabastada Mäetamme tshakrad ning asutada  midagi hipikommuuni taolist. Inimesi võiks ühendada vabadus ja armastus vägivalla asemel , ärge võtke pangast laenu , mõelge midagi muud välja  jne.  Võibolla aetakse teid sõltumatuse eest politseiga laiali ja Mäetamm läheb vangi nagu Osho USas aga  see oleks vähemalt katse  loobuda vägivallast. Praegune Mäetamme kunsti kontsept  ongi ootamatult just riigitruu , ta ajab oma hädad meie kõigi kaela ka ja see kinnistab justkui teema ja tema ülekoormatud alateadvuse topelt selle ühise identiteedi teenistusse. M tööd taotlevad teraapia staatust olles reaalselt sümptomid , võrdselt Tölli ja tulevase sambaga . Lihamasin , Töll ja Monument - kui pop ja vale.. 
Vaatajana on mul sellest kunstist sama ükskõik kui sel kunstil minust ..  meetodina on alateadvuse väljatoomine , psühhoalalüütika , täissöönud ühiskonnas absoluutselt primaarne kuid  on naiivne delegeerida seda ülesannet  valitud esindajale , kunstnikule või sekretärile. Tulemus ei ole adekvaatne , lihtsalt näitlik võibolla.. Kaasaegne kunst ei funktsioneeri enam vulgaar identiteedimasinliku lunastava-meelelahutaja rollis .
Lapsed võiks mängust välja jätta ja mitte  neid järjekordselt mõnes erinevas sofistikeerituse astmes lihtsalt ära kasutada. Vanainimeste dogmaatiline psühhootiline ummikseis on võrdluses laste olemusega eriliselt võigas. Mäetamm võiks  unustada  oma kunstniku uhkuse ja õnnestumise rõõmu ,mis taolise projekti eduga on kaasnenud.
Näitust fännavad tädid ja onud - suunake pilk ja agressioon solipsistlikult enese sisemusse , alustage  arengut et kohalikku mentaalset mustrit  muuta . Tõstke taset. Vabaks. Arabeskseks . Olen sunnitud  sõnastama oma pretensiooni ja protesti -  primitiivlooming ei huvita ja funktsionärid võiks propageerimisega tagasi tõmmata ! Ikka ja jälle kargaks nagu keegi puu otsast alla ja paljastaks täie tõsidusega meile tõelist ja olemuslikult mõtlemapanevat ja taotleb  katarsist . On see siis eesti kirjanduses, filmis või kujutavas kunstis . 
Arenguruumi ,seni tüütavalt sulguvas dogmaatilise  identiteedi otsingu valguses ,on . Väikekodanlik ehk tarbiva inimese traagika on kokku võetav hüüdlausega "ei ole midagi uut .." ja kirjeldada kasutusel oleva veendumusega et tõde asub sealpool täielikku destruktiivset hävingut. Arengu tipp on ausalt seana mudas aeleda  .   Vigala Sassi kirjeldus estidest , kes end kiuste maa alla  müürisid - väikerahva kompleks , ootab lahendust. Ajalugu ja jumal materialiste ei aita :P 

14/15.12.2007

K.N.:  Ei  tea  millest   see  intervjuu  Mäetammega  üldse  tekkis,  kas  kultuuriministeeriumist  tuli  käsk,  nagu  Saarepi  puhul ?  Pärast  poliitilselt  segaseid  vägivaldseid  aegu  nõutakse  vist  ootamatult  iga  käimasoleva  ettevõtmise  hoolikat  sisuseletust ?  Lõik  intervjuust:
M.M.: "Suures ühiskonnas on kontakti hoidmine eluliselt vajalik. Meil on pideva kontaktisolemise illusioon 
väga tugev ja viib lõpuks teineteisest võõrdumiseni. Eks ka see võib olla üks komplekside ja vägivalla ning enesetappude kõrge protsendi põhjusi ühiskonnas. Ja Eesti on ju niisugustes valdkondades ilusasti esirinnas ka."

Mäetamm  pretendeerib  selliste  sõnavõttudega  'kõikemõistva'  sotsiaaltöötaja  rolli, tema  kõnes  väljenduvad  sellised  tüüpilised  kokkuvõtvad  tähelepanekud,  pakkudes  teoreetiliselt  'igas  peres'  toimuvale  vägivallale  ühest  selgitust
( pideva  kontaktisolemise  illusioon ),  mis  justkui  kehtiks  iga  elunähtuse  puhul.  Ta  arvestab  kõigiga  ja  ei  unusta  ära  ka  selliseid  enesetapjaid-kadunukesi  nagu  mu  ema.  Keegi  minu  lähedastest  on   Eesti  esirinnas... Kahju,  kuid  oma  isikliku  elu  hinnaga.  Tegelikult,  elu  on  näidanud,  et   minul  ja  minu  perel  on  "EESTIGA"  samavähe  ühist 
kui  Mäetamme  näitusetöödel  perearmastusega.   Käed  eemale  enesetapjatest  soovitan  ma  kõigile  siinkohal,  igasugused  Õunapuud  ja  muud  puud  sealhulgas.  Teie  poolt  pakutud  kirjeldused  ühiskonna  äärealade  valupunktidest  ( nn. esirinnast )  ei  aita  kedagi.  Keeldun  abi  vastu  võtmast !
Arvan,  et  Markol   pole  mõtet  minu  ema  eest  rääkida,  ükskõik  kui  head  kavatsused  tal  ka  ei  ole.  Näitusetöid 
mittemõistvad  itaallased,  ameeriklased,  head  mõistvad  inglased -  kõlab  nagu  anekdoot ( mütoloogilis-skemaatiline
rikkuri  unenägu ).
Intervjuu  kestab  üle  terve  Sirbi  lehekülje  aga  selle  üldtähendus  on  rahustada  neid  vaikseid  protestihääli,  mis
teoreetiliselt  tema  kunsti  ümber  liiguvad.  A'  ma  teavitan - selleks,  et  sarnast  vägivaldset   kunstielamust  kogeda  ei  pea  vaatama  üldse  Mäetamme  näitust  Veneetsias  ja  Eesti  paviljonis.  Võib  lihtsalt  telerist  South  Parki  jälgida.  Vaimustuda  võib  sellise  kunsti  puhul  vaid  sellest,  et  meil  on  nüüd  päris  oma  rahvuslik  koomiksi  killer. 
Huvitav,  mitu  intervjuud  või  artiklit  Mäetamme  kunstist  on  kirjutatud  aastate  jooksul ?  50-100,  15 aasta
jooksul ?  Pole  selle  aja  jooksul  ühtegi  kriitilist  sõnavõttu  lugenud,  millest  siis  nüüd   selline  paanika  negatiivselt
meelestatud  publiku  ees ? 
M.M.: "...Ja võõra kogemuse peal liulaskmise näeb nõudlik publik kindlasti ühel hetkel ka läbi."

Õige suhtumine !  Lasku  rahulikult  edasi, kogu  eesti  kunstiavalikkus  ja  meedia  toetab  sind !

15.12.2007

K.N.: Vahepeal  on  mõned  Johannes  Saare  kuraatornäitust  arvustavad  artiklid  ilmunud.  Raoul  Kurvits  Ekspressis:
"Väga Halb Nali"   ja  Riin  Kübarsepa  "Rahvusvaheline naer läbi pisarate kunstihoones".
Kurvits  räägib  iseenda  eest ( tal  on  selleks  õigus ).  Tähtis  on  see,  et  ta  jätkab   administratiivsete  tädide
piitsutamist  ( mees-  ja  naisametnikud   erinevates  kultuuriga  seotud  ametites - galeriid,  koolid  ja  ministeeriumid ).  Oluline  lõik:
"Johannes Saare kuraatoritekst väidab, et kõnealuse näituse tegelaskujud on krooniliselt äparduvad jobusangarid, kelle ilmselge sobimatus ühiskondlikult mõju avaldavatesse rollidesse liitub sangarluse kui ühe eriti jampsliku ideega üleüldse, halbnaljaka läbikukkumise sel moel surmkindlalt tagades mina näeksin aga asja hoopis hullemalt. Mitte ainult teatud tüpaazist, ajakirjanduse või mõnd muud sorti tähelepanu keskmesse trügivaist jobukangelastest ei räägi see näitus, vaid mis tahes kodanikupositsiooni lootusetusest ning ettemääratult halvaks naljaks pöördumisest meie ajastul. Teatud tingimustes saab täpselt samasugune saatus osaks kellele iganes, kes ühiskondlikes küsimustes soovib sõna sekka öelda, ning see muudab Halva Nalja kui niisuguse totaalseks."
Tahan  lisada   Kurvitsa  tekstile  vaid  üht -  osad  kunstnikud  on  oma  püüdlikes  ettevõtmistes  totaalselt  vaesunud,  kuid   ka  moraal-füüsiliselt  haavatud  või  vaaguvad  hinge.  Kus  on  vabadussammas  eestis  hukkunud  kunstnikele ?
Elav  skulptuur ?

Teisest  artiklist  saab  selgeks, mis  juhtus  ärakeelatud  Rausi  tööga  täpsemalt ( kuigi  paha  kuraatori  nime  võiks 
siiski  ära  mainida )  ja  kinnitust  leiab  ka  see  kuivõrd  hea  "manipulaator  on  Mäetamm  ning  tema "sadistlik-satanistlik-nekrofiilne teater"  mis  peegeldab kõikehõlmavat  reaalsust, mida  me argielus ei taha tunnistada".
Kus  on  kunstipõhise  manipulatsiooni  viljakad  tagajärjed ?   Nähes  esitatavat  näitlikku  perevägivalda  hakkavad  inimesed   üksteist  massiliselt  armastama ?  Manipulatsioon  toimub  vägivalda  harrastava  ühiskonnaosaga ?
Taoline  kergemeelne  lahenduskäik  oleks  kindlasti  iga  väikekodanlase ( pedagoogiliste  kalduvustega  konservatiivide:
majanduslike  erahuvidega  eliidi  ja  keskklassi,  usklikest  kirikuteenrite  ja  preestrite )  unistus  ja  kinnitus  hästilihvitud  kultuurimehhanismist,  mis  manitseb  hoidma  ning  looma  kehtestatud  korda  ja  kombeid. 
Kunstikriitik  näitab  oma  tekstis  ,  et  me  kõik  oleme  seotud  sadismi,  satanismi  ja  nekrofiiliaga ?  Sooviks  teada, milliseid   ühiskonnagruppe,  indiviide  kunstnik  tegelikult  kõnetab,  nö.  milline  on  kunstnikupoolne  ühiskondlikult  kasulik  sotsiaalne   programm  ja  isikliku  töö  funktsioon  ( seda  küsimust  võib  esitada  vabalt  igale  eestis  kõrgemat  tunnustust  saavutanud  loomingulisele  persoonile ).  Kui  osutub,  et  sügavamal tasandil   on  tegemist   Jackassilike  (Tv-seriaal)  mõttemallidega,  siis  pole  vastuste  koherentsusel  sotsiaalses  mõõtkavas  taolistele  küsimustele  erilist  vahet -  nekrofiiliaks  või  sadismiks  ja satanistlikuks  teatriks  võib  tembeldada  ükskõik  keda,  või  mida -  nii  suurimat  elujanu  kui  eneseohverdust,  võitlust  võimu  arhetüüpide-stereotüüpidega  või  mida  iganes.  Efekt  seisneks  siis  vaid  võimalike   kultuuriliste  erisuste  üheülbalises  võrdsustamises ( halb  nali,  halb  nali )   kus  autori  loomingulist  pingutust  leiaks  ainult  olemasolevate  või   taasloodavate  käitumiskoodeksite  ning  muude  esilekerkivate  mõtete  ja  kultuuriväärtuste ( vahet  pole  kas  negatiivsete  või  positiivsete,  kasulike  või  kasutute )  tuvastamine,  rikkumine  ja  tõrjumine ( matmine ).  Tegemist  oleks  siis  peamiselt  kultuurisfääris  konkureerivate  äärmuste  ja  vähemuste  tasalülitamisega  üheks  halliks  otsustusvõimetuks  kehamiks  ning  massiks ( kaasaegne  reaalsus ),  mis  ei  vaja  täpsustamist  ega  arvestust.  Seepärast  võib  öelda,  et  võõraid   mõtteliine  salgav  kultuurisüsteem  tuvastab  ja  presenteerib  niiviisi  iseennast,   oma  võimu  ja  rahulolu  avameelses  näitamises  seisnebki  kogu  sellise  kunsti  mõte  ja  väärtus ( samaväärselt  võimuka  ühiskonnaosa  empaatia  toel ).  Kunstitöödest  saab  saavutatud  tunnustuse  ja  kõrge  meediastaatusega  kaasnevate  iseärasuste  presentatsioon,  selle  kõige  näitlikustamine  ja  kujustamine  ( kujutage  ette  ülikuid,  kes  neile  omistatud  templi  seintele  vagalt  kujustavad  oma  ülimuslikkust   ja  sellega  kaasnevaid  hierarhilisi  seoseid  alamatega ).  Näitustest  saab   aga  igakordne  kokkuvõtlik   tänukiri  kõigile  tunnustajatele.
Kuid  mis  peamine,  taoliste  'vallutuste'  võimalikkus  või  nende  esinduslik  mõjuvõim  hästitoimiva  ühiskonna  eneseteadvuses  saab  teoks  ainult  tänu  üldsuse  suuremale  institutsionaalsele  materiaalsele  toele.  See  aga 
ongi  ainukese  polemiseeritava  ebaõigluse  koht  võrdluses  kõigi  nendega,  kel  sarnane  staatus  puudub.
Täpselt  nagu  üks  Mäetamme  reklaamplakatitel  levinud  graafiline  kunstiteos  reast  meesfiguuridest,  kellest  üks  peajagu  teistest  esile  tõstetud.  Nojah,  võrdluses  meie  olematu  ning  ettemääratult  tunnustamata  kunstnikepositsiooniga  muutub  taoline  Mäetamme  töö  küll  vastuoluliseks  enesekriitikaks  ( arvestades  seda,  et 
ta  on  EKA  Vabade  kunstide  teaduskonna  dekaan  ning  eksisteerib  võimalus  pidevalt  välismaal  esineda ).
Toimuva   manipulatsiooni   mõiste  võiks  olla  tõesti  rohkem  läbiräägitud,  tekivad  küsimused,  et  kellele
taoline  manipulatsioon  on  suunatud -  kellele  see  peaks  konkreetselt  korda  minema.  Põhiliselt  vist  selleks,  et
meiesugused  alampositsioonidega  kunstnikud  oma  protesti  väljendaksid.  Arvatavasti  mõjub  meiepoolne  kriitika 
ja  tasuta   jagatav  mõtteenergia  samuti  kui   tervendav  tunnustus  Mäetamme  raskestiloodava  manipulatsiooni  kasuks. Me  nö.  mõtestame  nende  kunstnike  loomingulisi  puudujääke  ja  teeme  ära  kunstikriitikute  vaevalise
töö. 
Kui  ma  kuulan  Grazdanskaja  Oborona,  või  Kommunismi  albumeid  "Nekrofiilia"  või  "Satanism",  siis  ei  teki  mul  kahtlustki  milliseid  võimust  vaevatud  'inimlikke'  mentaalhälbeid  ja  isikuomadusi  vene  radikaal  väljendab.  Venelase  tekstilooming  sisaldab  pikka  ajalugu,  põhjalike  seisukohtadega -  terve  rida  intervjuusid,  luulet,  teksti  jne. 
See  kõik   ( selged  ning  loogiliselt  põhjendatud  motiivid  ja  lähtekohad )  kaasaegse  eesti  kunsti  puhul  puudub.
Ja  kui  ka  eksisteerib,  siis  enamjaolt  arusaamatult  lihtsal  ja   infantiilsel  moel.  Seda  sellisel  tasemel,  et 
endal  pidevalt  lühis  tekib,  lugedes  kunstiartikleid,  näituseanalüüse,  ajakirju  jne. 
Eesti  kunst  liigubki  liinil  infantiilne  satanism-nekrofiilia-sadism,  pluss  manipulatsioon.  Akadeemiaaegselt  ja  -järgselt  oli  võimalus  sellesse  populaarsesse  koolkonda  siseneda,  kuid  sai  tehtud  valik  elujaatuse  suunal   ja  tagasiteed  enam  pole. :)
Üks  parimaid  viimaseaja  artikleid-intervjuusid  oli  viimases  Vikerkaares (12.2007, lk 85-92)  prantslasest  antropoloogi  Maurice  Blochiga,  soovitasid  seda  lugeda -  mõjus  nagu  miraaz  eesti  kultuurikõrbes.

9.01.2008

Vahepeal  on  möödunud  üks  kuu.  Eha  Komissarov  kontakteerus  ja  küsis  paari  maali  mingiks  Prantsusamaal  toimuvaks  näituseks.  Talle  jäi  silma  mõned  sinu  fotokollaazid  meie  maalidega  hiljuti  avatud  saidilt
http://la-people.livejournal.com/   ja  soovis  neid  kaasata.  Selgitasin  talle  fotode  tausta,  seda,  et  neid  saaks
esitada  kui  selgitav  artefakt,  juhul  kui  ta  meilt  mõlemalt  ühe  maali  võtab  kuid  ta  ütles  ära,  põhjuseks  ruumipuudus.  Tundub,  et  näituse  ainuke  kasutegur  meie  jaoks  seisnebki  olemasolevate  fotode  realiseerimises  suuremasse  mõõtkavasse.  See  kas  meie  tööde  tähenduslik  väärtus  sellel  riikiesindaval  näitusel (?)  prantslasteni  jõuab  või  mitte  ei  oma  enam  tähtsust.  Üldine  kõlapind  tõsistematele  teemadele  puudub,  eriti  kui  mõelda  riiginäituste  pärsitud  olemusele.  Komissarov  juba  mainis,  et  tal  on  tekkinud  probleeme  näituse  jaoks  valitud  tööde  osas,  et  kuskilt  taustalt  kõlab  kriitika.  Huvitav,  millised  teemad  diplomaatiliste  näituste  puhul 
tänapäeval  ebasobivateks  osutuvad... Silmariivav  ebaesteetilisus-eestilisus  arvatavasti...
Käisime  täna   Tallinna  Ülikooli  raamatukogu  fuajees ( Teaduste  Akadeemia ) 80-ndate  alguses  toimunud  eesti  teadlaste  Tshuksimaa  ekspeditsiooni  näitust  vaatamas ( avatud  veel  võib-olla  nädal ).  Paljud  reisil  osalenud  olid  kohalikud  kunstnikud   ( Tiit  Pääsuke,  Heiti  Polli,  Lemming  Nagel ).  Jälle  kord  võtsime  kaasa  lapse,  minu  plaaniks  oli  näitus  kaamera-  ning  fotomaterjalis  jäädvustada.  Enamus  töid  polnud  varem  näinud ( valmimisaasta  ~1981 ). Kuid  näitusele  sattus  pooljuhuslikult  auväärt  Toomas  Tiivel ( Viskiklubi  president, diplomaat jne. - üsna  kõrge  positsiooniga  riigimees)  ja  ta  saatis  mulle  hinnangulise  pilgu ( ei  öelnud  isegi  lapsele  tere ), mis  on  iseenesest  arusaadav  kuna  minu  apoliitiline  ning  a'rahvalik  kunstnikustaatus  arvatavasti  nõuab  seda ( lapsepõlves  olime  ju  head  semud ? ).
Praegu  Tiiveli  hetkeametit  leiutades,  avastan  Välisministeeriumi  kodulehelt  andmed ,  mis  märgivad  tema 
2003 a. sissetulekuks  kokku  181 000.- krooni  ja  mulle  meenub  intsident  kus  Tiivel  kui  isa  lähedane  tuttav, 
mind  umbes  samuti  2000  alguses  'üle  kuulas'  põhjuseks  minu  isa  majanduslikud  raskused.  Ta  avaldas  imestust,
et  kunstnik  kelle  kahe  viimase  maali  ostusumma  oli  kokku  80000 ( "keskmise  palgaga  inimese  aastasissetulek" ), ei  suuda  oma  üüre  maksta ( jätame  eksole  mainimata,  et  Lasnamäel  elatud  aastatel  tõusid  isa  üürikulud  mitmel  korral   üle  40000  krooni  künnise ).  Teenitav  raha  vabakutselise  kunstnikuna  jätkus  vaid  söögiks  ja  joogiks  nagu  mäletan.  Seda  kõike  arvestades - millest  taolised  'pretensioonikad  ilmed'  tahaks  küsida.  Meenub  seik  lapseeast -  ema  kutsub  mind  hilisõhtul  välisuksele  ja  näitab  avatud  uksest  koridori  kus  seisavad  kätest  kinni  vaevu  jalul  seisev  Tiivel ( elas  samas  paraadnas,  kuid  kõrgemal ) ja  minu  isa.  Lifti  ukse  esisel  toimub  transtsendentaalne  tõehetk  kus  kaks  ülejoonud  sõpra  üksteisele  toetudes  teineteisele  tõsiselt  silma  vaatavad.  Ema  osutab  neile  õpetlikult  ja  naerab.
Kaubamaja  toiduosakonnas ( lihaletis ) sattusin  hetkeks  lugema  Kunst.ee  viimast  numbrit - mind  kohustas  sirvima
selle  kaanel  olev  'nimetu  jõud'  Andrus  Joonas  jt.  Jälle  on  näha  vanad  teada-tuntud  tööd  kollasest  koletismehest  ja  huntnaisest.  Tundub,  et  kunstisesoon  ( ilmastikumuutused + kunsti  liikumine  selle  rütmidega ) nõuab  taas  oma,  kuid  arvan,  et  Andrus  nägi  ükskord  unes  endast  tugevamat  ja  targemat  naist, mida  nimetas  omavoliliselt  hiljem  surmaks,  kuid  tean  et  kollane  hunt  ei  päästa  teda  tema  hädas,  vaid  hoopis  armastus, mida  ta  ka  viimastel  aastatel  propageerib  ja  seetõttu  on  meie  tallesuunatud  respekt  totaalne.
Veel  peaks  rääkima  eesti  kaasaegse  kunsti  alustaladest - sellest  kuivõrd  andekas  kunstnik  on  Kiva  ( seda  kinnitas  hiljuti   ka  ajakiri  Just ). Tema  omapäraks  on  see,  et  ta  ei  räägi,  vaid  teeb  palju  näituseid-projekte 
ja  propageerib  robotlust,  ideed  mis  pärineb  Warholilt  ja  Kraftwerkilt.  Seda  aga,  et  sõna  robot  pärineb  Shveiki  autorilt  ei  julge  keegi  rääkida ( Shveik  ei  ole  tõesti  kuigi  seksikas  näide ).  Roboti  psühholoogiline  väärtus  seisneb
aseksuaalsuses ( puudub  vajadus )  ja  vormi  kujundatavuses,  programmeeritavuses,  võimaluses  tema  lõputus  korduses,  surmavälises  esteetilises  puhtuses.  Puudub  veri  ja  muud  keha  miinused. 

9.02.2008
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 


 

           2008
            "KULTUURI-FRONT"
 
 
 
 







Hosted by uCoz