Tiiu Rebane - "Küsimused  väikekodanlusele": "Mis  on  võim ?", "Mis  on  hirm ?" (2003), 150x150 cm



 
KUMU  NÄITUS,  9.11.2007–30.03.2008
"Kestev  minevik.  Nõukogude  aja  märgid  uuemas  eesti  kunstis"
 

Näituse  kontsept  Kumu  saidil:
https://kumu.ekm.ee/kestev-minevik-noukogude-aja-margid-uuemas-eesti-kunstis/

Kunstnikud:  Peeter Allik, Kristin Kalamees, Rebecca Keller, Eve Kiiler, Katrin Koskaru, August Künnapu, Peeter Linnap, Maarit Murka, Karl Nagel, Neformat Studio, 
Tiiu Rebane, Silja Saarepuu, Ene-Liis Semper, Liina Siib, John Smith, Hanno Soans, Jane Suviste, Jasper Zoova, Mare Tralla, Vergo Vernik
Näituse kuraator: Anu Allas
Näituse kujundaja: Raul Kalvo
_ _ _ 
 
 

"Stereotüüpide  Lõpp."   /  7.11.2007- 9.02.2008
(on-line  vestlus  Karl  Nageli   ja  Tiiu  Rebase  vahel)
 

K.N:  Me  osaleme  näitusel  (meilt  on  valitud  mõned  tööd),  mis  räägib  Nõukogude  aja  märkidest  kaasaegses  kunstis.  Ajalisest  sõnaühendist  "kestev 
minevik"  ja  kuraatoripoolsest  tekstist  loen  välja  võimalikud  väited, et  "nõukogude"  teema  pole  ennast  ammendanud  ja  on  endiselt  kestev.  Ok,  kõik 
on  arusaadav  kui  arvestada  viimastel  aastatel  toimunud  ning  kevadel  kulmineerunud  sündmusi,  seda  kõike  nii  riigi  kui  ka meid  puudutaval  isiklikumal 
kunstitöö  tasemel, sest  tegelikult  oleme  antud  vene  vastu- või  kontrakultuuri  teemaga  olnud  tugevamalt  seotud paar-kolm  aastat, isegi  Dmitri  Linteriga 
kohtunud,  kes  teatavasti  varsti  juba  aasta  aega  vangistuses  viibib.  Nagu  näha  ei  ole  osatud  venemaal  üleüldise  läänestamise  vastu  tekkinud 
'uuskommunismi'  ning  muude  samalaadsete  radikaalsemate  metanarratiivide  ilmingutega  õieti, ilma  vägivallata  positsioneerida. Nagu  härjale  punane  rätik, 
on  eesti  riigi  ning  rahva  seas  kinnistunud  venevastasus  saavutanud  oma  lae  kogu  oma  käsutuses  oleva  korrakaitsejõududega.  Järgmine  level  kevadel 
toimunud  sündmuste  ohjamiseks  linnatänavatel  oleks  arvatavasti  olnud  sõjavägi,  kes  teab.  Igaljuhul,  fookus, tänu  sellisele,  hirmust  ülesajendatud 
psühhootilisusele  ja  vägivalla  näitemängudele  on  fikseerunud  poliitikal  ja  politseijõududel.  Reaalsus  on  kultuuriinimestele  ennast  jälle  ilmutanud. 
Meil  avaneb  võimalus  minna  esimest  korda  Kumusse - väga  soodne  ja  pidulik  üritus - võimalus  vaadata  oma  töid  moodsa  kunstimuuseumi  seintel. 
Mõned  tunnid  enne  avamisele  väljumist  õnnestub  meil  samas, kodus  konserveerida  kogu  oma  kunstilooming, mille  oleme  sunnitud  pööningule  paigutama, 
vastasel  juhul  ei  ole   edasine  kunstitöö  ruumipuudusel  võimalik.  Sümboolne  ajalises  mõttes,  sest  läbi  saab  faas,  mil  olime  rängalt  remonditöödega 
hõivatud.  Aeg  on  hakata  tõsisemalt  kunsti  tegema.
Olgu  nimetatud  meie  näitusetööd -  sinult  kaks  maali  seeriast  "küsimused  väikekodanlusele": "Mis  on  hirm ?"  ning  "Mis  on  võim ?"  ja  minult 
"Jumala  poeg" ( vene  poliitilise  opositsiooni  liider  Limonov,  koos  abikaasa  ja  lapsega ). 
Mida  sina  kui  üks  kutsutud  osalev  kunstnik  sellest  näitusest  praeguses  ajakontekstis  ootad  või  arvad ? 

7.11.2007

T.R:  Võimalik  et  minu  tööd  on  näitusele  valitud  vabade  assotsiatsioonide  toel.  Tegelen  neis  maalides  universaalse  väikekodanlase  analüüsiga,  isegi 
lähenemine  maalile  ja  kunstielamus  on  pööratud  individuaalse  kodaniku  kesksemaks.  Väikekodanlus  on  ajatu  tugi  igale  reziimile,  totalitaarsusele  ning 
repressioonidele.  Sooviksin  muuseumipoolseid  konkreetseid  kommentaare  tööde  valiku  osas - oleks  ju  huvitav ?   Näiteks  Sinu  maal  "Jumala  poeg" - selle 
sisuline, märgiline, esteetiline  vm.  nõukogulikkus - oleks  tore  näha  et  keegi  sõnastaks  ja  räägiks  lahti,  et  kus  see  on ?  Arvestades  näituse  sotsiaalset 
aktuaalsust  ja  ajaloolist  ambitsiooni  on  hea  et  teema  ei  jääks  toppama  kusagile  tüüpilisse  ebamäärasesse  kujutava  kunsti  ning  pseudopatriotismi 
turvatsooni  mida  tavaliselt  peetakse  paljutähenduslikkuse  alaks  ja  sügavuse  tunnuseks,  kuid  kus  siiski  pole  midagi  peale  nö.  vanasõnade. 

7.11.2007

K.N:  Kurb  on  see,  et  avalikkuses  vaadatakse  kunstnikke  ikkagi  kui  kasutuid  persoone,  kes  pigeb  takistavad  ühiskonnaarengut  kui  et  loovad  seda. 
Kuid  meil  ju  on  kunstnikke,  kes  tegelevad  üldsuse  ning  päevakajaliste  teemadega,  inimesed  keda  ühiselu  mõjutab,  või  läheb  suuremal  määral  korda. 
Muidugi,  eristama  peab  neid  kunstnikke  keda  kajastatakse  ja  tunnustatakse  ning  neid  keda  pigem  välditakse.  Taolised  hinnangud  ja  valikud  tuginevad 
siis  tavaliselt  meeldivuse  või  saavutatud  usalduse  alusel,  mis  tegelikult  meedia  enda  avaldumisnorme  vaadeldes  on  täiesti  vastandlikud.  Kunstnik,  kes 
osaleb  ühiskonna  ja  kultuuri  arvamuste  ning  mõtlemistaseme  kujundamistöös  peab  täitma  usaldatava  muinasjutuvestja  ja  illustraatori  rolli  ning  samal 
ajal  ilmutab  meedia  kõikjal  24 h  ööpäevas  kogu  reaalelu  ilustamata  spektrit,  kõigi  oma  liialduste  ja  kampaaniamõõtu  väärivate  reklaamlausete  ja 
uudispealkirjadega.  Meedia  on  meedium,  mis  vahendab  'reaalsust',  enamjaolt  teatud  liialduste,  valikuliste  rõhuasetuste-  ja  modifikatsioonidega,  sest 
vahendaja  ülesanne  on  ka  teenida  oletatavat  riiki  ja rahvast,  seetõttu  peab  infot  käitlema.  Kuskilt  tuleb  ju  riigipoolne  surve,  vähemalt  teoreetiliselt 
peaks  see  eksisteerima,  nii  nagu  igas  teises  riigiasutuses,  või  riigiga  lähedamas  kontaktis  olevas  kollektiivis.  Miks  ajakirjandus  näiteks taolisi 
kirjutamata  sisekorraeeskirju  avalikkuses  ei  lahka ?  On  ju  olemas  palgalised  uurivajakirjanikud  ja  nad võiksid  enda  asutusi  kõrvaloleva  pilguga  vaadelda. 
Need  kaasaegsed,  nt.  meediakriitilised  sotsiaalkunstnikud  leiavad  ajakirjanduses  tavaliselt  alati  äramärkimist,  nendesamade  esinduskanalite  poolt,  mis  on 
ju  iseenesest  absurd.  Samas  võib-olla  üks  ainuke  võimalus  väliskriitikaks,  sest  kunstnik  on  ju  'mängiv  inimene',  kelle  sõnadega  ei  pea  tegelikult 
arvestama  kuna  tal  puudub  suurem  toetajaskond.  Teatakse  ju  ette,  et  kunstnikud  töötavad  üksteisest  eralduses.  Aga  see  absurd  võib  tekkida  samal 
põhjusel  toimetuse  sees,  sellest,  et  eksiteerivad  eri  maailmapildid   ka  meediaväljaannete  kollektiivides - ajakirjanduskabinettide  omavaheline  suhtlus  on 
puudulik  kuna  erinevatele  elualadele  orienteeritud  töökohustused  määravad  kindlad  piirid.  Spordiajakirjanik  üle  kultuuritoimetuse  ukse  ei  astu  ja  vastupidi, 
kuna  puudub  tööalane  kohustus.  Kuid  on  ka  erandeid - juhul  kui  kunstnik  sootsiumile  tõestab,  et  tal  on  omal  kunstialal  või  siis  mujal  määravat  sõna-
õigust  ja  võimu,  võetakse  teda  tõsiselt  ( tõsiselt  nt.  üldrahvalikus  mõistes ).  Eksisteerib  mingi  enesküllane  kultuurisfäär,  mis  talub  ainult  'omasid'. 
Mingi  hetk  pärast  Akadeemiat  tajusin  täiesti  selgelt,  et  meie  kunstitöö  kajastamine  võttis  sisse  hoopis  küünilisema  hoiaku.  Nüüd  siis  aga  nõukateema.., 
ma  ei  imesta  kui  selguks,  et  see  mineviku  totalitaarpainaja  kuskilt  eesti  aktiivkultuuri  enda  sisemusest   ja  südamikust  välja  kasvab.  Mingi,  eesti 
vabaduseaastatega  saavutatud  kapitaliomand,  peremeheinstinkt  ja  võim,  mis  nõuab  enese  realiseerimist  e.  õigustust.

Vahepeal  on  toimunud  näituse  avamine.  Oleme  näinud  ja  väheldasel  määral  ka  suhelnud  üksikute  kunstiinimestega.  Mulle  kinnitati,  et  näituse  jaoks 
kujundatud  ja  tapetseeritud  ekspositsiooniruum  näeb  välja  parem  kui  varem -  et  selline  nõukalaadne  lahendus  väljendab  Kumus  eksisteerivaid  ning  palju
kõnealuseks  olnud  ruumiehituslikke  probleeme  ideaalselt.  Mõtlesime  juba  eile  erinevate  negatiivsete  variantide  peale,  mis  meid  näitusel  ees  ootavad. 
Neutraalsemaks  variandiks  oli,  et  meie  töid  ei  ole  eksponeeritud  kuna  on  ära  kaotatud  või  unustatud - jäänud  kuhugi  koridori.  Jõudsime  esialgu 
teekonnal  4-nda  korruse  näitusesaali  ära  näha  vaid  maja  kohviku,  fuajee  ja  lifti.  Näitus  ise  tekitas  suuri  küsimusi.  Esiteks  miks  puudus  tapeet 
esimeses  ekspositsiooniruumis  auväärt  kunstikorüfeede  Lapini  ja  Meele  töödel  ( pluss  veel  mõned  autorid ).  Ülejäänud  tööd  paigutusid  mingisse
teremok  (tareke)-auraga  kingaboxi.  Meiega  oli  kaasas  vene  rahvusest  noor  freelancer  aktivist,  kes  ütles  et  enamus  töid  tegelesid  vaid  emotsioonidega, 
et  näha  oli  vaid  materialism.  Sina  ütlesid,  et  efekt  on  klaustrofoobiline. 

8.11.2007

Eilse  päeva  põhjal,  mind  huvitab  see,  et  miks  ma  saan  rääkida  Liina  Siibi  ja  Eha  Komissarovaga ( miks  nemad  räägivad  minuga,  kas  hoiavad  teiste 
kunstnike  loometöö  jaoks  hädavajalikku,  turvalist  püsivsidet  eesti  kunstisfääriga ? ),  isegi  õpinguteaegne  akadeemia  skulptuuri  assistent  Vergo  Vernik 
teretab,  kuid  Kiva  ning  Reet  Varblane  pööravad  pea  ära  ehk  ignoreerivad.  Siin  on  põhjuseks  mingi  klassivaheline  lõhe,  mis  sunnib  neid  vastavalt 
käituma ?  Sugudevaheline  lõhe,  küsid  ja  täpsustad  sa.  Tänase  Sirbi  tagaküljel  on  leheküljesuurune  aktfoto  väljakutsuva  naisfiguuriga  "Tooda  või  sure" 
Valie  Society  ja  Kumu  allkirjaga,  kas  see  on  kommentaar  meie  kohalviibimisele  eilsel  üritusel ?  Kujundlik  seos  minu  2001  a. maaliga  "Piiritu 
(p)reservatiiv"  on  ju  ilmne.  Kui  mõelda  sellele, et  olime  kohal  kogu  perega,  siis  mõjub  taoline  kultuurilehe  poolne  psühootilisus  kuidagi  kohatuna. 
Äkki  "Sirbi"  toimetus  leiab  aega  teha  oma  töökollektiivis  sisejuurdlus ?  Pärast  Kapo  meetodite  tundmaõppimist   dissidentide  suhtes,  ei  näe  ma  hetkel 
eesti  võimu-  ning  kultuurikoridoride  käitumises  erilist  vahet.  Vahe  on  vaid  loomingulises  vabaduses  oma  skisoidsust  ja  komplekse  välja  elada.  Ja 
seda  kõike  nimetavad  nad  kaasaegse  kunsti  mõjusateks  meetoditeks.  Olen  kindel,  et  tegelikult  pole  Sirp  siiamaani  minu  tollase  maali  tähendust 
ligilähedaseltki  mõistnud.  Aga  kui  öelda  midagi  Limonovi  maali  paigutuse  kohta  nõuka  näitusel,  siis  lausa  magnetina  on  selle  kõrvale  paigutatud 
Soansi  videotaies  Tõnismäe  skulptuuri  teemal,  mida  hiljuti  ühes  luuletuses  meenutasin  - avasin  selle  alternatiivse  tähenduse  ja  osutasin  tema 
puudustele  ( vt. luuleseeria: "Vabastage  Dmitri  Linter" 04-08.2007 ).

9.11.2007

T.R:  Galerii  või  muuseumi  tapetseerimine  e. Marcel  Broodthaers'i  üleekspluateerimine  ehk  korduv  nipp,  mis  seekord  uimastas  eriti.  Eesmärk  oli 
arvatavasti  saavutada  sarkastiline  alltekst  ajastule,  muuseumi  töö  ei  olegi  riskida  vaid  arhiveerida  ning  kinnistada  olemasolevat  mentaliteeti.  Nö.
mentaalselt  hängida.  Vaatlesin,  silm  krillis,  teatud  tunnustusega  80. aastate  telekaid,  mis  endiselt  töökorras.  Kahju  oli , et  Lapini  Rahva  Hääl  polnud 
tapeedile  asetatud - just  see  maal  ( ka  teised,  geomeetriliste  kujutistega )  oleksid  niimoodi  vingelt  mõjunud.  Täiuslik  ajamasina  efekt,  Rahva  Hääl 
ja  mustriline  lilleline  tapeet  on  reaalselt  klassikaline  mälupilt  vist  igal  kodueestlasel.  Tööd  näitusel  on  kunstnike  suhtumise   ja  mälu  ülevaade,  tekkis
küsimus  et  kui  oli  Ole  siis  miks  ei  olnud  Elkenit,  kelle  "süda  on  maetud  NL -s" ?  ( Eestlane  ehk  indiaanlane ).  Võibolla  oli  Elken  kõrvalsaalis,  mis 
õhtusel  ajal  juba  klaasuste  taha  suletuna  tumedalt  haegutas. 
Ausalt  öeldes  ei  ole  tegelenud  nõuka  teemadega  ja  kui  minu  ette  püstitataks  vastav  ülesanne  siis  peaksin  hakkama  meenutama  neid  aegu.  Peamiselt 
lapsepõlve   ja  varajast  noorust,  mis  minul  möödus  sellistes  Strugatskilikes  reaalsuses   ja  vaimsuses.  Reaalalad,  ümbritsevate  inimeste  huvi,  ka 
entusiasm  töös   ja  argielus.  Idealism  ja  intellekt,  esteetikas  asketism.  Monumentaalsus  ümbritsevas  keskkonnas,  ehk  seoses  enese  kasvu   ja  vanusega.. 
Ha  haa.  Positiivset   ja  vaimset  oli  palju,  aga  ka  hilisemat  spliini   ja  jõuetut  perspektiivituse  tunnet  mida  esimesest  päevast  peale  hakkas  mulle 
isiklikult  automaatselt  sisendama  kool.  Veel  kindlasti  kerge  kontrastina  vanavanemate  resistance - Ameerika  Hääl  Nõmmel  jms. 
Ühesõnaga,  nõukaaja  märgiline  üldistus  on  mul  tegemata.  Kui  aga  peaksin,  siis  ei  meenuks  mulle feministlik  dilemma,  nagu  Trallal  ega  solipsistlik 
vahtkond  banaanidega  nagu  Soansil.  Ei  mäleta  nimeliselt  ega  nägupidi  neid  õnnelikke  represseeriaid-õpetajaid  nummerdatud  keskkoolist  Mustamäel.  Mingi 
materialistlik  pinge  rahva  seas  aga  oli  küll,  see  nagu  jätkub  üldiselt,  on  näha.  Seda  võib  vaadelda  irooniliselt,  kuid  see  mind  ei  huvita.  Huvitav  on 
reaalne  materiaalsuse  traagika  ehk  vaesus.  Vaesus  mis  tuleneb  näiteks  pealiini  vaimsest  kitsidusest,  nagu  määraksid  ühiskondlikku  reaalsust - tellimust 
ja  töö  efektiivsust  primaarsed  instinktid,  inimesed  lihaletist..  Buu,  ühesõnaga  selline  teema  mida  ei  seleta  ära  loodavas  simulaakrumis  kehtivate 
terminitega.  Võibolla  see  oleks  üks  eluliselt  huvitav  teema,  millele  sekundeerib  ka  esteetika  ( probleem  kui  selline ).
Mul  on  hea  meel  et  näituse  kuraator  meid  esinema  kutsus. ( Vaatamata  sellele  et  meie  tööd  on  seal  temaatiliselt  ahistuses   ja  mu  alguses  välja-
toodud  küsimused  on  endiselt  õhus   ja  ootavad  pm.  vastust ).  Esiteks  on  respektaabel  muuseumis  esineda,  teiseks  võib  meie  kutsumine  olla  hetkel 
ka  kuraatoripoolne  vaprus,  sest  viimastel  aastatel  me  oleme  oma  loominguga  liialt  pingestanud  eesti  kunstipoliitikuid   ja  arendatavat  ühisosalist  loomu-
omast  ideoloogiat.  Paljud  ei  julge  meid  mainida  või  esinema  kutsuda,  selles  suhtes  kunstiinimeste  meetodid   ja  motiivid  on  mulle  alati  Lynch'i 
loomingus  esitatavat,  eriti  "Mulholland  Drive'i"  meenutanud. 

11.11.2007

K.N.:  No  mis  riske  saab  mingi  muuseum  üldse  teha,  kui  ta  on  kohustatud  tegelema  oma  publikuarvu  stabiilse   suurendamisega.  Paneme  Kumu  olukorda 
kus  seal  ei  käi  poole  aasta  jooksul  ühtegi  piletiga  külastajat,  võtame  ära   riigipoolse  rahalise  ja  kultuurilis-humanistliku  ning  moraalse  toetuse  ning  saamegi 
võrdväärse  olukorra  meie  kunstnikepositsiooniga  ehk  totaalne  nulltoetus.  Kui  sellist  võrdlusmomenti  ei  arvesta  on  igasugused  metaparalleelid  jaotuses  'kunstnik 
ja  -muuseum';  'inimene = ajalugu'  valed,  kui  mitte  kuritegelikud  ( sotsiaalses  mõttes ). 
Oletame ( konkreetseid  tõendeid  pole ),  et  90-ndatel  saavutasid   teatud  kunstnikud,  kunstikollektiivid  ja  kuraatorid  leveli  kus  isiklik  eksistents  ja  mõte  taas-
sulas  kokku  nõukogude  ühiskonnale  omase  märgisüsteemiga.  Kunstnikud  tajusid  selgelt, et  pole  vahet  lääne  ja  ida, eesti  siiralt  demokraatlike  püüdluste - 
- tuleviku  ja  painava  mineviku  vahel.  Aina tugevamalt  esilekerkiv  eksistentsiaalne  olelusvõime  muutis  taoliselt  vaimuinimese  kriitiliselt  positsioonilt  vaadatuna 
kõik  poliitiliselt  juhitavad  ja  kultuurist  eraldatud  ühiskonnavormid  võrdväärselt  ebafunktsionaalseteks.  Üldse,  kas  nõukakriitiline  hoiak,  mille  põhjenduseks  on 
kaupade - raha  puudus,  majanduslik  mahajäämus  ja  üleüldiselt  hall  ostustusvõimetu  ühiskond,  saab  tänapäeval  olla  enam  mingi  argument  arvestades 
kaasaegset  avatud  maailma ?  Sina  tuletasid  aastaid  tagasi  meelde  Derridat,  kes  ühes  dokfilmis  ütles,  et  pärast  II  Maailmasõja  ebainimlikke  õudusi  ja 
fashistlikke  koonduslaagreid  saab  üheks  fashistlikumaks  sõnaks 'ON'.  Sul  on  isegi  üks samanimeline  töö  sellest,  2005 a.  näituselt "Märkmed",  mis  põhineb 
tegelikult  ka  isiklikel  kogemustel  ja  läbielamistel  kohalikus  kultuuris. 
Eesti  kaasaegses  kultuuris ( kunst & meedia )  levib  üldsuse  poolt  heakskiidetud  kopeerimine  ja  valmistähenduste  tarbimine.  Samas  vastandutakse  massi-
kultuurile  ja  võimuparteidele,  kes  loodavast  kultuurist  tegelikult  osa  ei  võta  ( isegi  mitte  massikultuurist,  mõelge  rikkurite  kõrgeltharitud  kultuuriteadvusele ).
Sa  ütled,  et  kultuur  ei  ole  siduvas  seoses  ja  vastasmõjus  mitte  millegagi  -  läbi  raha  ja  formaalsete  ajalooliste  tähenduste  kultuuri  struktuurid  üldse 
eksisteerivad,  samaaegselt  olles  isegi  mitte  võõrad  vaid  arusaamatud.  Kohatu  ametlik  kultuur.  Sidusust  kultuuritegelased  püüavadki  luua  läbi  riiklike  identiteedi-
otsingute  aktsepteerimise  ( teiseks  üldrahvalikud  eksistentsiaalsed  otsingud &  püüdlused,  nt.  hingeliselt  rahvuslikud  identiteediotsingud - jutlustused  rahvuslikust 
indiaanlusest - ühise  kokkuleppeliste  arusaamade  level ), muutes  selleläbi  ka  end  nö.  vajalikuks  ja  'teiseseks  kaasajooksikuks'. :)
Millele  vastandume  siis  meie,  paraku,  lisad  sa.
Asendusisikute  paraad  on  lihtsalt  totaalne,  võrdväärne  meie  kunstilise  professionaalsuse  mahavaikimisega.  Paljud kultuuritegelased  on  võtnud  hoiaku  ja  õiguse 
teisi  loojanatuure  jälgida  ning  nende  tegevust  üldsusele  edastada,  hoides  piisavat  ja  enese  jaoks  turvalist  distantsi  algsete  autoritega - siit  ka  igasugused 
moondumised   ja  muud  käitumishäired  teada-tuntud  kultuuritegelaste  puhul.  Mis  puutub  banaanidesse,  siis  on  neid  läbi  ajastute  olnud  erinevates  kogustes 
alati,  olenemata  süsteemist.  Pealegi  pole  banaanide  piisav  olemasolu  nõukogude  süsteemi  või  mentaalsuse  parimate  väärtuste  kehtimise  puhul  määrav, 
olulised  on  hoopis  muud  teemad  ja  suhtumised,  mitte  läänelik  materialism.  Üldse,  vahetagu  plaati  ja  sümboleid.  Minu  esimeseks  ettepanekuks  oli  näitusel, 
et  muudetaks  selle  alapealkirja: "nõukogude  aja  märgid  nõukaaegses  ruumis"  vastu.  Sina  lisad  ja  parandad,  et:  "...kapitalisti  toas".  Näitusel  on  selgelt 
puudu  juba  mainitud  metatasandiline  neopositivistlik  sotsialism,  mentaalne  väljapääs  ja  tõus  kõige  koledamatest  ja  tüütuimatest  stereotüüpilistest  nägemustest. 
Miks  oleks  selline  tõlgendus  tänapäeval  põhjendatud  ning  miks  eksisteerib  nt.  venelaste  endi  teadvuses  juba  pikemat  aega,  alates  tegelikult  juba  1993-nda 
aasta  võimupöördekatse  sündmustest  peale,  seda  me  näitusel  ei  näe.  Peale  meie  tööde  ehk  võib-olla. 

13.11.2007

T.R:  Sõnaga "nõuka"  kõnetab  ühiskondlik  pretensioon,  hinnang  ja  infokollektsioon,  mis  hakkab  massiga  lämmatama  isiklikku.  Ideoloogia  dialoog   ja  igale 
küsimusele  leidub  õige  küsija.  Vaade  läbi  isikliku  Vahtre  silmade.. ,  finito. 
Kohalik  praktiline  ajaloomaania,  mille  problemaatilisus  on  otsustusvõimetuse  hoiak.  Ajaloos  on  kuumad  teemad  mis  siiski  on  minevik  ning  kust  areng 
edasi  toimuks  läbi  isikliku  lõpliku  järelduse.  Küsimus  on  ühises  identiteedis,  arusaadav,  ka  manipulatsioonis.  Tõukumine  nõukogudest  on  samane  tõukumisega 
venelastest  ehk  enesekuvand  läbi  eituse.  Mis  tähendab  et  ilma  venelaseta  pole  ka  eestlast.  Nüüd  on  leitud  indiaanlased  e.  selline  positiivne  võrdkujund. 
A,  pardon,  eestlastel  pole  monopoli  indiaanlusele,  ka  venelased  on  samas  tõrjutuses  hetkel  kui  indiaanlased  Ameerikas.  Üldsuse  hoiak  aga  tungib  indiviidide 
privaatsfääri,  isiklikesse  kogemustesse   ja  kontseptsioonidesse.
Mind  huvitab  reaalsus  kui  protsess..  Tavakõnes  reaalsus  seostub  tavaliselt  just  sõnaga  "ON",  lühidalt - dogmaatikaga  või  liikumatute  lõplike  väärtustega. 
Minu  vastasseis  "ON-ile"  tuleneb  just  isiklikust  maagilise  reaalsuse  tajust   ja  kontseptsioonist,  reaalsusest  kui  avatud  protsessist  mis  ei  liigu  suunas 
"kokkuleppeliselt  väärtuselt  kokkuleppelisele  väärtusele"  pigem  siis  juba  "küsimuselt  küsimusele".  Siit  minu  tähelepanu  subjektiivsusele,  ka  otseselt  kunsti-
publikule,  inimesele  kui  reaalsuse  loojale  jne.  Subjektiivsuse  objektiivsus.  Tähelepanu  verbaalsusele,  kui  väga  otsesele  reaalsuse  genereerijale.  Tähelepanu 
igasugusele  meediale  kui  inimest  inimesele  vahendavale  nähtusele.  Ka teistele  mõtlemist  ja  kõnet  suunavatele  nähtustele,  struktuuridele,  systeemidele.
Väikekodanlus  on  kõigis,  mitte  väljaspool.  Repressioon   ja  kivistumine  on  intiimsed   ja  üldlevinud  asjad,  ha ha ...  Eestis  ollakse  kinnised   ja  reserveeritud, 
mis  lõpuks  teeb  välja  nähtuse  et  avalikkuses  ollakse  loovas  dialoogis  mitte  elavatega  vaid  surnutega  ( vt. lavastused,  filmid,  näitused,  hinnangud,  sõnavõtud). 
Välja  näeb  selline  nähtus  aga  õudne   ja  põhimõtteliselt  õudne...  Kas  tegelik  kuvand ? 

19.11.2007

K.N.:  Suvel  käis  Eestis  John  Zerzan   PunaMusta  kutsel.  Anarho-primitivistist  antitehnokraat  pidas  tutvustava  ettekande - "Üha  laienev  kriis:  selle  juured   ja 
alternatiivid". Tekstilõik:  "Postmodernne  küünilisus  on  üksnes  järjekordne  viis  kirjeldamaks  valitsevat  eetost,  mis  aktsepteerib  Progressi  kogu  selle  toksilisuses"
näitab  ühiskonnakriitilist  taset.  Eesti  meedias  ei  ilmunud  sellest  sündmusest  vist  ühtegi  teadet.  Meile  sai  kohe  alguses  selgeks,  et  tegemist  on  tõsiselt  olulise 
ning  huvitava  tegelasega   ja  et  pooldame  100%  tema  teooriat.  Anti-tsivilisatsiooni  termin  ja  tulevikukuvand  meeldib  mulle  eriti.  Selle  kehtimisel  kaoks  inimeste 
vajadus  amorfse  ühiskonna,  poliitika  ja  ajaloo  vastu  ( üldse  igasuguste  kokkuleppeliste  tõlgenduste  olemasolu ).  Fakt  on  muidugi  see,  et  taoline  olukord  ükskord 
tekib - aeg  kus  inimkonna  vooluvõrk  on  lõplikult  välja  lülitatud  ja  enam  pole  võimalik  tema  kohta  andmeid  saada.  Küsimus  on  vaid  selles,  et  millal,  millisel 
sajadil,  või  aastatuhandel.  See  toimub  kas  kliimamuutuste  või  päikesesüsteemi  teaduspõhise  kollapsi  läbi.  Seda  võib  vabalt  rääkida,  sest  mind  ei  seo  kaasaja 
tehnokraatilise  maailmakäsitlusega  mitte  ükski  kohustus - saaks  ilma  tehnoloogiata  ideaalselt  hakkama,  kui   mitte  samahästi  siis  veel  paremini.  Surematuse 
müüt  ja  instinkt  aga  on  inimestel  nii  tugev,  et  lootus  lõputu,  maise  reaalsuse  järele  ületab  igasuguste  inimvõimete  piiri.  Inimkond  soovib  siit  ära,  ta  näeb, 
et  Maast  ei  jätku  enam  kauaks  ning  loodab  asustada  endale  uut  elupaika.  Taolised  futuristlik-eksitentsialistlikud  nägemused  ja  väljavaated  tulevikust  on  tegelikult 
väga  naljakad  kus  ei  puudu  ka  suur  osa  vastutustundetut  traagikat.  Nagu  Henry  Rollins  ühes  spoken  word  esinemises  president  Bushi  manitsedes  ütles,  et  enne 
on  vaja  omal  koduplaneedil  asjad  korda  ajada  kui  mingi  5  aastase  poisikese  kombel  Marsile  tungida. 
Nojah,  aga  võib-olla  on  läbivaks  jooneks  inimkonna  puhul  ikkagi  inerts,  üldse,  alati  kui  tegemist  üldistusega  ühiskondlikult  kollektiivses  plaanis ?  Et  nähakse,  et 
muud  lahendust  polegi  kui  sõda  ja  ärasõit  Marsile.  See  oleks  päris   õudne  kui  kuskil  ülevamal  pool  taoline  variant  kehtestatakse  ja  ellu  viiakse,  välistades 
kõik  teised  alternatiivsed  mittetehnitsistlikud  võimalused.  Milleks  on  inimestele  vaja  planetaarset  apokalüpsist,  kas  kordasaadetud  eksimused  kõige  elava  vastu 
on  nii  kõrget  hinda  väärt,  et  inerts  kõiki  alla  on  neelanud ?  Võib-olla  elab  naabersüsteemis  või  -kvartalis  must  auk ?  Võib-olla  meis  endis,  mitte  just  kindlasti 
venemaal.  Keegi  ( Viljar  Veebel )  kirjutas  viimases  Sirbis  aukartustäratava  arvustuse  Mart  Helme "Pronksiöö  Proloog"  raamatule:  "Ja  mida  me  sellest  õppida
võiksime ?".   ( Lõik  artiklist: "Ehk  peaks  lugeja  teist  raamatu  poolt  aga  hoopis  ilukirjanduse  vandenõuklassikana  lugema ?  Kujutledes,  et  siin  kaugel  perifeerias 
õitseb  segastel  aegadel  eraldunud  Asimovi  väikemaailm  Asum  ( Isaac  Asimov, „Asum  ja  Impeerium” )  ja  silmapiiril  on  endise  Impeeriumi  asemel  vormumas 
uus,  mis  on  asunud  taasneelama  endisi  valdusi.  Sõjalise  jõu  asemel  või  eel  on  aga  lähiterritooriumidel  vaja  levitada  masendust,  lootusetust  ja  kurbust, 
maalides  võimalikult  elavaid  pilte  impeeriumi  kurjusest  ja  mastaabist  ning  eelseisva  kohtumise  koledusest.  Sõnumitoojateks  on  Asimovi  loodud  müütilise 
kosmosetegelase  Muula  analoogina  aga  Impeeriumis  praktiseerinud  teenekad  saadikud,  kindralid,  ajakirjanikud  ja  analüütikud." )    :)
Pani  lausa  imestama,  et  inimesed  veel  suudavad  niiviisi  kirjutada.  Kust  nad  selle  julguse  võtavad, mina  küll  ei  sooviks  Vahtre  või  Helme  taoliste  keskealiste 
ajaloolistele  hirmudele  või  psühhoosidele  osutada.  Mitte  nii  otseselt, isegi  kui  tegemist  ongi  teatud  määral  mänguliste  psühhoosidega ( oletame ). Mu  emal,  kellel 
olid  ka  teatud,  mittetoimivast  elukorraldusest  ( puuduv  töö  ja  tervis,  ebapiisav  sotsiaalne  garantii,  kuid  ka  isikupärast  sõltuv  kompromissitu  suhe  ümbritsevaga ) 
tingitud  psühhoose,  nälgis  sellesama  eesti  uusvabariigi  ajal  füüsiliselt  olematuks  kuni  sooritas  1995-ndal  a.  enesetapu  ( on  veel  võimalus,  et  tegemist  oli 
mõrvaga,  kuid  uurimine  ei  tõestanud  seda ).  Kuid  tema  säilitas  kuni  enda  eksistentsi  lõpuni  eluga  kontakti,  reaalselt  halbadele  elutingimustele  vaatamata  ega 
muutunud  kunagi  ebakohaselt  mänguliseks. 
Selles  suhtes  võivad  erinevad  kaasaegsed  modernismid,  simulaakrumid  ja  vastavad  kõrgkultuurilised  heaolupoosid  heaga  uttu  tõmmata,  mitte  vegeteerida 
reaalsetel  inimestel  olgu  nad  siis  kunstnikud-kolleegid  või  kommunistid.  See  on  ka  kõik  mida  mul  kohalikule,  eesti  keelt  mõistvale  inimgrupile  kokkuvõtvalt 
öelda  on.

20.11.2007

T.R: Vegeteeritaksegi, ka  tavaloogikat  rakendades  on  lihtne  tõestada  kuivõrd  ühiskonnas  meie  tegevusel  silma  peal  hoitakse,  milliseid  impulsse  ja  mõttekäike 
me  juba  oleme  süstinud  nö.  anonüümsesse  ühisvälja.  Eestlasele  vene  teemat  "ei  kingita  niisama"  jms.  Iga  ülevõetud  idee  taga  on  konkreetne  inimene, 
suure  tõenäosusega  sealjuures  riskimata  edukalt  esinevad  tegelased.  Vegeteeritakse  ja  vaadeldakse  elu  ja  inimesi  kõrgendatud  ehk  jumalapositsioonist.  Eestis 
on  enamik  sellised  inimjumalad - spetsiifiline  individualism  ehk  sadism.  Reaalsed  inimesed,  reaalselt  meie,  oleme  inimjumalatele  statistika  ja  teoreetiline
nähtus.  Vot  sellised  on  siinkandi  üliinimesed,  kõike  vaadeldakse  ja  ( olenemata  east )  pereisalikult   ja  distantsilt,  nagu  Maad  Marsilt.  See  on  mentaalsus, 
mida  massilisuse  tõttu  ei  tajuta  enam  ebatervena.  Elitism  on  oma  ülesande  täitnud   ja  innustab  järeltulijaid.  Tuleksin  taas  oma  järeldustega  ka  eelmises 
osas  esitatud  eestlase  põhikuvandi  juurde  mille  üks  komponentidest  oli  kohalik  hirm  elavate  inimeste  ees.  Vabalt   ja  tunnustades  suudetakse  suhelda  vaid 
siitilmast  lahkunutega.  Peale  autorite  füüsilist  minekut  vabaneb  nende  looming  reaalselt  ning  võetakse  elavate  poolt  dialoogi.  Inimene,  autor,  reeglina  segab 
tõlgendajaid,  kolleege  jt.  tema  loominguga  suhestumises.  "Pole  inimest  pole  probleemi",  see  nõuka  slogan  elab  edasi.  Kardetakse  vastutust  konkreetse 
inimese  ees,  kardetakse  ka  lolliks  jääda  ja  ega  tegelikult  ei  peeta  kellestki  peale  iseenese  reaalselt  lugu.  Meie  poole  pole  kogu  tegevusaja  jooksul 
pöördunud  mitte  keegi  otseselt,  loomingust  haaratakse  kinni  selja  taga.  Veel  vähem  on  pakutud  abi  või  koostööd,  mis  on  spetside  ringkondi  arvestades 
nõme  liigutus,  arvestades  et  sinu  looming  on  tipptase,  mida  tuleb  toetada   ja  laiemalt  tutvustada  kui  soovitakse  eestis  kõrgkultuuri  viljeleda.  Toetada 
sarnaselt  nagu  toetatakse  paljusid  teisi.  Kas  lokaalne  loogika  on  vastupidine ?   Enne  kui  me  kümme  aastat  tagasi  isiklikult  ei  sattunud  kriitilise  kodanliku 
turmtule  alla  ei  osanud  ma  oma  tollases  heatahtlikuses   ja  naiivsuses  kujutadagi  kollektiivi  hävitavat  jõudu  ja  olemust.  Tänase  päevani  jätkub  väike-
kodanlikust  teadvuseookeanist  väljahüppavaid  heapalgalisi  ja  end  igati  moraalselt   ja  õigustatult  vihaselt  tundvaid  isendeid,  kelle  kriitikaobjektiks  me 
personaalselt   ja  töiselt  jätkuvalt  oleme.  Nimetades  teiste  peal  vegeteerimist - just  see  toimubki.  Me  pakume  endiselt  nö.  teemat.  Ja  siin  ei  ole  isegi 
suurt  vahet  meie  jaoks  kas  vegeteeriaks  on  mõni  kolleeg,  või  pretensioonikas  rivaal,  selle  inertsed  sõbrad  või  poliitiliselt  angazeeritud  võimukad  keskealised. 
Väikekodaliku  tõe  tugevus  ei  põhine  ainult  loomariigi  seadustel  või  oma  jõulisel  vaimuvaesusel  vaid  tugevus  seisneb  pidevas  kordamises.  ( Seda  teavad  vist 
kõik  need,  kes  midagi  hävitada  soovivad - tuleb  lõpmatuseni  korrata  oma  mõtet,  fraasi,  käitumist ).  Nagu  Hiina  Piinad - see  on  ainus  tõe   ja  praktilise 
tõesuse  garant,  ükskõik  kui  nõme  see  ka  ei  oleks,  või  hävitav - seda  hakatakse  austama  ja  aksepteerima. ( Lugeja  võiks  vabalt  konstrtueerida  ise  suvalise 
tõestava  näite ).  No  ja  kes  ei  aksepteeri  see  hävineb  ise.  Jääb  üksi,  kasutatakse  ära,  tõmmatakse  tühjaks - kõik  see  toimub  automaatselt.  ( Kontrollige 
praktikas ! ).  See  vastav  kogemus,  mis  meil  on,  on  tohutu.  Töö  ootab :)

21.11.2007

K.N.:  Meil  on  ju  niipalju  veterane, kes  omastarust  kohalikule  riigile  ja  rahvale  suure  teene  tegid  ( teevad  endiselt ), nö.  lõid  võimaluse  ja  vabaduse  kogu 
inimpotentsiaali  kultuuriliseks  väljatoomiseks  kogu  oma  negatiiv-positiivse  iseloomuspektriga.  Minus  tegelikult  tekitab  suurt  küsimust  alati,  kui  räägitakse 
avatud  maailma  mõistest.  Mida   see  tavaliselt  tähendab,  kas  argumenti  mis  peaks  tõrjuma  igasuguseid  ebameeldivaid  ning  aegunud  kultuurilis-poliitilisi 
seisukohti ?  Tähendab  avatud  maailm  rohkem  isiklikku  raha,  majanduslikult  stabiilset  edenemist ?  Mis  on  üldse  igasuguste  riikidevaheliste  piiride  avamise 
mõte ?  Kaasaegne  majanduslik  invansioon ?  Anarhistid  väidavad,  et  suurimaks  ohuks  ja  veaks  on  üleglobaliseeruv  maailm,  mida  juhivad  suurkorporatsioonid. 
Kapitalistlik  majandusideoloogia  ja  poliitika  seob  endaga  kõik  regioonid ( kus  teda  vastu  võetakse )  ja  võimaldab  monopoliseerida  inimelud.  Lääne  majanduslik 
heaolu  sünnib  kolmanda  maailmaga  manipulatsioonide  arvelt,  täpselt  nii  nagu  ka  eestis. 
Milline  seisukoht  siis  võtta,  kas  avada  selline  maailm  või  mitte ?  Minna  turistina  maailma  kultuuriavarusse  rändama  ja  kui  vastu  tuleb  suurkorporatsioon, 
siis  öelda  talle  ei ?  Siin  on  palju  vasturääkivusi,  kuna  inimesed  tahavad  reisida,  näha  maailma  ja  seejärel  rahuneda,  et  on  näinud.  Äkki  peaks  siiski  tagasi 
pöörduma,  ilma  suurema  nostalgiata,  külma  sõja  aegse  majandusmudeli  juurde,  et  ärimehi  ohjeldada,  lihtsustama  kultuurilist  paljusust,  et  tekkinud  olukorras 
midagi  ette  võtta.  Avatud  maailma  termin  on  kohaldatud  valele  süsteemile,  on  toimunud   sisuline   terminoloogiline  eksitus,  ütled  sa.  Avatud  maailm  praegusel 
hetkel  on  ökoloogiline  tupik,  ideoloogiline  suitsiid.  Nagu  meil  Vaal  galerii  näituse  "Execution"  ajal  selgus,  siis  puudub  kultuuriavalikkusel  meie  suhtes  mudel 
( sarnaseid  inimesi  ei  kohta  palju )  millele  meid  kohandada,  või  mille  kirjeldus  meile  vastab.  Selleks  aga  et  meile  nt.  tunnustavat  hinnangut  anda  kaasaegse 
kunsti  terminite  kohaselt,  peab  olema  pretsedent,  sest  vastasel  juhul  ei  oska  ega  julge  keegi ( mitte  ükski  kriitik )  rääkida.
Kui  arvestada  Juhan  Kivirähu  tänase  integratsiooni  populariseerimis-seeria  artikli  sisuga   ja  Kunstnike  Liidu  juhi  Jaan  Elkeni  tagasihoidlikku  raadio-
esinemist  eile  ( seoses KL-i rahaliste  nõudmistega  kultuuriministrile ),  siis  peab  ütlema,  et  on  tehtud  suur  viga,  jättes  institutsioonidesse  mittekuuluvad 
kunstnikud  ( keda  on  võib-olla  rohkem  kui  1000  KL  liiget )  seaduslikult  integreerimata,  sest  see  kultuuriline  programm  ja  kriitiline  mõttevabadus  mida 
meie  oleme  võimelised  genereerima  ületab  igasuguseid  piire  ega   lasku  iialgi  kokkuleppelisse  kaasaja   raha  diktatuuri  ning  selle  aktsepteeritud  süsteemi 
poolt  tekitavatesse  ning  ajaliselt  iganenud  totalitaarsetesse  skeemidesse.

21.11.2007


K.N.:  Ajakirjanduses  on  ilmunud  kaks  artiklit  kahe erineva  generatsiooni  kriitikute  poolt.  Ants  Juske:  "Näitus Nõukogude aja märkidest"  Päevalehes  ja 
Andreas Trosseki  "Kulunud  kummitused"  Ekspressis.  Välja  on  laotud  kõik  teemat  kokkuvõtvad  märksõnad,  kuigi  võiks  öelda,  et  neid  annaks  edasi  arendada 
terveteks  raamatuseeriateks,  nö.  minna  pimesi  asja  tuumani,   eriti  kui  arvestada  nõuka  temaatika  kriitilist  paradigmat  kohalikus  kultuuris  ( arvestades  eesti 
igavest  asukohta  maailmakaardil ).  Juske  soovitusele  nõukamuuseumi  järele  lisaks  omapoolse  ettepaneku  iganädalasest  loenguseminarist  Kumu  auditooriumis, 
sealjuures  vaba  mikrofoni  olemasolu,  kuhu  saaks  kutsuda  inimesi  erinevatest  ühiskonnaseisustest -  poliitikud,  meelelahutajad,  politseinikud,  vaesed  asotsiaalid 
ja  vangid.  Tekiks  avatud  kanal  väljendamaks  oma  nõukataaka  ja  ei  põlataks  ära  ka  TV-show  ja  reality  saadete  elemente.  Mõjuks  hästi  rahvuslikule  klasside-
välisele  ühtsustundele.

Üks  asi  mis  üsna  kindel  välispoliitilises  plaanis  on,  et  pigem  toetatakse  eestis  president  Putinit,  kui  vene  poliitilist  opositsiooni,  eesotsas  Limonovi,  Kasparovi 
ja  teiste  parteide  juhtidega.  Eelkõige  sellepärast,  et  Putin  kujutab  endast  elitaarset  stabiilsust,  seevastu  kui  tema  tõsised  vastased  individualiseeritud  ning  seega 
ettearvamatuid  tagajärgi  ja  prognoose.  Tavaeestlasele  jäävad  Limonovi  ja  Kasparovi  taolised  tegelased  liiga  targaks  ja  võõraks.  Tegelikult  kaitseb  Putin  paljude 
jaoks  nimetatud  ohtliku  kontingendi  liikumist  ja  populariseerimist  läände.  Eesti  valitsus  tänab  õnne,  et  venemaal  on  selline  president  nagu  Putin ! 

Näitena  võib  võtta  kasvõi  Marko  Laimre  viimast  esinemist  Tartu  Kunstimuuseumis,  kus  ta  kuulajatele  selgitas,  et  vahet  pole  kas  olla  Putini  poolt  või  vastu, 
anyway  "vares  kaotab  rebasele  juustutüki". :)  (  Selle  peale  ütled  sina,  et  juustutükkide  hinnad  on  pöördumatult  tõusnud. )
Rääkides  veel  rebasest - kohalik  kaasaegse  kunsti  ajalugu   pakub  rohkesti  sarnaseid  tõlgendusi,  samade  tegelastega - näiteks  video  hingevaakuvast  rebasest 
maanteel,  mööduvate  autode  tuledesäras,  mille  kogutähendus  vastavat  siis  kaasaegse  kunsti  olukorrale  eesti  vabariigis.  Praegu  tekkis  mõte,  miks  Tartu 
Kunstimuuseum  on  viltuses majas ?  Millest  selline  sümbolismi  ja  realismi  vahepealne  kõrvalekalle ?  Pisa  torni  efekt.

22.11.2007

K.N.:  Laimre  väidab,  et  peaminister  Ansip  on  oma  poliitikaga  pannud  kõik  sundolukorda  kus  neil  tuleb  valida  eestlaseks  ja  mitteeestlaseks  olemise  vahel. 
Kuid  see  tähelepanek  võib  vabalt  olla  eksitav,  sest  välistab  kogu  poliitilise  situatsiooni  terviklikku  nägemist,  nö.  arvestamist  pikema  aja  jooksul  kujunenud 
olukorraga.  Üldine  venevastane  hoiak  on  kehtinud  eesti  kultuuripildis  aastaid,  olles  stabiilselt  konkretiseeruval  tõusuteel  viimase  10  a.  jooksul.  See  on  kogu 
avaliku  kultuuri,  meedia  ja  rahva  looming,  mitte  ainult  poliitikute  poolne  võimuideoloogia.  Ma   keelduks  üldse  kohandamast  mingeid  konkreetseid  poliitikuid 
( nagu  tegelikult  ka  kõiki  teisi  isikuid )  mingite  laiemate  kultuuriliste  märkidega.  Laimre  stiilis  fokusseerimine  ühele  juhtivtegelasele  ( väga  levinud  ja  seega 
kõigile  mõistetav  taktika )  teenib  mingit  teist  isiklikumat  laadi  funktsiooni,  vastasel  juhul  pole  sellistel  süüdistustel  erilist  alust,  peale  ainult  temale  endale 
teadaolevatel  nt.  kunstilis- performatiivsetel  põhjendustel.  A'  kunstilis-performatiivseks  võib  pidada  kogu  eesti  meedia - ajakirjanduse  üldist  hoiakut  kohalike 
politikaanide  suhtes  ( Savisaar, Reiljan, respublikaanid, reformikad  viimastena ).  Mida  aga  võivad  tähendada  taolised  põhjendused, võib  vaid  oletada - mõju 
avaldamine  dadaistlikust  vaatenurgast,  laiema  avalikkuse  teenimine  teatraalselt  vaatemängulistel  kaalutlustel  jne.  Üldine  aktsepteeritud  sotsiaalkriitiline  avalik 
foon  näitab  justkui  oleks  olemasoleva  kunsti  ainukeseks  piisavalt   argumenteerivaks  jõuks  iga  kultuurinähtuse  isemajanduslik  funktsionaalsus  ning  sellise 
kunsti  loomise  kindlaks eeltingimusteks  piisav  informeeritus  hästitoimiva  ühiskonna  põhialustest.  Kas  muud  kunstnikupositsioonid  on  välistatud  ja  halvemad !? 
Andres  Härm  esitab  järjekordse  piiratud  tegevuskava  viimases  Kultuurikaja  raadiosaates,  ignoreerides  üldse  kunstnike  omamütoloogiaid,  mis  justkui  oma 
publikut  ebademokraatlikult  ning  enesekeskselt  eksiteele  viib.  Näitena  tõi  ta  staazikat  maalikunstnikku  Arrakut,  kuid  miks  siis  mitte  juba  näiteks  John  Smith, 
tegemist  ju  võrdväärselt  jutustava  ning  isetegevusliku  kunstinähtusega.  Ok,  diskussiooni  alustamiseks  võib  väita  mida  iganes,  omamütoloogiaid  ja  kaasaegset 
kunsti  ennast  võib  ignoreerida,  kuid  kui  seda  ütleb  kohalikus  kunstisfääris  tegutsev  funktsionäär,  näitab  see  vaid  nende  isiklikku  loomingulise  tegevuse  ja 
ülbuse  tasandit - levelit  kus  nad  tunnevad  ennast  piisavalt  enesekindlalt  ja  vabalt,  et  määratleda  kunstnike  seas  vastavaid  piire.

Ma  väidan,  et  kaasaegse  kunsti  kriitika  on  üleüldises  uutmistuhinas  ning  riigi  rikkuste  ümberjagamises  märkamatult  üle  liikunud  professioonikohasest 
kunstikriitikast  inimelude  kriitikaks.  Piiratud  rahaliste  vahenditega  asutused  ( raha  ja  tunnustust  ei  jätku  kõigile  kunstnikele, eksole )  õigustavad  niiviisi 
isiklikke  maitseeelistusi  ja  tehtud  valikuid,  keda  toetada  ehk  laiemat  kunstipoliitikat  üldisemalt.
See  on  minu  diagnoos  kehtivatele  teooriatele  ning  peidetud,  sõnastamata  omamütoloogiatele - demagoogilisele  ühiskondlikule  lobitööle,  klannipõhise  kunstimaailma 
tekkeloo  põhialustele.  Lõppkokkuvõttes,  mis  vahet  on  Ansipil  ja  Härmsil,  sellel  kes  määrab,  kes  on  õige  eestlane,  või  kes  kuulub  kaasaegse  kunsti  esindus-
ridadesse.  Mis  vahe  on  nt.  Kultuurikatla  jaoks  annetanud  miljonäril  ja  Keskerakonna  ning  linna   juhtivtegelasel  Savisaarel ?   Mis  vahe  on  nende  isikute 
sügavamas  silmavaates ?
On  arusaadav,  et  ükski  väljastpoolt  sisseimporditud  kunstnik  kohalikku  kultuurimehhanismi  ei  tunne.  Võiks  aga  tulla  terved  rühmitused  isiklike rahaliste 
vahendite  toel,  säilitades  niiviisi  totaalse  sõltumatuse  ja  dekonstrueerida  eesti  kunstiinstitutsioonid  kogu  nende  pinnapealses  ja  repressiivses  olemuses. 
Seni  kuni  neid   teiste  hästitoimivate  kultuuriprogrammide  seas  ei  kutsuta,  tuleb  jääda  ootama  nende  invansiooni,  sest  kohalik  kunstiringkond  seda  ei  tee 
( puuduvad  piisavad  vahendid ),  isegi  kui  tegemist  on  ennast  imetlevalt  kaasaegsete  kunstnikega.  Rääkides  kaasaegsetest  kunstnikest,  siis  siin  tegelikult 
muud  polegi  kui  kaasaegsed  kunstnikud - erinevus  seisnebki  vaid  kunstnike  erinevates  heaolupositsioonides.  Fakt  on  aga  see,  et  osadest  väljavalitutest  on 
saanud  tagasipöördumatult  väikekodanlikud  kunstnikfiguurid,  kellel  on  alati  põhjust  saavutatud  tööpositsioone  kaitsta  ja  seda  ei  saa  Härms  kuidagi  muuta, 
kuna  on  olnud  isiklikult  osaline  tekkinud   kultuuriloo  juures.  Lihtsam  oleks  praegu  kutsuda  nongratakaid  üles  Kunstihoonet  roojaga  loopima  ja  te  näete,  et 
selle  mõju  ületab  igasugused  ootused,  isegi  kui  samalaadne  akt  'mujal  maailmas'  tuntud  kunstnike  poolt  juba  60-70-ndatel  ellu  viidi.

28.11.2007
 


K.N.:  "Sirp"  on  lihtsalt  patoloogiiline  juhtum.  Vahepeal  selgus,  et  tagakaanel  olnud  naisakti  suhtes  toimuski  sisejuurdlus  ( Kumu  algatusel )  ja  Reet  Varblane 
oli  kohustatud  aru  andma  "miks  Valie  Society  töö  allkirjadeks  sattusid  Hansapanga  ja  Kumu  logod" -  tegemist  olevat  juhusliku  äravahetamisrituaaliga.  Kuid 
mulle  meenub,  et  logomänge  on  olnud  varemgi - Marko  Mäetamm  kehastus  Hansapanga  maskotiks  talle  määratud  pangapreemia  tseremoonial.  Kunstiväliselt 
areenilt - natsionaalbolshevike  (NBP)  teema  ülevõtmine  ( väliste  tunnuste  kaaperdamiskatse )  Hansapanga  NPNK-projekti  noortõusiklaste  poolt.  Erinevad 
telereklaamid,  filmid,  lavastused  jne-jne.  Taoliste  juhuste  rohke  esinemine  on  märk  üleüldisest  meetodist,  mida   tuleks  analüüsida.
Viimases   OP-is  räägib  Anu  Põder  Reet  Varblasele  oma  isikunäitusest,  milleks  on  Eesti  söömiskultuur  ( kohe  meenub  meie  poolt  juba  korduvalt  mainitud 
kohalik  kannibalismi  temaatika ).  Jutust  tuli  välja  nagu   ei  austataks  piisavalt  Lydia  Koidulat  ning  selleasemel  et  paluda  süüa,  tänapäeval  inimesed  nõuavad 
seda  ( ülekantud  tähenduses  siis  nagu  ma  saan  aru  sobib  antud  iseloomustus  nähtavasti  vist  kõikidele  kohalikele  elunähtustele-probleemidele,  sest  on  argument 
oma  vaieldamatus  lihtsuses  iseneesest  ).  Taolise  ajaloolise  lihtsuse  pinnalt  tekivad  küsimused,  et  kes  on  tegelik  kriitika  objekt,  või  kelle  eest  tuleks  vara-
lahkunud  Koidulat  kaitsta ?  Me  teame,  et  Koidula  on  eesti  reklaamitööstusmeelses  kultuuris  ( tegelane  H-pangareklaamis,  näitl.  Anne  Reeman )  hiljuti  tolmust 
ja  unustusest  väljakistud  figuur  -  kütkestav-kannatava  naise  võrdkuju,  humoorikas-mõistetav  tõlgendus  kõigile  kaasaegsetele  kapitalistlikele  noortele,  kuid  ka 
vanematele,  võib-olla  hingelt  nooremale  ühiskonnaosale.  Lisaks  koidulameelne  Ülle  Kaljuste  Etv  2006.  aastalõpu  telenäidendis  "Säärane  mulk  ehk  Sada  vakka 
tangusoola" ( autor  sic,  L.Koidula ).  Milliste  sõnadega  selgitaksid  oma  teletegusid   Anu  Põdrale  Reeman  ja  Kaljuste ?  Või  on  siin  tegemist  üleminekunäitusega 
kohalikus  kultuuriruumis,  miks  muidu  OP  seda  sündmust  kõigile   presenteerib.
Tänases  Sirbis  on  pikem  intervjuu  kunstnik  Mäetammega.  Lugesid  selle  läbi,  mida  arvad ? 

Liigitub  Mäetamme  vägivald  kaasaegse  vulgaarkunsti  loetelusse  nagu  Mati  Karmini  peenis-rakettauto  Vabaduse  Väljakul,  mis  oli  mõistetav  ka  eesti 
ajakirjandus-äri  eliidile  nagu  Keskpäevatund  tookord  igati  kaasaelades  näitas ?  Meenub  Härmsi  soovitus  püstitada  Vabaduse  puiesteele  päästik  ( link  John  Smithi 
raketiprojektile ),  millega  saaks  Tõnismäe  monument  "õhku  lasta"  ( Jüri  Liimi  ähvardus );  Mäetamme - Andres Tali  poksiringi  lavastus  Kunstihoone  näitusel 
"Vägivald  ja  Propaganda" (2006)  ühes  kollektsioonis  laste  portreepiltidega.  Tõesti,  peab  olema  mingi  sügav  kõikeläbiv  põhjus,  et  kogu  oma  perekonda  taolisesse 
vägivallaprojekti  kaasata.  Oleks  huvitav  teada,  milliste  konkreetsete  sündmuste  põhjal  taolised  "projektid"  tekivad.  Kunstnikud  vaatavad  kodus  politseikroonikat ? 
Edastavad  ennastoherdavalt  siseringi  kunstiprobleeme ?  Mäetamm  on  öelnud,  et  ta  palub  igakordselt  oma  peretööde  pärast  andeks  ning  abikaasa  andestab. 
Loomulikult,  Mäetammele  andestaks  ka   Luule  Viilma,  kellele  see  oli  ellujäämis-loomingu  võtmesõnaks  ja  ideeks.
Öeldes  sõna  vägivald,  arvan,  et  kui  tegemist  oleks  nende  kunstnike  isiklike  läbielamiste  ja  kogemustega,  siis  suhtuksid  nad  neisse  teemadesse  palju 
valulikumalt  ja  reserveeritumalt.  Kuid  ei, nende  kogemus  on  võõras ( ja  seetõttu  samavõrra  vaba ) - nad  on  selle  konstrueerinud  teiste  inimeste  arvelt. 
Ja  alati  kehastutakse  vastavatesse  "nõmekategooriatesse",  rollidesse  mis  ei  vasta  ühiskonnas  kehtestatud  normidele  ja  pakuvad  seetõttu  huvi  laiemas 
( mõtleme  esinduslikumas,  tunnustatumas  ja  turvatumas )  "kunstiringis",  kuid  ka  laias  maailmas  ( kus  rahakate  väikekodanlaste  osakaal  on  veel  suurem ).

Mind  näiteks  taoline   nõmevägivalla  teema  ei  kõneta,  isegi  kui  see  oleks  autorite  soov,  kuigi  sisuliselt  töö  justkui  räägiks  samadest  asjadest,  millest  olen 
ise  varasemalt  kirjutanud  ( arvestada  tuleb  romaani "Lihtne  Aeg"  näitlikku  vägivalla-finaali ).  Pealegi: "Öelda,  et  võitlus  on  madal   ja  et  selle  eesmärk  on  kasu
( loominguliselt  kõrgemal  levelil  asuvate  natuuride  elu  kujuneb  vastuoludeta ),  on  tänapäeval  nii  iganenud  väide,  et  selle  peale  võib  haegutada".
KesKus'i  tiim   on  korduvalt  rõhutanud  ( olenemata  päevakajaliste  sündmuste  iseloomust, muidugi ),  et  pärast  kaklust  pole  mõtet  rusikatega  vehkida.  Noh, 
tuleb  välja  et  nendepoolne  rahvalik  meeldetuletus  on  olnud  kasutu  ega  õpeta  lõppkokkuvõttes  kedagi.  Iga  reaalne  kaklus  põhimõtteliselt  pigem  soosib  edasist 
vägivallatsemist.  Vägivallas  pole  reegleid,  vahel  on  kultuuriline  vägivald  suurem  kui  füüsiline,  seda  aga  ei  taipa  siinsel  kultuuririndel  keegi  korrigeerida.  Alati 
leidub  kunstnikke,  kes  tulevad,  avastavad  kuskilt  ( õhust ? )  vägivalla  ja  näitavad,  et  see  on  halb.  Mina  ei  kingiks  kohalikule  publikule  sääraseid  lihtsakoelisi 
vaatemänge.  Eksisteerivad  reaalsed  olukorrad,  reaalsete  inimestega  ja  sellise  vägivalla  puhul  on  lugu  nõmedusest  kaugel  kus  sarkasm  ja  eneseiroonia  ei  toimi
( näiteks  aprilli  teema,  palun  väga ).  Selles  mõttes  mõjub  ka  praegune  Johannes  Saare  "Halb  Nali"  näituse  kontseptsioon  puudulikuna,  jättes  paljulubava  mulje, 
et  kuskil  asuvad  erakorralised  isikud,  kes  on  erakordsed  ja  kellele  seetõttu  ei  jätku  kohta  ja  on  seetõttu  'kohatud',  rääkimata  kõnelevast  viinerist,  nö.  toimuva 
nalja  kesksest  tegelasest.  Ekspressis  ilmunud  artikkel  ärakeelatud  Ansipi  vastasest  Urmo  Rausi  tööst  Kunstihoone  kuraatornäitusel  ( "Halb  Nali" ? )  tundus  olevat 
sihiteadlik  reklaam,  huvitav  et  keegi  seda  kahtlusküsimust  avalikkuses  pole  esitanud. 
Isegi  dokumentaalsus  on  allutatud  kohaliku  kunstiscene'i  alateadlikku  tähendusvõrku,  milleks  on -  pedagoogika,  moraal  ja  õpetus  õigest  ja  heast  käitumisest, 
vaielgu  vastu  kes  ei  nõustu,  tean  et  igipõliste  formalistidena  ei  oma  enamus  kunstnikest  reaalset  võimet  oma  uurimisobjektidega  samastuda,  veel-vähem 
valitud  teemasid  autentselt  kajastada  ilma  kohustusliku  üleolekuta,  olgu  selleks  siis  kriminaal,  poliitik  või  prostituut. 
Kõikjal  on  vägivald  ja  propaganda,  avage   ükskõik  milline   meediakanal  või  ajaleht.  See  avaldub  autorite  emotsionaalsest  graafikust  - biorütmidest.
Sooviksin  näha  näitust  pealkirjaga  "Enesekaitse  ja  enesekaitse". 

Aga  Sigrid  Saarep,  kes  on  eesti  naivismispets  käis  hiljuti  Moskvas  naivismikunsti  festivalil.  Sirbis  iseloomustab  aruandeartiklit  ministeeriumile  ( kaitse-
ministeeriumile ? )  foto  sõjaveteran-kunstnik  Jelena Volkovast  oma  2005 a. maali  "Kassiema  tulekahjus"  ees.  Muidugi  ei  mainita  seda,  et  sama  maali  kasutab 
vene  punkrokk  grupp  "Grazdanskaja  Oborona"  oma  remake  plaadil  "Punane  Album".  Taolist  juhtumit  vaevalt,  et  mõne  teada-tuntud  naivismiteooriaga  ära  seletaks. 
Saarepi  isiklikku  naivismilevelit  Maailmasõja  ees  kinnitab  foto  alltekst:  "Proua  või  seltsimees  Volkova  ( olen  tiitliga  veidi  kimbatuses,  kuna  tegemist   on 
ikkagi  sõjaveteraniga )  meeldis  paljudele,  sest  loodetakse  leida  rikkumata  meelt."

Ma  arvan,  et  eesti  kultuurikriitikute,  kuid  ka  kõigi  kunstnike  probleemide  lahenduseks  oleks  kolmas  maailmasõda,  kus  kõikide  isiklikud  käibelolevad  kultuuri-
teooriad,  tähelepanekud  ja  märkused  võimendatuna  kasutust  leiaksid.  Ajal  kus  mõned  ennast  ohverdavad,  sõdivad,  ravivad  ja  püüavad  ellu  jääda,  veedavad 
teised  e. enamus  aega  omavaheliste  paljulevinud  ning  äranämmutatult  pedantsete  kommentaaridega,  üldrahvalikus  stiilis  koondnimega  "Hommikutelevisioon". 
Läheb  kõigest  60  a.  ja  järeltulevad  põlvkonnad  vaatavad  sellisele  priviligeeritud  käitumismudelile  hoopis  teise  nurga  alt.

14.12.2007

T.R: Paljud  loomingulised  isikud  on  võtnud  vägivaldse  väikekodanliku  prohveti  positsiooni.  Sirbi  artikkel  Mäetamme  alateadvuse  intervjuuga  on  ka   taotlemas 
kunstnikku  meile  kõigile  nii  lähedale.  Keeldun  pakutavast  ekstaasist   ja  tunnen  Mäetamme  perele  kaasa.  Soovitan  konstruktiivselt  neil  kõigil  koos  loobuda 
valitud  kannatajarollist,  vabastada  Mäetamme  tshakrad  ning  asutada  midagi  hipikommuuni  taolist.  Inimesi  võiks  ühendada  vabadus  ja  armastus  vägivalla  asemel, 
ärge  võtke  pangast  laenu,  mõelge  midagi  muud  välja  jne.  Võibolla  aetakse  teid  sõltumatuse  eest  politseiga  laiali  ja  Mäetamm  läheb  vangi  nagu  Osho  USAs 
aga  see  oleks  vähemalt  katse  loobuda  vägivallast.  Praegune  Mäetamme  kunsti  kontsept  ongi  ootamatult  just  riigitruu,  ta  ajab  oma  hädad  meie  kõigi  kaela  ka 
ja  see  kinnistab  justkui  teema   ja  tema  ülekoormatud  alateadvuse  topelt  selle  ühise  identiteedi  teenistusse.  M.  tööd  taotlevad  teraapia  staatust  olles  reaalselt 
sümptomid,  võrdselt  Tölli   ja  tulevase  sambaga.  Lihamasin,  Töll   ja  Monument - kui  pop   ja  vale.. 
Vaatajana  on  mul  sellest  kunstist  sama  ükskõik  kui  sel  kunstil  minust..  meetodina  on  alateadvuse  väljatoomine,  psühhoalalüütika,  täissöönud  ühiskonnas 
absoluutselt  primaarne  kuid  on  naiivne  delegeerida  seda  ülesannet  valitud  esindajale,  kunstnikule  või  sekretärile.  Tulemus  ei  ole  adekvaatne,  lihtsalt  näitlik 
võibolla..  Kaasaegne  kunst  ei  funktsioneeri  enam  vulgaar  identiteedimasinliku  lunastava-meelelahutaja  rollis.
Lapsed  võiks  mängust  välja  jätta   ja  mitte  neid  järjekordselt  mõnes  erinevas  sofistikeerituse  astmes  lihtsalt  ära  kasutada.  Vanainimeste  dogmaatiline 
psühhootiline  ummikseis  on  võrdluses  laste  olemusega  eriliselt  võigas.  Mäetamm  võiks  unustada  oma  kunstniku  uhkuse   ja  õnnestumise  rõõmu,  mis  taolise 
projekti  eduga  on  kaasnenud.
Näitust  fännavad  tädid  ja  onud - suunake  pilk   ja  agressioon  solipsistlikult  enese  sisemusse,  alustage  arengut  et  kohalikku  mentaalset  mustrit  muuta.  Tõstke 
taset.  Vabaks.  Arabeskseks.  Olen  sunnitud  sõnastama  oma  pretensiooni   ja  protesti - primitiivlooming  ei  huvita   ja  funktsionärid  võiks  propageerimisega  tagasi 
tõmmata !  Ikka  ja  jälle  kargaks  nagu  keegi  puu  otsast  alla   ja  paljastaks  täie  tõsidusega  meile  tõelist   ja  olemuslikult  mõtlemapanevat    ja  taotleb  katarsist. 
On  see  siis  eesti  kirjanduses,  filmis  või  kujutavas  kunstis. 
Arenguruumi,  seni  tüütavalt  sulguvas  dogmaatilise  identiteedi  otsingu  valguses,  on.  Väikekodanlik  ehk  tarbiva  inimese  traagika  on  kokku  võetav  hüüdlausega 
"ei  ole  midagi  uut.."   ja  kirjeldada  kasutusel  oleva  veendumusega  et  tõde  asub  sealpool  täielikku  destruktiivset  hävingut.  Arengu  tipp  on  ausalt  seana  mudas 
aeleda.  Vigala  Sassi  kirjeldus  estidest,  kes  end  kiuste  maa  alla  müürisid - väikerahva  kompleks,  ootab  lahendust.  Ajalugu  ja  jumal  materialiste  ei  aita  :P 

14/15.12.2007

K.N.:  Ei  tea  millest   see  intervjuu  Mäetammega  üldse  tekkis,  kas  kultuuriministeeriumist  tuli  käsk,  nagu  Saarepi  puhul ?  Pärast  poliitiliselt  segaseid  vägivaldseid 
aegu  nõutakse  vist  ootamatult  iga  käimasoleva  ettevõtmise  hoolikat  sisuseletust ?  Lõik  intervjuust:
M.M.:  "Suures  ühiskonnas  on  kontakti  hoidmine  eluliselt  vajalik.  Meil  on  pideva  kontaktisolemise  illusioon  väga  tugev  ja  viib  lõpuks  teineteisest 
võõrdumiseni.  Eks  ka  see  võib  olla  üks  komplekside  ja  vägivalla  ning  enesetappude  kõrge  protsendi  põhjusi  ühiskonnas.  Ja  Eest i on  ju  niisugustes 
valdkondades  ilusasti  esirinnas  ka."

Mäetamm  pretendeerib  selliste  sõnavõttudega  'kõikemõistva'  sotsiaaltöötaja  rolli,  tema  kõnes  väljenduvad  sellised  tüüpilised  kokkuvõtvad  tähelepanekud,  pakkudes 
teoreetiliselt  'igas  peres'  toimuvale  vägivallale  ühest  selgitust  ( pideva  kontaktisolemise  illusioon ),  mis  justkui  kehtiks  iga  elunähtuse  puhul.  Ta  arvestab  kõigiga 
ja  ei  unusta  ära  ka  selliseid  enesetapjaid-kadunukesi  nagu  mu  ema.  Keegi  minu  lähedastest  on   Eesti  esirinnas... Kahju,  kuid  oma  isikliku  elu  hinnaga.  Tegelikult, 
elu  on  näidanud,  et   minul  ja  minu  perel  on  "EESTIGA"  samavähe  ühist   kui  Mäetamme  näitusetöödel  perearmastusega.  Käed  eemale  enesetapjatest  soovitan  ma 
kõigile  siinkohal,  igasugused  Õunapuud  ja  muud  puud  sealhulgas.  Teie  poolt  pakutud  kirjeldused  ühiskonna  äärealade  valupunktidest  ( nn. esirinnast )  ei  aita  kedagi. 
Keeldun  abi  vastu  võtmast !  Arvan,  et  Markol   pole  mõtet  minu  ema  eest  rääkida,  ükskõik  kui  head  kavatsused  tal  ka  ei  ole.  Näitusetöid  mittemõistvad  itaallased, 
ameeriklased,  head  mõistvad  inglased -  kõlab  nagu  anekdoot ( mütoloogilis-skemaatiline  rikkuri  unenägu ).  Intervjuu  kestab  üle  terve  Sirbi  lehekülje  aga  selle  üld-
tähendus  on  rahustada  neid  vaikseid  protestihääli,  mis  teoreetiliselt  tema  kunsti  ümber  liiguvad.  A'  ma  teavitan - selleks,  et  sarnast  vägivaldset   kunstielamust 
kogeda  ei  pea  vaatama  üldse  Mäetamme  näitust  Veneetsias  ja  Eesti  paviljonis.  Võib  lihtsalt  telerist  South  Parki  jälgida.  Vaimustuda  võib  sellise  kunsti  puhul 
vaid  sellest,  et  meil  on  nüüd  päris  oma  rahvuslik  koomiksi  killer. 
Huvitav,  mitu  intervjuud  või  artiklit  Mäetamme  kunstist  on  kirjutatud  aastate  jooksul ?  50-100,  15 aasta  jooksul ?  Pole  selle  aja  jooksul  ühtegi  kriitilist  sõnavõttu 
lugenud,  millest  siis  nüüd   selline  paanika  negatiivselt  meelestatud  publiku  ees ? 

M.M.:  "... Ja  võõra  kogemuse  peal  liulaskmise  näeb  nõudlik  publik  kindlasti  ühel  hetkel  ka  läbi."

Õige  suhtumine !  Lasku  rahulikult  edasi,  kogu  eesti  kunstiavalikkus  ja  meedia  toetab  sind !

15.12.2007

K.N.:  Vahepeal  on  mõned  Johannes  Saare  kuraatornäitust  arvustavad  artiklid  ilmunud.  Raoul  Kurvits  Ekspressis: "Väga Halb Nali"   ja  Riin  Kübarsepa 
"Rahvusvaheline  naer läbi pisarate kunstihoones".

Kurvits  räägib  iseenda  eest  ( tal  on  selleks  õigus ).  Tähtis  on  see,  et  ta  jätkab   administratiivsete  tädide  piitsutamist  ( mees-  ja  naisametnikud   erinevates 
kultuuriga  seotud  ametites - galeriid,  koolid  ja  ministeeriumid ).  Oluline  lõik:
"Johannes  Saare  kuraatoritekst  väidab,  et  kõnealuse  näituse  tegelaskujud  on  krooniliselt  äparduvad  jobusangarid,  kelle  ilmselge  sobimatus 
ühiskondlikult  mõju  avaldavatesse  rollidesse  liitub  sangarluse  kui  ühe  eriti  jampsliku  ideega  üleüldse,  halbnaljaka  läbikukkumise  sel  moel 
surmkindlalt  tagades - mina  näeksin  aga  asja  hoopis  hullemalt.  Mitte  ainult  teatud  tüpaazist,  ajakirjanduse  või  mõnd  muud sorti  tähelepanu 
keskmesse  trügivaist  jobukangelastest  ei  räägi  see  näitus,  vaid  mis  tahes  kodanikupositsiooni  lootusetusest  ning  ettemääratult  halvaks  naljaks 
pöördumisest  meie  ajastul.  Teatud  tingimustes  saab  täpselt  samasugune  saatus  osaks  kellele  iganes,  kes  ühiskondlikes  küsimustes  soovib  sõna 
sekka  öelda,  ning  see  muudab  Halva  Nalja  kui  niisuguse  totaalseks."

Tahan  lisada  Kurvitsa  tekstile  vaid  üht -  osad  kunstnikud  on  oma  püüdlikes  ettevõtmistes  totaalselt  vaesunud,  kuid  ka  moraal-füüsiliselt  haavatud  või 
vaaguvad  hinge.  Kus  on  vabadussammas  eestis  hukkunud  kunstnikele ?
Elav  skulptuur ?

Teisest  artiklist  saab  selgeks, mis  juhtus  ärakeelatud  Rausi  tööga  täpsemalt  ( kuigi  paha  kuraatori  nime  võiks  siiski  ära  mainida )  ja  kinnitust  leiab  ka  see 
kuivõrd  hea  "manipulaator  on  Mäetamm  ning  tema  "sadistlik-satanistlik-nekrofiilne  teater"  mis  peegeldab  kõikehõlmavat  reaalsust,  mida   me   argielus
ei  taha  tunnistada".
Kus  on  kunstipõhise  manipulatsiooni  viljakad  tagajärjed ?  Nähes  esitatavat  näitlikku  perevägivalda  hakkavad  inimesed   üksteist  massiliselt  armastama ? 
Manipulatsioon  toimub  vägivalda  harrastava  ühiskonnaosaga ?  Taoline  kergemeelne  lahenduskäik  oleks  kindlasti  iga  väikekodanlase  ( pedagoogiliste  kalduvustega 
konservatiivide:  majanduslike  erahuvidega  eliidi  ja  keskklassi,  usklikest  kirikuteenrite  ja  preestrite )  unistus  ja  kinnitus  hästilihvitud  kultuurimehhanismist,  mis 
manitseb  hoidma  ning  looma  kehtestatud  korda  ja  kombeid. 
Kunstikriitik  näitab  oma  tekstis,  et  me  kõik  oleme  seotud  sadismi,  satanismi  ja  nekrofiiliaga ?  Sooviks  teada,  milliseid   ühiskonnagruppe,  indiviide  kunstnik 
tegelikult  kõnetab,  nö.  milline  on  kunstnikupoolne  ühiskondlikult  kasulik  sotsiaalne  programm  ja  isikliku  töö  funktsioon  ( seda  küsimust  võib  esitada  vabalt  igale 
eestis  kõrgemat  tunnustust  saavutanud  loomingulisele  persoonile ).  Kui  osutub,  et  sügavamal tasandil  on  tegemist   Jackassilike  ( Tv-seriaal )  mõttemallidega,  siis 
pole  vastuste  koherentsusel  sotsiaalses  mõõtkavas  taolistele  küsimustele  erilist  vahet -  nekrofiiliaks  või  sadismiks  ja satanistlikuks  teatriks  võib  tembeldada 
ükskõik  keda,  või  mida - nii  suurimat  elujanu  kui  eneseohverdust,  võitlust  võimu  arhetüüpide-stereotüüpidega  või  mida  iganes.  Efekt  seisneks  siis  vaid  võimalike 
kultuuriliste  erisuste  üheülbalises  võrdsustamises  ( halb  nali,  halb  nali )  kus  autori  loomingulist  pingutust  leiaks  ainult  olemasolevate  või   taasloodavate  käitumis-
koodeksite  ning  muude  esilekerkivate  mõtete  ja  kultuuriväärtuste  ( vahet  pole  kas  negatiivsete  või  positiivsete,  kasulike  või  kasutute )  tuvastamine,  rikkumine 
ja  tõrjumine  ( matmine ).  Tegemist  oleks  siis  peamiselt  kultuurisfääris  konkureerivate  äärmuste  ja  vähemuste  tasalülitamisega  üheks  halliks  otsustusvõimetuks 
kehamiks  ning  massiks  ( kaasaegne  reaalsus ),  mis  ei  vaja  täpsustamist  ega  arvestust.  Seepärast  võib  öelda,  et  võõraid   mõtteliine  salgav  kultuurisüsteem 
tuvastab  ja  presenteerib  niiviisi  iseennast,  oma  võimu  ja  rahulolu  avameelses  näitamises  seisnebki  kogu  sellise  kunsti  mõte  ja  väärtus  ( samaväärselt  võimuka 
ühiskonnaosa  empaatia  toel ).  Kunstitöödest  saab  saavutatud  tunnustuse   ja  kõrge  meediastaatusega  kaasnevate  iseärasuste  presentatsioon,  selle  kõige 
näitlikustamine  ja  kujustamine  ( kujutage  ette  ülikuid,  kes  neile  omistatud  templi  seintele  vagalt  kujustavad  oma  ülimuslikkust   ja  sellega  kaasnevaid  hierarhilisi 
seoseid  alamatega ).  Näitustest  saab   aga  igakordne  kokkuvõtlik   tänukiri  kõigile  tunnustajatele.  Kuid  mis  peamine,  taoliste  'vallutuste'  võimalikkus  või  nende 
esinduslik  mõjuvõim  hästitoimiva  ühiskonna  eneseteadvuses  saab  teoks  ainult  tänu  üldsuse  suuremale  institutsionaalsele  materiaalsele  toele.  See  aga  ongi 
ainukese  polemiseeritava  ebaõigluse  koht  võrdluses  kõigi  nendega,  kel  sarnane  staatus  puudub.  Täpselt  nagu  üks  Mäetamme  reklaamplakatitel  levinud  graafiline 
kunstiteos  reast  meesfiguuridest,  kellest  üks  peajagu  teistest  esile  tõstetud.  Nojah,  võrdluses  meie  olematu  ning  ettemääratult  tunnustamata  kunstnike-
positsiooniga  muutub  taoline  Mäetamme  töö  küll  vastuoluliseks  enesekriitikaks  ( arvestades  seda,  et  ta  on  EKA  Vabade  kunstide  teaduskonna  dekaan  ning 
eksisteerib  võimalus  pidevalt  välismaal  esineda ).
Toimuva   manipulatsiooni   mõiste  võiks  olla  tõesti  rohkem  läbiräägitud,  tekivad  küsimused,  et  kellele  taoline  manipulatsioon  on  suunatud -  kellele  see  peaks 
konkreetselt  korda  minema.  Põhiliselt  vist  selleks,  et  meiesugused  alampositsioonidega  kunstnikud  oma  protesti  väljendaksid.  Arvatavasti  mõjub  meiepoolne 
kriitika  ja  tasuta   jagatav  mõtteenergia  samuti  kui   tervendav  tunnustus  Mäetamme  raskestiloodava  manipulatsiooni  kasuks.  Me  nö.  mõtestame  nende  kunstnike 
loomingulisi  puudujääke  ja  teeme  ära  kunstikriitikute  vaevalise  töö. 

Kui  ma  kuulan  Grazdanskaja  Oborona,  või  Kommunismi  albumeid  "Nekrofiilia"  või  "Satanism",  siis  ei  teki  mul  kahtlustki  milliseid  võimust  vaevatud  'inimlikke' 
mentaalhälbeid   ja  isikuomadusi  vene  radikaal  väljendab.  Venelase  tekstilooming  sisaldab  pikka  ajalugu,  põhjalike  seisukohtadega -  terve  rida  intervjuusid,  luulet, 
teksti  jne.  See  kõik  ( selged  ning  loogiliselt  põhjendatud  motiivid  ja  lähtekohad )  kaasaegse  eesti  kunsti  puhul  puudub.  Ja  kui  ka  eksisteerib,  siis  enamjaolt 
arusaamatult  lihtsal  ja   infantiilsel  moel.  Seda  sellisel  tasemel,  et   endal  pidevalt  lühis  tekib,  lugedes  kunstiartikleid,  näituseanalüüse,  ajakirju  jne. 

Eesti  kunst  liigubki  liinil  infantiilne  satanism-nekrofiilia-sadism,  pluss  manipulatsioon.  Akadeemiaaegselt  ja  -järgselt  oli  võimalus  sellesse  populaarsesse 
koolkonda  siseneda,  kuid  sai  tehtud  valik  elujaatuse  suunal   ja  tagasiteed  enam  pole. :)
Üks  parimaid  viimaseaja  artikleid-intervjuusid  oli  viimases  Vikerkaares (12.2007, lk 85-92)  prantslasest  antropoloogi  Maurice  Blochiga,  soovitasid  seda  lugeda - 
-  mõjus  nagu  miraaz  eesti  kultuurikõrbes.

9.01.2008
 

...
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 


 

           2018
            "LAST-STUDIO"