"EXECUTION".  Kohustuslik  Refleksioon  ( enne  kui  näituseteema  lõplikult  hääbub ).
On-line  vestlus  autorite  Tiiu  Rebase   ja  Karl  Nageli  vahel  /  5-23.04.2007
 
 

K.N.:  Puudub  konkreetsem  ülevaade  teostatud  töödest, seetõttu  on  vaja  lähemalt  rääkida. Esitan 
oma  "esimese"  tähendusversiooni  sinu  maalidele  ja  kirjeldan  oma  tundeid. 
 

"Vaba Tahe" ("Mida genereerib sinu vaba tahe + a'la teadvus")

K.N:  Vaba  tahe  olevat  valik  hea  ja  kurja  vahel.  Et  eksisteerib  mingi  pühakirjale  allutatud  süsteem,
mis  vallutab  igasuguse  süsteemivälise. Paned  kahtluse  alla  alateadvuse  osatähtsuse  ja  tuvastad  selle
piiratuse - et  inimesed  küll  kasutavad  isiklikku  nn.  a'la teadvust,  kuid  ei  analüüsi  seda  piisavalt ? 

T.R:  See " a'la teadvust" vormiliselt kujunes spontaanselt ja juhuslikult kui tekst mille maalile kirjutasin ei mahtunud korralikult ära.  "a'la teadvus" see markeerib ka teadvust ennast siin , mitte ainult  tõrjutuid  tasandeid. Need kaks on nyyd mõlemad maalis kysimuses sees. Peamiselt juhivad pildid lihtsalt tähelepanu oma kysimustele , ei muuda teemat ja pikema aja jooksul avavad vaatajas "temaatilised uksed reaalsusesse" :) yldiselt on mu maalid igavad ja nahhaalsed , seni kuni vaataja reaalselt ja praktikas koostööd tegema ei asu.

K.N:  See on  huvitav  teema, tõestada  kunstikaugele  inimesele  ära, et  ta  asub  reaalsusest väga  kaugel. Tavaliselt
on  räägitud  vastupidist, et  enamus  inimesi  on  liiga  reaalsed, maised  ja  seega  ei  taju  abstraktseid,  metafüüsilisemat  laadi  väärtusi.  Probleem  ongi  selles,  et  ei  teata,  et  maalikunstis  tegutsevad  inimesed, kes  võivad  olla  väga  ratsionaalsed  ning  praktilise  meelega  ja töötada  väga  süstemaatilise  põhjalikkusega. Sa ütled,  et  tööd  on  igavad  ja  nahhaalsed,  aga  lõppkokkuvõttes  ongi  maalimine  meie  jaoks  puht  formaalsus  ja  tihti  vaid tõsiselt  vaeva  nõudnud  idee  konstrueerimisjärgne  jäädvustus. 
Aga  kas  see  vaataja,  kas  ta  peabki  mingit  koostööd  tegema ?  Tänapäeval  kus  vastutulek  on  enamasti
ette  välistatud  kuna  igaüks soovib  olla  ekspert... ükskõik  mis  alal,  isegi  näiteks  sinu  "alal"  ja  tegevus- territooriumil.  Isegi  siis  kui  sa  tegeled  mingi  teemaga  aastaid  ja  tood  niiviisi  uusi  teadmisi,  tähelepanekuid,
või  teisi  väärtusi  sellessesamasse  "reaalsesse  keskkonda" ?  Milline  on  sinu  taotlus, mis  on  suunatud  vaatajale ?
Keda  sa  kõnetad  konkreetselt  selle  tekstiga ?  On  need  ainult  need  rikkad  ja  edukad,  kellel  pole  aega  eksistentsi  paradoksidesse  eriti  süveneda ?  Minu  teada  esitad  sa  küsimused  kõigile, ega  tee  vahet  kas 
töö  vaatajaks  on  kunstivõhik,  või  nö.  kõrgem  kunsti  asjatundja  ja  professionaal. Sest  lõppkokkuvõttes, piiratud
meele  või  teadvusega,  dogmadest  laastatud  inimesi  leiab  siin  igalt  elualalt. 

T.R:  Kuna üldine trend on reaalsusest - ehk siis praktikast , kokkuleppelise arengu  ning  hallutsinatoorse (?) tsiviliseerituse  nimel , aina  alla tõrjuda otseselt kasutu või keerulisem ,irratsionaalsem ning subjektiivne , siis võib öelda jah et inimesed on reaalsusest väga kaugel .  Inimesed-indiviidid-subjektid on taandumas.  Paradoksaalselt on praegu ümbritseva keskkonna näol tegemist illusoorse kuid neurootilise reaalsusega, kollektiivse simulatsiooniga mis tugineb eksistentsiaalsele pealispindsusele. Küsimustega Väikekodanlasele ma tungin alates 2000 a  kamikazeliku optimismiga taolise  absoluutse ratsionaalsuse  progressile  peale , ette kaotatud lootusega vastuseid või solipsistlikke inimesi näha . Nende tööde puhul on eesmärk vaatajate praktikas ja staatika lõhkumises , tänapäeval võiks publik ise midagi  teha , artistide pakutava vaatemängu vaatlemisele lisaks.  Viimases järjekorras tegeleb see maalistiil ka "tarkuse+rumaluse" kategooriatega e. kohaliku valusa eluküsimusega ..gigantse osakesega rahvuslikust identiteedist .

K.N:  Niisiis, võib  öelda, et  teadvuse  küsimus  on  väljapääs  neurootilisest  rumalusest.  Lühiromaani  "Lihtne  Aeg"  noor  peategelane  kannab  nime  Urmal, mille  tuletasingi  sõnast  'rumal', sest  on  rumal  sekkuda  mastaapsematesse  ühiskonnaprotsessidesse. Eriti  arvestades  võimalikke, halbe  tagajärgi.  Ometi  tegutsevad  kõik  kirjeldatud  tegelased  sellele  reeglile  justkui  sihiteadlikult  vastu - nad  tegelevad  organisatoorselt  ja  tahavad  mõttemalle  muuta - on  end  teadlikult  proovile  pannud.  Läbiv  joon  loos  on  inimeste  liikumine  tänapäevas, ilma  suuremate  komplekside  ja  hirmudeta. Isegi  kui  riigis  käib  sõda, isegi  kui  keegi  tegelikult  üksmeelt  ja  teineteisemõistmist  ei  taju - kõigi  käitumisstiiliks  on  reaalselt  halbadele  elutingimustele  vastunäidustatud  teoretiseerimine, rääkimine  ja  kõne.  Kõik  soovivad  oma  peas  ühendada  soovitav  teooria  praktika  ja  reaalsusega.  Selline,  mõnes  mõttes  absurdselt  "mõistusevastane"  olukord  väljendub  ka  paljude  sealsete  tegelaste  kompromissitus  suhtumises. Mitte  ühegi  inimese  elu  kogu  selle  mentaalse  ja  füüsilise  vägivalla  jooksul  ei  kao. 
Kuid  mida  see  kunstivaatleja  saab  teha, kas  kunstnikuga  kaasa  mõelda - kogeda  reaalselt  esitatavate 
teemade  olulisust  kaasajas ?  Võtta  omaks  teadmine,  et  kui  aru  ei  saa  siis  on  see  enda  viga.  Või  on  maalikunst  kaotanud  oma  tõsisemad  pooldajad,  kes  on  laia  maailma  emigreerunud ?

T.R: Selguse mõttes peaks kunstivaatleja lihtsalt toimima , vastama mu maalil olevale küsimusele ja selle lõuendile kandma . Tegutsema seni kuni oma vastusega rahule jääb , siis on pilt valmis  .
Maalikunst on kaotanud oma pooldajad .. seda küll . Ma ei tea kuidas Tartus  aga Tallinnas .. üritatakse seda  jalutusrihma otsas  tõsistest asjadest  eemal hoida. Välismaale põgenesid tollal (~1990)  paljud intellektuaalid  , tüübid ja proffessionaalid ilma kelleta kaotati kiirelt maalikunsti sümbiootiline side teiste kunstide sh arhitektuuriga  ning edasi ühiskonnaga . Maal muutus eelduselt  ebamääraseks illustratsiooniks  , hakati mängima moodsat mängu autori st kunstniku  st isiksuse , surmast. See oli  kontseptuaalne  mäng mida kõik uskuma hakkasid , maal ei sobinud  toimivate  institutsioonide konstrueerimise  tagatiseks . Mis tähendab eelkõige seda et ühiskond ei ole praeguseks piisavalt ettevalmistatud uue , intellektuaalselt väljakutsuva , maalikunsti  vastuvõtuks. 
Neuroos kultuuris on  "vale" tulemus .. mõista võib seda  kasvõi Eesti Looduse võtmes. Näiteks loomad on neuroosis eestis , loomaaias , tsirkuses või  seina ääres. 

K.N:  Sa  avad  mu  silmad.  Autor  on  surnud, elagu  muuseum !  Seoses  loomadega - Egor  Letov  räägib  ühel  1999 a.  Novosibirski  kontserdi  ajal  laulu  "Kõik  nagu  inimestel" (1988)  alguses: 
" Laul  valmis  paar  tundi  pärast  seda, kui  ma  vaatasin  televiisorist  "imelist"  stseeni  sellest  kuidas  tapetakse  loom.  Aga  neid  tapetakse  kõikjal  maailmas... Itaalias...kurat  võtaks.  Pärast  seda  ei  maganud  ma  kaks  ööd  ja  kirjutasin  selle  laulu. Vot...  Pühendatud  kõikidele  loomadele." 
Näib,  et  suur  osa  meie  loomingust  on  kantud   sarnasest  pühendusest -  maalikunstnike  mälestuseks.  Palju  on  räägitud  maalikunsti  surmast,  millest  ma  hästi  aru  ei  saa.  Kui  kunstnikel  tõesti  surm  silme  ees,  siis  peaks  ju  ellujäämiseks  pingutama  ja  see  peaks  väljenduma  ka  kõigi  töödes (?).  Meil  aga  edutatakse  mingit  turvalist  rikkuritele  orienteeritud  büroostiili -  küll  sarkastilist,  või  humoorikat,  või  tummalt  monotoonset  ja  lillelis- geomeetrilist - peaasi,  et  tekitaks  turvalise  meelekõrgenduse  ja  usalduse, kuid  igaljuhul  mitte  tõsist - tõsine  maalikunst  ju  ajab  sarkastiliselt  humooritsema  ja/või  monotoonselt  läbi  lilleliste  sümmeetriate  vaikima.  Kunstis  valitseb  ju  sama  tendents  nagu  majanduses - masstoodangu  printsiip.  Impressionistid  Kaubamajas,  ütlesid  sa  hiljuti  kaasaegse  kunsti  kohta.
 

"Subject  to  subject, object  to  object"

K.N:  Subjektid  vahelduvad  objektidega. Inimestest-indiviididest  sõidetakse  üle, kui  nad  vastavasse 
süsteemi  ei  kuulu.  Täpselt  nagu  kaasaegne  projektipõhine  kunst - teemad  tulevad  ja  lähevad, teenides
nii  vaid  tegelikkuses  mittetoimivate, isoleeritud  kunstiinstitutsioonide  töösolekut,  ehk  -subject-  seisneb "ruumitäites"  ja  olemasoleva  stabiilsuses. 
Maali  kujundid  muidugi  räägivad  tekstiga  võrreldes  teist  keelt.

T.R: ashes to ashes and dust to dust
hei , siin maalil kysimärki enam ei olegi , on juba pigem selline käsklus :))  mis kuulub täitmisele , või muidu tuleb kammajjaa ..
see maal ( kui ma suudaks hetkel rääkida ) on tark (ja jälle igav )ning soovitab eksistentsiaalseid systematiseeringuid sooritada. Objekti staatus ja subjekti staatus , liikumised seal .. abjektid  ka  , yhesõnaga töö vihjab indiviidi enesetadvustamisele , selle protsessi elulisele tähtsusele . siin territooriumis on veel säilinud arenguvõimalus , ka postmodernistlikus reaalsuses.:P 

K.N:  Õigus,  sa  lähtusid  David  Bowie  laulust "Ashes, to  ashes".  See tase,  kuigi  80-ndatest,  on  aegumatu. Bowie  oli  teerajaja  ka  oma  muusikavideote  poeetilise  keelega,  mis  kandus  edasi  90-ndatesse  ja  kuni  tänapäevani  välja.  Kuid, miks  postmodernismi  kriitilise  teooria  kandjad  teevad  näo,  et  nad  on  paljudest  triviaalsustest  üle,  et  nende  sotsiaalne  suhtlus  on  teinud  varasemate  aegadega  võrreldes suuri  edusamme ?  Huvitav,  mina  olen  meie  kultuuriruumis  kohanud  rohkem  isolatsiooni  ja  piiratust,  vanu  iidseid  kogukondlikke  tavasid,  puht  mentaalset  sobimatust  ja  vastuseisu. 
Kus  kohas  see  kõikemõistev "kultuuri-mix"  on,  kogunenud  mingisse  mõnesajapealisesse  inimrühma ?  Samuti  see  nn. igavus - kui  see  ka  kuskil  on,  siis  tegelikult  ümbritseb  meid -  meie  ju  püüame  midagi  teha, panna  metafüüsiline  mõttemaailm  liikuma,  vabastada  kunst  tema  sisulisest  staatikast  ja  piiratusest.  Me  kasutame  selleks  lisaks  visuaalsele  keelele  sõna  ja  teksti ( lisaks  maalitekstidele  kirjutame  me  novelle, lühiromaane, 
luuletusi ).  Ja  siis,  parimal  juhul  öeldakse  sulle,  et  oled  ekspressionist.  No,  ei  taba  inimesed  ära  seda  avaramat  mõõdet  ja  potsentsiaali,  kuidas  sünnib  maailmatase,  kasvõi  siinsamas  meie  kõrval.
See  ei  ole  ekspressionism  mida  me  teeme,  see  on  isegi  midagi  rohkemat  kui  postmodernism !  Väga  lihtne
on  millelegi  uuele  ja  tundmatule  traditsioonilisi  silte  külge  kleepida,  eriti  tasemele  mis  ületab  üldist  levelit.  Ma  vaatan  seda  "võimalikku"  kriitikat,  mida  meile  esitatakse  ja  näen,  et  see  pole  põhjendatud.  Enamus  kriitikast  on  isiklikku  laadi  ja  tuleb  isikutelt,  kes  lähtuvad  normikstembeldatud  rahvuslikest  väärtustest  ja  kultuuripagasist. Kõige  kriitilisem  mõttevahetus  käib  rahvuslikul  ning  kultuurilis-ajaloolisel  tasapinnal, seda paarikümne  aastast  "vallutust"  kaitstakse  iga  hinnaga - mingi  globaalsem  postmodernism  võib  siin  heaga  uttu  tõmmata. 
Aga  kui  su  maal  esindab  osalt  käsklust,  siis  millist  täpsemalt ? 

T.R:   Bowie laul pluss üks algoritmini taandatud  küsimus .:)P . Kõikehõlmavat kultuurimixi ei saabunud meile peale vabaduse saabumist iseseisvuse aastate jooksul . Võib võrrelda kasvõi filmiarhiivide nimekirju kohaliku televisiooni ning kinomajade nimekirjadega  jpm. Kultuuripiirid on endised , kui mitte veel rangemad.. Sinu sõnad muide :) Elu Eestis oleks tunduvalt erinev praegusest kui teles jookseksid näiteks filmid mida oleks oluline näha : alates neorealism filmidest ; Pasolini ; Godard ;Cassavetes ; 60 aastat Jaapani autoreid  jne jne . Ja üldse , kellele on siis kasulik avar horisont , mõtlemine ning kaasaegse kultuuri tundmine ; kaasamõtlemine ning tegutsemine reaalajas .. Praegusel ajahetkel ning meie oma praktiliste kogemuste juures  väidan et kunst ,  asetumisel eksistentsiaalsele või lihtsalt olulisele kohale  terve systeemi või yhiskonnakorralduse suhtes ( tegeledes edasi ka  esteetika probleemidega kaasajas..) , osutub meie rahvuse ja riigi vaenulikuks . See tehakse kunstnikule ruttu vastavate institutsioonide poolt  selgeks , mis on lubatud ja mis mitte . Edasi otsustab igayks ise .. nagu Miljard aastat enne maailmalõppu ..põhimõtteliselt ..ka detailides. Huvitav on kui kunsti piire kehtestab kunstiväline võim. 
Kole reservaat vaatamata  suure potentsiaaliga inimestele ja maale .

K.N:  Väike  riik,  väike  kogukond - kedagi  ei  jäeta  üksi  ega  abita...  Aga  kuidas  see  eksistentsiaalne  kunst
poliitiliseks  muutub,  või  on  inimestel  eksistentsiaalsuse  ja  poliitilisuse  piirid  lihtsalt  erinevad  nagu  enamus 
mõistete  puhul ?  Vähearenenud  kultuuris  on  ju  olulisemad  teemad  lahti  rääkimata.  Kui  mingi  tõsisema
sotsiaalsema  teemaga  tegeletakse,  siis  vaid  spetsialiseeritult  kaudsel  riiklikul  tasemel,  millel  tavaliselt 
bürokraatia  tunnused.  Massikultuur  on  küll  lihtsalt  ja  paljudele  mõistetav,  kuid   tegeleb  vaid  meelelahutus- küsimustega.  Üldisemal  vaatlusel - millal  muutub,  või  muudetakse  subjekt  objektiks  ja  vastupidi ?  Või  osutad  sa  maali  tekstiga  sellele,  et  need  eri  tasandid  (subjektid  ja  objektid)  eksisteerivad  koos  paraleelselt  ja  selles  on  probleem -  keegi  ei  osuta  eriti  märgisüsteemide  väärale  ärakasutamisele ?  Märksüsteemid  ei  ole  enam  elavate
subjektide  teenistuses,  vaid  vastupidi ? 

T.R:  Sul on õigus. 
Kõike mis määrab inimese eksistentsi  omadusi  , kvaliteeti  , tuleb vaadelda . Võrdselt eksistentsiaalsed küsimused võívad olla poliitika , tavad , koduloomad  , keskkond .. jpm  , ning samuti on  eksistentsi probleemid  poliitilised. Be polite. Kunstniku  , ja miks mitte kõigi inimeste , ülesanded ja õigused on sarnased  semiootiku õigustega  ja ülesannetega.  Juba siin võib süstematiseerimisest tekkivaid probleeme või nö üle keelu astumisi selgitada politseis sõnadega "subject to subject  ja object to..". Objektsus ja subjektsus on seotud  hierarhia  ja  võimu kontseptidega - on eksistentsiaalselt huvitav ning kasulik tuvastada oma objektsust ning tulemusi soovi korral parandada.  Nagu Shapiro "Putevoditelis" - "Nado shtobõ vsjo bõlo putshkom" või Money Mark`i - "Keep it real " , etc :)

K.N:  Meil  kehtib  pigem  väljend  "keep  it  unreal".  Ma  arvan, et  eesti  meestes  on  akumuleerunud  liiga  palju  naisenergiat.  Mõtlen  siis  taolist  kergemeelset  ja  kergesti  kättesaadavat  väärtust,  mida  mehed  naistele  meeldimise  läbi  eneses  tekitavad.  Selles  siis  väljendubki  see  liigne "üldinimlik"  objektsus.  Selles  mõttes, et  ma  talun  ainult  selliseid inimesi  ja taolisi  kunstnikutüüpe,  kes  pole  vastassoo  nõudmistest  mõjutatud.  Sa  tood  näite  Shapiro  filmist  ja  kui  vaadata,  milliseid  karaktereid  ta  esitab,  kuigi  väga  ülevaatlikult  läbi  kõigi  ühiskonnakihtide, nii  kõrgemate  ehk  rikkamate  kui  ka  kõige  madalamate, siis  on  ikkagi  tegemist  väga  objektistatud  isikutega. 
Kuid  Shapirol  tuleneb  see  objektsus  ülimast  tsiviliseeritusest,  või  ka  haritusest,  mis  tekitab  isoleeritust.  Tegelased  saavad  end  tunda  ja  väljendada  kuidagi  erilistena.  Nende  puhul  kehtib  taoline  äraootav  objektsus  kuna  tegelikult  on  nad  valmis  suhtlema -  see  oleks   justkui  kõik, mida  nad  vajavad  ja  mis  neile  jäänud  on -  oskus  suhelda.  Nad  räägivad  ning  enamasti  kõlab  see  monoloogina -  inimestevaheline  suhtlemine  ei  mängi  otseselt  sotsiaalselt  ülesehituslikku  funktsiooni  ega  info  jagamist,  vaid  võimalike  vastuolude  ja   konfliktide  rahumeelset  esitamist.  Teatud  stoiline  konfrontatsioon   ja  vastupanu   sotsiaalsusele  üldse - panna  kõrvuti  täiesti  erineva  staatuse  ning  vanuseklassiga  inimesi,  et  näha  kuidas  ja  mida  nad  räägivad.  Samas  toimub  Shapirol  taolise  "mittesuhtlemise"  ajal  pidevalt  mingeid  vahetuid  pöördumisi  ja  tähenduslikke  zeste ( inimestevaheline  ühtesulamine ?).  Näiteks  see  kapuutsiga  noor  tüüp,  kes  pärast  kogu  Kiievi  linna  klubide  ülesloetlemise, paneb  käe  taksojuhile  õlale,  justkui  oleks  see  tema  parim  sõber  või  kallim.  See  oleks  nagu  mäng  tavavaatajas  assotsieeruvatel  tunnetel, teravdatud  huumor  inimeste  animaalsuse  ja  tema  instinktide  üle.  Sest  Shapiro  kaks  esimest  filmi  on  täiesti  aseksuaalsed - seksuaalsus  on  seal  inimestel  läbitud  etapp,  või  vähemalt  ei  ole  ta  valdavalt  esikohal.
 

"Meditate and go home"

K.N:  Dalai  Laama  lapsepõlvepilt.  Ümar  kerakujuline  nägu, mis  on  millegipärast  totaalselt  valge. Sümbolid 
maali  äärel ?

T.R:  Nagu eelnevad maalid , on siin koos visuaalsed  kättesattuvad märgid mu enese reaalsusest.(Hiljuti syndis meile laps ,  ja väikeste laste  puhul on võimalus et Tiibeti mungad saabuvad  peagi neile järele .. :)  ).  Iga maal sellel näitusel (nagu enamikel , sest teostusvõimalused on äärmiselt piiratud olnud) on iseenesest võimalus suuremale ja sisulisele teemaarendusele , seeriale või omaette näitusele. Seeläbi on iga näitus sageli traagiline omamoodi , sellisest prof. rasketes tingimustes on surve suhtlemis- ehk kõritshakrale läbi aastate aina suurenenud . Oleks vaja luua , tööd teha aga oled sunnitud lakkamatult end piirama-vaikima .  Siis vot see töö väljendab ka seda teemat - lootusega et see laps pildil viib läbi oma kõne oma elus nii täiuslikult ja lõpuni kui tema isiklik  potentsiaal võimaldab . Märgid- need ruudud ja kolmnurgad ja kerad  pildi kyljel on traditsioonilised  kundalini meditatsiooniobjektid ja tähistavad peamisi tshakraid inimese kehas . Mediteerida võib nii sõnade kui kujundite abil , nende geomeetrikute visualiseerimise abil on võimalik oma energiakeskusi puhastada ja elus hoida ka ahistavates tingimustes. 

K.N:  Tiibeti  mungad  päästavad  meie  lapse  eesti  küünilisest  keskkonnast, annavad  talle  omal  maal  töö (elutöö)  ja  ühiskondliku  staatuse ?  Sellega  võiks  isegi  arvestada,  kuid  ainult  siis  kui  meil  õnnestub  temaga  kaasa  emigreeruda. On  fakt, et  paigalejäädes  saab  kõrgendatud  tunnetusega  inimesel  sellises  kohalikus  eesti  materialismis  raske  olema. On  olemas  küll  võimalus, et  ajad  ja  inimesed  paranevad.  Rääkides  meditatsioonist, siis  arvan,  et  see  kontsept  peaks  olema  tulevikus  kõigile  enesestmõistetav.  Igal  inimesel  võiks  olla  selline  sügavam  praktiline  kogemus  kus  saavutatakse  vahetu  kontakt  kehateadvusega.  Igasugune  rangem  distsipliin  kui  kohustus  on  vale,  piisab  vaid  teadmisest,  et  see  on  võimalik. Põhimõtteliselt,  kui  mõtlemine  tasakaalus,  siis  polegi  vaja  mediteerida.  Kuid  meditatsiooni  alahinnata -  seda  teevad  mingid  ülimad võhikud  või  ratsionalistid.  Näiteks,  mitte  keegi  ei  kahtleks  meditatsiooni  sobilikusest  Dalai  Laama  puhul,  kuid  siin, eestis, siin  võib  meil  tekkida  probleeme. 

T.R:  Kujustamise mõistega sain teoorias tuttavaks eelkõige Masingu raamatutest . Budism sobib  küll siia kultuuri ..kuigi stamplikult kuuluks nagu kõik õigused ja viimane sõna selles suhtes olemasolevatele  (kohalikele) autoriteetidele või konformistidele , nagu muuseumis.
Budism on piisav selgitus  enamusele  meie tegudele . 

K.N:  Aga  mida  tähendab  töö  pealkiri,  kus  soovitatakse  mediteerida  ja  siis  koju  minna ?  Meenutab  veidi 
kodumaist  hoiatusfilmi  "Inimesed  Sõdurisinelis" - "poisid  tulge  üle, saate  kõhud  täis  ja  jõuluks  koju" - selliseid
okupatsioonivastaseid  sloganeid  nagu: "americans go  home!"  jne.  Tiibeti  vabadust  ja  ajalugu  arvestades
on  kõik  muidugi  loogiline - Dalai  Laama  eksiiliküsimus  on  kestev  ja  näib,  et  lahendust  niipea  ei  tule.  Väidad  sa  selle  tööga,  et  meditatsioon  on  tähtsam  kõigist  ületamatutest  välisprobleemidest ?  Hiljuti  nägime  mingist
reisisaatest, et  Sri  Lankas  tegutsevad  organiseerunud  buda  mungad, kes  toetavad  kohaliku  elu  "paremaks-
loomisel"  vägivalda. Oled  sa  märganud,  et  budistlikud  väärtused  ja  religioon  üldisemalt  eesrinnas  oma  surma-
filosoofia  ja  käsitlusega  oleks  eestis  eluküsimuseks  saanud ?  Ja  kui  on,  siis  miks  kaasneb  sellega  see  pidev  sõjaolukord ?  Mida  inimesed  kaitsevad,  kui  kõigi  lõpp  on  nagunii  ühtviisi  ettemääratud.  Võiks  ju  arvestada
erinevate  maailmakäsitluste  ja  keeltega  ning  püüda  leida  ühist  keelt. 
Seetõttu,  see  "jõuluks  koju"  lubadus  on  jäänud  filmi  esmanägemisest  ehk  lapsepõlvest  peale  kummitama.
Tänapäeval  nagu  ei  oskaks  võib-olla  enam  nii  lihtsalt  keelduda.  Usaldus  on  suurem  ja  hirm  väiksem  kui
varasematel  aegadel. 

T.R:  Go home - kodu see on tasakaalu koht , koht kus reaalsus ei ole võitlevateks polaarsusteks jagunenud - vot sinna tulekski inimesi saata. :)  Oi  , ma vist jätan nii jõhkardi mulje juba ?  ..
Keegi PunaMust küsis et kas budist  võib olla anarhist  ning vastati et "milleks oleks see talle vajalik?"  , budistid olid varasemal ajal üleüldse agressorid.  Ungerni  peeti aga raevuka sõjabudda(?) taaskehastuseks. 
Hiljuti nägin T-särki kirjaga "Hodorkovski go home !" , kes paikneb humanitaaride tuntud  lemmikmõistatuse "Kes on tegelikult vaba ..?" reaalsuses. Samas muidugi võib keegi ka soovitada ta advokaadil pigem ainult vaikselt palvetada kui võidelda, ilmselt soovitataksegi. 

K.N:  Putin  soovitab... Muidugi  peaks  tegelikult  palvetama  ja  mediteerima,  mitte  nõudma  oma  õigusi...
Võib-olla  hoopis  tegema  tagasihoidlikult  isiklikku  tööd  ja  näitama  vägivallatsejatele  ja  võimuritele  niiviisi  eeskuju.
Neis  ju  tekitaks  selline  meelekindel  eeskuju  ning  alternatiiv  kaastunnet  ja  tingimusteta  armastust.  Ostaksid  meilt  palju  maale,  nende  tegeliku  omahinnaga.  Mulle  näib,  et  taoline  meetod  kunsti  hindamisel  ja  ostmisel
on  määrav. 
 

"Impossible  to  Exploit  o  La  La  Absurdista" ("Võimatu  ekspluateerida  absurdi-inimest").

K.N:  Liht-  ja  argiinimesed  võivad  seda  proovida (ekspluateerida  kedagi), kuid  pikem  eluperspektiiv  näitab, 
et  taolised  katsed  võõra  kohta  on  liiga  "subjektiivsed",  e.  ei  arvesta  teise  inimesega.  Üleüldisest 
manipuleerimisest  pimestatud  kultuur  muidugi  naudib  põhiliselt  oma  töö  vilju... Nüüd,  mida  aga  rääkida 
endast  kõrgemate  ja  tugevamate  ning  parematel  positsioonidel  asuvate  jõudude-organisatsioonidega  manipuleerimisest ? 
Maal  põhineb  jaapani  rezissööri  Shuji Terayama  1971  a. radikaalsele  filmile "Emperor Tomato Ketchup", 
kus  lapsed  teostavad  revolutsiooni  ja  haaravad  linnas  võimu.

T.R : Ekspluateerivad inimesed ja neid ekspluateerivad võimalikud ettekirjeldused ,muinasjutud ja kinnisideed , yhised ettekujutlused tingituna hirmust, isiklik puudulik  elujõud. 
Aga mu pilt on toetusavaldus kõigile piinatuile puhastele sydametele keda pole õnnestunud korrumpeerida. See on töö mida tuleks veel  10 tykki maalida.
Vt ka Almodovar , Kitano , Miike , Shapiro , Herzog  jpt  kaasaegsed . 

K.N:  Ekspluateerida  võib  ka "liigne"  elujõud, hurraa-mentaliteet,  mis  tormab  üle  erinevatel  elualadel  tegutsevate  inimeste.  Ma  arvan,  põhiline  probleem  on  selles,  et  suur  osa  kultuurikriitikast  viiakse  ellu  läbi  alanduse.  Mida  isiklikum  alandus  seda  tõhusam.  Inimestesse  suhtutakse  nagu  ühiskondlikku  varasse.  Kõik  ainult  väheharitud  rahva  teenimise  ja  meelelahutuse  nimel.  Et  oleks  vähem  pingeid  ja  probleeme. Nagu  nt. Teet  Veispaku  meie  näitust  kajastav  artikkel: "Jumala  poeg  ja  heitlikud  otsingud",  kus  ta  väidab, et  meie  kunst  teeb  teda  nõutuks.  Artiklist  loeb  välja  olulised  ühiskondlikud  ning  jälle,  ajaloolised  alarmid, millele  võiks  minuarust  vabalt  vastata  väljavõttega  Shuji Terayama filmi  kohta  kirjutatuga ( Imdb.com ): 
(" Far from offensive, "Emperor Tomato Ketchup" uses the canvas of the moving image to explore political (anarchist movements), social issues, and sexual issues but at no point are the scenes intended for sexual stimulation. In fact the scenes which contain nudity do include a mature woman and young teenage boy, but what take place is not actual sex but more a nudist/naturalist depiction of humanity and playfulness. This film is not a depiction of reality but rather, befitting an avant garde film, the creation of another world where extremes and strangeness exist to point out issues in own reality. Without experimental film there is no new film.")
Võib  ette  arvata,  mida  Veispak  1971-sel  aastal  Terayama  filmist  kokku  oleks  keevitanud. 

T.R:  Ja jah , paljud ootasid näitusest mitte maale vaid poliitilise politsei haarangut Sinule või siis vähemalt mingitki naudingu katarsist iseenestele .  Öäkk ! 
Viigu end kurssi meie loominguga tervikuna ja õppigu kõnelema..kriitikameel on liiga sageli kantud lihtsalt võimulembest tädimentaliteedist .
Aeg on seni näidanud et kunstiteoreetikute professionaalne tase on arglik  ja ebapiisav  mistahes suhtumise juures. Mul on kahju.

K.N:  Me  nagu  võitlemegi  kriitiliste  individualistide  positsioonilt  mille  mõte  seisneb  selles,  et  vastavasisulist  eeskuju  kohalikust  kultuuriajaloost  pole  võtta.  Loodangi,  et  meiepoolne  kogemus  jõuab  kunagi  tõeliselt  elavate  inimeste  ja  kunstnike  kasutusse. 
Sest  kes  on  siin  siis  need  aktiivsemad  kunstirühmitused  ja  radikaalid ?  Keda  nad  "söövad" ( inimene  on  see, keda  ta  sööb ),  milliseid  kunstitrende  järgivad ?  Kuidas  saaksime  nende  kasutuses  olevate  võtetega  ennast  nähtavaks teha - näen  ju,  et  enamus  koostöökatsetest  on  vastaspoolelt  ette  välistatud.  Kunstnike  Liitu
ei  õnnestunud  meil  samuti  saada.  Kui  mõelda,  milliseid  kunstnikke  aegade  jooksul  vastu  on  võetud,  siis
jääb  üle  vaid  imestada.  Paljud  ütlevad, et "see  kõik"  ei  oma  tähtsust, kuid  mis  siis  omab !?  Loomulikult  olen 
ma  lõppkokkuvõttes  selle  riigi  ja  tema  kultuuriinstitutsioonide  vastu. 
Ühendada  tuleks  alasti  perfomansikunstnikud  ja  esinduslikud  ning  traditsiooniliselt  akadeemilised  kujutavkunstnikud.  Muidu  jäädaksegi  rääkima  igavesest  koledusest,  mis  peaks  tasakaalustama  lollide  ilu  vms. Selline  vastandumine  kui  alternatiiv  võib  küll  tuua  omal  kitsamal  alal  edu,  kuid  ei  tekita  rahva  seas  mõistmist  ega  üksmeelt.  Kuhu  jääb  armastus  ja  tolerants  lihtinimeste  suhtes !? 
Täna  vaatasime  Jean  Eustache  1973  a. filmi  "The  Mother  And  The  Whore".  Kui  T.Veispak  prantsuse  keelt  oskab,  siis  vaadaku  seda  youtube'i  lõiku.  Las  avardab  enda  seksuaalset  silmaringi. 

T.R:  KL käitus ebaproffessionaalselt. Meil ei lubatud oma libiidot sinna paigutada.

K.N:  Kunstnike  Liidul  ei  õnnestu  absurdiinimesi  ära  kasutada. NB!  See  absurd  ei  avaldu  muidugi  väljapääsmatute
olukordade  humoorikas  lahendamises,  vaid  maksimaalses  teadlikkuses,  milleks  võimulolijad  võimelised  on  ja  mida
heameelega  teeksid.  Absurdiinimene  tähendab  minuarust  teadlikkust.  Nii  ei  saagi  kedagi  ära  kasutada, kuna
vastaspool  on  sellest  juba  ette  informeeritud.  Siin  väljendubki  taolise  inimese  tundlikkus. Peab  tundma  inim-
psühholoogiat  antud  ajakontekstis,  et  taolisi  võimalusi  läbi  näha.
 

"Sex  or  Death" ("Love or death")

K.N:  Seks  või  surm.  Valiku  küsimus... Mõlemad  valikud  on  piisavalt  atraktiivsed  ja  närvesöövad. Annab
vaatajale  võimaluse  oma  isiklikus  elus  "kaasa  tunda",  või  mõelda  ümber  oma  prioriteedid (nali :)). 
Pealkirja  täpse  sõnastuse   põhjal  arvatavasti  paljusid  inspireeriv  töö.

T.R:   Sa alguses mainid et hakkad kirjeldama isiklikke tundeid , aga ma  neid eriti ei näe. Sa vaatled  aga kus Sa oled  ?.. :)
Antud teemat soovin  veel ja veel edasi töödata :))  Tegelikult sai  visuaal kole klassikaline  aga teema on ,algselt ja  ka nyyd ,ise jubedalt naljakas kokkuvõte ellujäämisvõimalusest yhiskonnas. seksi pidi algselt  allegooriana mõistma . yhesõnaga  kas seks või surm . Väga paaniline kysimus  , kui see yleyldse tekib.. Inimesed yldiselt alateadlikult väldivad selliseid situatsioone , eriti kui neil on hea lastetuba olnud . Kõik kulgeb ilma  traumadeta , kysimust ei tekigi. See töö esitleb inimese ja yhiskonna sisulist yhtsust - see mida ja kuidas kõne ja keel määrab yhe kohta kehtib ka teisele .

K.N:  Arvestan  võimalusega, et  tekst  on  avalik  ja  seda  loevad  ka  teised.  Ja  neid  maale  vaatavad  ka  teised.  Ma  ei  saa  päris  avalikult  ja  otse  öelda, mida  ma  iga  töö  juures "tunnen".  Nii  võib  nuga  saada, klanni- kultuslikus  kultuuriruumis  nagu  me  elame.  Pealegi, keda  huvitab  see, mida  meie  konkreetselt  tunneme. Teisest  küljest  ennetan  ma  taolise  külma  vaatluse  läbi  ka  neid, kes  "pärast  meid"  meist  kirjutavad.  Ma  ei  kavatse
olla  mingite  tuleviku  ajaloolaste  järjekordne  arhiveeritud  vaimuvara.  Ma  soovin  ise  anda  endale  ja  oma  lähedastele  tähenduse, eriti  olukorras  kus  keegi  seda  sinu  eest  piisavalt  adekvaatselt  ei  tee. On  ju  võimalus,  kasvõi  kunstikriitikutel, kuid  nad  ei  kasuta  seda. 
Aga  kus  siin, seksile  kalduvas  kultuuris, avaldub  see  inimese  ja  ühiskonna  ühtsus  läbi  jagatava  keelekultuuri ?  Tähendab, kui  "seks või  surm"  asendab  "armastus  või  surm"  küsimuse, siis  tekkiv  eksistentsiaalne  ebakõla, kas  see  tekib  vaid  mittemõistmisest, räägitavasse  keelde  sissekodeeritud  suhteprobleemist ?  Millisest  ühtsusest  sa 
räägid ?  Ma  saan  aru,  et  su  maal  ei  räägi  konkreetselt  kellegi  kahe  inimese  seksi  ja  armastuse  suhtest, 
pigem  võib-olla  hoopis  kellegist  kolmandast, ma  ei  tea, kasvõi  hulgast, kes  seda  kõrvalt  vaatavad. Või  vaatavad harjumusest  kuna  muud  nende  jaoks  kui  seks  ei  eksisteeri,  seetõttu  vaatavad  igat  nähtust,  isegi  kui  see  ei
vasta  seksi  tingimustele,  ikkagi  läbi  seksuaalakti  prisma. Või  siis  on  seks  vaatamata  kõigile  ühiskondlikele  vastuväidetele  keelatud, või  lubatud  aga  surma  hinnaga ?  Millisele  tähelepanekule  sa  maaliga  osutad ?

T.R:  Osutan tähelepanu igapäevasele survele igale indiviidile - vanduda truudust  määratud mudelitele või allutada ise. Seadus  on  selline, superego "mitteprobleem"..mida iganes.  Adutav kõige selgemalt eksistentsiaalses üksinduses. Võimalus üheks suureks , kas iseenese või kollektiivse  identiteedi , reetmiseks. Küllap iseenesest love või sex või death 
on tänapäeval defineeritav kui lingvistiline pseudoprobleem  ning  mina ei ole selle prohvet. Mul on vaid väga igav kui ma näen olemasolevaid valikuvõimalusi , ma maalin nad  et  kellelgil veel tuleks pähe reaalselt ja teoreetiliselt kehtestada teistsuguseid võimalusi eluks. Tegelen mentaal-kitsh  probleemide lahendamisega. 

K.N:  Sa  ütled, et  eestis  üksindus on tabuteema, millele  ehitatakse  asendussüsteeme, kultuursust, sõbralikkust,
armastust, kollektiivset  ühtekuuluvustunnet,  et  varjata  ja  kaitsta  oma  üksindust  - samas  olles  rahvuslikult 
väga  olemuslik.  Vähe  inimesi,  vähe  suhtlust.  Raske  on  siin  leida  seda  vähestki  hulka  intellektuaale,  kellega
üksindust  asendada.  Puuduvad  tingimused  taoliseks  intellektuaalsuseks  nagu  mina  seda  ette  kujutan. 

T.R: Jep , mõtle milline reaalne power kujuneks  kui kõik manifesteeriksid ning materialiseeriksid oma üksindust , elaksid seda ja ehitaksid suureks .
See oleks tõeline poeesia ning elujaatus.
Seni jäävad igavesti juhuslikeks mõttetusteks ja  heausklikke ootama need asiste inimeste õhkamised peale mõne stepihundi või castaneda läbi lugemist. 

K.N:   Sotsialiseerumine  on  suurim  üksilduse  elluviimise  vorme.  Ma  arvan,  et  kogu  see  äratõukumine
pidevasse  avalikkusesse  ongi  igasuguse  keskpärasuse tagajärg.  Aga  ma  saan  aru,  et  sa  ei  räägi  sotsiaalsest
üksindusest,  sellest  et  pole  kellegagi  suhelda  ja  ühiseid  huve  jagada - puudus,  mis  on  põhimõtteliselt  igasuguse
sotsialiseerumise  ja  koostöö   algatajaks.
Üks  põhjuseid  miks  üksindus  vajalik  võib  olla  see,  et  raske  elu  teeb  kokkuhoidlikuks.  On  soov  minimiseerida
ebavajalikud  kogemused,  kohtumised  mingite  tundmatute  inimestega  jne. Ühesõnaga  soov  selle  kõige  pealt 
jõudu  kokku  hoida.  Enda  eluõiguse  eest  võidelda  tasub  puhtalt  tekkiva  distantsi  pärast.  Tekitad  endale  vaba  ruumi  ja  mõtestad  ning  põhjendad  selle  ära:  " Soovin  üksindust  ja  rahu  ning  näen,  et  ühiskond  on  läbinisti
üksildane." :)
 
 



 

T.R:  Minu kysimused Karlile (alustan  lyhikeste ja konkreetsete kysimustega , loodan et edasi kujuneb  huvitav vestlus . Aga alustan niisiis lyhidalt ja ebapiisavalt):
 

"The  Laughing  Man - Kongo  Müller"

T.R:  Maalil on kujutatud topelt portree sõjaväelasest kes ei ole illegaal kuid on negatiivne kangelane. Kahe peaga sõdur naerab , milleks on seda vaja vaadata ? 

K.N:  ( Siegfried Müller -  Walter Heynowski ja Gerhard Scheumann'i  1966 a.  dokfilmi  peakangelane. 
" Famous documentary with very simple dramaturgy: an interview with commando leader, major and mercenary Siegfried Müller face to face. He speaks quite freely. A murderer on vacation, at the zenith of his life. In front of 
camera Congo Müller, a fascist, laughing with his adopted son: a bottle of Pernod.")

Tuvastamisel  on  fashism.  Iga  heatahtlik  pahatahtliku  ühiskonna  peegeldus  võib  osutuda  pikema  aja  jooksul  fashismiks.  Kongo  Müller  väidab  intervjuus,  et  kaitseb  Aafrikas  oma  sõjaväega  vaid  lääne  kristlikke  väärtusi.
Ja  naerab  usaldavalt - väga  kultuurne  indeed.
Kõik  eesti  meelelahutajad  ja  komödiandid  võiksid  seda  dokfilmi  vaadata  ja  Müllerilt  õppust  võtta - kuidas 
riiki  ja  tema  kaitsemehhanismi  truult  teenida  ja  oma  tihti  rikutud  mõtlemist  ka  praktikas  ausalt  ellu  viia. 
Nägin  dokfilmi  Kunstiakadeemia  lõpus,  kas  1999 a. või  varem.  Põhjus  miks  fashisti  nägu  on fookusest  väljas
seisneb  selles, et  esinduslik  tegelane  räägib  võimupositsioonilt  ja  jääb  tabamatuks. Viimast  kinnitab  ka
fakt,  et  ta  on  endiselt  elus ( http://kongo-mueller.de/). Samuti  on  tal  loodud  oma  isiklik  pseudomaailm - 
"The  Free  Republic  of  Laputa".  Kujutan  ette,  et  sellises  pseudomaailmas  saab  üsna  karistamatult  maid
jagada  ja  inimeludega  mängida - jätkata  kunagist  sündmusterikast  militaarelu. Samas  puudub  mul  piisav
informatsioon...

T.R: Olen pidanud fashimi alustaladeks tähendusi tarbivaid  avalikkuses üksmeelselt vaikivaid või ennast kordavaid  inimesi. Siin Sa arendad teemat minu jaoks ja mainid rahvalikku aktivismi ehk meelelahutust ja komödiantlust. Riik on nii  raske kontseptsioon et puht füüsikareeglite järgi see loob   ja komplekteerib oma meeskonna pea automaatselt. Nali näib olevat väljapääs paljudele väljapääsmatutele  oludele. Leiad Sa et on võimalik muuta selliseid fataalseid nähtusi. Parandada kollektiivset yhisosa  milleks , nagu mulle tundub ,on hirm ?  Kongo Müller kehastab yhes isikus  sellist samaaegset hirmu reaali ja tsiviliseerituse ja kultuursuse kombestiku kompotti täpselt.

K.N:  Õige  tähelepanek,  seal  on  tõesti  kompott - Mülleri  kujuga  avaldub  segu  ülimast  meeldivusest, küüniliselt  sadistlikust  huumorist  ja  reaalselt  toimepandud  kuritegudest,  mille  asetleidmise  fakte  ta  ignoreerib. Taoline  huumor  on  sellisel  juhul  eriti  võigas,  mida  esinduslikumalt  seda  presenteeritakse.  Ilmselgelt  said  taolise  jäädvustusega  hakkama  Ida-Saksa  riigitellimusi  täitev  rezissööripaar, kes  lähtusid  kommunismimeelsusele  sarnasest  läänevastasusest.  Nende  tehtud  filmide  väärtus  ja  sõjakuritegusid  paljastav  hoiak  ei  erine  ka  kaasaegsetest  suundadest  valdavalt  poliitilises  dokumentalistikas. Küsimused  kultuurist, vaimsusest  ja sügavamast  psühholoogilisest  analüüsist  on  tõesti  vist  käibelt  ära  langenud. Jääb  üle  vaid  karistamatute  massimõrvarite
portreteerimine. 
Veel, seoses  kaasaegse  väikekodanliku  fashismiga,  tsiteerides  John Lydonit: "Rahvast  tõmbab  see  mida  ta 
ei  saa".  Igasugune  äärmuslik,  kõrgendatud  tundeid - armastust  ja  vihkamist - tekitav  nähtus  on  külgetõmbav 
ja  kättesaamatu.  Huumorimeel  tekitab  armastust  ja  fashism  ärgitab  mõtlema, uusi  ellujäämisvõtteid
ja  maailmapilte  looma. 

T.R: Taoliselt äärmuslikke tegelasi armastab ka Werner Herzog , kelle tööd on erilise füüsilise pühendumuse ning vaimse elegantsi ja ekspresiivsusega ülemaailmsed  klatshijutud ,mis tekitavad olukorra mõne eksistentsiaalse  vastuolulise tõsiasja nägemiseks. Ise ta nimetab oma materjali  "ekstaatiliseks tõeks". Midagi sarnast , kuid  mitte helget , avaldab Kongo Müller . Ka tema lugu on nö "mõttemasin" , vahend vaataja enese teadvusesse ? 

K.N:  Huvitav  jah,  mulle  absoluutselt  ei  paku  pinget  ajalugu,  mingid  militaarsed  sündmused,  kes  kellega
sõdis  või  mitte.  Oluline  on  siiski  see,  mis  toimub  nüüd,  tänapäeval  meie  tänavatel  meie  tuttavate  ja
lähedastega.  Rääkida  tuleks  sellest  millised  käitumisnormid  siin  kohapeal  on  välja  kujunenud  ja  miks 
lastakse  neil  segamatult  toimida.  Eriti  huvitavad  mind  inimesed,  need  avaliku  elu  tegelased  kelle  välimusest
ega  kõnest  ei  loe  välja,  et  tegemist  oleks  eriti  elukogenud  tegelastega.  Vaatan  neid  suure  imestusega  ja  mõtlen  kui  heades  tingimustes  ning  oludes  inimesed  elavad.
Selles  suhtes  sümpatiseerib  mulle  ka  see  Müller  igal  juhul,  vähemalt  jätab  ta  dokfilmis  mulje  et  mõtetes  on  ta  oma  totaalsetest  vigadest  teadlik  ja  ei  salga  neid  enda  eest.  Seda  aga  kindlasti  õpetas  talle  kõik  läbielatu - kogu  see  sadism,  mida   ta  juba  ellu  oli  suutnud  viia.  Aga  üldiselt  on  taoline  eneseteadlik  omadus  vist  kõigil  militaristidel,  kes  kordki  kellegi  hukkamises  või  selle  pealtnägemises  on  osalenud. 
 

"Daibosatsu  Pass"

T.R:   Võrreldes eelmise tööga on siin kujutatu ebareaalne , filmist ylevõetud tegelane - võitleja ? 

K.N:  Põhineb  Kihachi Okamoto  1966 a. destruktiivsele  samuraifilmile "The  Sword  of  Doom".  Märksõnadeks võib  nimetada  indiviid  versus  klassiühiskond  vahelist  võitlust. Filmi  on  kirjeldatud  väga  erinevalt, Imdb  saidilt  lugesin 
välja  sotsiopaatia  diagnoosi.  Lugesin  selle  termini  kohta  lähemalt  ka  Wikipediast. - vastuseks sain "Antisocial personality disorder". Antud  meditsiinilist  leksikat  ja  analüüsi  võtsid  sa  kokku  sõnadega, et  tegemist  on lihtsalt  inimesega,  kes  on  oma  elu  peremees  ja  ei  allu  ega  kuuletu  ühiskonnas  kehtestatud  normidele
ja  seadustele. (:)
Pidasin  vajalikuks  selline  olukord  praegu  maalina  välja  tuua.  Filmis  "laastatakse"  ühe  eriti  distsiplineeritud 
( kultuurse?)  ja  äärmuslikult  põhimõttekindla  tegelase  psüühika. Tegemist  oleks  justkui  eriti  rafineeritud  ja 
julma  ning  halastamatu  inimese  kui  nähtusega.  Kuid  ta  pole  seal  ainus  omataoline,  teiste  tegelaste  puhul  avalduvad  need  samad  omadused  lihtsalt  teisel,  võib-olla  palju  mõõdukamal  ja  kultuursemal  moel.  Filmi  lõpus  mõraneb  negatiivse  kangelase  maailm  lõplikult  ja  ta  alustab  metafüüsilist  võitlust  seintele  varju  heitvate  ohvrite  kujutistega ( tegelane  langeb  oma  karma  võrku - karma  põleb ? ).  Järgneb  reaalne  ning  verine  võitlus  kogu  omaenese  klanni  vastu ( metafüüsiline  pool  võitluses tegelikult  jätkub ).  See  on  vist  üks  esimestest  stopp-
kaadriga  lõppevatest  filmidest,  mida  kinoajaloost  tean. Võtsingi  ühe  kaadri-hetke  sellest  võitlusest, valukrambis  peategelase  surmaheitlusest - ta  peab  oma  "töö käigus" ( tapatöös ) kannatama,  sest  tema  vastased  ei  ole  tasemel  ega  suuda  teda  peatada,  ainult  haavavad  korduvalt... Hukatus  seisneb  selles, et  ta  on  ette 
hävingule  määratud,  vastaseid  on  liiga  palju. Teda  suudab  peatada  vaid  pikemaajaline  anonüümne  ja  näotu  koostöö. Kõige  paremini  muidugi  aga  Toshiro Mifune  mängitud  tegelane  konkreetselt,  kes  suunab  sündmuste  käiku  eemalt  ja  pakub  äraneetud   peategelasele  filmi  finaali  eel  samaväärseid  vaatemänge. "Ajalugu  kordub"  farsina,  loomulikult,  ja  peategelane  viib  sarnase  eeskujuliku  õppetunni  oma äärmusliku,  reaalsuse  piirini  ehk  enda  ja  teiste "omasuguste"  julmuritest  klannikaaslaste  hävinguni. Ta  naerab  võitluse  pausihetkedel  deemonlikult  ega  näita  üles  meeleparandust.

T.R:  See  on  huvitav, et  ühiskonna  seadused,  normid  ja  kirjutamata  reeglid,  ka  üldinimlikud  humanistlikud
väärtused  moodustavad  kompoti,  mida  nimetatakse  "superegoks"  ja  omistuvad  inimesele  sisemise  kriitiku
ja  valitsejana.  See  tegelane  suhtub  aga  superegosse  ülimuslikult ( superego  on  praktiliselt  kõigil  inimestel
ühine ). 
Tegelane aitab seal ka teistel oma põhimõtteid  ellu viia. Mitmel korral arenevad ,tema jaoks juhuslikud, sündmused nii et avalduvad teiste fundamentaalsed tõekspidamised ning selgub nende religioosselt ennastohverdav surmaigatsus. Tegelane on samurai ja tegutseb , fatalistlikud teod käivitavad  sündmustejadad , mis moodustavad ettekirjutamata kuid loogilise sõltuvusahela . Moraliseerida võib et nad juhivad peategelase hinge ja elu kuid see vist pole kõige olulisem Su maali juures. Oluline tuleb välja lõpustseenis , võitluses lõputu hulga anonüümsete tegelastega , keeldub ta suremast . Tüüp  reaalselt armastab elu. Absurd ? Ei, kuid paradoks pealiskaudsele vaatlejale kyll. Kui on armastus siis miks on konfrontatsioon , julmus peategelases , sekkumine kõrvaltegelaste eludesse ?
Jaapani kultuurist leiab järjest taolisi sügavaid inimkirjeldusi , analüütilisust -millele see põhineb ?  huvitav oleks teada kas ka eesti kultuuris leiab sarnaselt  põhjapanevat tingimusteta armastust ning  huvi inimese vastu . On kindlasti.

K.N:  See  peategelane  sekkub  teiste  ellu  alates  esimesest  stseenist  kus  vana  mees  Daibosatsu  mäel 
palvekohas  Buda  kuju  ees  kõvahäälselt  oma  surma  palub,  selleks,  et  tema  lapselaps (noor naine)  kergemini  elus  hakkama  saaks.  Samurai  kuuleb  seda  pealt  ja  ütleb,  et  vanamees  selja  pööraks  ning  tapab  ta  pikema  viivituseta.  Kogu  loo  moraalset  süütust  ja  hingepuhtust  kehastava  lapselapse  tee  kohtub  oma  vanaisa  tapjaga
taas  filmi  lõpul,  enne  võitluslikku  finaali  kui  jääb  vahele  klanni  poolt  organiseeritava  mõrvaplaani  pealtkuulmisega.  Hetkel  kui  samuraiga  ühte  ruumi  vangistatud  naine  hukkunud  vanaisa  meenutab, käivitub  peategelase enesetapjalik  lahing.  Vaim  avaneb  ja  ta  teab  ootamatult, mida  peab  tegema - hävitama. Vaatemäng  on väga kunstipärane.  Ta  käitub  nagu  surmajumal  ja  karma  täidesaatja,  võttes  samas  enda  vastutada  ka  oma  isiklikud  kuriteod.  Point  aga  on  selles,  et  tegelikult  on  kõik  jumalused -  kõik  määravad  ära  teiste  ja  enda  surma. Tuleb  välja,  et  isegi  see  pealtnäha  süütu  tüdruk,  kes  oma  hirmusegaste  nägemustega  kummitustest  lõhub  ühe  distsiplineerituma  tegelase  viimase  meelemõistuse.
Tegelikult  meenutab  see  julm  ja  halastamatu  samuraikarakter  mulle  enda  ema.  Seetõttu  ka  mõistan  taolist  julmust  ja  tean  kuidas  see  tekib.  Surnud  inimesed  armastavadki  tingimusteta.  Ja  Jaapanis, kus  toimus  II  Maailmasõja  laastavam  tuumarünnak  polnudki  enam  kellegi,  peale  inimese  enda  vastu  enam  sõdida - kogu  huvi  oligi  koondunud  inimese  ja  tema  elutahte  järgi.  Sa  väitsid  seda  ise  90-ndate  lõpus, et  Kurosawa  sarnaseid
jõulisi  filme  saab  teha  vaid  rezissöör,  kes  on  pärit  sõjas  kaotanud  riigist.

T.R:  Hiljuti meenus üks  Greenaway dialoog , kus Kokk peab  kirjeldama  sündmusi asjaosaliste elust neile enestele. Kui  filmi  esmakordselt nägin  jäi just see süzett küsimusena painama . Mingi aja pärast jõudsin tollal järeldusele et asi on mõtlemises , kui  võrdlemises.. et võrrelda peab olema vähemalt "kaks" , naine ja armuke olid armastajatena "üks" ning võrdlust e kirjeldust ei toimunud. Elu aga vajab teksti et reaalseks muutuda.
Iga inimene vajab enesekirjeldust , teoreetilist koopiat või teisikut - lugu ehk müüti . Ilma  müüdita ei ole inimest . Müüte võib valida või luua , neid  omistatakse teistele ja see võib olla  vastik. On halb kui kui kaks kirjeldust  ei klapi omavahel , ebasobivad ja puudulikud  kirjeldused rikuvad  inimese elu fataalselt. Mis määrab indiviidi reaalsuse - kollektiivsed müüdid on nagu  nui rahvast mängiva võbeleva anonüümse lihamassi käes ; liha võbeleb , kõduneb , asendub , lood on endised. Õnnetu  liha nagu Baconil.
Mis oleks edasi toimunud kui Kokk  oleks rääkinud midagi nähtu ebasobivusest , oleks hinnanud paari inetuks , lubamatuks , naeruväärseks ,ebaterveks . Rääkinud midagi klassikalistest kompleksidest või tragöödiatest. Komöödiatest. 
Ta kirjeldas armunute lugu lihtsalt üks ühele , ilma pseudosümboolikata. Kui mitte arvestada kõnelevat peni.
Julmus tekib kas armastuse või tõe puudusest ning sellist suhtumist võib leida tragöödiate sünni juures kilodena. "Daibosatsu  Pass" on midagi uut siinsele diagnostikale.

K.N: Tõe  puudus  võib  aga  olla  ka  mõistuse  puudus... Teen  järelduse,  et  kirjeldajast  Kokk  ongi  see  osavõtmatu  kannibal  ja  kulinaar,  kes  vabatahtlikele  kuulajatele  nende  õnnetu  ja  traagiliselt  lõppeva  loo  ilusasti  lahti  seletab.  Paneerib  inimliha  sadistidest  kambale  ja  selle  pealikule. 
Aga  mis  on  tõde ? -  See  on  kui  inimene  on  kindel,  et  tema  valitud  tee  on  õige ( kõigist  võimalikest  kõige
kahjutum ).  Kokk  on  siin  tõesti  ainuke, kes  kõik  enda  jaoks  õieti  teeb - ei  võta  osa  teiste  tegelaste  vahel  jagatavast  vägivallast  ja  süüst.  Taolised  inimesed  kui  jutustajad  ning  igavesed  vaatlejad  ongi  väga  meeldivad.  St.  nad  serveerivad  meile  erinevaid  õpetlikke  lugusid,  mis  oleksid  söödavad  ja  toitvad...  Oled  sa  kunagi  nii  mõelnud ? 
 

"Luule  Viilma"

T.R:  Luule Viilmad kujutad noorena , miks ? 

K.N:  ( Luule Viilma - "Ellujäämise Õpetus"  raamatuseeria  autor, 2002 a. autoavariis  hukkunud "salateaduste" arst.)
See  on  traagika  "elamata  jäänud  elust".  Aga  elamata  jäänud  elu  on  minujaoks  igasugune "vägivaldne  surm". 
Ta  kirjutas  parimad  ja  olulisemad  raamatud,  mida  olen  lugenud.  Nende  teadmistega  oleks  ta  võinud  elada  väga  tasakaalukat  elu.  Ma  ei  tea,  võib-olla  Eestis  on  toimunud  avalikkusele  mitteteadaolevaid  vestlusringe, näiteks  kultuurivaldkonnas -  küsitud   küsimust,  millest  selline  traagiline  lõpp,  kuid  ma  pole  kuulnud.  Kui  meie  saime  teada  avariist, sõitsime  linnast  välja  ühte  meie  jaoks  väga  olulisse  hingestatud   kohta,  rääkisime  õhtutundideni  ja  jõime  viskit. See  on  meie  viis  avaldada  kaastunnet  ja  mälestada  suurvaime.  Kirjutasin
ta  ka  enda  lühiromaani  "Lihtne  Aeg"  (1997-2000),  juba  sealt  on  näha, et  usaldan  talle  ühe  mütoloogilistest 
rollidest. Tema  nimi  raamatus  on  Ade  Rada.

T.R:  Tean Viilma elutööd ning esimese hoobina nägin kujutatus abstraktselt inimese totaalset potensiaali . Taoline 
portree võib vanemat  vaatajat isiklikult ärritada või soolasambaks muuta  . Öeldakse et kujutis ei ole päris aga ometi vihastab paljusid ka punane värv portree taustal , kas tunnetuslik  inertsus ja staatika ..sümboolne on reaalne ? miks ? see küsimus haakub  ka Viilmaa elutöö teemaga sisuliselt. Ta lõi loogilise  süstemaatilise ülevaate põhjuslikest seostest ellujäämise ning mentaalsete , sh semantiliste kategooriate vahel. Sarnase teemaga on tegelenud mitmed mõtlejad alates Sokratesest .. viimati kiideti Sontagi ( Susan Sontag. Haigus kui metafoor. Aids ja selle metafoorid. Tallinn 2002: Varrak.). Mulle näib et Viilmaa on oma suhtumises teemasse vabam , olles professionaal ja pidevas kontaktis inimeste ehk siis patsientidega ,teda ei seo teatud intellektuaali kultuuriline kohustus , või  kontekst , vaatlejapositsioonile. Viilmaad iseloomustab armastus rahva vastu . On see oluline ?

K.N:  Punane  värv  on  vere  värv. Meie  keha  on  seda  värvi  täis.  Paljudele  meenutab  Nõukogude  Liidu  aegu.  Tekivad  negatiivsed  allusioonid - lõikad  noaga  kätte,  kommunism  jookseb  välja...,  kohutav.
Praegu  meenus  mingi  prantsuse  multikas,  mida  80-ndatel  Soome tv-st  näidati. Seal  olid  tegelasteks
verelibled,  rakud  jne.  Seiklesid  mööda  "kehaõõnsusi"  ja  lahendasid  füsioloogilisi  probleeme,  umbes  nagu 
Muumioru  Lood  vms.  Ühesõnaga,  teatud  mentaal-füüsilisi  seoseid  on  tutvustatud  juba  lastefilmides.  Viilma 
muidugi  ehitab  üles  terve  komplitseeritud  süsteemi, kus  igal  ainel  ja  nähtusel  on  oma  konkreetne  täpselt  sõnastatav  mõte  ja  tähendus.  Väärib  teadlastepoolset  huvi.  Viimases  OP-is  räägiti  Von  Krahli  uuest  etendusest  "Õnne  Valem", mis  tugineb  Hawkingi  raamatule. Välja  toodi  idee,  et  inimene  võib  tõesti  olla  kõige  keskpunkt, 
ehk  universum  on  loodud  tema  jaoks  ja  järgi.  Millal  tehakse  radikaalne  lavastus  Viilmast ?  Siis  kui  olemasoleva  nähtava  kultuuri  rahalised  toetajad  samuti  tema  tasemele  arenevad ?  Mul  on  kahtlus,  et  see  aeg  niipea  ei  tule.   Liiga  palju  ettevõtteid  sõltuvad  vana  maailma  seaduspärasustest.  Seetõttu  on  taolisest,  puht  ärilisest  ja
majanduslikust  vastuseisust  kasvanud  välja  maksimaalsel  hulgal  pseudoväärtusi - keelt  ja kultuuri.  Nagu  oled 
ise  varem  öelnud: "nii  nagu  inimene,  nii  ka  riik - samasugust  sõnavara  saab  kasutada  mõlema  puhul". 
Ja   ongi  palju  inimesi,  ja  ongi  riik,  mille  nad  kollektiivselt  moodustavad.  Ning  soovivadki  kõik  viia  oma
isiklikud  "atribuudid"  sinna,  järgmisesse  ellu.  Kahjuks  pole  see  võimalik.  See  kõik  mõttetult  ülearune  ja
kasutu, mida   nad  teadlikult  pidevalt  juurde  toodavad -  see  kõik  hävib.  Meie  sinuga  aga  asume  sellel  riiklikul  bisnes-areenil  väga  tagasihoidlikul,  kui  mitte  olematul  positsioonil.  Seetõttu  püütakse  meid  ka  hävitada    sümboolselt,  kõnetades  läbi  erinevate  muinasjutuliste  metafooride. Aeg  näitab,  mis  on  kõige  selle  ülevõimendatud  vaenulikkuse  taga,  lisaks  sotsiaalsele  ning  "puhtinimlikule"  võimuvõitlusele.  Võib-olla  50  a.  pärast  leiame  enda  eest  teistsugused  inimesed, teistsuguste  seadustega.  Siis  kui  kõik  mõttetu  ja  väheväärtuslik  ennast  maksimaalselt  teostada  on  saanud.  Ideaalses  versioonis  oleks  selleks  uueks  ühiskonnasüsteemiks  Anarhism.  Selliste "esoteeriliste"  teemadega   nagu  meie  oleme  seotud,  mõistavad  ja  praktiseerivad  praegu  muidugi  vähesed. 
 

"Son  of  God"

T.R: Limonovi poja nimeks on Bogdan - Su maalil on (juhuslikult?) täpne pealkiri , miks ?

K.N:  Sellega  ma  ei  arvestanud, ei  teadnud  lapse  nime.  Jumala  "nimevalikul" (s.t.  Limonov)  lähtusin  sellest, 
et  tegemist  on  radikaali  ja  seega  autoriteediga. Tõsiseltvõetavaid  radikaale  ja  intellektuaalseid,  võitlejatüüpi 
ning  lõpuniminevaid suurvaime  aga  tänapäeval  enam  ei  eksisteeri  ja  kui  eksisteeribki  siis  vaikitakse  nad  maha, kuulutatakse  vähemuseks, hulluks ( mida iganes ),  nii  et  nad  peavad  oma  õiguste  ja  ideede  kaitseks  looma  terveid  parteisid  ning  liitma  sellega  sadu-tuhandeid  kaasamõtlejaid  oma  maa  elavamast  kultuurikihist. 
Ma  pidasin  Limonovi  lapse  sündi  samuti  radikaalseks  sündmuseks, enda  lapsest  rääkimata. Väike  puhkehetk,
mil  teda  ei  arreteerita,  ega  panda  vangi.  See  teema (natsionaalbolshevikud)  ei  ole  ennast  ammendanud. 
Enne  kukub  Eesti  riik-valitsus,  ma  ei  tea,  maailma  saabub  kliimakatastroof,  aga  nemad  jäävad.  Neil  on  tugevam  positsioon, üksmeel  ja  sisuline  potentsiaal  kui  näiteks  eesti  kunstil.  Mingi  Veispaki  hädaldamine  täiskasvanuea  16 aastani  laskmisest  pole  mingi  vastuargument,  pigem  mingeid  eesti  kramplikke  pereväärtusi  kõigutav  moment. Võiks  ka  öelda,  et  Veispak  teenib  taoliste  "vahemärkustega"  kohalikku  keskklassi  ja  väikekodanlaste  huve  ning  hüvesid.  Järjekordne  tüüpiline  eesti  ajakirjanduse  ja  meedia  hoiatav "poliitiline  korrektsus".  Eesmärk  on  lihtne -  meie  kunstiprojekt  ja  tegevus  siin  maha  tõmmata.  Ainult,  et  seda  teostama  saadetakse  kõigi  võimalike  hulgast  vaid  üks,  keskealine  onu.  Taolised  kriitikud  võiksid  aru  saada, et  mida  tugevam  on  nende  ametialane  ebakompetentsus,  seda  tugevam  on  minu  nö. "kunstiväline"  vastus.
Lisaks  Veispaki  hurjutustele, rääkis  ka  praegune  KKK  juht  Johannes  Saar  eelmise  näituse  kohta: 
("Mida suuremas ulatuses on kunstnik oma esteetilised aktsiad poliitiliste vastu vahetanud, seda rohkem nõuab tema looming ka poliitilist hinnangut. Antud juhul saab see olla ainult eitav. Mitte sellepärast, nagu huvitaks poliitika kunstnikku vaid seetõttu, et ta võimendab kunstis mustasajalist vägivalda, ulatab sellele kandikul vaba mikrofoni, laseb sel kõlada enda loomingus.") 
Tulebki  välja,  et  nad ( Veispak-Saar )  teenivad  tegelikult  kaudselt  kaitsestruktuure.  Eesti  kunstifunktsionärid  on  platoonilised  kapoametnikud !
Ma  ütlen,  natsionaalbolshevismi  teema  päevavalgele  toomisega  oleme  me  ületanud  igasugused  tüüpeestlaslikud  kunstipiirid.  Veispak  aga  nagu  ka  Toomik  oma  hiljutises  Kumu-intervjuus,  püüab  seda  fenomeni  maha  salata,  väita,  et  tõeline  radikaalsus  ja  kunst  peitub  meie  isiklikus  peas-mõtetes,  ma  ei  tea, südames (!?).  See  tekitab  kerget  huumorit,  pärast  kõiki  neid  vahepeal  meiega  reaalselt  toimunud  repressioone. 
On  veel  muidugi  alati  võimalus, et  see,  poliitilisse  enesemääratlusse  kalduv  kunstikriitika  püüab  konkreetselt  meile  ning  meie  pingutuste  pealt  proffitit  teenida, et  kunstile  ka  nö.  lihtrahva  seast  laialdast  kõlapinda  ja  toetust  koguda,  kuid  selline  väljavaade  on  minu  jaoks  juba  nii  haige, et  need  viimaseaja, Saare  Baudrillardi  nekroloogi  stiilis  simulaakrumid  ajavad  mind  kogu  selle  idioomi  taustal  lihtsalt  öökima.

T.R:  Mulle on vastumeelt igasugne hierarhilisus . Seda ma mainin muuseas ka  seoses kaasaegse kriitika iseloomuga , selleks et midagi mõista või näha uuesti vajab enamus ette kirjeldatust .. Paradoks paradoks. Mida autoriteetsem on teooria algallikas seda parem.Kas pole siin tegemist mitte tüüpilise religioosse maailmakäsitlusega ? Aga aitab kunstikriitika teemast. Tehnokraatliku maailma korraldatus  ja mudelleeritus loob  eneseküllaseid  kontseptsioone tunnetusele ning määratud valikuid tegevuses. Perfektne süsteem annab inimestele märkamatult elumõtte ja -loo  , lihtsaimaks näiteks võib tuua kohe turumajanduse kui ainuvõimaliku , mida  kiidavad edukad või millele ei oska alternatiivi leida enamus kodanikke. Või kui oskavad siis on kapitalismist liiga hõivatud. Kes elab kelle elu , ja mitmendas eshelonis ? Kas öelda enesele  "hüvasti , kohtumiseni järgmises elus " ? Luua vastustruktuur , organisatsioon , partei - et kukutada olemasolev rikutud mentaalsus ja süsteem ? On see lubatud ? Kui ei siis miks .

K.N:  Autoriteet kunstikriitikas  on  sama  vajalik  kui  auto  maailmas.  Ma  tahaks  näha  romantilisi  kunstikriitikuid, 
kes  ei  kardaks  teisi  inimesi,  kes  oleks  valmis  kohtuma  kõigi  kunstnike,  kuid  ka  oma  rahvaga ( abstrakne hierarhiseerimata  inimhulk ). Ma  ei  tea  kuhu  sellised  kriitikud  on  peidetud  või  vangistatud... Müüritud  Kuku Klubi  kunagistesse  paekiviseintesse ?  Iga  kaasaegne  noor  kunstikriitik  peab  alluma  ja  tegema  koostööd  olemasolevate  tööandjatega  ning  jagama  ühist  kultuurikriitikat.  Sellises  mentaalse  surve  olukorras  kaob  subjektiivne  lähenemine  ja  asendub  grupikriitika  teraapiaga  üksiknähtuste, -isikute  suhtes. Kuulates  mõnd  tänapäeva  kunstikriitikut  tunnen,  et  nad  on  endas  nii  kindlad,  kindlad..  Meie  aga  oleme  täis  vastuolulist  informatsiooni  ja  lihtsaid, kuid  eluliselt  tähtsaid  küsimusi.  Kas  rahvas  on  elus  ja  jääb  ta  terveks, sellele   ükski  kunstiteooria  vastust  ei  anna. 
Eile  kuulasime  Limonovi  9. aprilli  intervjuud  raadiokanalile  "Eho  Maskvõ" ( mp3-I, mp3-II ) pealkirjaga "Näotu" 
( G.Orwelli ainetel )  kus  räägitakse  ühest  teisest  hiljutisest  ajaleheintervjuust  "Gazetale", mispeale  mitmed 
parteid  ja  organisatsioonid  Limonovi  ja  ajalehe  vastu  protesti  avaldasid.  Limonov  lahkab  mõlemas  intervjuus  poliitilisi  jõuvõtteid  ja  võimuretoorikat  väga  selgelt. Taolised  ilmingud  on  "üldinimlikud", universaalsed  ja  leiavad  aset  iga  suurema  organisatsiooni  ühisteadvuses,  kes  peab  kaitsma  oma  varasid.  Limonovlaste  kapital  on  aga  vaesem  pool  kriitiliselt  mõtlevatest  noortest.  Tegelikult  on  vahepeal  möödunud  üle  10 a.  nii,  et  nendest  noortest  on  saanud  täies  elujõus  tegutsemisvõimelised  aktivistid,  kelle  üle  niisamalihtsalt  enam  ei  naerda.

T.R:  Limonovlaste teema oli keelatud , ja inertsist on seda edasi ning  on andnud aluse mitmeteks riiklikeks sirgjoonelisteks ja salajasteks tegevusteks , sh meie suhtes. Nii on näiteks seoses sellega Ainazi piiripunkti it kabinetti installeeritud elusuurune foto-pappskulptuur Sinust ja minust. 

K.N:  See  kõik  on  köömes  võrreldes  sellega,  mis  limonovlaste  teemale  eelnes  kui  mõelda  eelmistele  eluperioodidele,  nii  et  ma  ei  näe,  et  midagi  hullemat  peale  surma  saaks  juhtuda.  Taolised  eredad  ning  äärmuslikud  poliitilist  laadi  arengud  näitavad,  et  meie  valitud  suund  on  olnud  õige.  Niigi  haprad  eksistentsi 
piirid  püüavad  meid  lihtsalt  paigale  sundida  ja  eemale  tõrjuda,  et  me  oma  kättevõidetud  vabadust  ei  suudaks  realiseerida.  Näiteks  me  ei  saa  suhelda  enda  tuttavatega,  kes  elavad  naaberriikides.  See  on  juba  inimõiguste
vastane  olukord.  Aeg  oleks  selle  küsimusega  universumi  inimõiguste  kohtusse  pöörduda.
 

"Pandido  Itigilova"

T.R:  Miks on oluline kujutada mediteerivat  budisti ? 

K.N:  Eriti  oluline  on  kujutada  "surnud"  mediteerivat  budisti (:)). Töö  räägib  viimati  2002  a.  Burjaatia  "surnukambrist"  väljavõetud  kuulsast  tsaariaegsest  arstist  ja  mungast, vaimsest  juhist, kes  suri  80 a. tagasi, kuid  kelle  keha  ei  lagune  ja  keda  21 saj.  seisuga  vene  teadlaste  poolt  uuritakse.  Milleks  veel -  näiteks selleks,  et  Linnart  Mäll  elu  üle  järele  mõtleks. 
Selle  töö  tähendus  on  midagi  väga  äärmuslikku,  see  esitab  mõnes  mõttes  lootusetut  seisundit,  kus  inimene  koondab  kogu  oma  eluajal  omandatud  teadmised  eksistentsi  müsteeriumide  nagu  surm  kohta  ja  viib  nad  praktikas  ellu.  Itigilovast  jäi  järele  justkui  iseeneslikult  mumifitseerunud  keha,  kes  nö.  eirab  füüsilise  maailma  seaduspärasusi.  Aga  kuivõrd  taotluslik  oli  see  tema  vabatahtlik  samm,  minna  elu  lõpul  sellesse  seisundisse -  kuivõrd  ta  praegust  hetke  omas  kehas  ette  nägi,  seda  ei  tea.  Mis  kõige  olulisem,  millised  on  tema  edasised 
plaanid - otsustab  ta  lõplikult  naasta, või  isegi  nooreneda ?  See  on  nüüd  tegelikult  jõuetu  ja  kõikjal  meie  ümber  fooniltkumav  sarkasm, kuid  teoretiseerida  neil  teemadel  ju  võib. 
( artikkel  Itigilovast  vene  keeles: http://www.newsru.com/religy/05dec2005/itigilov.html )

T.R:  Sinu tööde puhul ei saa kordagi mööda minna paradoksi mõistest . Miks on selline omadus  Sulle nii omane  või vajalik. Kui teadlikult Sa opereerid nende paradoksaalsustega , kuhu täpselt võib selline mõtlemise stiil(?) välja viia ? 
Rääkides Itigilovast tuleb  rääkida jälle amastusest elu vastu. Vastuminekust täielikule fundamentalismile - usule surma möödapääsmatusse. Vastuminekust religioossele mõtlemisele. Enesesisendustele. Mulle  on määratult suure tähtsusega selline asi nagu reaalne vabadus , siit edasi - mitte surra tähendab tõestada et vabadus on absoluutselt võimalik ka füüsilises maailmas .. Mitte alluda. Elada nii et soovida elada lõputult. 

K.N:  Paljude  komplitseeritud  nähtuste  suhtes  ei  saa  ühest  seletust  anda. Eriti  meiesugused,  kes  pooleldi
reaalses,  pooleldi  mittereaalses  maailmas  "tegutsevad" ( vähemalt  kasvõi  oma  mõtlemises ).  Ei  piisa  ainult 
uskumisest,  näiteks  muutuvatesse  ning  vahetuvatesse  elukontseptidesse.  Peab  olema  võimeline  kaitsma  olemasolevaid  seisukohti,  taluma  laastavat  kriitikat  ja  vaidlema.  Mõnedel  elualadel ( filosoofias ?) on  selline  pidev  sõjaolukord  iseenesestmõistetav,  kuid  mitte  kõikjal.  Skeptiline  hoiak  peab  olema  kõrgendatud,  kuid  see  ei 
tohiks  takistada  oma  teadmiste  põhjalikku  praktiseerimist.  Iga  inimese  hinge  ja  füüsiliste  kannatuste  piirid  on  erinevad ( seisundis  kus  tehakse  kokkuvõtteid  ning  põhjalikke  järeldusi ).  Sinisilmne  elutarkuste  ja  elutõdede  loopimine  ei  vii  kaugele,  samas  paljusid  kannab  väga  edukalt - jälle  paradoks.  Kui  meiesuguseid  poleks,  siis  sõuaksid  kõik  "kindlalt"  maailma  lõppu. 

T.R: Jah , paljud teemad  kehtivad meie jaoks pöördvõrdelistena kui vaadelda kehtestatud arusaamu. Meile on kunst  reaalne , teoreetilised tähendused on olulised , liikuvad ning loogiliselt vaieldavad . Vaidlused ja mentaalne kaitseseis on oluline , sama kui  indiviid. jne. Loodame et jääme ellu. :P
 
 
 



 
 
 
 

 
 
 
 

 


 

           2007
            "KULTUURI-FRONT"
 
 
 
 
 
 

Hosted by uCoz