"EXECUTION".  Kohustuslik  Refleksioon  ( enne  kui  näituseteema  lõplikult  hääbub ).
On-line  vestlus  autorite  Tiiu  Rebase   ja  Karl-Kristjan  Nageli  vahel  /  5-23.04.2007
 
 

K.N.:  Puudub  konkreetsem  ülevaade  teostatud  töödest,  seetõttu  on  vaja  lähemalt  rääkida.  Esitan  oma  "esimese"  tähendus-
versiooni   sinu   maalidele   ja   kirjeldan   oma  tundeid. 
 

"Vaba  Tahe"  ( "Mida  genereerib  sinu  vaba  tahe  +  a'la  teadvus" )

K.N:  Vaba  tahe  olevat  valik  hea  ja  kurja  vahel.  Et  eksisteerib  mingi  pühakirjale  allutatud  süsteem, mis  vallutab  igasuguse 
süsteemivälise. Paned  kahtluse  alla  alateadvuse  osatähtsuse  ja  tuvastad  selle  piiratuse - et  inimesed  küll  kasutavad  isiklikku 
nn.  a'la teadvust,  kuid  ei  analüüsi  seda  piisavalt ? 

T.R:  See " a'la teadvust" vormiliselt kujunes spontaanselt ja juhuslikult kui tekst mille maalile kirjutasin ei mahtunud korralikult ära. 
"a'la teadvus" see markeerib ka teadvust ennast siin , mitte ainult  tõrjutuid  tasandeid. Need kaks on nyyd mõlemad maalis kysimuses 
sees. Peamiselt juhivad pildid lihtsalt tähelepanu oma kysimustele , ei muuda teemat ja pikema aja jooksul avavad vaatajas "temaatilised 
uksed reaalsusesse" :) yldiselt on mu maalid igavad ja nahhaalsed , seni kuni vaataja reaalselt ja praktikas koostööd tegema ei asu.

K.N:  See on  huvitav  teema, tõestada  kunstikaugele  inimesele  ära, et  ta  asub  reaalsusest väga  kaugel. Tavaliselt
on  räägitud  vastupidist, et  enamus  inimesi  on  liiga  reaalsed, maised  ja  seega  ei  taju  abstraktseid,  metafüüsilisemat  laadi  väärtusi. 
Probleem  ongi  selles,  et  ei  teata,  et  maalikunstis  tegutsevad  inimesed, kes  võivad  olla  väga  ratsionaalsed  ning  praktilise  meelega 
ja töötada  väga  süstemaatilise  põhjalikkusega. Sa ütled,  et  tööd  on  igavad  ja  nahhaalsed,  aga  lõppkokkuvõttes  ongi  maalimine 
meie  jaoks  puht  formaalsus  ja  tihti  vaid  tõsiselt  vaeva  nõudnud  idee  konstrueerimisjärgne  jäädvustus. 
Aga  kas  see  vaataja,  kas  ta  peabki  mingit  koostööd  tegema ?  Tänapäeval  kus  vastutulek  on  enamasti  ette  välistatud  kuna  igaüks 
soovib  olla  ekspert... ükskõik  mis  alal,  isegi  näiteks  sinu  "alal"  ja  tegevus- territooriumil.  Isegi  siis  kui  sa  tegeled  mingi  teemaga 
aastaid  ja  tood  niiviisi  uusi  teadmisi,  tähelepanekuid, või  teisi  väärtusi  sellessesamasse  "reaalsesse  keskkonda" ?  Milline  on  sinu 
taotlus, mis  on  suunatud  vaatajale ?  Keda  sa  kõnetad  konkreetselt  selle  tekstiga ?  On  need  ainult  need  rikkad  ja  edukad,  kellel 
pole  aega  eksistentsi  paradoksidesse  eriti  süveneda ?  Minu  teada  esitad  sa  küsimused  kõigile, ega  tee  vahet  kas  töö  vaatajaks  on 
kunstivõhik,  või  nö.  kõrgem  kunsti  asjatundja  ja  professionaal.  Sest  lõppkokkuvõttes, piiratud  meele  või  teadvusega,  dogmadest 
laastatud  inimesi  leiab  siin  igalt  elualalt. 

T.R:  Kuna  üldine  trend  on  reaalsusest - ehk  siis  praktikast,  kokkuleppelise  arengu  ning  hallutsinatoorse (?)  tsiviliseerituse  nimel,  aina 
alla  tõrjuda  otseselt  kasutu  või  keerulisem,  irratsionaalsem  ning  subjektiivne, siis  võib  öelda  jah  et  inimesed  on  reaalsusest  väga
kaugel.  Inimesed-indiviidid-subjektid  on  taandumas.  Paradoksaalselt  on  praegu  ümbritseva  keskkonna  näol  tegemist  illusoorse  kuid 
neurootilise  reaalsusega,  kollektiivse  simulatsiooniga  mis  tugineb  eksistentsiaalsele  pealispindsusele.  Küsimustega  Väikekodanlasele 
ma  tungin  alates  2000  a.  kamikazeliku  optimismiga  taolise  absoluutse  ratsionaalsuse  progressile  peale, ette  kaotatud  lootusega 
vastuseid  või  solipsistlikke  inimesi  näha.  Nende  tööde  puhul  on  eesmärk  vaatajate  praktikas  ja  staatika  lõhkumises,  tänapäeval 
võiks  publik  ise  midagi  teha,  artistide  pakutava  vaatemängu  vaatlemisele  lisaks.  Viimases  järjekorras  tegeleb  see  maalistiil  ka 
"tarkuse+rumaluse"  kategooriatega  e.  kohaliku  valusa  eluküsimusega.. gigantse  osakesega  rahvuslikust  identiteedist.

K.N:  Niisiis, võib  öelda, et  teadvuse  küsimus  on  väljapääs  neurootilisest  rumalusest.  Lühiromaani  "Lihtne  Aeg"  noor  peategelane 
kannab  nime  Urmal, mille  tuletasingi  sõnast  'rumal', sest  on  rumal  sekkuda  mastaapsematesse  ühiskonnaprotsessidesse. Eriti 
arvestades  võimalikke,  halbe  tagajärgi.  Ometi  tegutsevad  kõik  kirjeldatud  tegelased  sellele  reeglile  justkui  sihiteadlikult  vastu - nad 
tegelevad  organisatoorselt  ja  tahavad  mõttemalle  muuta - on  end  teadlikult  proovile  pannud.  Läbiv  joon  loos  on  inimeste  liikumine 
tänapäevas, ilma  suuremate  komplekside  ja  hirmudeta. Isegi  kui  riigis  käib  sõda, isegi  kui  keegi  tegelikult  üksmeelt  ja  teineteise-
mõistmist  ei  taju - kõigi  käitumisstiiliks  on  reaalselt  halbadele  elutingimustele  vastunäidustatud  teoretiseerimine,  rääkimine  ja  kõne. 
Kõik  soovivad  oma  peas  ühendada  soovitav  teooria  praktika  ja  reaalsusega.  Selline,  mõnes  mõttes  absurdselt  "mõistusevastane" 
olukord  väljendub  ka  paljude  sealsete  tegelaste  kompromissitus  suhtumises.  Mitte  ühegi  inimese  elu  kogu  selle  mentaalse  ja 
füüsilise  vägivalla  jooksul  ei  kao.  Kuid  mida  see  kunstivaatleja  saab  teha,  kas  kunstnikuga  kaasa  mõelda - kogeda  reaalselt 
esitatavate  teemade  olulisust  kaasajas ?  Võtta  omaks  teadmine,  et  kui  aru  ei  saa  siis  on  see  enda  viga.  Või  on  maalikunst 
kaotanud  oma  tõsisemad  pooldajad,  kes  on  laia  maailma  emigreerunud ?

T.R:  Selguse  mõttes  peaks  kunstivaatleja  lihtsalt  toimima,  vastama  mu  maalil  olevale  küsimusele  ja  selle  lõuendile  kandma. 
Tegutsema  seni  kuni  oma  vastusega  rahule  jääb,  siis  on  pilt  valmis.
Maalikunst  on  kaotanud  oma  pooldajad..  seda  küll.  Ma  ei  tea  kuidas  Tartus  aga  Tallinnas..  üritatakse  seda  jalutusrihma  otsas 
tõsistest  asjadest  eemal  hoida.  Välismaale  põgenesid  tollal  (~1990)  paljud  intellektuaalid,  tüübid  ja  proffessionaalid  ilma  kelleta 
kaotati  kiirelt  maalikunsti  sümbiootiline  side  teiste  kunstide  sh. arhitektuuriga  ning  edasi  ühiskonnaga.  Maal  muutus  eelduselt 
ebamääraseks  illustratsiooniks, hakati  mängima  moodsat  mängu  autori  st. kunstniku  st. isiksuse,  surmast.  See   oli  kontseptuaalne 
mäng  mida  kõik  uskuma  hakkasid,  maal  ei  sobinud  toimivate  institutsioonide  konstrueerimise  tagatiseks.  Mis  tähendab  eelkõige 
seda  et  ühiskond  ei  ole  praeguseks  piisavalt  ettevalmistatud  uue,  intellektuaalselt  väljakutsuva,  maalikunsti  vastuvõtuks. 
Neuroos  kultuuris  on  "vale"  tulemus..  mõista  võib  seda  kasvõi  Eesti  Looduse  võtmes.  Näiteks  loomad  on  neuroosis  eestis, 
loomaaias,  tsirkuses  või  seina  ääres. 

K.N:  Sa  avad  mu  silmad.  Autor  on  surnud, elagu  muuseum !  Seoses  loomadega - Egor  Letov  räägib  ühel  1999 a.  Novosibirski 
kontserdi  ajal  laulu  "Kõik  nagu  inimestel" (1988)  alguses:  " Laul  valmis  paar  tundi  pärast  seda,  kui  ma  vaatasin  televiisorist 
"imelist"  stseeni  sellest  kuidas  tapetakse  loom.  Aga  neid  tapetakse  kõikjal  maailmas... Itaalias... kurat  võtaks.  Pärast  seda  ei 
maganud  ma  kaks  ööd  ja  kirjutasin  selle  laulu.  Vot...  Pühendatud  kõikidele  loomadele." 
Näib,  et  suur  osa  meie  loomingust  on  kantud   sarnasest  pühendusest -  maalikunstnike  mälestuseks.  Palju  on  räägitud  maalikunsti 
surmast,  millest  ma  hästi  aru  ei  saa.  Kui  kunstnikel  tõesti  surm  silme  ees,  siis  peaks  ju  ellujäämiseks  pingutama  ja  see  peaks 
väljenduma  ka  kõigi  töödes (?).  Meil  aga  edutatakse  mingit  turvalist  rikkuritele  orienteeritud  büroostiili -  küll  sarkastilist,  või  humoorikat,
või  tummalt  monotoonset  ja  lillelis-geomeetrilist - peaasi,  et  tekitaks  turvalise  meelekõrgenduse  ja  usalduse,  kuid  igaljuhul  mitte 
tõsist - tõsine  maalikunst  ju  ajab  sarkastiliselt  humooritsema  ja/või  monotoonselt  läbi  lilleliste  sümmeetriate  vaikima.  Kunstis  valitseb 
ju  sama  tendents  nagu  majanduses - masstoodangu  printsiip.  Impressionistid  Kaubamajas,  ütlesid  sa  hiljuti  kaasaegse  kunsti  kohta.
 

"Subject  to  subject, object  to  object"

K.N:  Subjektid  vahelduvad  objektidega. Inimestest-indiviididest  sõidetakse  üle,  kui  nad  vastavasse  süsteemi  ei  kuulu.  Täpselt  nagu 
kaasaegne  projektipõhine  kunst - teemad  tulevad  ja  lähevad,  teenides  nii  vaid  tegelikkuses  mittetoimivate,  isoleeritud  kunstiinstitutsioonide
töösolekut,  ehk  -subject-  seisneb "ruumitäites"  ja  olemasoleva  stabiilsuses.  Maali  kujundid  muidugi  räägivad  tekstiga  võrreldes  teist  keelt.

T.R: ashes to ashes and dust to dust
Hei,  siin  maalil  kysimärki  enam  ei  olegi,  on  juba  pigem  selline  käsklus :))  mis  kuulub  täitmisele,  või  muidu  tuleb  kammajjaa.  See maal
( kui  ma  suudaks  hetkel  rääkida )  on  tark  ( ja  jälle  igav )  ning  soovitab  eksistentsiaalseid  systematiseeringuid  sooritada.  Objekti  staatus 
ja  subjekti  staatus,  liikumised  seal..  abjektid  ka,  yhesõnaga  töö  vihjab  indiviidi  enesetadvustamisele,  selle  protsessi  elulisele  tähtsusele. 
Siin  territooriumis  on  veel  säilinud  arenguvõimalus,  ka  postmodernistlikus  reaalsuses. :P 

K.N:  Õigus,  sa  lähtusid  David  Bowie  laulust  "Ashes, to  ashes".  See  tase,  kuigi  80-ndatest,  on  aegumatu.  Bowie  oli  teerajaja  ka  oma 
muusikavideote  poeetilise  keelega,  mis  kandus  edasi  90-ndatesse  ja  kuni  tänapäevani  välja.  Kuid,  miks  postmodernismi  kriitilise  teooria 
kandjad  teevad  näo,  et  nad  on  paljudest  triviaalsustest  üle,  et  nende  sotsiaalne  suhtlus  on  teinud  varasemate  aegadega  võrreldes  suuri 
edusamme ?  Huvitav,  mina  olen  meie  kultuuriruumis  kohanud  rohkem  isolatsiooni  ja  piiratust,  vanu  iidseid  kogukondlikke  tavasid,  puht 
mentaalset  sobimatust  ja  vastuseisu.  Kus  kohas  see  kõikemõistev "kultuuri-mix"  on,  kogunenud  mingisse  mõnesajapealisesse  inimrühma ? 
Samuti  see  nn.  igavus - kui  see  ka  kuskil  on,  siis  tegelikult  ümbritseb  meid -  meie  ju  püüame  midagi  teha, panna  metafüüsiline  mõtte-
maailm  liikuma,  vabastada  kunst  tema  sisulisest  staatikast  ja  piiratusest.  Me  kasutame  selleks  lisaks  visuaalsele  keelele  sõna  ja  teksti 
( lisaks  maalitekstidele  kirjutame  me  novelle, lühiromaane,  luuletusi ).  Ja  siis,  parimal  juhul  öeldakse  sulle,  et  oled  ekspressionist.  No,  ei 
taba  inimesed  ära  seda  avaramat  mõõdet  ja  potsentsiaali,  kuidas  sünnib  maailmatase,  kasvõi  siinsamas  meie  kõrval.
See  ei  ole  ekspressionism  mida  me  teeme,  see  on  isegi  midagi  rohkemat  kui  postmodernism !  Väga  lihtne  on  millelegi  uuele  ja 
tundmatule  traditsioonilisi  silte  külge  kleepida,  eriti  tasemele  mis  ületab  üldist  levelit.  Ma  vaatan  seda  "võimalikku"  kriitikat,  mida  meile 
esitatakse  ja  näen,  et  see  pole  põhjendatud.  Enamus  kriitikast  on  isiklikku  laadi  ja  tuleb  isikutelt,  kes  lähtuvad  normikstembeldatud 
rahvuslikest  väärtustest  ja  kultuuripagasist.  Kõige  kriitilisem  mõttevahetus  käib  rahvuslikul  ning  kultuurilis-ajaloolisel  tasapinnal,  seda  paari-
kümne  aastast  "vallutust"  kaitstakse  iga  hinnaga - mingi  globaalsem  postmodernism  võib  siin  heaga  uttu  tõmmata. 
Aga  kui  su  maal  esindab  osalt  käsklust,  siis  millist  täpsemalt ? 

T.R:   Bowie  laul  pluss  üks  algoritmini  taandatud  küsimus. :)P .  Kõikehõlmavat  kultuurimixi  ei  saabunud  meile  peale  vabaduse  saabumist 
iseseisvuse  aastate  jooksul.  Võib  võrrelda  kasvõi  filmiarhiivide  nimekirju  kohaliku  televisiooni  ning  kinomajade  nimekirjadega  jpm.  Kultuuri-
piirid  on  endised,  kui  mitte  veel  rangemad..  Sinu  sõnad  muide :)  Elu  Eestis  oleks  tunduvalt  erinev  praegusest  kui  teles  jookseksid  näiteks 
filmid  mida  oleks  oluline  näha:  alates  neorealism  filmidest;  Pasolini;  Godard; Cassavetes;  60  aastat  Jaapani  autoreid  jne  jne.  Ja  üldse, 
kellele  on  siis  kasulik  avar  horisont,  mõtlemine  ning  kaasaegse  kultuur i tundmine;  kaasamõtlemine  ning  tegutsemine  reaalajas..  Praegusel 
ajahetkel  ning  meie  oma  praktiliste  kogemuste  juures  väidan  et  kunst,  asetumisel  eksistentsiaalsele  või  lihtsalt  olulisele  kohale  terve 
systeemi  või  yhiskonnakorralduse  suhtes  ( tegeledes  edasi  ka  esteetika  probleemidega  kaasajas.. ),  osutub  meie  rahvuse  ja  riigi  vaenulikuks.
See  tehakse  kunstnikule  ruttu  vastavate  institutsioonide  poolt  selgeks,  mis  on  lubatud  ja  mis  mitte.  Edasi  otsustab  igayks  ise..  nagu 
Miljard  aastat  enne  maailmalõppu.. põhimõtteliselt.. ka  detailides.  Huvitav  on  kui  kunsti  piire  kehtestab  kunstiväline  võim.  Kole  reservaat 
vaatamata  suure  potentsiaaliga  inimestele  ja  maale.

K.N:  Väike  riik,  väike  kogukond - kedagi  ei  jäeta  üksi  ega  abita...  Aga  kuidas  see  eksistentsiaalne  kunst  poliitiliseks  muutub,  või  on 
inimestel  eksistentsiaalsuse  ja  poliitilisuse  piirid  lihtsalt  erinevad  nagu  enamus  mõistete  puhul ?  Vähearenenud  kultuuris  on  ju  olulisemad 
teemad  lahti  rääkimata.  Kui  mingi  tõsisema  sotsiaalsema  teemaga  tegeletakse,  siis  vaid  spetsialiseeritult  kaudsel  riiklikul  tasemel,  millel 
tavaliselt  bürokraatia  tunnused.  Massikultuur  on  küll  lihtsalt  ja  paljudele  mõistetav,  kuid   tegeleb  vaid  meelelahutusküsimustega.  Üldisemal 
vaatlusel - millal  muutub,  või  muudetakse  subjekt  objektiks  ja  vastupidi ?  Või  osutad  sa  maali  tekstiga  sellele,  et  need  eri  tasandid 
( subjektid  ja  objektid )  eksisteerivad  koos  paraleelselt  ja  selles  on  probleem - keegi  ei  osuta  eriti  märgisüsteemide  väärale  ärakasutamisele ? 
Märksüsteemid  ei  ole  enam  elavate  subjektide  teenistuses,  vaid  vastupidi ? 

T.R:  Sul  on  õigus. 
Kõike  mis  määrab  inimese  eksistentsi  omadusi,  kvaliteeti,  tuleb  vaadelda.  Võrdselt  eksistentsiaalsed  küsimused  võívad  olla  poliitika,  tavad, 
koduloomad,  keskkond..  jpm,  ning  samuti  on   eksistentsi  probleemid  poliitilised.  Be  polite.  Kunstniku,  ja  miks  mitte  kõigi  inimeste,  üles-
anded  ja  õigused  on  sarnased  semiootiku  õigustega  ja  ülesannetega.  Juba  siin  võib  süstematiseerimisest  tekkivaid  probleeme  või  nö.  üle
keelu  astumisi  selgitada  politseis  sõnadega "subject  to  subject  ja  object  to..".  Objektsus  ja  subjektsus  on  seotud  hierarhia  ja  võimu 
kontseptidega - on  eksistentsiaalselt  huvitav  ning  kasulik  tuvastada  oma  objektsust  ning  tulemusi  soovi  korral  parandada.  Nagu  Shapiro 
"Putevoditelis" - "Nado  shtobõ  vsjo  bõlo  putshkom"  või  Money  Mark'i - "Keep  it  real ",  etc. :)

K.N:  Meil  kehtib  pigem  väljend  "keep  it  unreal".  Ma  arvan,  et  eesti  meestes  on  akumuleerunud  liiga  palju  naisenergiat.  Mõtlen  siis  taolist 
kergemeelset  ja  kergesti  kättesaadavat  väärtust,  mida  mehed  naistele  meeldimise  läbi  eneses  tekitavad.  Selles  siis  väljendubki  see  liigne 
"üldinimlik"  objektsus.  Selles  mõttes, et  ma  talun  ainult  selliseid  inimesi  ja  taolisi  kunstnikutüüpe,  kes  pole  vastassoo  nõudmistest  mõjutatud. 
Sa  tood  näite  Shapiro  filmist  ja  kui  vaadata,  milliseid  karaktereid  ta  esitab,  kuigi  väga  ülevaatlikult  läbi  kõigi  ühiskonnakihtide, nii  kõrgemate 
ehk  rikkamate  kui  ka  kõige  madalamate,  siis  on  ikkagi  tegemist  väga  objektistatud  isikutega.  Kuid  Shapirol  tuleneb  see  objektsus  ülimast 
tsiviliseeritusest,  või  ka  haritusest,  mis  tekitab  isoleeritust.  Tegelased  saavad  end  tunda  ja  väljendada  kuidagi  erilistena.  Nende  puhul  kehtib 
taoline  äraootav  objektsus  kuna  tegelikult  on  nad  valmis  suhtlema -  see  oleks   justkui  kõik,  mida  nad  vajavad  ja  mis  neile  jäänud  on - oskus 
suhelda.  Nad  räägivad  ning  enamasti  kõlab  see  monoloogina -  inimestevaheline  suhtlemine  ei  mängi  otseselt  sotsiaalselt  ülesehituslikku 
funktsiooni  ega  info  jagamist,  vaid  võimalike  vastuolude  ja   konfliktide  rahumeelset  esitamist.  Teatud  stoiline  konfrontatsioon   ja  vastupanu 
sotsiaalsusele  üldse - panna  kõrvuti  täiesti  erineva  staatuse  ning  vanuseklassiga  inimesi,  et  näha  kuidas  ja  mida  nad  räägivad.  Samas  toimub 
Shapirol  taolise  "mittesuhtlemise"  ajal  pidevalt  mingeid  vahetuid  pöördumisi  ja  tähenduslikke  zeste ( inimestevaheline  ühtesulamine ?).  Näiteks 
see  kapuutsiga  noor  tüüp,  kes  pärast  kogu  Kiievi  linna  klubide  ülesloetlemise, paneb  käe  taksojuhile  õlale,  justkui  oleks  see  tema  parim  sõber 
või  kallim.  See  oleks  nagu  mäng  tavavaatajas  assotsieeruvatel  tunnetel,  teravdatud  huumor  inimeste  animaalsuse  ja  tema  instinktide  üle.  Sest 
Shapiro  kaks  esimest  filmi  on  täiesti  aseksuaalsed - seksuaalsus  on  seal  inimestel  läbitud  etapp,  või  vähemalt  ei  ole  ta  valdavalt  esikohal.
 

"Meditate  and  go  home"

K.N:  Dalai  Laama  lapsepõlvepilt.  Ümar  kerakujuline  nägu, mis  on  millegipärast  totaalselt  valge.  Sümbolid  maali  äärel ?

T.R:  Nagu  eelnevad  maalid,  on  siin  koos  visuaalsed  kättesattuvad  märgid  mu  enese  reaalsusest.  ( Hiljuti  syndis  meile  laps,  ja  väikeste  laste 
puhul  on  võimalus  et  Tiibeti  mungad  saabuvad  peagi  neile  järele.. :)  ).  Iga  maal  sellel  näitusel  ( nagu  enamikel,  sest  teostusvõimalused  on 
äärmiselt  piiratud  olnud )  on  iseenesest  võimalus  suuremale  ja  sisulisele  teemaarendusele,  seeriale  või  omaette  näitusele.  Seeläbi  on  iga  näitus 
sageli  traagiline  omamoodi,  sellisest  prof.  rasketes  tingimustes  on  surve  suhtlemis-  ehk  kõritshakrale  läbi  aastate  aina  suurenenud.  Oleks  vaja 
luua,  tööd  teha  aga  oled  sunnitud  lakkamatult  end  piirama-vaikima.  Siis  vot  see  töö  väljendab  ka  seda  teemat - lootusega  et  see  laps  pildil
viib  läbi  oma  kõne  oma  elus  nii  täiuslikult  ja  lõpuni  kui  tema  isiklik  potentsiaal  võimaldab.  Märgid - need  ruudud  ja  kolmnurgad  ja  kerad  pildi 
kyljel  on  traditsioonilised  kundalini  meditatsiooniobjektid  ja  tähistavad  peamisi  tshakraid  inimese  kehas.  Mediteerida  võib  nii  sõnade  kui  kujundite 
abil,  nende  geomeetrikute  visualiseerimise  abil  on  võimalik  oma  energiakeskusi  puhastada  ja  elus  hoida  ka  ahistavates  tingimustes. 

K.N:  Tiibeti  mungad  päästavad  meie  lapse  eesti  küünilisest  keskkonnast,  annavad  talle  omal  maal  töö ( elutöö )  ja  ühiskondliku  staatuse ? 
Sellega  võiks  isegi  arvestada,  kuid  ainult  siis  kui  meil  õnnestub  temaga  kaasa  emigreeruda.  On  fakt, et  paigalejäädes  saab  kõrgendatud 
tunnetusega  inimesel  sellises  kohalikus  eesti  materialismis  raske  olema.  On  olemas  küll  võimalus,  et  ajad  ja  inimesed  paranevad.  Rääkides 
meditatsioonist,  siis  arvan,  et  see  kontsept  peaks  olema  tulevikus  kõigile  enesestmõistetav.  Igal  inimesel  võiks  olla  selline  sügavam  praktiline 
kogemus  kus  saavutatakse  vahetu  kontakt  kehateadvusega.  Igasugune  rangem  distsipliin  kui  kohustus  on  vale,  piisab  vaid  teadmisest,  et  see 
on  võimalik.  Põhimõtteliselt,  kui  mõtlemine  tasakaalus,  siis  polegi  vaja  mediteerida.  Kuid  meditatsiooni  alahinnata -  seda  teevad  mingid  ülimad 
võhikud  või  ratsionalistid.  Näiteks,  mitte  keegi  ei  kahtleks  meditatsiooni  sobilikusest  Dalai  Laama  puhul,  kuid  siin,  eestis,  siin  võib  meil  tekkida 
probleeme. 

T.R:  Kujustamise  mõistega  sain  teoorias  tuttavaks  eelkõige  Masingu  raamatutest.  Budism  sobib  küll  siia  kultuuri..  kuigi  stamplikult  kuuluks  nagu 
kõik  õigused  ja  viimane  sõna  selles  suhtes  olemasolevatele  ( kohalikele )  autoriteetidele  või  konformistidele,  nagu  muuseumis. 
Budism  on  piisav  selgitus  enamusele  meie  tegudele. 

K.N:  Aga  mida  tähendab  töö  pealkiri,  kus  soovitatakse  mediteerida  ja  siis  koju  minna ?  Meenutab  veidi  kodumaist  hoiatusfilmi  "Inimesed 
Sõdurisinelis" - "poisid  tulge  üle,  saate  kõhud  täis  ja  jõuluks  koju" - selliseid  okupatsioonivastaseid  sloganeid  nagu: "americans  go  home!"  jne. 
Tiibeti  vabadust  ja  ajalugu  arvestades  on  kõik  muidugi  loogiline - Dalai  Laama  eksiiliküsimus  on  kestev  ja  näib,  et  lahendust  niipea  ei  tule. 
Väidad  sa  selle  tööga,  et  meditatsioon  on  tähtsam  kõigist  ületamatutest  välisprobleemidest ?  Hiljuti  nägime  mingist  reisisaatest,  et  Sri  Lankas 
tegutsevad  organiseerunud  buda  mungad,  kes  toetavad  kohaliku  elu  "paremaksloomisel"  vägivalda.  Oled  sa  märganud,  et  budistlikud  väärtused 
ja  religioon  üldisemalt  eesrinnas  oma  surmafilosoofia  ja  käsitlusega  oleks  eestis  eluküsimuseks  saanud ?  Ja  kui  on,  siis  miks  kaasneb  sellega 
see  pidev  sõjaolukord ?  Mida  inimesed  kaitsevad,  kui  kõigi  lõpp  on  nagunii  ühtviisi  ettemääratud.  Võiks  ju  arvestada  erinevate  maailmakäsitluste 
ja  keeltega  ning  püüda  leida  ühist  keelt.  Seetõttu,  see  "jõuluks  koju"  lubadus  on  jäänud  filmi  esmanägemisest  ehk  lapsepõlvest  peale 
kummitama. Tänapäeval  nagu  ei  oskaks  võib-olla  enam  nii  lihtsalt  keelduda.  Usaldus  on  suurem  ja  hirm  väiksem  kui  varasematel  aegadel. 

T.R:  Go home - kodu  see  on  tasakaalu  koht,  koht  kus  reaalsus  ei  ole  võitlevateks  polaarsusteks  jagunenud - vot  sinna  tulekski  inimesi 
saata. :)  Oi,  ma  vist  jätan  nii  jõhkardi  mulje  juba ?..  Keegi  PunaMust  küsis  et  kas  budist  võib  olla  anarhist  ning  vastati  et  "milleks  oleks  see 
talle  vajalik?", budistid  olid  varasemal  ajal  üleüldse  agressorid.  Ungerni  peeti  aga  raevuka  sõjabudda (?)  taaskehastuseks.  Hiljuti  nägin  T-särki 
kirjaga "Hodorkovski  go  home !",  kes  paikneb  humanitaaride  tuntud  lemmikmõistatuse  "Kes  on  tegelikult  vaba.. ?"  reaalsuses.  Samas muidugi võib 
keegi  ka soovitada  ta advokaadil  pigem  ainult  vaikselt  palvetada  kui  võidelda,  ilmselt  soovitataksegi. 

K.N:  Putin  soovitab... Muidugi  peaks  tegelikult  palvetama  ja  mediteerima,  mitte  nõudma  oma  õigusi... Võib-olla  hoopis  tegema  tagasihoidlikult 
isiklikku  tööd  ja  näitama  vägivallatsejatele  ja  võimuritele  niiviisi  eeskuju.  Neis  ju  tekitaks  selline  meelekindel  eeskuju  ning  alternatiiv  kaastunnet 
ja  tingimusteta  armastust.  Ostaksid  meilt  palju  maale,  nende  tegeliku  omahinnaga.  Mulle  näib,  et  taoline  meetod  kunsti  hindamisel  ja  ostmisel
on  määrav. 
 

"Impossible  to  Exploit  o  La  La  Absurdista" ( "Võimatu  ekspluateerida  absurdi-inimest" )

K.N:  Liht-  ja  argiinimesed  võivad  seda  proovida ( ekspluateerida  kedagi ), kuid  pikem  eluperspektiiv  näitab,  et  taolised  katsed  võõra  kohta  on 
liiga  "subjektiivsed",  e.  ei  arvesta  teise  inimesega.  Üleüldisest   manipuleerimisest  pimestatud  kultuur  muidugi  naudib  põhiliselt  oma  töö  vilju... 
Nüüd,  mida  aga  rääkida  endast  kõrgemate  ja  tugevamate  ning  parematel  positsioonidel  asuvate  jõudude-organisatsioonidega  manipuleerimisest ? 
Maal  põhineb  jaapani  rezissööri  Shuji  Terayama  1971  a.  radikaalsele  filmile "Emperor  Tomato  Ketchup",  kus  lapsed  teostavad  revolutsiooni  ja 
haaravad  linnas  võimu.

T.R:  Ekspluateerivad  inimesed  ja  neid  ekspluateerivad  võimalikud  ettekirjeldused,  muinasjutud  ja  kinnisideed,  yhised  ettekujutlused  tingituna 
hirmust,  isiklik  puudulik   elujõud. 
Aga  mu  pilt  on  toetusavaldus  kõigile  piinatuile  puhastele  sydametele  keda  pole  õnnestunud  korrumpeerida.  See  on  töö  mida  tuleks  veel 
10  tykki  maalida.  Vt.  ka  Almodovar,  Kitano,  Miike,  Shapiro,  Herzog  jpt.  kaasaegsed. 

K.N:  Ekspluateerida  võib  ka "liigne"  elujõud,  hurraa-mentaliteet,  mis  tormab  üle  erinevatel  elualadel  tegutsevate  inimeste.  Ma  arvan,  põhiline 
probleem  on  selles,  et  suur  osa  kultuurikriitikast  viiakse  ellu  läbi  alanduse.  Mida  isiklikum  alandus  seda  tõhusam.  Inimestesse  suhtutakse 
nagu  ühiskondlikku  varasse.  Kõik  ainult  väheharitud  rahva  teenimise  ja  meelelahutuse  nimel.  Et  oleks  vähem  pingeid  ja  probleeme.  Nagu  nt. 
Teet  Veispaku  meie  näitust  kajastav  artikkel: "Jumala  poeg  ja  heitlikud  otsingud",  kus  ta  väidab, et  meie  kunst  teeb  teda  nõutuks.  Artiklist 
loeb  välja  olulised  ühiskondlikud  ning  jälle,  ajaloolised  alarmid,  millele  võiks  minuarust  vabalt  vastata  väljavõttega  Shuji  Terayama  filmi  kohta 
kirjutatuga ( Imdb.com ): 
( " Far  from  offensive, "Emperor  Tomato  Ketchup"  uses  the  canvas  of  the  moving  image  to  explore  political  ( anarchist  movements ),  social 
issues,  and  sexual  issues  but  at  no  point  are  the  scenes  intended  for  sexual  stimulation.  In  fact  the  scenes  which  contain  nudity  do  include 
a  mature  woman  and  young  teenage  boy,  but  what  take  place  is  not  actual  sex  but  more  a  nudist / naturalist  depiction  of  humanity  and 
playfulness.  This  film  is  not  a  depiction  of  reality  but rather, befitting an avant garde film, the creation of another world where extremes and strangeness 
exist to point out issues in own reality. Without experimental film there is no new film.")
Võib  ette  arvata,  mida  Veispak  1971-sel  aastal  Terayama  filmist  kokku  oleks  keevitanud. 

T.R:  Ja  jah,  paljud  ootasid  näitusest  mitte  maale  vaid  poliitilise  politsei  haarangut  Sinule  või  siis  vähemalt  mingitki  naudingu  katarsist  iseenestele. 
Öäkk !  Viigu  end  kurssi  meie  loominguga  tervikuna  ja  õppigu  kõnelema..  kriitikameel  on  liiga  sageli  kantud  lihtsalt  võimulembest  tädimentaliteedist.
Aeg  on  seni  näidanud  et  kunstiteoreetikute  professionaalne  tase  on  arglik   ja  ebapiisav  mistahes  suhtumise  juures.  Mul  on  kahju.

K.N:  Me  nagu  võitlemegi  kriitiliste  individualistide  positsioonilt  mille  mõte  seisneb  selles,  et  vastavasisulist  eeskuju  kohalikust  kultuuriajaloost  pole 
võtta.  Loodangi,  et  meiepoolne  kogemus  jõuab  kunagi  tõeliselt  elavate  inimeste  ja  kunstnike  kasutusse.  Sest  kes  on  siin  siis  need  aktiivsemad 
kunstirühmitused  ja  radikaalid ?  Keda  nad  "söövad" ( inimene  on  see, keda  ta  sööb ),  milliseid  kunstitrende  järgivad ?  Kuidas  saaksime  nende 
kasutuses  olevate  võtetega  ennast  nähtavaks teha - näen  ju,  et  enamus  koostöökatsetest  on  vastaspoolelt  ette  välistatud.  Kunstnike  Liitu  ei 
õnnestunud  meil  samuti  saada.  Kui  mõelda,  milliseid  kunstnikke  aegade  jooksul  vastu  on  võetud,  siis  jääb  üle  vaid  imestada.  Paljud  ütlevad, et 
"see  kõik"  ei  oma  tähtsust,  kuid  mis  siis  omab !?  Loomulikult  olen  ma  lõppkokkuvõttes  selle  riigi  ja  tema  kultuuriinstitutsioonide  vastu.  Ühendada 
tuleks  alasti  perfomansikunstnikud  ja  esinduslikud  ning  traditsiooniliselt  akadeemilised  kujutavkunstnikud.  Muidu  jäädaksegi  rääkima  igavesest 
koledusest,  mis  peaks  tasakaalustama  lollide  ilu  vms. Selline  vastandumine  kui  alternatiiv  võib  küll  tuua  omal  kitsamal  alal  edu,  kuid  ei  tekita 
rahva  seas  mõistmist  ega  üksmeelt.  Kuhu  jääb  armastus  ja  tolerants  lihtinimeste  suhtes !? 
Täna  vaatasime  Jean  Eustache  1973  a. filmi  "The  Mother  And  The  Whore".  Kui  T.Veispak  prantsuse  keelt  oskab,  siis  vaadaku  seda  youtube'i 
lõiku.  Las  avardab  enda  seksuaalset  silmaringi. 

T.R:  KL  käitus  ebaproffessionaalselt.  Meil  ei  lubatud  oma  libiidot  sinna  paigutada.

K.N:  Kunstnike  Liidul  ei  õnnestu  absurdiinimesi  ära  kasutada.  NB!  See  absurd  ei  avaldu  muidugi  väljapääsmatute  olukordade  humoorikas 
lahendamises,  vaid  maksimaalses  teadlikkuses,  milleks  võimulolijad  võimelised  on  ja  mida  heameelega  teeksid.  Absurdiinimene  tähendab 
minuarust  teadlikkust.  Nii  ei  saagi  kedagi  ära  kasutada, kuna  vastaspool  on  sellest  juba  ette  informeeritud.  Siin  väljendubki  taolise  inimese 
tundlikkus. Peab  tundma  inimpsühholoogiat  antud  ajakontekstis,  et  taolisi  võimalusi  läbi  näha.
 

"Sex  or  Death" ( "Love or death" )

K.N:  Seks  või  surm.  Valiku  küsimus... Mõlemad  valikud  on  piisavalt  atraktiivsed  ja  närvesöövad. Annab  vaatajale  võimaluse  oma  isiklikus  elus 
"kaasa  tunda",  või  mõelda  ümber  oma  prioriteedid ( nali :) ).  Pealkirja  täpse  sõnastuse   põhjal  arvatavasti  paljusid  inspireeriv  töö.

T.R:   Sa  alguses  mainid  et  hakkad  kirjeldama  isiklikke  tundeid, aga  ma  neid  eriti  ei  näe.  Sa  vaatled  aga  kus  Sa  oled  ?.. :)
Antud  teemat  soovin  veel  ja  veel  edasi  töödata :))  Tegelikult  sai  visuaal  kole  klassikaline  aga  teema  on,  algselt  ja  ka  nyyd,  ise  jubedalt 
naljakas  kokkuvõte  ellujäämisvõimalusest  yhiskonnas.  Seksi  pidi  algselt  allegooriana  mõistma.  Yhesõnaga  kas  seks  või  surm.  Väga  paaniline 
kysimus,  kui  see  yleyldse  tekib..  Inimesed  yldiselt  alateadlikult  väldivad  selliseid  situatsioone,  eriti  kui  neil  on  hea  lastetuba  olnud.  Kõik 
kulgeb  ilma  traumadeta,  kysimust  ei  tekigi.  See  töö  esitleb  inimese  ja  yhiskonna  sisulist  yhtsust - see  mida  ja  kuidas  kõne  ja  keel  määrab 
yhe  kohta  kehtib  ka  teisele.

K.N:  Arvestan  võimalusega, et  tekst  on  avalik  ja  seda  loevad  ka  teised.  Ja  neid  maale  vaatavad  ka  teised.  Ma  ei  saa  päris  avalikult  ja  otse 
öelda,  mida  ma  iga  töö  juures "tunnen".  Nii  võib  nuga  saada, klannikultuslikus  kultuuriruumis  nagu  me  elame.  Pealegi,  keda  huvitab  see, mida 
meie  konkreetselt  tunneme.  Teisest  küljest  ennetan  ma  taolise  külma  vaatluse  läbi  ka  neid, kes  "pärast  meid"  meist  kirjutavad.  Ma  ei  kavatse
olla  mingite  tuleviku  ajaloolaste  järjekordne  arhiveeritud  vaimuvara.  Ma  soovin  ise  anda  endale  ja  oma  lähedastele  tähenduse, eriti  olukorras  kus 
keegi  seda  sinu  eest  piisavalt  adekvaatselt  ei  tee.  On  ju  võimalus,  kasvõi  kunstikriitikutel,  kuid  nad  ei  kasuta  seda. 
Aga  kus  siin, seksile  kalduvas  kultuuris, avaldub  see  inimese  ja  ühiskonna  ühtsus  läbi  jagatava  keelekultuuri ?  Tähendab, kui  "seks  või  surm" 
asendab  "armastus  või  surm"  küsimuse,  siis  tekkiv  eksistentsiaalne  ebakõla,  kas  see  tekib  vaid  mittemõistmisest,  räägitavasse  keelde  sisse-
kodeeritud  suhteprobleemist ?  Millisest  ühtsusest  sa  räägid ?  Ma  saan  aru,  et  su  maal  ei  räägi  konkreetselt  kellegi  kahe  inimese  seksi  ja 
armastuse  suhtest,  pigem  võib-olla  hoopis  kellegist  kolmandast,  ma  ei  tea,  kasvõi  hulgast,  kes  seda  kõrvalt  vaatavad.  Või  vaatavad  harjumusest 
kuna  muud  nende  jaoks  kui  seks  ei  eksisteeri,  seetõttu  vaatavad  igat  nähtust,  isegi  kui  see  ei  vasta  seksi  tingimustele,  ikkagi  läbi  seksuaalakti 
prisma.  Või  siis  on  seks  vaatamata  kõigile  ühiskondlikele  vastuväidetele  keelatud,  või  lubatud  aga  surma  hinnaga ?  Millisele  tähelepanekule  sa 
maaliga  osutad ?

T.R:  Osutan  tähelepanu  igapäevasele  survele  igale  indiviidile - vanduda  truudust  määratud  mudelitele  või  allutada  ise.  Seadus  on  selline,  superego 
"mitteprobleem".. mida  iganes.  Adutav  kõige  selgemalt  eksistentsiaalses  üksinduses.  Võimalus  üheks  suureks,  kas  iseenese  või  kollektiivse  identiteedi, 
reetmiseks.  Küllap  iseenesest  love  või  sex  või  death  on  tänapäeval  defineeritav  kui  lingvistiline  pseudoprobleem  ning  mina  ei  ole  selle  prohvet.  Mul 
on  vaid  väga  igav  kui  ma  näen  olemasolevaid  valikuvõimalusi,  ma  maalin  nad  et  kellelgil  veel  tuleks  pähe  reaalselt   ja  teoreetiliselt  kehtestada 
teistsuguseid  võimalusi  eluks.  Tegelen  mentaal-kitsh  probleemide  lahendamisega. 

K.N:  Sa  ütled, et  eestis  üksindus  on  tabuteema,  millele  ehitatakse  asendussüsteeme,  kultuursust,  sõbralikkust,  armastust,  kollektiivset  ühtekuuluvus-
tunnet,  et  varjata  ja  kaitsta  oma  üksindust  - samas  olles  rahvuslikult  väga  olemuslik.  Vähe  inimesi,  vähe  suhtlust.  Raske  on  siin  leida  seda  vähestki 
hulka  intellektuaale,  kellega  üksindust  asendada.  Puuduvad  tingimused  taoliseks  intellektuaalsuseks  nagu  mina  seda  ette  kujutan. 

T.R:  Jep, mõtle  milline  reaalne  power  kujuneks  kui  kõik  manifesteeriksid  ning  materialiseeriksid  oma  üksindust,  elaksid  seda  ja  ehitaksid  suureks.
See  oleks  tõeline  poeesia  ning  elujaatus.  Seni  jäävad  igavesti  juhuslikeks  mõttetusteks   ja  heausklikke  ootama  need  asiste  inimeste  õhkamised 
peale  mõne  stepihundi  või  castaneda  läbi  lugemist. 

K.N:   Sotsialiseerumine  on  suurim  üksilduse  elluviimise  vorme.  Ma  arvan,  et  kogu  see  äratõukumine  pidevasse  avalikkusesse  ongi  igasuguse 
keskpärasuse  tagajärg.  Aga  ma  saan  aru,  et  sa  ei  räägi  sotsiaalsest  üksindusest,  sellest  et  pole  kellegagi  suhelda  ja  ühiseid  huve  jagada - puudus, 
mis  on  põhimõtteliselt  igasuguse  sotsialiseerumise  ja  koostöö   algatajaks.  Üks  põhjuseid  miks  üksindus  vajalik  võib  olla  see,  et  raske  elu  teeb 
kokkuhoidlikuks.  On  soov  minimiseerida  ebavajalikud  kogemused,  kohtumised  mingite  tundmatute  inimestega  jne.  Ühesõnaga  soov  selle  kõige  pealt 
jõudu  kokku  hoida.  Enda  eluõiguse  eest  võidelda  tasub  puhtalt  tekkiva  distantsi  pärast.  Tekitad  endale  vaba  ruumi  ja  mõtestad  ning  põhjendad 
selle  ära:  "Soovin  üksindust  ja  rahu  ning  näen,  et  ühiskond  on  läbinisti  üksildane." :)
 
 



 

T.R:   Minu  kysimused  Karlile  (  alustan  lyhikeste   ja  konkreetsete   kysimustega,  loodan  et   edasi   kujuneb  huvitav  vestlus .  Aga  alustan  niisiis 
lyhidalt   ja  ebapiisavalt  ):
 

"The  Laughing  Man - Kongo  Müller"

T.R:  Maalil  on  kujutatud  topelt  portree  sõjaväelasest  kes  ei  ole  illegaal  kuid  on  negatiivne  kangelane.  Kahe  peaga  sõdur  naerab,  milleks  on 
seda  vaja  vaadata ? 

K.N:  ( Siegfried  Müller - Walter  Heynowski  ja  Gerhard  Scheumann'i  1966 a.  dokfilmi  peakangelane. 
"Famous  documentary  with  very  simple  dramaturgy:  an  interview  with  commando  leader,  major  and  mercenary  Siegfried  Müller  face  to  face. 
He  speaks  quite  freely.  A  murderer  on  vacation,  at  the  zenith  of  his  life.  In  front  of  camera  Congo  Müller,  a  fascist,  laughing  with  his  adopted 
son:  a  bottle  of  Pernod." )

Tuvastamisel  on  fashism.  Iga  heatahtlik  pahatahtliku  ühiskonna  peegeldus  võib  osutuda  pikema  aja  jooksul  fashismiks.  Kongo  Müller  väidab 
intervjuus,  et  kaitseb  Aafrikas  oma  sõjaväega  vaid  lääne  kristlikke  väärtusi.  Ja  naerab  usaldavalt - väga  kultuurne  indeed.  Kõik  eesti  meelelahutajad 
ja  komödiandid  võiksid  seda  dokfilmi  vaadata  ja  Müllerilt  õppust  võtta - kuidas  riiki  ja  tema  kaitsemehhanismi  truult  teenida  ja  oma  tihti  rikutud 
mõtlemist  ka  praktikas  ausalt  ellu  viia.  Nägin  dokfilmi  Kunstiakadeemia  lõpus,  kas  1999 a. või  varem.  Põhjus  miks  fashisti  nägu  on fookusest  väljas 
seisneb  selles, et  esinduslik  tegelane  räägib  võimupositsioonilt   ja  jääb  tabamatuks.  Viimast  kinnitab  ka  fakt,  et  ta  on  endiselt  elus -
( http://kongo-mueller.de/ ).  Samuti  on  tal  loodud   oma  isiklik  pseudomaailm - "The  Free  Republic  of  Laputa".  Kujutan  ette,  et  sellises  pseudomaailmas 
saab  üsna  karistamatult  maid  jagada  ja  inimeludega  mängida - jätkata  kunagist  sündmusterikast  militaarelu. Samas  puudub  mul  piisav  informatsioon...

T.R:  Olen  pidanud  fashimi  alustaladeks  tähendusi  tarbivaid  avalikkuses  üksmeelselt  vaikivaid  või  ennast  kordavaid  inimesi.  Siin  Sa  arendad  teemat 
minu  jaoks  ja  mainid  rahvalikku  aktivismi  ehk  meelelahutust   ja  komödiantlust.  Riik  on  nii  raske  kontseptsioon  et  puht  füüsikareeglite  järgi  see  loob 
ja  komplekteerib  oma  meeskonna  pea  automaatselt.  Nali  näib  olevat  väljapääs  paljudele  väljapääsmatutele  oludele.  Leiad  Sa  et  on  võimalik  muuta 
selliseid  fataalseid  nähtusi.  Parandada  kollektiivset  yhisosa  milleks,  nagu  mulle  tundub  on  hirm ?  Kongo  Müller  kehastab  yhes  isikus  sellist  samaaegset 
hirmu  reaali   ja  tsiviliseerituse   ja  kultuursuse  kombestiku  kompotti  täpselt.

K.N:  Õige  tähelepanek,  seal  on  tõesti  kompott - Mülleri  kujuga  avaldub  segu  ülimast  meeldivusest,  küüniliselt  sadistlikust  huumorist   ja  reaalselt 
toimepandud  kuritegudest,  mille  asetleidmise  fakte  ta  ignoreerib.  Taoline  huumor  on  sellisel  juhul  eriti  võigas,  mida  esinduslikumalt  seda  presenteeri-
takse.  Ilmselgelt  said  taolise  jäädvustusega  hakkama  Ida-Saksa  riigitellimusi  täitev  rezissööripaar, kes  lähtusid  kommunismimeelsusele  sarnasest 
läänevastasusest.  Nende  tehtud  filmide  väärtus  ja  sõjakuritegusid  paljastav  hoiak  ei  erine  ka  kaasaegsetest  suundadest  valdavalt  poliitilises 
dokumentalistikas.  Küsimused  kultuurist,  vaimsusest  ja  sügavamast  psühholoogilisest  analüüsist  on  tõesti  vist  käibelt  ära  langenud.  Jääb  üle  vaid 
karistamatute  massimõrvarite  portreteerimine.  Veel,  seoses  kaasaegse  väikekodanliku  fashismiga,  tsiteerides  John  Lydonit: "Rahvast  tõmbab  see  mida 
ta  ei  saa".  Igasugune  äärmuslik,  kõrgendatud  tundeid - armastust  ja  vihkamist - tekitav  nähtus  on  külgetõmbav  ja  kättesaamatu.  Huumorimeel  tekitab 
armastust  ja  fashism  ärgitab  mõtlema,  uusi  ellujäämisvõtteid  ja  maailmapilte  looma. 

T.R:  Taoliselt  äärmuslikke  tegelasi  armastab  ka  Werner  Herzog,  kelle  tööd  on  erilise  füüsilise  pühendumuse  ning  vaimse  elegantsi  ja  ekspresiivsusega 
ülemaailmsed  klatshijutud,  mis  tekitavad  olukorra  mõne  eksistentsiaalse  vastuolulise  tõsiasja  nägemiseks.  Ise  ta  nimetab  oma  materjali  "ekstaatiliseks
tõeks".  Midagi  sarnast,  kuid  mitte  helget,  avaldab  Kongo  Müller.  Ka  tema  lugu  on  nö. "mõttemasin",  vahend  vaataja  enese  teadvusesse ? 

K.N:  Huvitav  jah,  mulle  absoluutselt  ei  paku  pinget  ajalugu,  mingid  militaarsed  sündmused,  kes  kellega  sõdis  või  mitte.  Oluline  on  siiski  see, 
mis  toimub  nüüd,  tänapäeval  meie  tänavatel  meie  tuttavate  ja  lähedastega.  Rääkida  tuleks  sellest  millised  käitumisnormid  siin  kohapeal  on  välja 
kujunenud  ja  miks  lastakse  neil  segamatult  toimida.  Eriti  huvitavad  mind  inimesed,  need  avaliku  elu  tegelased  kelle  välimusest  ega  kõnest  ei  loe 
välja,  et  tegemist  oleks  eriti  elukogenud  tegelastega.  Vaatan  neid  suure  imestusega  ja  mõtlen  kui  heades  tingimustes  ning  oludes  inimesed  elavad. 
Selles  suhtes  sümpatiseerib  mulle  ka  see  Müller  igal  juhul,  vähemalt  jätab  ta  dokfilmis  mulje  et  mõtetes  on  ta  oma  totaalsetest  vigadest  teadlik  ja 
ei  salga  neid  enda  eest.  Seda  aga  kindlasti  õpetas  talle  kõik  läbielatu - kogu  see  sadism,  mida   ta  juba  ellu  oli  suutnud  viia.  Aga  üldiselt  on  taoline 
eneseteadlik  omadus  vist  kõigil  militaristidel,  kes  kordki  kellegi  hukkamises  või  selle  pealtnägemises  on  osalenud. 
 

"Daibosatsu  Pass"

T.R:   Võrreldes  eelmise  tööga  on  siin  kujutatu  ebareaalne,  filmist  ylevõetud  tegelane - võitleja ? 

K.N:  Põhineb  Kihachi  Okamoto  1966 a.  destruktiivsele  samuraifilmile "The  Sword  of  Doom".  Märksõnadeks  võib  nimetada  indiviid  versus  klassiühiskond 
vahelist  võitlust.  Filmi  on  kirjeldatud  väga  erinevalt, Imdb  saidilt  lugesin   välja  sotsiopaatia  diagnoosi.  Lugesin  selle  termini  kohta  lähemalt  ka 
Wikipediast. - vastuseks  sain  "Antisocial  personality  disorder".  Antud  meditsiinilist  leksikat   ja  analüüsi  võtsid  sa  kokku  sõnadega,  et  tegemist  on  lihtsalt 
inimesega,  kes  on  oma  elu  peremees  ja  ei  allu  ega  kuuletu  ühiskonnas  kehtestatud  normidele  ja  seadustele.  :) 
Pidasin  vajalikuks  selline  olukord  praegu  maalina  välja  tuua.  Filmis  "laastatakse"  ühe  eriti  distsiplineeritud  ( kultuurse?)  ja  äärmuslikult  põhimõttekindla 
tegelase  psüühika.  Tegemist  oleks  justkui  eriti  rafineeritud  ja  julma  ning  halastamatu  inimese  kui  nähtusega.  Kuid  ta  pole  seal  ainus  omataoline, 
teiste  tegelaste  puhul  avalduvad  need  samad  omadused  lihtsalt  teisel,  võib-olla  palju  mõõdukamal  ja  kultuursemal  moel.  Filmi  lõpus  mõraneb  negatiivse 
kangelase  maailm  lõplikult  ja  ta  alustab  metafüüsilist  võitlust  seintele  varju  heitvate  ohvrite  kujutistega ( tegelane  langeb  oma  karma  võrku - karma 
põleb ? ).  Järgneb  reaalne  ning  verine  võitlus  kogu  omaenese  klanni  vastu  ( metafüüsiline  pool  võitluses tegelikult  jätkub ).  See  on  vist  üks  esimestest 
stopp-kaadriga  lõppevatest  filmidest,  mida  kinoajaloost  tean. Võtsingi  ühe  kaadri-hetke  sellest  võitlusest, valukrambis  peategelase  surmaheitlusest - ta 
peab  oma  "töö  käigus" ( tapatöös )  kannatama,  sest  tema  vastased  ei  ole  tasemel  ega  suuda  teda  peatada,  ainult  haavavad  korduvalt... Hukatus 
seisneb  selles, et  ta  on  ette  hävingule  määratud,  vastaseid  on  liiga  palju.  Teda  suudab  peatada  vaid  pikemaajaline  anonüümne   ja  näotu  koostöö. 
Kõige  paremini  muidugi  aga  Toshiro  Mifune  mängitud  tegelane  konkreetselt,  kes  suunab  sündmuste  käiku  eemalt  ja  pakub  äraneetud   peategelasele 
filmi  finaali  eel  samaväärseid  vaatemänge. "Ajalugu  kordub"  farsina,  loomulikult,  ja  peategelane  viib  sarnase  eeskujuliku  õppetunni  oma  äärmusliku, 
reaalsuse  piirini  ehk  enda  ja  teiste "omasuguste"  julmuritest  klannikaaslaste  hävinguni.  Ta  naerab  võitluse  pausihetkedel  deemonlikult  ega  näita  üles 
meeleparandust.

T.R:  See  on  huvitav, et  ühiskonna  seadused,  normid  ja  kirjutamata  reeglid,  ka  üldinimlikud  humanistlikud  väärtused  moodustavad  kompoti,  mida 
nimetatakse  "superegoks"  ja  omistuvad  inimesele  sisemise  kriitiku  ja  valitsejana.  See  tegelane  suhtub  aga  superegosse  ülimuslikult  ( superego  on 
praktiliselt  kõigil  inimestel  ühine ).  Tegelane  aitab  seal  ka  teistel  oma  põhimõtteid  ellu  viia.  Mitmel  korral  arenevad,  tema  jaoks  juhuslikud,  sündmused 
nii  et  avalduvad  teiste  fundamentaalsed  tõekspidamised  ning  selgub  nende  religioosselt  ennastohverdav  surmaigatsus.  Tegelane  on  samurai  ja  tegutseb, 
fatalistlikud  teod  käivitavad  sündmustejadad,  mis  moodustavad  ettekirjutamata  kuid  loogilise  sõltuvusahela.  Moraliseerida  võib  et  nad  juhivad  peategelase 
hinge  ja  elu  kuid  see  vist  pole  kõige  olulisem  su  maali  juures.  Oluline  tuleb  välja  lõpustseenis,  võitluses l õputu  hulga  anonüümsete  tegelastega, keeldub 
ta  suremast.  Tüüp  reaalselt  armastab  elu.  Absurd ?  Ei,  kuid  paradoks  pealiskaudsele  vaatlejale  kyll.  Kui  on  armastus  siis  miks  on  konfrontatsioon,  julmus 
peategelases,  sekkumine  kõrvaltegelaste  eludesse ?  Jaapani  kultuurist  leiab  järjest  taolisi  sügavaid  inimkirjeldusi,  analüütilisust - millele  see  põhineb ?  
Huvitav  oleks  teada  kas  ka  eesti  kultuuris  leiab  sarnaselt  põhjapanevat  tingimusteta  armastust  ning  huvi  inimese  vastu.  On  kindlasti.

K.N:  See  peategelane  sekkub  teiste  ellu  alates  esimesest  stseenist  kus  vana  mees  Daibosatsu  mäel  palvekohas  Buda  kuju  ees  kõvahäälselt  oma  surma  
palub,  selleks,  et  tema  lapselaps  ( noor naine )  kergemini  elus  hakkama  saaks.  Samurai  kuuleb  seda  pealt   ja  ütleb,  et  vanamees  selja  pööraks  ning  
tapab  ta  pikema  viivituseta.  Kogu  loo  moraalset  süütust  ja  hingepuhtust  kehastava  lapselapse  tee  kohtub  oma  vanaisa  tapjaga  taas  filmi  lõpul,  enne  
võitluslikku  finaali  kui  jääb  vahele  klanni  poolt  organiseeritava  mõrvaplaani  pealtkuulmisega.  Hetkel  kui  samuraiga  ühte  ruumi  vangistatud  naine  hukkunud  
vanaisa  meenutab,  käivitub  peategelase  enesetapjalik  lahing.  Vaim  avaneb   ja  ta  teab  ootamatult,  mida  peab  tegema - hävitama.  Vaatemäng  on väga 
kunstipärane.  Ta  käitub  nagu  surmajumal  ja  karma  täidesaatja,  võttes  samas  enda  vastutada  ka  oma  isiklikud  kuriteod.  Point  aga  on  selles,  et  tegelikult  
on  kõik  jumalused -  kõik  määravad  ära  teiste  ja  enda  surma.  Tuleb  välja,  et  isegi  see  pealtnäha  süütu  tüdruk,  kes  oma  hirmusegaste  nägemustega  
kummitustest  lõhub  ühe  distsiplineerituma  tegelase  viimase  meelemõistuse.  Tegelikult  meenutab  see  julm  ja  halastamatu  samuraikarakter  mulle  enda  ema.  
Seetõttu  ka  mõistan  taolist  julmust   ja  tean  kuidas  see  tekib.  Surnud  inimesed  armastavadki  tingimusteta.  Ja  Jaapanis,  kus  toimus  II  Maailmasõja  
laastavam  tuumarünnak  polnudki  enam  kellegi,  peale  inimese  enda  vastu  enam  sõdida - kogu  huvi  oligi  koondunud  inimese  ja  tema  elutahte  järgi.  Sa  
väitsid  seda  ise  90-ndate  lõpus, et  Kurosawa  sarnaseid  jõulisi  filme  saab  teha  vaid  rezissöör,  kes  on  pärit  sõjas  kaotanud  riigist.

T.R:  Hiljuti  meenus  üks  Greenaway  dialoog,  kus  Kokk  peab  kirjeldama  sündmusi  asjaosaliste  elust  neile  enestele.  Kui  filmi  esmakordselt  nägin  jäi  just 
see  süzett  küsimusena  painama.  Mingi  aja  pärast  jõudsin  tollal  järeldusele  et  asi  on  mõtlemises,  kui  võrdlemises..  Et  võrrelda  peab  olema  vähemalt 
"kaks",  naine  ja  armuke  olid  armastajatena  "üks"  ning  võrdlust  e.  kirjeldust  ei  toimunud.  Elu  aga  vajab  teksti  et  reaalseks  muutuda.  Iga  inimene  vajab 
enesekirjeldust,  teoreetilist  koopiat  või  teisikut - lugu  ehk  müüti.  Ilma  müüdita  ei  ole  inimest.  Müüte  võib  valida  või  luua,  neid  omistatakse  teistele  ja 
see  võib  olla  vastik.  On  halb  kui  kaks  kirjeldust  ei  klapi  omavahel,  ebasobivad  ja  puudulikud  kirjeldused  rikuvad  inimese  elu  fataalselt.  Mis  määrab 
indiviidi  reaalsuse - kollektiivsed  müüdid  on  nagu  nui  rahvast  mängiva  võbeleva  anonüümse  lihamassi  käes;  liha  võbeleb,  kõduneb,  asendub,  lood  on 
endised.  Õnnetu  liha  nagu  Baconil.  Mis  oleks  edasi  toimunud  kui  Kokk  oleks  rääkinud  midagi  nähtu  ebasobivusest,  oleks  hinnanud  paari  inetuks, 
lubamatuks,  naeruväärseks,  ebaterveks.  Rääkinud  midagi  klassikalistest  kompleksidest  või  tragöödiatest.  Komöödiatest.   Ta  kirjeldas  armunute  lugu  lihtsalt 
üks  ühele,  ilma  pseudosümboolikata.  Kui  mitte  arvestada  kõnelevat  peni.
Julmus  tekib  kas  armastuse  või  tõe  puudusest  ning  sellist  suhtumist  võib  leida  tragöödiate  sünni  juures  kilodena.  "Daibosatsu  Pass"  on  midagi  uut 
siinsele  diagnostikale.

K.N:  Tõe  puudus  võib  aga  olla  ka  mõistuse  puudus...  Teen  järelduse,  et  kirjeldajast  Kokk  ongi  see  osavõtmatu  kannibal  ja  kulinaar,  kes  vabatahtlikele  
kuulajatele  nende  õnnetu   ja  traagiliselt  lõppeva  loo  ilusasti  lahti  seletab.  Paneerib  inimliha  sadistidest  kambale   ja  selle  pealikule. 
Aga  mis  on  tõde ? -  See  on  kui  inimene  on  kindel,  et  tema  valitud  tee  on  õige ( kõigist  võimalikest  kõige  kahjutum ).  Kokk  on  siin  tõesti  ainuke, kes  
kõik  enda  jaoks  õieti  teeb - ei  võta  osa  teiste  tegelaste  vahel  jagatavast  vägivallast   ja  süüst.  Taolised  inimesed  kui  jutustajad  ning  igavesed  vaatlejad  
ongi  väga  meeldivad.  St.  nad  serveerivad  meile  erinevaid  õpetlikke  lugusid,  mis  oleksid  söödavad   ja  toitvad...  Oled  sa  kunagi  nii  mõelnud ? 
 

"Luule  Viilma"

T.R:  Luule Viilmad  kujutad  noorena, miks ? 

K.N:  ( Luule Viilma - "Ellujäämise  Õpetus"  raamatuseeria  autor,  2002  a.  autoavariis  hukkunud "salateaduste" arst. ) 
See  on  traagika  "elamata  jäänud  elust".  Aga  elamata  jäänud  elu  on  minujaoks  igasugune "vägivaldne  surm".  Ta  kirjutas  parimad   ja  olulisemad  raamatud,  
mida  olen  lugenud.  Nende  teadmistega  oleks  ta  võinud  elada  väga  tasakaalukat  elu.  Ma  ei  tea,  võib-olla  Eestis  on  toimunud  avalikkusele  mitteteada-
olevaid  vestlusringe,  näiteks  kultuurivaldkonnas -  küsitud   küsimust,  millest  selline  traagiline  lõpp,  kuid  ma  pole  kuulnud.  Kui  meie  saime  teada  avariist, 
sõitsime  linnast  välja  ühte  meie  jaoks  väga  olulisse  hingestatud   kohta,  rääkisime  õhtutundideni  ja  jõime  viskit.  See  on  meie  viis  avaldada  kaastunnet  
ja  mälestada  suurvaime.  Kirjutasin  ta  ka  enda  lühiromaani   "Lihtne  Aeg"  (1997-2000),  juba  sealt  on  näha,  et  usaldan  talle  ühe  mütoloogilistest 
rollidest.  Tema  nimi  raamatus  on  Ade  Rada.

T.R:  Tean Viilma  elutööd  ning  esimese  hoobina  nägin  kujutatus  abstraktselt  inimese  totaalset  potensiaali.  Taoline  portree  võib  vanemat  vaatajat  isiklikult 
ärritada  või  soolasambaks  muuta.  Öeldakse  et  kujutis  ei  ole  päris  aga  ometi  vihastab  paljusid  ka  punane  värv  portree  taustal,  kas  tunnetuslik  inertsus 
ja  staatika..  sümboolne  on  reaalne ?  Miks ?  See  küsimus  haakub  ka  Viilmaa  elutöö  teemaga  sisuliselt.  Ta  lõi  loogilise  süstemaatilise  ülevaate  põhjuslikest 
seostest  ellujäämise  ning  mentaalsete,  sh.  semantiliste  kategooriate  vahel.  Sarnase  teemaga  on  tegelenud  mitmed  mõtlejad  alates  Sokratesest..  viimati 
kiideti  Sontagi  ( Susan Sontag. Haigus  kui  metafoor.  Aids  ja  selle  metafoorid.  Tallinn  2002: Varrak ).  Mulle  näib  et  Viilmaa  on  oma  suhtumises  teemasse 
vabam,  olles  professionaal   ja  pidevas  kontaktis  inimeste  ehk  siis  patsientidega,  teda  ei  seo  teatud  intellektuaali  kultuuriline  kohustus,  või  kontekst,
vaatlejapositsioonile.  Viilmaad  iseloomustab  armastus  rahva  vastu.  On  see  oluline ?

K.N:  Punane  värv  on  vere  värv.  Meie  keha  on  seda  värvi  täis.  Paljudele  meenutab  Nõukogude  Liidu  aegu.  Tekivad  negatiivsed  allusioonid - lõikad  noaga  
kätte,  kommunism  jookseb  välja...,  kohutav.  Praegu  meenus  mingi  prantsuse  multikas,  mida  80-ndatel  Soome tv-st  näidati.  Seal  olid  tegelasteks  verelibled,  
rakud  jne.  Seiklesid  mööda  "kehaõõnsusi"  ja  lahendasid  füsioloogilisi  probleeme,  umbes  nagu  Muumioru  Lood  vms.  Ühesõnaga,  teatud  mentaal-füüsilisi  
seoseid  on  tutvustatud  juba  lastefilmides.  Viilma  muidugi  ehitab  üles  terve  komplitseeritud  süsteemi,  kus  igal  ainel  ja  nähtusel  on  oma  konkreetne  täpselt  
sõnastatav  mõte  ja  tähendus.  Väärib  teadlastepoolset  huvi.  Viimases  OP-is  räägiti  Von  Krahli  uuest  etendusest  "Õnne  Valem", mis  tugineb  Hawkingi  raamatule. 
Välja  toodi  idee,  et  inimene  võib  tõesti  olla  kõige  keskpunkt,  ehk  universum  on  loodud  tema  jaoks  ja  järgi.  Millal  tehakse  radikaalne  lavastus  Viilmast ?  Siis 
kui  olemasoleva  nähtava  kultuuri  rahalised  toetajad  samuti  tema  tasemele  arenevad ?  Mul  on  kahtlus,  et  see  aeg  niipea  ei  tule.   Liiga  palju  ettevõtteid  
sõltuvad  vana  maailma  seaduspärasustest.  Seetõttu  on  taolisest,  puht  ärilisest   ja  majanduslikust  vastuseisust  kasvanud  välja  maksimaalsel  hulgal  pseudo-
väärtusi - keelt   ja  kultuuri.  Nagu  oled  ise  varem  öelnud: "nii  nagu  inimene,  nii  ka  riik - samasugust  sõnavara  saab  kasutada  mõlema  puhul". 
Ja   ongi  palju  inimesi,  ja  ongi  riik,  mille  nad  kollektiivselt  moodustavad.  Ning  soovivadki  kõik  viia  oma  isiklikud  "atribuudid"  sinna,  järgmisesse  ellu.  Kahjuks  
pole  see  võimalik.  See  kõik  mõttetult  ülearune  ja  kasutu,  mida   nad  teadlikult  pidevalt  juurde  toodavad -  see  kõik  hävib.  Meie  sinuga  aga  asume  sellel  
riiklikul  bisnes-areenil  väga  tagasihoidlikul,  kui  mitte  olematul  positsioonil.  Seetõttu  püütakse  meid  ka  hävitada  sümboolselt,  kõnetades  läbi  erinevate  muinas-
jutuliste  metafooride.  Aeg  näitab,  mis  on  kõige  selle  ülevõimendatud  vaenulikkuse  taga,  lisaks  sotsiaalsele  ning  "puhtinimlikule"  võimuvõitlusele.  Võib-olla  
50  a.  pärast  leiame  enda  eest  teistsugused  inimesed,  teistsuguste  seadustega.  Siis  kui  kõik  mõttetu  ja  väheväärtuslik  ennast  maksimaalselt  teostada  on  
saanud.  Ideaalses  versioonis  oleks  selleks  uueks  ühiskonnasüsteemiks  Anarhism.  Selliste "esoteeriliste"  teemadega  nagu  meie  oleme  seotud,  mõistavad  ja  
praktiseerivad  praegu  muidugi  vähesed. 
 

"Son  of  God"

T.R:  Limonovi  poja  nimeks  on  Bogdan - su  maalil  on  ( juhuslikult ? )  täpne  pealkiri, miks ?

K.N:  Sellega  ma  ei  arvestanud,  ei  teadnud  lapse  nime.  Jumala  "nimevalikul" ( s.t.  Limonov )  lähtusin  sellest,  et  tegemist  on  radikaali  ja  seega  autoriteediga. 
Tõsiseltvõetavaid  radikaale   ja  intellektuaalseid,  võitlejatüüpi   ning  lõpuniminevaid  suurvaime  aga  tänapäeval  enam  ei  eksisteeri   ja  kui  eksisteeribki  siis  
vaikitakse  nad  maha,  kuulutatakse  vähemuseks,  hulluks ( mida  iganes ),  nii  et  nad  peavad  oma  õiguste  ja  ideede  kaitseks  looma  terveid  parteisid  ning  
liitma  sellega  sadu-tuhandeid  kaasamõtlejaid  oma  maa  elavamast  kultuurikihist.  Ma  pidasin  Limonovi  lapse  sündi  samuti  radikaalseks  sündmuseks,  enda 
lapsest  rääkimata.  Väike  puhkehetk,  mil  teda  ei  arreteerita,  ega  panda  vangi.  See  teema  ( natsionaalbolshevikud )  ei  ole  ennast  ammendanud.  Enne  kukub  
Eesti  riik-valitsus,  ma  ei  tea,  maailma  saabub  kliimakatastroof,  aga  nemad  jäävad.  Neil  on  tugevam  positsioon,  üksmeel   ja  sisuline  potentsiaal  kui  näiteks  
eesti  kunstil.  Mingi  Veispaki  hädaldamine  täiskasvanuea  16 aastani  laskmisest  pole  mingi  vastuargument,  pigem  mingeid  eesti  kramplikke  pereväärtusi  
kõigutav  moment.  Võiks  ka  öelda,  et  Veispak  teenib  taoliste  "vahemärkustega"  kohalikku  keskklassi   ja  väikekodanlaste  huve  ning  hüvesid.  Järjekordne  
tüüpiline  eesti  ajakirjanduse  ja  meedia  hoiatav "poliitiline  korrektsus".  Eesmärk  on  lihtne -  meie  kunstiprojekt   ja  tegevus  siin  maha  tõmmata.  Ainult,  et  seda 
teostama  saadetakse  kõigi  võimalike  hulgast  vaid  üks,  keskealine  onu.  Taolised  kriitikud  võiksid  aru  saada,  et  mida  tugevam  on  nende  ametialane  eba-
kompetentsus,  seda  tugevam  on  minu  nö. "kunstiväline"  vastus.   Lisaks  Veispaki  hurjutustele,  rääkis  ka  praegune  KKK  juht  Johannes  Saar  eelmise  näituse  
kohta: 
( "Mida  suuremas  ulatuses  on  kunstnik  oma  esteetilised  aktsiad  poliitiliste  vastu  vahetanud,  seda  rohkem  nõuab  tema  looming  ka  poliitilist  hinnangut. 
Antud  juhul  saab  see  olla  ainult  eitav.  Mitte  sellepärast,  nagu  huvitaks  poliitika  kunstnikku  vaid  seetõttu,  et  ta  võimendab  kunstis  mustasajalist  vägivalda, 
ulatab  sellele  kandikul  vaba  mikrofoni,  laseb   sel  kõlada  enda  loomingus." )  
Tulebki  välja,  et  nad  ( Veispak-Saar )  teenivad  tegelikult  kaudselt  kaitsestruktuure.  Eesti  kunstifunktsionärid  on  platoonilised  kapoametnikud !  
Ma  ütlen,  natsionaalbolshevismi  teema  päevavalgele  toomisega  oleme  me  ületanud  igasugused  tüüpeestlaslikud  kunstipiirid.  Veispak  aga  nagu  ka  Toomik  
oma  hiljutises  Kumu-intervjuus,  püüab  seda  fenomeni  maha  salata,  väita,  et  tõeline  radikaalsus  ja  kunst  peitub  meie  isiklikus  peas-mõtetes,  ma  ei  tea, 
südames (!?).  See  tekitab  kerget  huumorit,  pärast  kõiki  neid  vahepeal  meiega  reaalselt  toimunud  repressioone.  On  veel  muidugi  alati  võimalus,  et  see,  
poliitilisse  enesemääratlusse  kalduv  kunstikriitika  püüab  konkreetselt  meile  ning  meie  pingutuste  pealt  proffitit  teenida,  et  kunstile  ka  nö.  lihtrahva  seast  
laialdast  kõlapinda  ja  toetust  koguda,  kuid  selline  väljavaade  on  minu  jaoks  juba  nii  haige,  et  need  viimaseaja,  Saare  Baudrillardi  nekroloogi  stiilis  
simulaakrumid  ajavad  mind  kogu  selle  idioomi  taustal  lihtsalt  öökima.

T.R:  Mulle  on  vastumeelt  igasugne  hierarhilisus.  Seda  ma  mainin  muuseas  ka  seoses  kaasaegse  kriitika  iseloomuga,  selleks  et  midagi  mõista  või  näha 
uuesti  vajab  enamus  ette  kirjeldatust..  Paradoks  paradoks.  Mida  autoriteetsem  on  teooria  algallikas  seda  parem.  Kas  pole  siin  tegemist  mitte  tüüpilise 
religioosse  maailmakäsitlusega ?  Aga  aitab  kunstikriitika  teemast.  Tehnokraatliku  maailma  korraldatus    ja  mudelleeritus  loob  eneseküllaseid  kontseptsioone 
tunnetusele  ning  määratud  valikuid  tegevuses.  Perfektne  süsteem  annab  inimestele  märkamatult  elumõtte  ja -loo,  lihtsaimaks  näiteks  võib  tuua  kohe 
turumajanduse  kui  ainuvõimaliku,  mida  kiidavad  edukad  või  millele  ei  oska  alternatiivi  leida  enamus  kodanikke.  Või  kui  oskavad  siis  on  kapitalismist 
liiga  hõivatud.  Kes  elab  kelle  elu,  ja  mitmendas  eshelonis ?  Kas  öelda  enesele  "hüvasti,  kohtumiseni  järgmises  elus" ?  Luua  vastustruktuur,  organisatsioon, 
partei - et  kukutada  olemasolev  rikutud  mentaalsus   ja  süsteem ?  On  see  lubatud ?  Kui  ei  siis  miks.

K.N:  Autoriteet  kunstikriitikas  on  sama  vajalik  kui  auto  maailmas.  Ma  tahaks  näha  romantilisi  kunstikriitikuid,  kes  ei  kardaks  teisi  inimesi,  kes  oleks  
valmis  kohtuma  kõigi  kunstnike,  kuid  ka  oma  rahvaga ( abstrakne  hierarhiseerimata  inimhulk ).  Ma  ei  tea  kuhu  sellised  kriitikud  on  peidetud  või  
vangistatud...  Müüritud  Kuku Klubi  kunagistesse  paekiviseintesse ?  Iga  kaasaegne  noor  kunstikriitik  peab  alluma   ja  tegema  koostööd  olemasolevate  töö-
andjatega  ning  jagama  ühist  kultuurikriitikat.  Sellises  mentaalse  surve  olukorras  kaob  subjektiivne  lähenemine  ja  asendub  grupikriitika  teraapiaga  üksik-
nähtuste, -isikute  suhtes.  Kuulates  mõnd  tänapäeva  kunstikriitikut  tunnen,  et  nad  on  endas  nii  kindlad,  kindlad..  Meie  aga  oleme  täis  vastuolulist  
informatsiooni   ja  lihtsaid,  kuid  eluliselt  tähtsaid  küsimusi.  Kas  rahvas  on  elus   ja  jääb  ta  terveks,  sellele   ükski  kunstiteooria  vastust  ei  anna. 
Eile  kuulasime  Limonovi  9. aprilli  intervjuud  raadiokanalile  "Eho  Maskvõ"  pealkirjaga  "Näotu" ( G. Orwelli  ainetel )  kus  räägitakse  ühest  teisest  hiljutisest  
ajaleheintervjuust  "Gazetale", mispeale  mitmed  parteid   ja  organisatsioonid  Limonovi   ja  ajalehe  vastu  protesti  avaldasid.  Limonov  lahkab  mõlemas  intervjuus  
poliitilisi  jõuvõtteid   ja  võimuretoorikat  väga  selgelt.  Taolised  ilmingud  on  "üldinimlikud",  universaalsed   ja  leiavad  aset  iga  suurema  organisatsiooni  ühis-
teadvuses,  kes  peab  kaitsma  oma  varasid.  Limonovlaste  kapital  on  aga  vaesem  pool  kriitiliselt  mõtlevatest  noortest.  Tegelikult  on  vahepeal  möödunud  
üle  10 a.  nii,  et  nendest  noortest  on  saanud  täies  elujõus  tegutsemisvõimelised  aktivistid,  kelle  üle  niisamalihtsalt  enam  ei  naerda.

T.R:  Limonovlaste  teema  oli  keelatud,  ja  inertsist  on  seda  edasi  ning  on  andnud  aluse  mitmeteks  riiklikeks  sirgjoonelisteks   ja  salajasteks  tegevusteks, 
sh.  meie  suhtes.  Nii  on  näiteks  seoses  sellega  Ainazi  piiripunkti  it.  kabinetti  installeeritud  elusuurune  foto-pappskulptuur  sinust   ja  minust. 

K.N:  See  kõik  on  köömes  võrreldes  sellega,  mis  limonovlaste  teemale  eelnes  kui  mõelda  eelmistele  eluperioodidele,  nii  et  ma  ei  näe,  et  midagi  
hullemat  peale  surma  saaks  juhtuda.  Taolised  eredad  ning  äärmuslikud  poliitilist  laadi  arengud  näitavad,  et  meie  valitud  suund  on  olnud  õige.  Niigi  
haprad  eksistentsi  piirid  püüavad  meid  lihtsalt  paigale  sundida   ja  eemale  tõrjuda,  et  me  oma  kättevõidetud  vabadust  ei  suudaks  realiseerida.  Näiteks  
me  ei  saa  suhelda  enda  tuttavatega,  kes  elavad  naaberriikides.  See  on  juba  inimõiguste  vastane  olukord.  Aeg  oleks  selle  küsimusega  universumi  
inimõiguste  kohtusse  pöörduda.
 

"Pandido  Itigilova"

T.R:  Miks  on  oluline  kujutada  mediteerivat  budisti ? 

K.N:  Eriti  oluline  on  kujutada  "surnud"  mediteerivat  budisti. :) . Töö  räägib  viimati  2002  a.  Burjaatia  "surnukambrist"  väljavõetud  kuulsast  tsaariaegsest  
arstist   ja  mungast,  vaimsest  juhist,  kes  suri  80 a.  tagasi,  kuid  kelle  keha  ei  lagune   ja  keda  21 saj.  seisuga  vene  teadlaste  poolt  uuritakse.  Milleks  
veel -  näiteks  selleks,  et  Linnart  Mäll  elu  üle  järele  mõtleks.  Selle  töö  tähendus  on  midagi  väga  äärmuslikku,  see  esitab  mõnes  mõttes  lootusetut  
seisundit,  kus  inimene  koondab  kogu  oma  eluajal  omandatud  teadmised  eksistentsi  müsteeriumide  nagu  surm  kohta  ja  viib  nad  praktikas  ellu.  Itigilovast 
jäi  järele  justkui  iseeneslikult  mumifitseerunud  keha,  kes  nö.  eirab  füüsilise  maailma  seaduspärasusi.  Aga  kuivõrd  taotluslik  oli  see  tema  vabatahtlik  samm,  
minna  elu  lõpul  sellesse  seisundisse -  kuivõrd  ta  praegust  hetke  omas  kehas  ette  nägi,  seda  ei  tea.  Mis  kõige  olulisem,  millised  on  tema  edasised 
plaanid - otsustab  ta  lõplikult  naasta,  või  isegi  nooreneda ?  See  on  nüüd  tegelikult  jõuetu   ja  kõikjal  meie  ümber  fooniltkumav  sarkasm,  kuid  teoretiseerida  
neil  teemadel  ju  võib. 
( artikkel  Itigilovast  vene  keeles: http://www.newsru.com/religy/05dec2005/itigilov.html )

T.R:  Sinu  tööde  puhul  ei  saa  kordagi  mööda  minna  paradoksi  mõistest.  Miks  on  selline  omadus  sulle  nii  omane  või  vajalik.  Kui  teadlikult  sa  opereerid 
nende  paradoksaalsustega,  kuhu  täpselt  võib  selline  mõtlemise  stiil (?)  välja  viia ? 
Rääkides  Itigilovast  tuleb  rääkida  jälle  amastusest  elu  vastu.  Vastuminekust  täielikule  fundamentalismile - usule  surma  möödapääsmatusse.  Vastuminekust 
religioossele  mõtlemisele.  Enesesisendustele.  Mulle  on  määratult  suure  tähtsusega  selline  asi  nagu  reaalne  vabadus,  siit  edasi - mitte  surra  tähendab 
tõestada  et  vabadus  on  absoluutselt  võimalik  ka  füüsilises  maailmas..  Mitte  alluda.  Elada  nii  et  soovida  elada  lõputult. 

K.N:  Paljude  komplitseeritud  nähtuste  suhtes  ei  saa  ühest  seletust  anda.  Eriti  meiesugused,  kes  pooleldi  reaalses,  pooleldi  mittereaalses  maailmas  
"tegutsevad" ( vähemalt  kasvõi  oma  mõtlemises ).  Ei  piisa  ainult  uskumisest,  näiteks  muutuvatesse  ning  vahetuvatesse  elukontseptidesse.  Peab  olema  
võimeline  kaitsma  olemasolevaid  seisukohti,  taluma  laastavat  kriitikat   ja  vaidlema.  Mõnedel  elualadel ( filosoofias ?)  on  selline  pidev  sõjaolukord  iseenesest-
mõistetav,  kuid  mitte  kõikjal.  Skeptiline  hoiak  peab  olema  kõrgendatud,  kuid  see  ei  tohiks  takistada  oma  teadmiste  põhjalikku  praktiseerimist.  Iga  inimese  
hinge  ja  füüsiliste  kannatuste  piirid  on  erinevad  ( seisundis  kus  tehakse  kokkuvõtteid  ning  põhjalikke  järeldusi ).  Sinisilmne  elutarkuste   ja  elutõdede  loopimine  
ei  vii  kaugele,  samas  paljusid  kannab  väga  edukalt - jälle  paradoks.  Kui  meiesuguseid  poleks,  siis  sõuaksid  kõik  "kindlalt"  maailma  lõppu. 

T.R:  Jah, paljud  teemad  kehtivad  meie  jaoks  pöördvõrdelistena  kui  vaadelda  kehtestatud  arusaamu.  Meile  on  kunst  reaalne,  teoreetilised  tähendused  on 
olulised,  liikuvad  ning  loogiliselt  vaieldavad.  Vaidlused  ja  mentaalne  kaitseseis  on  oluline,  sama  kui  indiviid.  Jne.  Loodame  et  jääme  ellu. :P
 
 
 



 
 
 
 

 
 
 
 

 


 

           2007
            "LAST-STUDIO"