Kultuurifrondi  Raport,  2009
Vabariigi  kultuurisootsiumi  haardes.
 

Varasemalt  Eesti  Kultuuri  Frondi  nime  all  alustanud   kahe  kunstniku  projekti  Kultuurifrondi  manifest  räägib  põhiliselt 
isiklikust  loomevabadusest,  oma  tegevusterritooriumi  kaitsmisest  ajal,  kus  levivad  hästituntud  kaasaegse  kunsti  pillav 
võttestik,  mõttemanipulatsioonid  ja  sissesõit  ükskõik  mis  subjektidesse  ning  objektidesse.   See  on  näitlik  manifest 
kõigi  olemasolevate  seas,  mis  kuulutab  kahele  kunstnikule  õigusega  kuuluvast  eluruumist  kohalikus  kultuuris  ja 
kunstisootsiumis.  Läbi  web-keskusena  esitatud  Kultuurifrondi  esitame  oma  kunstipositsiooni  olemasolevale  kohalikule  kultuuriavalikkusele  kui  skeptilised   kõrvaltvaatlejad  kes  on  piisavalt  sõltumatud,  et  omada  erinevaid  seisukohti 
levivatele  hoiakutele.  Taoline  kontseptsioon  on  meil  eksisteerinud  rohkem  kui  10  a.   Selle  aja  jooksul  oleme 
kujundanud  ise  enda  loomingulist  tähendust  kirjutades  tekste  ( lühiesseed,  intervjuud,  retsensioonid,  novellid,  luuletused ) 
ja  näitusekontseptsioone,  mis  peaksid   andma  selgust  meie  vaadetest  paljudele  isiklikele  ja  üldisematele  probleem-
küsimustele  mis  ka  laiemas  ühiskonnas  käsitlemist  leiavad. 
Kõigepealt  peab  kirjeldama  meie  kui  autorite  tausta.  Oleme  mõlemad  eesti  kodanikud,  õppinud  Eesti  Kunstiakadeemia 
maalierialal  aastatel  1995-1999.  Mina,  Karl  Nagel  olen  kolmanda  põlvkonna  kunstnik,   Tiiu  Rebane  on  kasvanud 
kaherahvuselises  peres (ema  venelane),  tema  õde  koos  abikaasaga  õppisid   Kunstiakadeemias  ajavahemikus  1984 -1991 
( resideeruvad  ja  töötavad  praegu  juba  ligi  20 a.  Saksamaal ). 
Minu  kooselu  Tiiu  Rebasega  alates  kunstiõpingutest  ei  ole  olnud   alati  aktsepteeritud   ja  on  leidnud  halvustavat  suhtumist 
ka  paljude  teiste  kunstnike  ning  varasemate  sõprade  poolt.  Võib  öelda,  et  meievaheline  suhe  on  tekitanud  ülemäärast 
tähelepanu  ning  meie  väide  on,  et  seda  fakti  on  ärakasutatud  ka  laiemas  kultuuriavalikkuses.  Tunneme  lausa  isiklikult, 
masinliku  järjepidevusega  pealesunnitavat  märgistamist  ning  ohutunnet  vaenulikult  meelestatud  kogukonna  ees.  Sellises 
vaimses  surveõhkkonnas  oleme  oma  kunsti  aastast  aastasse  tugevdanud,  viies  selle  oma  üldistava  kokkuvõtliku  poliitilise  tähendusväljani. 
Meie  peateemadeks  on  olnud  sõltumatu  ja  individualistlik  kunstipositsioon  ning  erinevad  piirisituatsioonid.  Oleme  teostanud 
töid  eksistentsiaalsest  vaatepunktist  elule,  paljud  tööd  räägivad  vägivallast   ja  erinevatest  isikuvastastest  repressioonidest. 
Kusjuures  vaatluse  all  ei  ole  meil  olnud  mitte  ainult  riigi  ja  võimuesindajad  vaid  ka  kultuurisfäär  ja  tema  kollektiivne
toimimisloogika  ise.  Võib  isegi  öelda,  et  peamiseks  ja  esmaseks  takistajaks  just  viimane  valdkond  meile  ongi.
Alates  1997  a.  oleme  tegelenud  esoteeriavaldkonda  liigitatud  Luule  Viilma  õpetuste  järgimisega.  Teatavasti  hukkus  nn. 
salateaduste  arst  2002  aastal  autoõnnetuses  teel  Riiast  kodumaale.  Samuti  jagame  1998 a.  surnud  Carlos  Castaneda 
raamatutes  esitatud   elufilosoofiat.  Juba  need  kaks  nime  ja  autorit   loovad  meie  eksistentsile  ja  tegevusele  teatud 
tähendusnivoo  mida  kunstiavalikkuses  figureerivad  tegelased  agaralt  "rehabiliteerima"  asuvad.   Seda  ainult  juhul  kui  neid 
on  tabanud   analoogsed  identiteedi-  ja  eksistentsiprobleemid.
2005  a.  olime  lähedamalt  seotud   vene  nooräärmuslastest  natsionaalbolshevikega.  Tundsime  nende  poliitilise  tegevusega 
enda  isikliku  olukorra  sarnasust  ja  avastasime  väga  huvitava  seltskonna  inimestega  kes  aktiivselt  ja  teravalt  enda  õigusi 
ning  mõttevabadust  kaitsevad.  Sellele  järgnes  kõrgendatud  huvi  korrakaitse  poolt.  Mind  arreteeriti  Läti  piirilt  ilma  mõjuva 
põhjuseta,  kui  Läti  piirivalve  tuvastas,  et  olen  lühiajaliselt  musta  nimekirja  kantud  seoses  Usa  presidendi  Bushi  Riia  visiidiga. 
Pärast  taotluse  esitamist  sooviga  pidada  meeleavaldus  eesti  natsionaalbolshevikest  kaaslastega  Tallinnas  Läti  Saatkonna  ees,  naabermaa  presidendipoliitika  ja  natsionaalbolshevike  tagakiusamise  vastu,  kutsuti  mind  kahel  korral  välja  Kaitsepolitsei  ülekuulamistele.  Sel  perioodil  kohtusime  ka  Dmitri  Linteriga  kui  külastasin  ühe  Läti  natsionaalbolshevikuga  Riias  toimunud  nõupidamist  mis  käis  vene  vähemuste  õiguste  teemal  ja  kus  viibis  ka  Europarlamendi  liige  Tatjana  Zdanoka.  2005  a. 
veebruaris  aga  korraldasin  Tallinna  galeriis  ja  septembris  Läti  II  Maailmasõja  Monumendi  esisel  väljal   Läti  natsionaal-
bolshevikke  portreteeriva  näituse. 

Aastal  2006  sündis  meie  perre  tütar.   Ta  on  hetkel  üle  kolme  aastane,  täis  elurõõmu  ja  tegevustahet.  Täiesti  tõenäoline, 
et  kunagi  saab  ka  temast  kunstnik.  Et  kinkida  talle  normaalne  ja  inimväärne  keskkond,  tulekski  meie  kui  vanemate  poolt 
teha  teatud   selgitustööd  kes  me  oleme,  mida  kunstnikena  esindame  ja  mis  on  meie  soovid. 

2007  a.  veebruaris  toimus  meil  näitus  pealkirjaga  "Execution"  Vaal  Galeriis.   Kirjutasime  sellega  seoses  tööde  põhjal   ka 
pikemad  tekstid   ning  andsime  intervjuu  mis  ilmus  lühendatult  ajalehes.  Sellele  järgnenud  aprillisündmused  Tallinna  linnas 
on  kõigile  teada.  Mäss  valitsuse  vastu  lõppes  ühe  ohvri  ja  sadade  kannatanutega.  Mul  on  hea  meel,  et  vastupanu 
organiseerimise  süüdistuse  all  olnud  Dmitri  Linter  koos  oma  kaaslastega  seni  vabaduses  püsivad.   Fakt  on  aga  see,  et 
elame  nüüd  nähtavas  politseiriigis.  Piisab  ainult  sellest  kui  ühiskonnakriitika  saavutab  selgema  positsiooni   ja  riik  reageerib
vastavalt   oma  ettekirjutatud   tegevusprogrammile.  Tegelikult  aga  peaks  olema  normiks  oskus  ja  võimekus  ühiskonnas
tekkivaid  probleeme  rahumeelselt  vältida  olenemata  sellest  kes  on  opositsioonis.  Meil  on  tegemist  ühiskonna  kastistumisega,
kus  kehtib  ebavõrdsus,  raha  pole  piisavalt  kõigile  ja  kindlustatumad  kaitsevad  oma  võimalusi  raevukalt.  Globaalsem  ja
paiksem  majanduskriis  on  selle  süsteemi  fundamentaalsete  puuduste  laiemaks  väljenduseks.  Kultuuriline  teadvus,  enesehinnang
ja  kodanikupositsioon  on  kõikjal  tugevnemas  ning  kriitika  tänu  avatumatele  meediavõimalustele  rohkem  esil.   Kunstis
konkreetsemalt  kehtib  reegel,  et  kui  sa  enda  eest  ei  kõnele  siis  pole  sind  olemas.  Keegi  ei  hakka  sinu  õiguste  kaitsmisele
oma  närve  niisama  kulutama.

Selle  aasta  mais  arhiveerisime  fotode  näol   Tiiu  Rebase  õe  Jana  ja  tema  abikaasa  Oleg  Wiebe  kunsti,  mis  neist  maha
Eestisse  jäi.   See  on  1978-1991  teostatud  maalide  kollektsioon,  mõned  neist  suureformaadilised  ( üle  kahe  meetri ),  igati
muuseumitesse  sobilikud  tööd.   Oleme  püüdnud  neid  töid  kohalikus  kunstiringkonnas  juba  tutvustada.   Esmaseks  tulemuseks
on  olnud  ühe  maali  müük  ja  kolme  teise  vargus  läbi  kurikuulsa  kunstipetturi  Matti  Kodusaare.  Kahjuks  selgus  tema  isiku
päritolu  meile  liiga  hilja.  Juuni  alguses  andsime  Tiiu  Rebasega  varguse  kohta  politseisse  avalduse.  Elame  siiski  politsei-  ja
õigusriigis,  mille  kõiki  enesekaitse  võimalusi  tuleb  kasutada.  Antud  juhtumit  võib  tõlgendada  kui  halvaloomulist  kuid  hästi  illustreerivat  sündmust  kaasaja  identiteediröövide  ajastul. 
 

Meie  Soovid.

Taotlesime  2005 a.  Kunstnike  Liidu  liikmelisust,  kuid  Tiiu  Rebast  ei  võetud   seletamata  põhjustel  vastu.   Kuuldavasti   toimus  loomeliidu  nõupidamisel  tõsisem  vestlus  ka  meie  poliitilise  seotuse  üle  vene  äärmuslastega.  Protestiks  esitasin  juba  järgmisel 
päeval  Kunstnike  Liidust  tagasiastumisavalduse.  Nüüdseks  eesmärgiks  on  teha  teine  katse  ja  astuda  Maalikunstnike  Liitu,  et  kindlustada  oma  tulevik  ja  lunastada  teiste  patud.

Lõpetuseks  sooviks  enda  ja  elukaaslase  poolt  tõstatada   isiklikud  probleemküsimused.  Esiteks  puudub  meil  igakuine  sissetulek 
ja  töö.   Oleme  kunstnikena  vabakutselised  vastu  oma  tahtmist.  See  kurb  tõsilugu  on  samuti  kestnud  üle  10  aasta.  Erinevate  juhutööde  või  harvade  muuseumiostudega  seda  ei  lahenda.  Teiseks  puudub  meil  suhetevõrk  kultuuritsoonis,  vaid  mõni  üksik 
kriitik  ning  kuraator  on  meie  eksitentsist  teadlik,  ei  häbene  seda  ning  aitab  reaalselt.  Senine  kogemus  näitab,  et  vajaksime  suhtlemist  isiklikku  ametialast  professiooni  omavate  inimestega  vanusegrupis  40-50,  olenemata  nende  erialast.  See  on  ringkond 
kus  puuduvad  noortele  omased  kapriisid  ja  segavad  emotsioonid.  Nii  et  kutsume  üles  eri  ametkondade  toetusavaldusi,  tehke 
oma  koostööpakkumine  ja  võib-olla  lahenevad  ka  muud  ühiskonnas  levivad  probleemid. 
Mõistame  täiesti  selgelt,  et  originaalne  olek  Eesti   kunsti-  või  kultuuriruumis  nõuab  ekstra  paindlikust  ja  vastupidavust.  Loodame, 
et  meie  tegevusele  ja  eksistentsile  jätkub  järgijaid  kes  ei  muutu  ülemäära  sõltuvaks  ning  loovad  ise  endale  tegevusruumi  kus  räägivad  oma  mõtte- või  kehavabadusest.  Sealjuures  ilma  igasuguste  nn.  kaasaegse  kunsti  valmisteooriate  kopeerimiskatseteta, 
sest   ilmselge  plagiaatluse  vastu  oleme  seisnud  puht  loomupäraselt  algusest  peale.  Kultuuriprobleeme  mis  põhinevad  ühe 
inimsuhte  kriitikale  ootab  ees  läbikukkumine.  Kogu  riiki  läbivat  poliitilist  liini  võivad  selle  suhte  kaitseks  luua  vaid  need 
inimesed  keda  see  isiklikult  puudutab.  Oma  tuba - oma  luba,  sissetungijate  koht  aga  olgu  politseis.
 
 

                                                                                                                             Kultuurifront. 
                                                                                                                             Karl  Nagel,  Tiiu  Rebane 

                                                                                                                             10.06.2009
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 


 

          2009
           "KULTUURI-FRONT"