"Multifunktsionaalne  Sotsiaalne  Kriis".    /  8.04.-25.05.2008
(off-line  vestlus  Karl  Nageli   ja  Tiiu  Rebase  vahel)
 

Pärast  viimase  kuu  vastakaid   uudiseid  avaldus  teadvuses  mingi  kohaliku  kultuuri  kui  paratamatuse  pöördumatu   enesekindel   iseloom,  mis  sõnastus  järgneva,  kolmanda  meievahelise  dialoogi  pealkirjaks,  märkides  niiviisi  selgemalt  kujunenud  olukorda  või  teatud  lõppenud  ajaperioodi  enesekriitikavabas  ning  kõigile  tuttavas  äriühiskonnas.  Kultuurifront  loobub  võõraste  tuimast,  kõikiläbivast  konformistlikust  kultuurigeneesist  ja   forsseerib  suure  osa  oma  tegevusressurssidest  olemasolevate  positsioonide  kindlustamisele.
 

Sissejuhatus.

K.N:  19-ndal  veebruaril   lahkus  elavate  kirjast  Egor  Letov,  esimene  ja  viimane  vene  punk-roki  legend. 
Olime  just  eelmine  päev  vaadanud  üht  tema  varasemat,  1994  a. kontsertesinemist  Luganskis,  süvenenult  umbes  pool  tundi,  veendudes  järjekordselt  kuivõrd  hea  lavaesinemisega  ( shamanistlik  liikumine + vastav  tekst )  bändi  ja  autoriga  on  tegemist.  Äsja  lugesime  viimaseid  vestlusi  ja  intervjuusid  vene  ajakirjades ( alt-downl ). 
Kõik  mõjub  kokku  rahu,  selguse  ja  hüvastijätuna.  Jääb  tunne, et  Letov  ütleb  ära  kõik  mida  tal  veel  varemöeldule  lisada  on.  Ta  ju  tegelikult  hoiatas  pärast  viimast, 2007 a.  albumit  "Milleks  Nähakse  Und",  ajakirjas  "Rovesnik" (lk. 1, 2), et  on  juba  40, võib  vabalt  ka  surra.
Teine  kord,  umbes  märtsi  lõpus  läksime  Keila-Joale.  Jalutasime  läbi  ka  Türisalu  baasi  territooriumilt  ning
arutasime  kas  ühes  kõrvalhoones  olevad  Keskküla  töövahendid ( maalitarbed ) on  endiselt  seal.  Tundus  täiesti  reaalsena.  Teel  bussipeatusesse  avastasime,  et  lähedalasuva  Internaatkooli  ( Tiiu  on  teinud  sinna  ühe  vitraazakna )  spordiväljakul  on  suur  lumelinn.  Otsustasime  lähemalt  vaadata  ja  nägime  erinevaid  sulavaid  objekte,  päris  suurte  värvitud  inimfiguuridega.  Päike  paistis,  lumelinn  sulas  vaikselt   ja  kaasasolev  laps  oli  kahjuks  juba  magama  jäänud.  Muidu  oleks  ta  saanud  sõita  lumeautoga  või  istuda  paleelaadses  lumetugitoolis  ning  -diivanil. 
Üldse  antud  baas  on  end  ilmutanud  meile  kogu  oma  lahkuses ( varasemalt  olevat  samas  asukohas  olnud
iidne  matmispaik ),  väljaarvatud  mõned  segavad  ning  vähetähtsad  inimfaktorid  või  kummitused.  'Temast' 
annaks  kirjutada  terve  raamatu.  Isegi  Letovi  loominguga  tutvusime  siin  esmakordselt,  sina  laulude  "Lobotoomia"  ja  "Ofeliaga",  plaadiga  "100  aastat  üksildust" (1993)   ja  mina  albumiga  "Olemise  talumatu  kergus" (1996).  Huvitaval  kombel  kattuvad  mõlema  plaadi  pealkirjad  tuntud  romaanidega.  Letov  ise  ütles,  et  ta  ei  näe  taolises  tsiteerimises  mingit  probleemi.

Täna  näidati  uudistest,  et  selgus  Kunstiakadeemia  uue  hoone  võiduprojekt.  Mingid  välismaalased - rääkis  2011  aastaks  valmivast  tornist  igaljuhul  keegi  inglise  keelt  valdav  'student'.  Maja  asub  vana  asemel,  on  poole  väiksem ( kõrghoone ) ja  jätab  kaubamajapoolsele  küljele  suure  väljakulaadse  pinna.  Õige  aeg  enne  ehitustöid  koolist  lahkuda,  see  on  niikuinii  olnud  nöörina  kaelas  ja  jalus.  Kunstiolukord  on  muutunud, lääne  ühiskond  toodab
massiliselt  heaoluühiskonna  ja  popkultuuri  poolt  reaalsusest  lootusetult  irdunud  ohvreid.  Tunnen  end  totaalselt 
võõrana  sellistele  arengutele.  Maailm  liigub  ilma  meieta  edasi  ( tegelikult  on  liikunud  nende  inimeste  maailm  meist  sõltumata  kõik  need  aastad )  ja  suubub  kuhugi  lõpututesse  spekulatsioonidesse, ilma  igasuguse  vajaduseta
sisulisi  asju  lõpuni  mõelda.  Käegakatsutavad  asjad, majad  ja  muud  loodavad  objektid  on  küll  reaalsed,  kuid  inimesed  on  kaotanud  igaveseks  oma  võimaliku  reaalse  palge. 
Sa  ütled,  et  ei  taha  enam  langeda  diplomaatilisse  kõnesse,  kuna  meie  ülesanne  ei  ole  ettevaatlikult  ja  moraalselt  toetada  inimsööjalikult  viisakat  reaalsust. 

8.04.2008

T.R:  Tean et Keskküla maalireprod ajakirjades olid kaheksakümnendatel põhjuseks miks ERKIsse tuldi üle kogu  NSVLi õppima . Õpetaja lahkumises on sümboolne impulss tema õpilastele . Konkreetselt  ootaks neilt tõestust et  maal on elu
Nõustun et oleme ühiskonna arengutele võõrad. Täna tuli muuseas jutuks et miks avalikud  keskkonnad jätavad  teatraalse ettemääratud ,  staatilise mulje. Mulje  kattub tegelikkusega ?  Taoline oomen genereerub kohalikust igatsusest lõimuda eeskujuliku läänesfääriga , sisuliselt tähendab  valmis mudelite mehaanilist ülevõtmist - rituaalset religioosset käitumist.  Jälgime eemalt ühiskondlikku totaal-inertset protsessi , mida muuta  arvatavasti  ei saa kuna üldsuses puudub reaalselt ja praktiliselt teine visioon. (Dihhotoomilises mõttes muidugi ei puudu , kuid see on järjekordne kollektiivne põdur lahendus. Vastandused ja jaotused nagu lääs-ida , hea - halb , vähe - palju moodustavad sellises vaimses süsteemis reaalse  ümberlükkamatu valikuvõimaluse.) 
 Suhtlemine (levinult ning spontaalselt) kujutab küsimust võimust , juhitüüpi inimene teeb ka seadusliku kokkuvõtte .  Võimu teoreetiline garant on  peaaegu sõnastamatu oletus loodusest , allutav tarkus muinasjutulisest ühisest seadmusest.  Üsna üldine ideoloogiline materialism (ei ole märganud selle vaidlustamist) ja võimuküsimus , mis läbistab piiravalt inimeste ja ühiskonna füüsilis-vaimset eksistentsi , meenutab kokkuvõtlikult klassikalist sadismi . Palju toetub üheselt hariduse ja info aastatepikkusele ühekülgsusele , kordustele ja normeerimisele. 
Kultuur  on tootetutvustus , kaubareklaam. Kaup on vaieldamatu. Keegi ei vaidle  tootega kahjuks , vaidlus ja  intrigeerimine toimub võimaliku tarbijaga kelle eneseteadvus läheb kindlalt  sundimatu kahtluse alla. Toimub  sugereerimine ja kinnitamine , millesse ma enam ei süvene ja kursis olla ei viitsi. Kaup number 1 on rahvus , ja riik. Kaup number kaks on alateadvus ja psühholoogiad. Jne. Meediakõnedes  ollakse dialoogis ideaali võimalike vastastega kes oletatavalt  on inimesena ka halvad . Huvitav , kes nad on nimeliselt ?

11.04.2008

K.N:  Nad  on  mustas  nimekirjas.  Ja  kaup  number  kolm  on  see  rahvusvaheline  nimekiri.  Lugege  nt. hiljuti  vene  võimude  poolt  Lätile  üle  antud  Vladimir Abeli ( Lindermani ) aruannet  Riia  keskvanglast - "Operatsioon "Võõraste
Kätega"".   Muide, hiljutine  uudis  on  ka, et  üks  meie  tuttav  natsionaalbolshevik  arreteeriti  otse  Läti  televisoonihoonest,  pärast  saates  nimetusega "Ilma  tsensuurita"  toimunud  esinemist.
Kaup  number  neli, mida  ostab  riik,  on  aga  esinduslike  represeerijate  armee,  kes  on  teinud  läbi  kultuuriajaloo  edusammud - õppinud  represseerima  vabalt  ja  õnnelikult,  täiesti  seaduslike  meetmete  abil -  päris  isiklike  silmade  ja  kõrvade  kaudu,  pealetükkiv  kompimismeel  kaasaarvatud.  Inimesed  juba  tunnevad  oma  füüsist  ja  keha  võimalusi  ning  oskavad  asetada  enda  võimuambitsioone  teiste  kaaskodanike  suhtes.  Sellepärast  siis  kõikeõgiv  vägivald   ja  kõrgendatud  tähelepanu  igale  kehtestatud  seadustele  allumatule  isikule.  'Bei  belõh  krasnõm  klinom !' 
( 'peksa  kapitaliste  punase  kiiluga !' )  on  ainuke  slogan,  mis  sellisel  juhul   aitab.  Annab  võimaluse  end  kaitsta  kaasaegsete  edusammude  eest. 
A'  kui  sa  oled  kultuuriinimene  ja  saavutad  enamuse  tunnustuse,  siis  ongi  sinu  kohuseks (rahvamandaadiks) võtta  dogmaatiline  hoiak  ja  positsioon  ning  muutuda  pedagoogiliseks,  nö.  kaitsta  konservatiivsemaid  ühiskonnagruppe,
sest  kui  väikekodanlased  langevad,  langeb  ka  riik  ja  kui  langeb  riik,  mis  saab  siis  kultuuriinimestest ?  Nii,  et 
sellise  lihtsa  mõttekäiguga  taolised  süsteemid  püsivad  ja  üsna  vitaalselt.  Nt.  kohalik  kultuuriscene  ei  pea
muretsema, ta  ei  ole  eesliinil  ( esliinil  on  politsei, korrakaitse, sõjaväelased ). Kultuuriinimene, sotsiaalteadlane  või  ajaloolane  saab  küll  ähvardada, hoiatada, manitseda,  astuda  level  kõrgemale  ja  hakata  poliitikuks  või  äriinimeseks,  kuid  reaalne  oht  liigub  kordnike  ridades. Nemad  määravad  vastava  mentaalsuse,  nö. loovad  olemasoleva  kultuuri  moraalsed  alustalad  ja  põhimõtted.  Ütleks  nii, et  see  pole  nende  omalooming,  vaid  neid  on  selleks  rahva  poolt  volitatud  ja  valitud,  nagu  poliitikuid  parlamenti.  Mõelge -  parlamendisaali  täis  politseinikke.  Lihtne  arusaadav  töö  ja  hea  palk - nagu  tekst  reklaamplakatilt  mõnes  ühistranspordis. Kumminui  ühes  käes  ja  paremal  politseivormis  modell.  Karmi  käega  modell  ja  vaatajale  sihitud  püstol.  Eesti  reklaami  tase - surm  läbi  modelli  püstoli,  keda  toetab  moraalselt  eestiline  ka-komando  ja  labiilselt  genitaale  paljastavad  kultuuriinimesed.  Raha  liigub,  kroonid  on  ekstaasis  äriinimeste  peades.
Parem  hea  politseinik  kui  halb  politseinik.  Parem  hea  poliitik  kui  halb  poliitik.  Parem  hea  kultuur  kui  halb  kultuur.  Sul  on  õigus  kui  ütled, et  taolised  dihhotoomiad  kehtivad  ja  on  kogu  kultuurilise  väitluse  aluseks.
Võib  öelda,  et  seda  väitlust  kujundab  materjalistlikku  laadi  pinge,  kuid  tähtis  on  taolisele  füüsisele 
orienteeritud  mentaalsust  tekitav  vaimne  ning  psühholoogiline  pühendumine,  mitmetasandiline  enesealalhoiuinstinkt.
Sotsiaalne  kriis  on  kasulik  kõigile, sellest  ka  tema  multifunktsionaalsus.  Õpetab  olema  kokkuhoidlik  ja  tegema  õigeid  majanduslikke  valikuid.  Teravamad  sotsiaalkriitilised  persoonid  tuleb  leida  ja  tuvastada,  muidu  tuleks  neid  välja  mõelda  ja  teadlikult  tekitada.  Inimajul   tuleb  anda  aega  areneda.  Kes  keeldub  'arenemast'  e.  kohanemast, valib  raskema  sõltumatuma  tee.  Praktiliselt  võimatu ( ettekujutamatu ) tee,  ütled  sa.

Täna  ilmus  kinnitus  paberväljaandes  'Sirp', et  mult  osteti  töö,  ametlikult  kolmas  10 a.  skaalas.  Kuu  aega 
on  planeeritud,  mida  selle  rahaga  teha.  Ma  ei  ole  kindel  kas  ostja  teab  millise  maali  nad  omandavad,
tööl  kujutatud   isiku  puhul  on  tegemist  siiski  poliitilise  persooniga  -  küllap  valiti  maali  temaatika  ajaloo 
dokumentatsioonihuvidest  lähtudes. 
Tänane  päev  möödus  illusoorselt, turul  õnnestus  ühel  mulatil  meile  binokkel  maha  äritseda  ja  TIPI  sillal
möödus  meist  Anvar  Samost,  vaatasime  üksteisega  keset  silda  tõtt,  kuigi  ma  taipasin  alles  teiselpool
kallast,  kui  sa  mu  kahtlusi  kinnitasid.  Põhimõtteliselt  olin  ma  teadlik,  et  tegemist  on  ajakirjanikuga
silla  alguses   ja  lõpus, vahepeal  lülitasin  teadvuse  välja.  Mõtlesin  sellest,  et  võib-olla  Samost  käis  kirjutas
hiljuti  sillale  teksti  "Ansip  on  tshmo" (2007 a. lõpu  ajakirjandusuudistes).  Rääkis  niiviisi  olukorrast  riigis. 

12.04.2008

T.R:  Süsteemid püsivad  ka oma ohvrite konservatiivsusel .  Paljud   ei tea et nad on töölised ning arvatavasti  ei tähista maipühi , kuid kõik vaesed võiksid küll vabaduse platsil koguneda.  Vaesus on vaieldamatu argument , kuid vähesed neist võtavad  avalikkuses sama süstemaatiliselt sõna kui rikkad. Põhjused ja tagajärjed on  elitistlikus tõlgenduses saatuslikuse ja jumalale meelepärasuse mõõtmes , kehtib väljend "ise oled süüdi". Saab selgeks et süüdi on üksikisik , ja mitte ainult iseenese ees - ka kapitalism kannatab , eriti kui musti lambaid on palju . Tuleb muuta vaikne veendumus et ühiskondlik süsteem on valdavalt hüve ja ebaõnnestumine igaühe isiklik probleem. 
Mõned aastad tagasi kirjeldas keegi tipppankur Mati Talviku telesaates : kaasaegse tegusa inimese puhul on vältimatu fakt tema äri- ja tavaeetika  erinevus ning lahutatus. Inimene on tööl üks ja tavaeluks lülitab end  teiseks. Taoline majanduseliidi toodetav mudel on universaalne ja mänguline , ning mõjutab jõupositsioonis olles fundamentaalsel tasandil nii ühiskonda  kui üksikindiviide. Kehtestab põhjapanevat topeldust fundamentaalsele ja privaatsele indiviidis välise, konstrueeritud keskkonna , poolt. 
Mentaalsele lõhestatusele  vastukaaluks või ka kamuflaaziks on ideaal rahvusriigist ja puhtast loodusest looduses , oma  oreooliga ja tunnetele rõhuvate monumentaalsustega . Ilma taolise kontseptuaalse stabiilse ühisosata langeksid inimesed riiklikult mittekasulikku kaoselaadsesse enesepäästmisesse . 
Avalikele tänavatele võiks mais tulla  kõik , kel on olulisi vastuargumente või tunnevad protesti oma  olukorrale kuid näevad raskusi isikliku ideaali  teostamiseks, et mitte sublimeeruda vaikselt . Ebaloomulikku tuimust voogab seni avalikult, inimesed on pealiskaudsed ja arutud , see võiks muutuda. 
Eestlastel ühtegi selget ideed või ideaali  ei ole , kuid neurootiline killustatud tunnetus  on ja aeg libiseb .
Niisiis võiks rahvas end esmalt lihtsalt näidata .. plakatitega : 
keskealised  vananemise vastu 
Vallandatud töötud 
Depressiivsed daamid esteetilistel põhjustel
Skulptuuri vastalised 
Väikerahvad
Usklikud 
Õpetajad ja kultuuritöötajad  elukaaslastega 
Elamata tundeeluga korralikud inimesed 
Karistatud ja trahvitud 
Politsei poolt pekstud 
Väljavisatud 
Vanadekodudest ja internaatidest 
Lastekodulapsed ja -vanad 
Rahulolematud mehed ja naised 
Joojad ja suitsetajad 
Kodutud 
Parmud
Kinnipeetavad 
jt jt
Kes tunneb vajadust karjuda tehku seda tänaval ükskõik millal . 
Kes tunneb vajadust kritiseerida tehku seda  ükskõik millal .
Ühiskond näitab end  ise.
Räägid eesti reklaami tasemest ("vabaduse valvuri" plakat)- pakun et modellid on iga müüdava süsteemi reklaamiks ja müügiks hädavajalikud -reaalne süsteem ise ei sisalda endas midagi positiivset kodaniku vabale elujõule või libiidole, see püütakse ärikate poolt  kinni modellidega ja  suunatakse .  Elujõudu neelava süsteemi  kriitika modellide kasutamise läbi on spontaanne ning pigem sisuliselt teadvustamata  konformistlik tegevus , väikekodalik koonerdamine . Modellide arv on seotud ühiskonna tervisega abstraktselt nagu indikaator. Võib juhtuda et mingi hetk  kõik inimesed käituvad ja mõtlevad nagu modellid .Kontseptuaalne teema. Modellid vabandavad end alati välja .  Samas on  fakt et kiireim revolutsioon toimuks kui naised  käiksid tänaval alasti. 

14-17.04.2008

K.N:  Ütleks  nii,  et  avalikult  presenteeritav  kultuur,  millesse  tuleks  lugeda  ka  kõik  igapäevane  ja  keskpärane  e.  massikultuur,  sealhulgas  müüdav  reklaam, telesaated  jne.,  tegelikult  kogu  olemasolev  kultuuriprogramm  lähtub  samaväärse  ühiskonnaosa  või  enamus  inimeste  isiklikest  ihadest - kõik  see  mis  puudutab  mingeid  seksuaalseid  ootusi  ja  seda  juhtivat  mentaalsust.  Väidaks  isegi,  et  keskpärased  inimesed  on  seksuaalselt  aktiivsemad
ja  vabamad  kui  veidi  rohkem  haritud  inimesed.  Haritud  inimesed  on  seevastu  nõudlikumad  ega  lepi  tihti  olemasolevate  kultuurilis-mentaalsete  diktaatidega.  Haritud  inimeste  eksistents   ja  tegevus  saab  kõikjalruulivat  keskpärasust  ainult  segada.  Antud  reklaam  ja  muu  samalaadne  kohalikus  kultuuriruumis  teenib  just  taolist  eesmärki - takistada   intellektuaalsete  või  lihtsalt  tundlike  inimeste  kohalolu  ja  naerda  (tõugata)  nad  oma  labasustega  välja (eemale), kui  ebasobivad  kliendid.  Toonitatakse  ja  hoitakse  tähelepanu  all  konkurentsi  ja  võitluse  momenti.  Sellise  kehtiva  välja  eest  ollakse  valmis  forsseerima  suure   osa   ühiskultuuri   loovast  'inimkooslusest'  ja  indiviidid  ise  on  sellega  täiesti  nõus - elu  lausa  kohustab  domineerima  ja  manipuleerima  olgu  selle  hinnaks  kasvõi  oma  sisulise  tühisuse  avalik  reetmine,  mis  kõik  kokku  tegelikult  ju  tekitabki  nähtavat  kõrgendatud  peomeeleolu.  Tants  inimkontidel  -  sellesisuline  maal  vajaks  teostamist  lähiajal.
Ega  hästitoimiv  süsteem  ei  lasegi  puuduse  käes  vaevlevaid  inimesi  näha - heoluühiskonnal  puudub  selleks  oskus  ja  vajadus - elu  ei  kohusta  ja  raha  on  piisavalt.   Vaesus  on  ka  niiviisi  imagoloogiline  probleem  võib-olla,  kui  rikkuripositsioonilt  vaadata.  Küsimus  on  vaid  selles, kas  lihtinimesel  on  ressursse, et  kujunenud  enesekuvandit  muuta   ja  kõikjal  nõutavaga  vastavusse  viia.  Mina  arvan,  et  ökonoomsem  ja  odavam  viis  on  olla  pealesurutavate  süsteemide  vastu.  Tuleb  olla  vastu  heaoluühiskonna  kasutuses  olevale  terminoloogiale,  nii  kultuurilisele  kui  ärilisele.  Olemasolev  majandussüsteem ( mis  sisuliselt  on  teatava  ühismentaalsuse-kultuuri  generaatoriks )  soodustabki  lõhutud  indiviide,  tehes  neist  eksalteeritud  infantiilid  või  kopeerimisaltid   tervikujänused  ahned  fruktid.  Kui  on  puudus,  eksisteerib  ka  nõudlus  ning  vaeseid  piitsutavad  timuk-persoonid.  Paljudele  on  kätteantud  seaduslik  mõrvatöö  elu  viimane  lootus. 
Naised  ja  mehed  võiksid  tänaval  alasti  käia  selleks,  et  leida  endale  sobiv  partner. Kultuuriline  revolutsioon  oleks  garanteeritud  ning  toimuks  suuremate  katkestusteta. 

14. aprillil  ilmus  Limonovi  artikkel  pealkirjaga  "Kõigutada  reziimi".  Teksti  algusest  läheb  link  raadio  "Eho  Moskvõ"  päev  varem  toimunud  saatele  "Millised  shansid  on  Venemaa  opositsioonil" ( mp3-I, mp3-II ),  kus  osaleb  ka  väidetav  demokraat  Boris  Nemtsov.  Viimane  küsib  Limonovilt  otse  kas  tema  eesmärk  on  Stalinism  ja  talle  vastatakse,  kuid  mis  peamine -  Limonov  ütleb,  et  revolutsiooni  ei  tehta  internetis  vaid  tänavatel   ja  see  veendumus  tundub  üsna  tõenäoline.  Inimesed  tuleb  arvutitest  eemale  juhatada,  tagasi  sinna  kus  neid  tegelikult  näha  ei  soovita.  Või  kui  soovitakse,  siis  ainult  läbikäigul - trajektooril  poest  poodi  ja  töölt  koju. 

18.04.2008

Tekstiloogika  &  olemasolev  Kultuur.

Lugupidamisega  loetakse  tekste,  mis  kirjeldavad  inimaju  reaalselt  pahasoovlikke  mõttekäike,  stabiilselt  käimasolevaid  stampe  või  mõtteviise.  Me  teame,  et  ühelgi  väärikal  teadlasel  pole  aega  kultuuri,  elu  ja  ajaloo
konserveerimise  kõrvalt  taolisi  'primitiivsusi'  leiutada  ega  isiklikult  läbi  elada.  On  lihtne  hoida  ennast  madalatest kultuurikonfliktidest  eemal,  mõjub  tervislikult,  tõstab  elukvaliteeti  ja  väärtust ( umbes  nagu  aktsiatega ). 
Ometi  nähakse  reaalkultuuris  toimuvat, eriti  piiratud  väiksemas  ühiskonnas  ja  arvestatakse.  Arvesse  läheb  igasugune  kriitika, tihti  ka  argumenteerimatu  või  sõnatu ( kriitika  kui  reaktsioon, nt. jõuline  zest, miimika ), 
sest  teatakse  et  igal  nähtusel  on  õiguslik  põhjus  isegi  kui  ta  on  teadvustamata  ( peamine  põhjus  ja  oht
on  märatsev  inimene  oma  isikupärases  kordumatus  olemasolus ).  Alateadvus  on  nagu  ainuke  vaba  ruum, 
ligipääsmatu,  samaaegselt  nii  isiklik  kui   ühine  kollektiivne  suhtlusväli,  mis  kannatab  igasugust  kriitikat.  Kõik  muu  inimpsühholoogiast  on  hõivatud  argireaalsusest,  seetõttu  paigas  ja  konserveeritud. 
Tegelikult  on  iga  inimese  olemuslik  õigus  olla  vaba  ja  kriitiline.  Mõistus  võib  olla  küll   takistuseks  isikliku  heaolu  kiireks  saavutamiseks,  kuid  kriitilises  olukorras  veab  selle  puudumine  alt  ja  fundamentaalselt. 

19.04.2008

K.N:  Oletame,  et  tekst  on  ellujäämise  vahend - kirjutamine  kui  surma  edasilükkamine - Barthes, Lacan  ja 
Foucault ( kolm  musketäri ).  Arusaadav,  et  nimetatute  jaoks  olid  sõnad  ja  kirjutatav  tekst  peamine 
elatusallikas - nad  võisid  nii  väita,  allegoorilis-praktiliselt  üheaegselt  ilma  eksimisvõimaluseta ( väide  on  tõene ).  Maalikunstnikud  võiksid  ka  teha  põhjapanevaid  üldistusi  läbi  isikliku  töömeetodite  või  vahendite  nagu  nt.  pintslid  või  värvid - a'la:  "loon  visuaalseid  pilte, tähendab  elan" ( "töötan - söön - elan, ei  söö - ei  ela" ), või:  "kannan  värvi  lõuendile  kuni  veri  voolab ( kuni  elan )".
Õlivärvid !  Õlisõjad !  Võib-olla  peaks  loobuma  õlivärvidest,  üldse  kõikidest  värvidest  kui  loodust  kurnava 
tööstuse  produktidest.  Loobuda  tuleks  kunstnikest.  Kirjanikud  rikuvad  paberit  tähtedega,  produtseerivad  eklektilis-eksalteeritud,  närvilsi ( massilisi  e.  palju   tähemärke  nagu  rohke  toodang ) ajuimpulsse, 
kirjutavad  need  üles  ja  kirjastavad  ära.  Tegelikult  juba  aastasadu  lõhuvad  meie  metsi  ja  raiuvad  puid,  eksperimenteerivad  ja  manipuleerivad  inimestele  kuuluva  puhta  loodusega. Mida  teha  kultuuriga ?  Kultuur  tuleb  eemale  ja  ümbersuunata  sotsiaalsetest ( inimestele  kuuluvatest )  tööstusvõrkudest.  Seda  täiesti
teadlikult,  üldsust  teavitades  ja  avalikult,  nii  et  kõik  kultuuritegelased  teaksid  mida  teha.  Eemale
toodangust  ning  tööstuslikult  meelestatud  publikust,  lähemale  asjade  sisulistele  ja  reaalselt  kvalitatiivsetele  väärtustele.  Mütoloogiad  on  õigustatud  ainult  niivõrd  kui  nad  teenivad  reaalseid  elulisi  fakte,  või  siis  inimestevahelisi  sotsiaalseid  seoseid -  aitavad  vaestel  ellu  jääda,  mitte  ei  domineeri  ega  irvita  nende  üle.
Valitsev  Ühiskond  on  dogmaatiline,  taotleb  üleolekut  ja   headust,  mille  pealesurumise  nimel  ollakse  valmis 
end  ka  ohverdama.  Moraalsus  on  õige - eetiline  kokkuhoid  ja  võrdsus -  mitte  rohkem  kui  teistel,  piisab  vaid  teatud  hulk   vajaminevatest  asjadest  isiklikuks  eluks.  Meie  igapäevane  ahnus  reorganiseeritakse  ümber   ja  ilmneb  teistes  avaldumisvormides.  Näiteks  pretensioonis  kehtestada  kõigile  oma  reegleid,  ilma  igasuguse  mängulisuseta  ja  täie  tõsidusega.   Kõik  inimeste   lähtealused  võivad  olla  varjatud.  Tihti  on  raske  tuvastada  inimeste  peidetud  motiive.  Kui  inimene  tahab  kellegile  mingil  viisil  liiga  teha   ja  seda  vaadata,  siis   ta  näeb  seda...  Palju  meediumit  saab  olla  ühes  filosoofis ?
Suur  osa  kunstist  tehakse  selleks,  et  kedagi  närvi  ajada.  Mitte  otseselt  hirmutamiseks,  ähvardamiseks,
või  ettevalmistusena  füüsilist  laadi  kallaletungiks,  vaid  psühholoogilisemat  laadi  ärrituseks,  kultuurivälja  puhastamiseks  ebasoodsatest  persoonidest.  Inimesed  vaatavad  huvitatult   oma  bioväljast  irduvaid  kombitsaid
millega  oma  ohvreid  lämmatada.  Kui  sinuga  seejärel  peakski  juhtuma  midagi  halba,  siis  teatakse,  et  seda  põhjustas  õiglane  kosmiline  staatus (või  saatus),  mitte  mõne  kultuurikogukonna  eraviisiline  pühendumus, 
igavusest  igavikku  suunatud  taotlus.  Mõttetu  taotlus.

1.05.2008

K.N:  Spielbergi  uusversioon  "Maailmade  Sõda"  Tom  Cruisiga  peaosas   iseloomustab  olukorda  üsna  autentselt
( 5.05, kohaliku  teleekraani  vahendusel ) .  Kuid  seda  võib  nimetada  ka  ülemaailmseks  stsenaristide  kriisiks. 
Jätkatakse  ühiskondlikult  jagatavate  sotsiaalsete  eksistentsimustrite   kirjeldamist,  milles  ise  alandlikult  elatakse,  kasutades  vaid  nö.  süsteemisisest   materjali,  olenemata  sellest  kas  selleks  osutuvad  elavad  subjektid  või  mitte.
Aga   süsteem  ise  on   muidugi  majanduslikku  laadi,  saavutades  oma  organiseerituse  astmelt  taseme,  mis
tegelikkuses  ohustab,  hõivab  ja  dikteerib  juba  kõiki  eluvaldkondi,  kultuuri  eelkõige  ja  peamiselt.  Kultuuriinimestest
saavad  edumeelse  ühiskonnaosa  laulikud  ja  teenrid -  hakkavad  esindama  neid  rahvahulki  kellel  tegelikult  tõsisemast  kultuurist  või  kunstist  alati  ükskõik  on  olnud, seda   peamiselt  seetõttu,  et  antud  valdkond  neid
reaalselt  iialgi  aidanud  pole.  Ja  seeläbi  tunnustatakse  seda  nn.  kultuuri   vaid  niipalju  kui   see  teenib
laiemate  majandusringkondade  huvisid,  või   vähemalt  loovutab  neile  vaimsed  positsioonid  ja  sfäärid.

3. mail  möödus  30 a. spämmi  loomisest ( s. 1978 ). Spämm  on  subjekt,  kelles  koonduvad  kõik   marketingi  põhialused   ja  -eeldused.  Ta  on  nagu  rikutud  toode  kes  produtseerib  ennast  ise   ja  suunab  inimesed  etteantud  ning   õigete  toodete  ja  kaupade  juurde.  Sinu  sõnade  järgi  meenutab  spämm  tensegriti  konstruktivismi  elektroonikas. 

7.05.2008

K.N:  Eksistentsiaalne  kriis  elavate   hingede  seas  nagu   jätkub.  Varsti  ei  ole  enam  kedagi,  ühtegi  inimest  kelle  looming  korda  läheks,  sest  kõik  lahkuvad  ja  surevad.  Aasta  alguses,  või  2007  lõpus  vaatasime  Godardi
1987  a.  filmi  "Soigne ta droite" ("Keep Your Right Up")  kus  võtab  osa  popduo  'Les  Rita  Mitsouko',  teadmata 
et  umbes  samal  ajal  suri  bändi  meesliige.  Paar  kuud  tagasi  nende  muusikavideosid  otsides  ja  uut  saiti  vaadates  olid  segased  tunded.  Videod  "Meme  Si",  või  "Ding dang dong"  muidugi  on  väärikas  hüvastijätt. 
Kogu  nende  2007  a.  välja  tulnud  viimane  plaat  "Variety"  näitab  kõrget  taset.  Hea  et  Mitsoukol  üksi  jäädes 
on  jõudu  veel  jätkata. 
Fred Chichin,  tema  surm  (11.2007) - küllap  mingi  pikaajaline  haigus, nägi  välja  üsna  väsinud,  kuid  samas  kuidagi  vaimselt  vabanenud  ( tuleb  otsida  intervjuusid  youtube'st ),  täpselt  nagu  ka  Letov  oma  viimases,  harjumatult  suurejooneliselt  videosse  võetud,  Sverdlovskis  toimunud  kontsertesinemises. Võib  öelda, et  Letovi  esinemises  vaim  vabaneb  isegi  vihaselt. Esimest  korda  üldse  oli  tema  agressioon  väljapoole  suunatud,  selge   ja  avatud,  mis  muidugi  ei  tähenda   et  varasemad  sajad-tuhanded  kontserdid  ( ütleme,  et  ise  video  vahendusel  oleme  näinud   60-80  kontserdi  piires )  oleksid  kuidagi  paremad  või  halvemad. 

Käisime  hiljuti  okupatsiooni  muuseumis  tiibetlaste  mandalat  vaatamas.  Sattusime  viimasel  päeval  ( varem
ei  jõudnud )  kui  asi   kokkupuhumiseks  läks,  kuid  lahkusime  veerand  tundi  hiljem  liigsete  rahvahulkade  pärast 
nägemata  ühtegi  munka  mis  oligi  õige,  arvestades  üleüldist  ja  kõikjaleulatuvat  inimhingede  vabatahtlikku  või
vägivaldselt  toimuvat  kommertsialiseerumist.  Rahvas  seisis  tardunult  ja  paralüseeritult  ümber  hävingule  määratud  mandala ( võib-olla  soovisid  juurdepääsu  takistada ),  vaevalt  et  ükski  munk  enda  tööle  pärast  ligi  sai. 
Esimene  asi  mida  sisenedes  nõuti  oli  pilet ( keegi  hüppas  esile  ja  ütles  stiilis: "meil  on  piletitega"),  heaküll... 
ei  olnud  plaanis  maksmata  jätta  seekord. 
Muuseum  on  tore,  kantud  riikliku  vabaduse  säilitamise  raskusest,  igavesti  ettemääratud  saatusest  hoida  ärevat  tasakaalu   maailmade  piiril.  Meenutas  kohati  mingit  suvalist  kalurimuuseumi  Leedu  puhketsoonis  Nidas,  kus  karvikutest  talupojad  liivadüünides  ennemuistsete  tavade  kohaselt  võrkudega  vareseid  püüdsid  ja  nende  verd  jõid  ( fotod  varestega  hambus ).  Õnneks  on  eestlastel  oma  rahva  kannatustest  võõrvägede  võimu  all  piisavalt  ajaloomaterjali   pildis, videos  ning  sõnas,  dokumentidena.  Saab  kõigile  näidata  kuivõrd  halvad  on  suurrahvad,  eriti  need   kes  kohalikule  poliitikamaastikule ( õigem  oleks  öelda  sotsiaal-  või  kultuurimaastikule )  tungivad. 
Haige  vaade  avanes  munkade  püha  ürituse  - mandala  kohal  - tobe  monumentaalkolakas  svastika  ning  sirp-vasaraga.  Oleks  siis  vähemalt natsbolide  sublimatsiooni-lipp  väljas ( vähemalt  midagi  positiivset ), hoiatusena  igavestiähvardavast  minevikuohust-  ja  meelsusest,  kuid  ei -  keegi  ei  astu  üle  omapoolt  valitud   varjust  või  hauast.

10.05.2008

K.N:  Vaatan  siin   Kaasaegse  Kunsti  Keskuse  2007 a. ilmunud  kataloogi  "Eesti  Kunstnikud 3"  teksti  enda  loomingu  kohta  pealkirjaga  "Pain Things".  Tekib  vajadus  veidi  täpsustada  enda  lähtekohti  oma  kunstis, kataloogis  olevas  tekstis  esitatud  versioone, või  väiteid   mis  käivad  minupoolt  valitud  kunstiteemade  kohta -  suhe  inimestevahel  jagatavasse  reaalsusesse,  sotsiaalne  ja  dokumentaalne  väli.  Sooviks  hästi  lihtsalt  loetleda  oma  põhimõtteid. 
Esiteks  minu  vaade  dokumenteerimist  väärivatele  sõjasündmustele ( tshetsheeni  võitlejate  seeria )  ja  surma  kujutamine.  On  tõsi,  et  maalisin  esimese  tshetsheeni  võitljejaid  kujutava  töö  1996  aastal  EKA-s  ( maali 
kavandiks  oli  aasta  varem  tehtud  joonistus ),  see  kujutas  Edward  Munch'i  laadses  stiilis  maalitud  kahte  tshetsheeni  võitlejat  kraavis  keset  välja,  eemal  küla  kus  põleb  mingi  hoone.  Üks  figuur  lamab  maas  ja  on  haavatud  või  surnud  ning  teine  kükitab  tema  kõrval.  Soovisin  ühendada  vanaisalt  õpitud  maastikumaali  kogemust  päevapoliitiste  kaadritega.  Mäletan,  et  keegi  kommenteeris  tööd  nähes,  pidades  seda  'Konrad  Mäeks'.
Eksis,  sest  tegemist  oli  kaadriga   tshetsheeni  sõjast  ( 1995 a.  Budjonnovski  pantvangidraama  ainetel ).  Muidugi  ma  ei  rääkinud  tööst  kellelegi  ja   maalisin   selle  hiljem  üle  kuna  polnud  millegipärast  rahul.  Tagantjärgi  vaadates  on  selge,  et  oleksin  pidanud  alles  jätma.  Hea  maal  oli. 
Minu  sooviks  oli  esitada  mõlema  sõjasoleva  osapoole  poolt  kogetavat  ja  täideviidavat  vägivalda ( plahvatused, atakeerimised  ja  veri ).  Üldiselt  mind   ei  huvita  sõjategevuse  või  kuritegude  kollektsioneerimine.  Mingites  ringkondades  arvatavasti  on  sellest  kujunenud  isegi  teatav  pikemate  traditsioonidega  tööstus ( vastavad  dvd-d.  tapmistest  ja  muust  vägivallast ),  kes  iganes  siis  nende  vaatajaks  pole  ( oma  professiooni  täiustavad  sõjaväelased,  politseinikud,  või  nt.  hoopis  lihtinimesed ? ).  Ma  saan  aru  kui  inimene  soovib  olla  sõjapiirkondades   toimuvaga  detailselt  kursis ( a'la  'kes  kellele  liiga  tegi', 'kes  esimesena  relva  haaras', konkreetsed  vägivalla-
juhtumid  jne. )  lisaks  poliitilisele  taustsüsteemile  ja  suudab  külma  närvi  hoides  kõike,  valimatult  lõpuni  vaadata.  See  on  raske  ülesanne  kui  mõelda  kasvõi  inimeste  hapra  närvisüsteemi  ja  selle  vastuvõtlikkuse  peale. 
Vägivallast  võib  saada  obsessioon,  isegi  eluviis  või  hädavajalik  jõumeetod,  kuid  ka  normaalne  rutiin.  Seda
kõike  korra  loomise  nimel ! 
Lapsepõlves,  nähes  II  Maailmasõja  või  Vietnami  sõja  teemalisi  filme,  joonistasin  palju.  Kahjuks  on  kogu 
nooruses  teostatud  kollektsioon  hävinud,  kuna  ei  pidanud  vajalikuks  säilitada  taolist  materjali.  Sõda  mängis
minu  vaimses  kujunemises  olulist  rolli  ja  andis  aimu  sellesse  kodeeritud  väärtustest  igipõlisel  hea-halb  skaalal.
Sõda  kui  pidu  keset  katku, või  askees  raskendatud  elutingimustes.  Make  war  not  love !  Või  kujutavad  inimesed  ette  vene  okupatsioonivägesid  lilledega  vastuvõtvatest  tshetsheeni  sõjameestest ? 

Nüüdseks  on  Tshetsheeni  teema  ära  kustunud  ka  päevapoliitilises  plaanis,  kuna  kõik  olulised  tshetsheeni  liidrid 
on  kõrvaldatud.  Mul  on  küll  olnud  idee  erinevaid  videomixe  teha  dokumentaalkaadritest,  isegi  Kavkazcentrist
allalaetud  materjal  on  kõrvale  pandud,  kuid  selle  teostamine  on   olnud  ajapuuduse  taga.  Huvi  pakuks  see  antud  hetkel  just  reaalse  sõjapildi  esiletoomisega,  nt. selle  ühendamine  endapoolt  tehtava  muusikaga  vms. 
( minu  muusika,  mis  samuti  on  kõigi  kuulmisulatusest  väljas,  eelkõige  arvatavasti  kõigi  huvipuudusest 
igasuguste  ettemääratult   ebapopulaarsete  teemade  suhtes,  olgu  selleks  siis  vastav  kunst  või  sõda ).
Väidaks  isegi,  et   kui  tshetsheeni  võitlejad  kaasajal  tõhustaksid  oma  sõjategevust  lääne  showbisnesi  ja 
reklaamikampaania  stiilis  progrommidega  nii  televisoonis  kui  mujal  meedias ( nö.  läbi  kultuurivälja  positiivse
mõjutamise )  oleks  nende  ootamatu  ülekaalukas  võit  vene  vägede  üle  tõeliselt  mõeldav.  Vaja  on  masside 
tuge,  eriti  rahakate  keskealiste  ja  noorte  materiaalne  ning  moraalne  toetus  määrab  tänapäeval  edu  saavutamiseks  suurt  rolli. 
Üks  täpsustus:  Kumu  omanduses  olev  töö  "Koalitsiooni  sünd"  ei  kujuta  mõnd  tapetud  tshetsheeni  võitlejat,
kuigi  mul  on  maaliseeria  Nord-Osti  pantvangidraamas  hukkunud  tshetsheenidest ( tegelikult  on  soov  ka  seda
seeriat  suureformaadilise  tööga  "Encore, Encore !"  võrdses  mastaabis  edasi  maalida ).  See  maal  kujutab
hoopis  naisbuda  munka ( samas,  maalimiseks  valitud  foto  kujutas  üht  pornostaari ).  Samuti 
ei  maalinud  ma  teda  fallost  sünnitavana  nagu  väitis  J.Saar  ühes  "Alistu"  näitust  kajastavas  artiklis
Huvitav  oli  lihtsalt  maalida   pornostaar  kiilaspäiseks  buda  mungaks  ja  siduda  see  poliitilisel  areenil  tookord 
tekkinud  valitsuskoalitsiooni,   meedias  igati  toetatud  monstrumlikult  kõikmõeldavates  suundades  hargnenud  metaparalleelidesse.  Teada  on,  et  Toomik  maalis  rohkem  kui  10 a.  tagasi  end  piljardikuuli  sihtimas  naise  avatud   jalgade  vahele,  kuid  minu  maal  on  millestki  muust.  See  on  kokkuvõte  eestis  kohatud  meedia-, 
poliitilise  ja  kultuurilise  välja  arusaamatult  maniakaal-seksuaalsest  domineerimisest  kõiges  ning  kõikjal.  Mida  koledamate   isendite  vahendusel,  seda  õudsam. 
Semiootika,  semiootika...  Arvan, et  semiootikast  oleks  eesti  reaalruumis ( ei  tahaks  öelda  kultuuriruumis, 
kuna  ei  näe  seda )  kerglaselt  ringiliikuvatele  inimestele  palju  abi,  kuid  kui  see  mingi  populaarkulturnike
huviorbiiti  satub ( põhiliselt  satub  seetõttu, et  muud  võimalust  ei  jää  üle ),  saab  sellest  vaid  järjekordne  ärar(n)ikutud  territoorium,  millele  järjekordne  oma  märk, või  plekk  külge  pannakse.  Muidugi  kui  mõelda,  et  semiootika  avastamine  võib  paljudele  olla  ainukeseks  patukahetsuse  paigaks, siis  võib  selle  populariseerimisega 
ju  nõustuda.  Pole  mingi  saladus,  et  süvenenud  mõtlemine  täissöönud  meediareaalsuses  alati  väljanaermise  objekt  on  olnud  ning  taoliste  peenemate, või  kõrgemate  mõttesfääride  nagu  semiootika ( või  esoteerika, või
budism )  sundviisiline  sidumine  totaalse  antiaskeetlusega  samuti  vana  teadatuntud  nõks - inimeste  igavese  animaalsuse  või  animaalse  lihtsuse  järjepidev  manifesteerimine. 
"Pain Things"   artiklis  on  veel  vaidluspunkte,  autor  Eha  Komissarov  ütles  mulle, et  tema  tekst  ei  ilmu
kataloogis  originaalina,  et  sellest  on  tekitatud  mingi  nö.  seksikam  versioon.  Mõtlen,  et  vaja  oleks 
üleriiklikke  seksikampaaniaid,  et  avalikkuse  seksinälga  vaigistada.  Rohkem  erootikat  ja  avameelselt  seksuaalset  kunsti !  Seks,  või  sensuaalne  loomus  ei  tohi  kuuluda  ainult  traditsioonide  jätkajatele,  see  ei  tohi  kaduda
kuhugi  kunsti  alateadvuse  mütoloogilisse,  või  religioosselt  pärsitud  mõtterägastikku,  kujundikeelde.  Seda  ei  tohiks  varjata  labürindi  kujundi  taha.  Seetõttu  rohkem  seksinäitusi, -nädalaid  ja  -kampaaniaid,  rohkem  kui  mingid  'Sekspeditsioonid'  välja  suudaksid  pakkuda.  Saaks  kunstikriitikat  teha  ka  ilma  seksita. 
Üheks  vaidlusaluseks  teemaks  kataloogiartiklis  on  väljapakutud  tõsiasi,  et  ma  ei  paku  oma  kunstiga  lahendusi  olles  vastamisi  reaalsuse  kunstiülesele  pauerile,  mis  justkui  hävitaks  reeglina  igasuguse  vastupanu  jättes  järgi  kõnelemisvõimetud  maalid.  Läbikukkumine  kelle  vaatepunktist  ja  milliste  eesmärkide  ees ?  Kinnitan  täie
veendumisega,  et  olen  oma  võimete  ja  vahendite  piires  oma  ülesandeid  täitnud  ja  suuremaid  võlgu  pole
tekitanud,  isegi  mitte  kunstialaseid  võlgu.  Ma  olen  tegelikult   algusest  peale  pidanud  sõna,  et  pole  õige  tööga  veel  alustanudki.  Mu  kunstniku  statement  on:  "ma  pole  midagi  veel  teinud".  Selline   enesekriitiline  hoiak  ja  nõudlikus  hoiab  vaimselt  tervena ( rikub  põhjendamata  rahulolu )  ja  soodustab  paremate  tööde  tegemist,  annab  võimaluse  ennast  ületada.  Aga  kunstitegemine  võikski  nii  välja  näha.
Ühest  küljest  tekstis  väljatoodud  'vabandused'  justkui  kaitsevad  ( mängivad  taolist  rolli ), teisest  küljest  muudavad
kunstniku  kuidagi  ettemääratult  abituks,  nii  et  endal  hakkab  kahju... 
Üks  suurimaid  puudusi  on  meiepuhul  see,  et  liigitume  maalikunstnikeks.  Kataloogitekstis  räägitakse  maalikunsti  surmtõsidusest, see  on  väga  oluline  ja   vajalik  aspekt,  et  lahtiseletada  taolise  kunsti  osatähtsust.  Selgitab 
sellist  kunsti  loovate  inimeste  mõttemaailma  taustsüsteemi. 

Väga  oluline  märge  sinu  poolt  hiljuti - "Noschool" -  koht  kuhu  me  maailma  kultuurikontekstis  liigitume.  On  olemas
oldschool  ja  newschool  aga  meie  kuulume  noschool  koolkonda.  Me  ei  identifitseeri  end  läbi  kooli  paradigma. 

24.05.2008

K.N:  Esitades  oma  töid  ingliskeelse  'paintings'  asemel  "Pain Things"  nimetuse  all  ( mõte  tekkis  2002 a.  kui
tegin  Kultuurifrondi  websaiti )  peaks  olema  arusaadav - soov  vabastada  keel  varjatud  mitmetähenduslikkusest,  keele  tõlkeprotsessis  ilmnevate  tähenduste  leidmine  ja  peidetud,  või  veel  nimetamata  keeleprobleemide  avastamine.  Keelemetafüüsika  tunnetus  ja  läbielamine,  eriti  pärast  seda  kui  oled  end  näiteks  kurssi  viinud  aasia  kultuuriruumi  meditatsioonirituaalidega - sõnakunsti  tehnikad,  häälikud+hingamine  jne.  Taolised  ilmselged  loogilised eksperimendid  avardavad  inimese  mõttemaailma  ka  lääne  keeleruumis  läbi  võimaluse  luua  uusi  kriitilisi  vaatekohti  olemasolevale  kultuurile  ja  tema  väljavaadetele. Oluline  on  küsimus  kas  eksisteerib  võimalus  'sellist  läänt'  süsteemisiseselt  ületada,  või  peab  selleks  tõesti  kasutama  kindlalt  eristuvaid  'võõrkultuure',  -religioone  ja
kogemuslikke  omasüsteeme.  Lihtsustatult  öeldes - kas  on  võimalik  fundamentaalseid  sisemisi  arenguid  sooritades  jääda  teistele  arusaadavaks.   Nt.  kui  kunstnik  tavapärases  vormis  siseneb  omapoolt  loodavasse  ja  konstrueeritud  kunstiruumi  ainult  kindla  aktsiooni  käigus,  siis  meie  vabadus  võimaldab  usaldada  isenese  loodud  mõtteskeemi  kogu  oma  reaalaja.   Võib-olla  on  see  vaid  vabakutseliste  maalikunstnike  omadus  ja  privileeg.
Tollel  ajal  kui  sai  vastavat  kirjandust  loetud ( Castaneda  ja  Viilma )  ja  seda  põhjalikult  praktiseeritud  oli  tõesti  palju  vaba  aega  ja  intuitiivset  energiat,  mis  kõneles  ilma  suurema  sisemise  kontrollita.  Paljud  meie  tolleaegsed  tekstid  näitavad  ja  tõestavad  seda.  Praegu  on  olukord  palju  piiratum  ning  maisem  kuna  tuleb  tegeleda  argiprobleemidega.  Tagasiminek  või  paigalseis  võib  olla  täiesti  reaalne. 
Näituse  "Suffer Like  Animals" ( suvi, 1999-2000, kevad )  maaliseeria  ei  olnud  tehtud  reaktsioonina  enda  ema
enesetapule.  On  küll  olemas  üks  maal  1997  aastast, mis  kujutab  minu  ema  ja  millega  on  seotud  tollal  loetud  Loomingu  Raamatukogu  sarjas  ilmunud  Pasolini  "Teoreem" ( mõned  leheküljed  romaanist  on  kleebitud  maalile ).
"Suffer  Like  Animals"  pealkirjana  oli  võetud  Kusturica  filmi  "Arizona  Dream"  kurbnaljaka,  Vincent  Gallo  mängitud  tegelase  järgi,  kes  hilisel  õhtutunnil  väsinuna  ning  depressiivselt  meelestatuna,  televiisorist  mingit  järjekordset  kultusfilmi ( Coppola  "Ristiisa" )  kommenteerides  ja  pähekulunud  'paroole'  väljalausudes,  saatis  niiviisi  minema  peole  kohalekutsutud  mehhiklastest  muusikuid  ( kui  ma  õieti  mäletan ).  "Suffer  like  animals"  tähendas  näituse  kontekstis  tüdinud  inimese  pseudodramaatilist  ülepaisutatud  pretensiooni ( millel  oli  siiski  kindel  alus  ja  põhjus
nagu  ka  filmis ),  soovi  jäljendada  naeruväärseid  juhtfiguure  ning  võtta  neilt  roll  ühe  lausega  hetkeks  üle. 

Terrorismi  pankroti  küsimus.  Ma  ei  ütleks,  et  vägivald  lõpeb  alati  pankrotiga,  läbikukkumisega. Võitluses
võib  ilmneda  nii  mõndagi  ja  võitluse  käik  muudab  reaalsust.  On  küll  fakt,  et  alati  on  võimalik  võitlusest
loobuda  ning  otsida  selleasemel  teisi  lahenduskäike,  mis  kuuluks  just  kultuurse  inimese  põhiomaduste  hulka.
Võib  öelda,  et  elu  on  pankrot ( võib  öelda,  et  elamine  ongi  kahjulik, seda  vanasõna  teab  vist  igaüks ).
Näiteks  Coppola  "Apokalüpsise"  film - peategelasest  luuretöötaja  missioon  on  koletu  ja  ebaõiglane - mingi
poolsegane, kohati  nägemuslikes  viirastustes  ringiliikuv  tüüp  'madaldub'  oma  ülemuste  ettekirjutustele,  et  tappa  vastaste  poole  üleläinud  'kolleeg'.  Kuid  mis  on  selle  filmi  saamisloos  oluline - filmivaatajale  püütakse  edasi  kanda  vastuolulise  minategelase  teekonda,  mis  päädib  justkui  kohustusliku  tapmisega. Taoline  pealesunnitud  negatiivsusest  pakatav  või  seda  asjaolu  stoiliselt  aktsepteeriv  tegelane  ei  olnud  ennast  filmipublikule  varem 
eriti  tutvustanud.  Seetõttu  ehmatab  ka  filmiajaloo  teine  suurfilm, Kubriku  kosmosedraama, oma  kriitilises  finaalis  inimese  ootamatu  külmuse  ja  otsusekindlusega  kohates  oma  vastast ( eriti  stseen  kus  peategelane  otsustab  lahti  lasta  kosmose  avarusest  päästetud  kaaslane,  et  ise  tagasi  pardale  saada ).  Nende  kahe  filmi  puhul  saab  väita,  et  mõtlev  inimene  on  võimeline  tapma  nii  ennast ( endasugust )  kui  masinat. 
Ma  väidan,  et  üldistatud  mõttes  on  kultuur  liikunud  just  dokumentaalsuse  suunas.  Igasugune  väljamõeldis, 
või  mõni  muu  irreaalne  liialdus  mängib  vaid  võimalikult  adekvaatse  reaalsuse  kirjeldamise  tõhustatud  moodust.  Eesmärgiks  aga  on  ikkagi  reaalsus  e.  dokumentaalsus  ja  lihtsurelikust  inimese  asukoht  selles,  oma  piiratud  eksistentsivõimalustega.
Tshetsheenide  mitmed  nn.  terroraktsioonid  muutsid  sõjakäiku.  Budjonnovskis  lahenes  olukord  nendepoolse  teatava  võiduga.  Saavutati  mõningane  kokkulepe  Venemaa  valitsusesindajatega  ja  Vene  vägede  sissetung  Tshetsheeniasse  katkes. Mälu  järgi  murdis  Bassajev  piiramisrõngast  öö  varjus  kaaslastega  välja,  kui  ma  seda  mõne  varasema  lahinguga  segamini   ei  aja. 
Selle  pantvangidraama  teostamiseks  kasutati  kavalust,  raha  ja  vägivalda  kui  meenutada   tshetsheeni  sõdurite teekonda  külla  läbi  mitmete  kontrollpunktide  kus  nende  'asukad'  lihtsalt  kinni  maksti.  Kohale  jõudes  kaotasid
rünnakus  elu  mitukümmend  kohalikku  sõjaväelast,  politseinikku  ja  muud  külaelanikku. Hiljem  tunnistas  Bassajev,
et  nende  tegevus  ületas  loomastumise  piiri - inimene  näe,  muutus  loomaks.
Mitte  ükski  võitlus,  vastuolu  või  opositsioon  ei  mineta  oma  mõjujõudu  kui  seda  teostavad  isikud  järjekindlalt 
oma  tööd  teevad.  Kui  kõik  nõustuksid  stiilis,  et  'elu  ongi  väsitav'  või,  et  'võitlus  ongi  mõttetu  ja  kurnav', 
siis  tekiks  meeletu  hulk  inimesi,  kelle  eksistents  taolise  amööbse  ning  petliku  turvalisuse  ja  rahu  peal  ning 
ümber  ainult  vegeteerikski.  Ometi  on  ühiskonnas  nii  palju  inimesi,  kes  taolisi  ohte  läbi  näevad  ja  oskavad  sellist  massilist  olukorda  vältida,  eelkõige  oma  isiklikus  elus.  Tean,  et  põhirolli  inimestevahelise  reaalsuse  tunnetuse  juures  mängib  elu  põhiprobleemide  leidmine.  See  on  iga  inimese  missioon - vajadus  leida  selline
jõud,  mis  paneb  proovile ( oma  intellekti, vastupanujõu,  närvid  vms. ).  Hea  oleks  kui  viga  ei  nähtaks  seal 
ning  nende  isikute  juures,  kes  taoliseid  probleeme  sotsiaalses  või   eksistentsiaalses  sfääris  tuvastavad  ja  on  suutelised  nendest  rääkima.

Komissarovi  tekstis  mainitakse  võimalikke  saavutusi  ja  möödapanekuid.  Ainukesed  möödapanekud  mida
tean  on  tsivilisatsiooni  kultuuriloo  suurvaimude  kaotused - Castaneda, Viilma, Letov -  inimesed  kellega  on  olnud 
au  elada  ühel  ajastul.  Kuid  elus  on  veel  Eduard  Limonov,  kelle  iga  järjekordne  ajaleheartikkel  või  raadio- esinemine  vene  meedias  tõestab  seda  oma  jätkuva  intellektuaalse  teravusega. On  kahju,  et  taolisest  naaberriigis  toimuvast  olulisest  tõsisasjast  võivad  avalikult  rääkida  vaid  vähesed.  Ülejäänud  korrutavad  ja  presenteerivad  nagu  mantrat  teiste, küll  üsna  keskpäraste  kodumaiste  või  siis  maailmas  kunagi  laineid  löönud  persoonide  nimesid  ja  tegusid. 
Tuleb  kuulata  Limonovi  viimast  saadet  Eho  Moskvõs  20. mail,  linnas  toimunud  jalgpalli  klubimängude
finaali  eel ( tekst & mp3-1, mp3-2 ). 

25.05.2008
 



 
 
 

 

 


 

           2008
            "LAST-STUDIO"
 
 
 
 



Hosted by uCoz