"LÕHE   KULTUURIS" /  22.11.2010
 

   Kuna  olen  seotud  nii  new agei,  natsionaalbolshevike kui  ka  NWO (New World Order)  vastaste  liikumisega  luban  endalegi  
õiguse  võtta  sõna   isiklike  huvide  kaitseks  paljulaimatud  Tõe  ja  eneseabi  teemade  asjus.  Kergelt  patroneeriva  ja  võimu-
segase  entusiasmiga  asun  seda  kultuurisisest  taustsüsteemi  enda  poolt  analüüsima.  Soovin  seejuures,  et  minuga  mõtleks  
kaasa  võimalikult  palju  lugejaid,  eriti  kultuurivaldkonnast  väljapoole  jäävaid,  sest  selle  sisekord  allub  Eestis  vandeseltslaslikule   
kokkuleppele  nagu  loodan  paljud  juba  teavad.

   Juttude  järgi  on  kunstis  läinud  kaduma  vaimsus  aga  kunstnik  Kiwa  ütleb,  et  see  väide  on  ekslik.  Nii  räägib "Päevalehe" 
artiklis (20.11.2010)  inimene  kes  saatis  siinkirjutajale  hiljuti  viisaka  tooniga  meili  kus  nimetas  mind  tigedaks  ja  alandavaks  natsiretoorikuks.  Olin  enda  ja  kunstnikust  elukaaslase  Tiiu  Rebase  saidil   olevas  2007 a. tekstis "Stereotüüpide  Lõpp" avameelselt  nimetanud  mõnda  kohalikku  kunstnikku  ja  kirjeldanud  isikliku  kogemuse  põhjal  miks  mõni  neist  ei  ole valmis  mulle  ütlema  tere.  Ajal  kui  mina  igat  tunnustust  või  sõnalist  märkust  hädasti  vajan,  tunnen  isegi  muret  Eesti  vaimsuse  ja  kunsti  käekäigu  pärast.  Kahjuks  on  see  kunsti  vaimse  tervise  ekspanseeruv  probleem  muidugi  palju  kaugemaleulatuvate  põhjustega  ega  haara  ainult   kultuuriringkonna  eeskujulikke  alustalasid.  See  probleem  võib  olla  umbes  sama  pahatahtlik  nagu   meedikute  soov  kõigile  mõni  
uus  hästitöödeldud  elavhõbedasisaldusega  vaktsiin  kaela  määrida  ajal  kui  tean  rohkem  kui  terve  dekaad,  et  seda  mitte  keegi  sisuliselt  enam  ei  vaja  kuna  eneseravi  puudutavad  teadmised  on  kultuuris  ammu  avalikuks  saanud.   Selle  ravi  teavitamise  
nimel  olen  loonud  paljud  oma  maalid  ja  ühtlasi  kohaldanud  oma  elu.

   Niisiis  miks  käib  eesti  kultuuris  "arutu  lakkumine  ja  hooramine, lolli  jutu  ajamine  või  ületarbimine"  nagu  ütleb  Kiwa.  Ma  ei  tea,  millised  jagatud  autoriteedid  liiguvad  ringi  meie  siiski  suhteliselt  kollektiivses  ja  üksmeelses  kunstisfääris  kuid  minu  eeskuju  on  olnud   alates  1997-ndast  aastast  Luule  Viilma.  Mäletate,  tegemist  oli  endise  günekoloogist  arstiga,  kes  arenes  edasi  ravitsejaks  
ja  kirjutas  esoteeria  valdkonda  liigitataval  teemal  kokku  ligi  kümme  raamatut.  Kas  olete  lugenud ?  Viilma  toob  oma  tekstis  täiesti  probleemivabalt  kokku  elava  keha  ja  selge  eesti  keele,  annab  füüsisele  nö.  olemusliku  sisu  ja  definitsiooni.  Tegemist  on  minu  ajaarvamise  järgi  samaväärselt  tähtsa  autoriga  nagu  Castaneda  Ameerikas -  autor   keda  teavad  vist  kõik  90-ndate generatsiooni  vabameelsed  kunstnikud.  See, et   Castaneda  suutis  oma  eluaegse  loomingu  perioodil  mõnede  naisõpilaste  seksuaalidentiteeti  
lõhkuda  on  vähemräägitud  fakt  ( BBC, 2006  a. dokfilm ) kuid  vaevalt,  et   see  teadmine   midagi  muudaks.  Meie  kunstnikud  ju  ei  laskuks  niivõrd  kollase  ajakirjanduse  tasemele  kuna  meil  ei   levi  ainuõige  Tõe  kuulutamine  või  tagaajamine  sest  meil  eksisteerib  normaalne,  vabadele  tõlgendustele  avatud  vaimsus.  Eesti  kunst  ei  tegele  kolleegide  eraelu  või  massimeedia  manipulatiivsete  võtetega,  see  oleks  liiga  alandav  käik  mis  annaks  kindlasti  aimu  sisekliima  abitust  seisust.  Kuigi  ka  siin  on  vist  erandeid.  
Jah,  arvatavasti -  paljusid  ei  huvita  teiste  inimeste  tervis  või  intiimelu  absoluutselt.
   Ometi,  kuskil  lakutakse,  hooratakse  ja  tarbitakse...  Kuidas  küll  seda  lõhet  taolises  kultuuri  piiravas  vaimutuses  siis  peatada ?  Kindlasti  oleks  abi  kerges  noomimises  endast  kaugemal  asuvate  madalalaubaliste  sotsiaalgruppide  aadressil.  Tuleb  teha  üldistus  neist  kes  ei  sobi  selle  nn.  kultuuri  poolt  ühiselt  loodavasse  eesmärki  või  kes  kujutavad  endast  kasvõi  teoreetilist  ohtu   juba  hästitoimivatele  vaimustrateegiatele.  Vähemusi  ei  tasu  üldjuhul  kritiseerida,  välja  arvatud  rahvusäärmuslased  kellel  riigi  ja  kultuuri  kohta  juttude  järgi  mittemingit  sõnaõigust  ei  ole.  Ka  pole  viimastel  gruppidel  ja  väikeparteidel  mingitki  väljavaadet  suuremat  rahva  poolehoidu  saavutada.  Selle  eest  hoolitsevad  juba  multikultuurilist  liini  valvavad  isikud  kes  on  informatiivses  ülekaalus, opereerivad  vähemalt  kümne  märgilist  staatust  omava  kultuurianalüütiku  nimega,  esindades  niiviisi   edukalt  sootsiumi  "kelle  haridus  ei  ole  poolik".   Kiwa  oma  artiklis  mainibki  Eco  natsiesseed   mis  viib  seosesse  fashismi  ja  new agei  arusaama  spirituaalsusest  -  iga  väljavalitud  Tõde  muutub ( vist  lausa  reeglina )  kultuslikuks  ja  välistab  vajaduse  vaimse  arengu  järele.  Jah,  kui  sina  Tõe  kulgu  näha  nii  soovid,  võiks  mõlemale  öelda.  Huvitav  oleks  vaid  teada,  mida  tegid  väljavalitute  ahjuajamise  ajal  need  inimesed  kes  maitsesid  vabadust.  Küllap  hoidsid  madalat  profiili  ja  rääkisid  eeterlikusele  orienteeritud  kunstist.  Kiwa  meenutabki  puht  solidaarsusest,  et   me  peame  vastutama  kõigi  inimkonna  massikuritegude  eest.  See  ettepanek  teeks  paljude  kaasaegsete  fashistide  jaoks  küll  töö  lihtsamaks,  arusaadav,  kuid   selleasemel  võiks  võtta  hoopis  vastu  seisukoht  ja  plaan  avalikustada  maailma  eliidi  igipõlised  konspiratsioonid.  Vaadake  ise  ausalt  Eesti  taevasse,  et  tuvastada  väidetavat  kliimasoojenemist  takistavad  NATO  lennukite  spreitud  chemtrailid.  Rääkige  sellest,  et  natsisaksamaa  tõusule  pani  aluse  darwinistlik  eugeenika.  Alustage  teemat  USA  natsivahetus  projektist  Paperclip  mis  USA  meedias  täies  mahus  alles  hiljuti  kajastamist  leidis.  Õnneks  maailm  muutub,  tasakaalukatel  eestlastel  ei  jäägi  vist  eriti  muud  üle  kui  neid  muutusi  kergelt  üllatunult  kõrvalt  pealt  jälgida.

   Erinevate  Freudide  ja  Ecode  pähemäärimises  näen  põhiliselt  siiski  akadeemilises  tupikus  kultuurikäsitluse  ebakindlust  seistes  silmitsi  vananeva  maailma  hädadega.  Inimest  keda  tavameditsiin  ei  aita  ei  päästa  filosoofide  stiilis  selgitused  ega  kultuuriajalugu,  vaid  just  see  mitteametlik  Alternatiiv.  Samas  ei  anta  endale  aru,  et  kuulutades  kaasaegse  kunsti  eksimatuks  ja  õiguspäraselt  a' priori  vaimseks,  teostatakse  üht  teistlaadi,  hiiliva  ja  tingliku  väljendusvabaduse  kultust.  Või  vaimset  terrorit  ja  natsismi,  kuidas  kellegile  piiratud  terminoloogilises  kontekstis  sobib.  Eriti  mugav  on  seda  kultust  teostada  tuginedes  juba  olemasolevale  kultuurikollektiivile  mis  justkui  ei  esindagi  mingit  materiaalset  või  vaimset  võimu  vaid  on  loomulik  ja  esinduslik  osa  riigist.  Vastakad  emotsioonid  selle  nähtamatu  võimuga  kohtumisel  on  kõigi  uustulnukate  jaoks  vist  ette  välistatud.
   Enne  kui  Kiwa  oma  artiklit  kirjutas  pidi  talle  meie  tekstist  jääma  silma  lõik  Derridalt,  kes  ütles  et  suurimaks  fashistlikuks  sõnaks  pärast  II.  Maailmasõja  koonduslaagreid  ja  holokausti  saab  "ON".  See  kõlab  palju  ehedamalt  kui  Eco  versioon.  Võib  öelda,  et  keel  ja  kultuur  on  fashism,  võib  öelda  et  vestluses  selgub  võimukanalite  korrelatsioon  ja  tasakaalustav  ühtlustumine.  Aga  minu  eesmärgiks  ei  ole  kunagi  olnud  avalikkuse  hingemattev  tähelepanu  ja  maadlused  selles.   Ma  lausa  põlgan  kõiki  lihtsakoelisi  süüdistusi  ja  nende  muretut  kantimist  visuaalseks  kunstikeeleks.

   Isiklikult  kaldun  vaatama  kohalikele  väidetavatele  äärmustele  heldimusega.   Hindan  reaalsete  inimeste  julgust  aheldatavatest  süsteemidest  lahti  öelda,  hinnata  riiki  vabalt  positsioonilt   ning  oskust  osutatavale  survele  tõsiselt  vastu  seista.  Mulle  meeldib  
hoiak  mis  uurib  ja  avalikustab  globaalsemat  sorti  majanduse  ja  tervishoiu  konspiratsioone -  kogu  kultuur  on  tiinne  neist.   Kunstis  taustana  aset  leidev  künism  on  mind  karastanud  ja  näidanud  kuivõrd  kollektiivne  see  sfäär  võib  olla.  Põhiliselt  tugineb  see  süüdimatule  topeltmoraalile  ja  kunstnike  kergestihaavatavatele  egodele,  sellest  siis  ka  äge  vastuseis  mingi  võimaliku  Tõe  eksistentsile.  Tõe  teoreetilisesse  olemasolusse   suhtutakse  juba  täie  fanaatilise  tõsidusega.   Esialgu  suudab  seda  õnneks  peatada  fashism  ( põhisüüdistus  kui  selline ).   Ega   mingit  madalalaubalist  sotsiaalgruppi  Eestis  tegelikkuses  ei  eksisteerigi,  see  on  samuti  peaaegu  olematu  ja  ülerõhutatud  element  eesmärgiga  pakkuda  tuge  peamiseks  kultuuripublikuks  oleva   kesk-  ja  kõrgklassi  intellektuaalsele  enesehinnangule.  Eksisteerib  küll  hulgaliselt  vähetasustatud  inimesi,  ütleme  nii  umbes  500 000  subjekti  kes  väldivad  kultuuriteemasse  süvenemist,  sest  aimavad  halba,  kuna  vastasel  juhul  hakkavad   väljavalitute  pead   ja  peed  lendama.  Enamus  rahval  on  muudki  teha  kui  distantsilt  mingit  suletud  kultuuri  dikteerida.  Justnimelt  küllastumine  on  see  oht  mis  mõtlevat  inimest  eesti  kunsti  juures  ootamatult  võib  tabada.  On  hea  kui  kunstnik  soovib  mingil  moel  puhastuda,  räägib  kokkuhoiust  ja  liigtarbimisest.   Kahjuks  aga  ei  ole  see  valitud  ülesanne  võimalik  kõrvuti  erinevate  jäleduste  eksponeerimisega.  Suuremaks  probleemiks  kui  individualistlik  eskapism,  askees  ja  globaalne  kriis  on  kunstis  ideede  olemasolu  või  paljusus.  Mida  rohkem  sissetöötatud  süstemaatilist  tootmist  seda  rohkem  sisendusi  ja  teadlikult  lõhestatud  subjekti,  mis  kaaluvad  üles  ja  rikuvad  sisulist  kvaliteeti.  Tagajärjeks  on  hulgaliselt  teoseid  ühte  väravasse.  Kui  see  muutub   põhjendamatult  massiliseks  tekib  küsimus,  mis  inimestel  viga  on.  Sellest  siis  Kiwa  mainitud  "perseussid"  ja  "fekaalid"  paljude  kõnekeeles  ja  vajadus  nende kujundite  õigustamisele  kunstile  kuuluva  tõelise  spirituaalse  vaimsusega.  Ma  ei  ütle fuih  aga  ei  soovi  sellisele  kunstile  vabatahtlikult  ka  läheneda.
 

   Kunsti  ülesanne  ei  ole  mängida  preestrit  aga  tema  ülesanne  ei   ole  mängida  ka  vampiiri.  Peab  olema  kolmas  tee,  tõsta  oma  teadvustaset  tegelikkuses  ignoreeritavate  inimelude  kriitikast  kõrgematesse  sfääridesse,  et  oskuslikult  vältida  kellegi  terroriseerimist.  Veidi  võiks  näidata  üles  ka  mingit  tänulikkust  nende  suhtes  kelle  loomingut  ise  endale  pidevalt  akumuleeritakse.  Pealegi  ei  tohi  unustada,  et  kultuuri  tähendus  laiematele  hulkadele  ei  ole  mitte  ihalus  klisheelike  väärtuste  vastu  vaid  pigem  soov  leida  hingeravi  niigi  rasketele  elutingimustele.  Anda  saab  seda  aga  ainult  piisavalt  läbinägelik  vaim  mitte  mõni  infantiilsustega  kalkureeriv  arrogantne  manipulaator.  Ainult  nii  saabub  kõigi   õuele  paljulubav  kultuuriajalugu  ja  inimarmastajalik  võrdsus  kus   igaühega  arvestatakse  ja  ma  ütlen  seda  mitte  seetõttu  et  olen  fashist  kes  usub  üht  Teed  kõigile  vaid  seetõttu,  et  see 
on  minu  hetke  nägemuslik  seisukoht  ja  võimalik  lahendus  neile  kollektiivsetele  probleemidele.   Muidugi  võtab  harjumine  uute  ja  äärmuslikuna  mõjuvate  teadmistega  kultuuris  aega.  

   Seniks  aga  head  NWO-d  ja  salasekte  eesti  klubikultuuris.  Viimase  Mutantdisko  külalisesineja  oli  Itaalia  päritolu  kõrgekraadiline  ümbersündinud   illuminaat  ning  Dj  Leo Zagami.  Oleme  hoidnud  tal  aasta  silma  peal  ja   lootust  on,  et  koostöö  ähvardava  Aasia  salaühingute  esindaja,  endise  Forbesi  majandusanalüütiku  Benjamin  Fulfordiga  jätkub.  Lääne  eliidil  ja  saatanakummardajatel  on  fataalselt  halvad  ajad  seega  loodame  paremat.
 
 
 

                                                                                                                                  Karl-Kristjan  Nagel
                                                                                                                                  ( koostöös Tiiu Rebasega )
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 


 

          2010
           "LAST-STUDIO"
 
 
 
 

Hosted by uCoz