"ÜLESKUTSE  EESTI  KULTUURISFÄÄRILE - TEGELEME  OMA  KOMPLEKSIDEGA" /  23.09.2006
 

Eesti  Kunst  järgib  praegu  nii  teoreetiliselt  kui  ka  praktiliselt  Eesti  Kultuuri  Frondi  radu. Tegelikult  on  see 
toimunud  juba  pikemat  aega "mõni" aasta.  Soovitan  lugeda  hiljuti  "Postimehes"  ilmunud  Linnar  Priimäe  artiklit 
"Misantroobid  ja  pitekantroobid"  , mis  sellise  taseme  hästi  kokku  võtab.  "Kõrgemal  levelil"  asuvad  kohalikud 
kultuurifiguurid  kõnetavad  mingeid  teemasid - iroonitsevad (ahvivad  järgi)  ja  püüavad  sellest  endale  parimat  võita. 
Aastate  jooksul  tehtud  tähelepanekud  kõnelevad  sellest.  Meenutame  nelja  aasta  tagust  vene  punk-rokk  legendi 
"Grazdanskaja  Oborona"  ( Grob-Kirst )  juhtumit  kus  bändi  üle  piiri  Eestisse ei  lastud.  Läksime  enda  tuttavatest 
kunstnikega  Linnahalli  klubisse  "Piloot"  kontserdile  ning  saime  juba  enne  kohalejõudmist  teada,  et  Egor Letovit  ei 
lastud  üle  piiri.  Sama  lugu  juhtus  Lätis  2000 aastal ( selle  erinevusega, et  Letov  võeti  juba  riiki  sisenenuna  rongist 
maha  ja  saadeti  tagasi ).  Kuna  sealne  publik  oli  aktiivsem  ning  revolutsioonilisemalt  meelestatud,  toimusid 
linnatänavatel  mõningased  rahutused.  Arvan,  et  igal  inimesel  või  huvigrupil  on  õigus  oma  meelsust ( ka vastu-
meelsust )  avalikult  väljendada. 
Mida  siis  sellistel  juhtudel  kohalikus  kultuurikontekstis  teha  kui  keegi  üldse  midagi  ette  kavatseb  võtta ?  Meie  kui 
tagasihoidlikud  kunstnikud,  teatud  võimaliku  sõnaõigusega  avalikkusele  taolisest  keelamisest  teada  anda,  võtsime 
klubis  "Piloot" seisukoha,  et  peame  kirjutama  protestikirja  ja  andma  see  üle  Eesti  Kaitseministeeriumile, Välis-
ministeeriumile  ja  kultuuriajalehte  "Sirp" ( "Sirbi"  toimetuses  öeldi  meie  protestiartiklile  ära,  mujal  võeti  paber  viisakalt 
vastu ).
 

Mis  seos  on "Eesti  Kultuuri  Frondil" ( EKF-il )  nende  ärakeelatud  nähtustega ?

Esiteks  tuleks  aru  saada,  miks  taoline  Eesti  avaliku  kunstisfääri  väline  üritus  nagu "Eesti  Kultuuri  Front"  on  sellist 
kõlapinda  tekitanud.   Üks  põhjuseid  on  meie  poolt  valitud  teemad  ( EKF  on  tekkinud  nende  ärakeelatud, põrandaalusteks 
kuulutatud  teemade  baasil ).  Tiiu  Rebane  on nimetanud  neid  teemasid  ning  nende  kandjaid  isatapjateks  ( üldsegi  mitte 
negatiivses  tähenduses ).  New  Age,  Esoteerika, Impressionism  tänapäeva  maalikunstis,  Luule Viilma "Ellujäämise  Õpetused",
Egor  Letov & "Grazdanskaja  Oborona"  ja  Natsionaalbolshevistlik  Partei  oma  poliitilise  ideoloogiaga  on  selle  tõestuseks. 
Kaasaegses  Eesti  ühiskonnas  ja  kultuuriringkondades  on  nende  teemadega  võimalik  mõningast  skandaali  siiski  tekitada, 
elu  on  seda  meile  näidanud.  Protestivad  vanad  kõrgteadlikud  kunstifunktsionärid  ja  ärrituvad  ka  nooremad ( juba  eesolevad ) 
põlvkonnad.  Põhiliselt  aga  on  kohalikus  kultuuri-scene's  üldlevinud  motiiv  meedia  toimimismehhanismidele  analoogne  show-
bisnes.  Mängitakse  inimeste  nõrkuste  ja  puudustega,  ikka  vastavalt  oma  ärakindlustatud  positsioonidele.  Eriti  "huvitav"  on 
jälgida  mingeid  tugevaid  majanduslikult  tasakaalustatud,  laialdast  tunnustust  leidnud  inimnatuure  ja  muid  kultuuripersoone, 
kes  aeg-ajalt  mingeid  nõrgukesi  ja  muid  autsaidereid  esindavad.  Loomulikult,  ega  meedia-kollektiivi  tunnuseks  ongi  võtta 
ära  kõigi  väljaspool  seisvate  isikute  positsioon,  idee  ja  mõte  ning  konstrueerida  neist  endale  sobiv  tegutsemisvõimetu
karakter,  et  absoluutselt  kõigi  üle  domineerida  ning  enda  pihta  käivat  kriitikat  vältida.  Ühesõnaga  valetada.  See ongi 
tänapäeva  meedia  sisuliseks  tunnuseks - VALE ! 
Ühesõnaga   toimuvad  meedias  juba  aastaid  kõik  need  aktsioonid  mida  EKF  sellisel  kujul  absoluutselt  ei  toeta,  ega 
pole  kunagi  ise  samaväärselt  läbi  viinud.  Siit  ka  EKF-i  ja  üldise  Eesti  kultuuritaseme  suur  erinevus  ja  mulle  tundub, 
et  taolist  lõhet  ei  ole  võimalik  ületada  ning  parem  olekski.  Las  kõik  kohalike  tähtsate  kultuuritegelaste  viimaste  aastate 
teod  jäävadki  igavesti  kõigi  inimeste  teadvusesse  ringlema,  nagu  üks  katkiläinud  plaat.  Selleks,  et  nende  nn. limukate 
( EKF-i  termin  oma  vastaste  suhtes )  poolt  toimepandud  maitsetused  ja  muud  kuritööd  alati  meie  silme  ees  oleks,  kogu 
oma  vägivaldses  ning  ebakultuurses  retoorikas.  Võite  näiteks  teha  sellest  üleüldisest,  loovast  nõmedusest  tuhat  skulptuuri 
üle  kogu  maa !   EKF  ainult  võidab  sellisest  megakollektiivsest  psühhootilisusest  kuna  muutub  tõesti ( on tegelikult  seda 
pidevalt  olnud )  üheks  alternatiivseks,  väikeseks  saareks  kesk  ärareostatud  maad  ja  seda  mitte  ainult  virtuaalmaailmas, 
peaaegu  nähtamatu  web-saidina  vaid  ka  reaalelus,  sest  need,  meie  poolt  ülesseatud  internetileheküljed  on  ju  vaid  EKF-i 
konkreetsete  kunstiprojektide  kajastajad.
Viimases  "KesKus'i"  lehes  kirjutab  keegi  noor  sellest,  et  noored  peaksid  heaga  arvutitest  eemale  tõmbuma.  Mul  on  siiski 
vastupidiselt  tunne ( lähtuvalt  igasuguse,  vähegi  põhjendamatu  pedagoogitöö  vastasest  meelsusest ),  et  just  nüüd  peaks 
arvutite  teel  hakkama  tõelist  kultuuri  tegema,  suhteid  looma  jne.   Televisioon,  raadio  ja  muu  meedia on  end  ammu 
tõestanud - normaalsel  inimesel  pole  nende  juurde  asja.  Kuid  jääb  üle  sõltumatute  keskkondade  tegutsemisloogika.  Selles 
suhtes  võiksid  järeltulevad,  kultuursed  põlvkonnad  luua  midagi  alternatiivset  ja  jätkata  seda  nn. "Isatapjate"  sõltumatut 
liini,  mida  näiteks  EKF  on  ideaalselt  järginud.  Oma  reaalsete  inimestena  elavate - elanud  eeskujude  eest  tuleb  välja
astuda.  See,  et  mõned  neist  nagu  nt.  "salateaduste"  arst  Luule  Viilma  on  saavutanud  peaaegu  ikooni  staatuse  ei  tohiks 
olla  mingiks  takistavaks  tabuks,  tegemist  on  ju  läbinisti  positiivse  kultuurilise  nähtusega.  Isegi  ilmutusega,  kui  tõsisemalt 
öelda.  Ma  saan  aru,  et  üleüldine  ühiskonna  tase  on  taolisi  inimesi, neid  toetavaid  organisatsioone  ja  samalaadseid  nähtusi 
juba  eos  maha  teha,  kuid  meil  on  õigus  enda  eest  seista  ja  vastu  hakata.  Puht  kultuurilisel,  rahumeelsel   ja  sama
kannatlikul  tasemel  nagu  EKF  seda  mõned  aastad  järjekindlalt  on  teinud.

Eesti  kulturiareeni  ja  seda  täitvate  tegelaste  viga  seisneb  selles,  et  neil  puudub  võime  kohalikus  kultuurisfääris
tekkivate  inimeste  ja  inimgruppidega  rahumeelset  kontakti  tekitada.  Igalühel  on  vastavalt   majanduslikult ( kuid  ka 
ideeliselt ) piiratud  kunstielule  enda  isiklikud  motiivid  ja  strateegia.  Minu  arust  tuleks  siis  sellises  vaeses  ja  piiratud  olukorras 
teha  kunsti  oma  kõige  kehvemates  tingimustes  ja  mitte  pretendeerida  teiste  samaväärselt  tugevate  kunstnike  mahategemisele, 
või  tõkestamisele.  Kuidas  sa  saaksidki  tõkestada  kedagi  oma  ülimuslikus  positsioonis, eriti  kui  etteantud  karjäärimudel  sind 
absoluutselt  ei  huvita !  Aastaid  tagasi  esitas  Andres  Keil  televisioonis  Rein  Langile  Kultuuripiduri  auhinna.  Mul  on  kogu  aeg 
olnud  mõttes,  et  kas  mitte  Keil  oma  kunstikambaga  ise  kohalikku  kultuuriareeni  kamandada  ei  taha ?  On  ta  selleks  piisavalt 
tasemel  ja  tolerantne olnud ?  Oma  meeletus,  kiirendatud  kunstiarengus  oleme  aastaks  2006, sügis  jõudnud  kunstnik  Marko 
Mäetamme  Veneetsia  Biennaali  tööni  "Lihamasin".  Kuhu  me  siis  niimoodi  kunstnikena  jõuame,  kas  jälle  hästimaitsestatud 
ning  küpsetatud  kotletini,  või  on  meie  tee  vägivaldsusest  eemalduv  taimetoitlus ?  Ütlete,  et  iga  kunstniku  isiklik  valik ?  Aga 
kuhu  jääb  siis  sotsiaalne  kunst,  kui  meie  kasutuses  on  juba  sellised  teadmised,  mille  on  meile  kinkinud  kohalik  elukunstnik 
ja  performaator  Luule  Viilma ?  Võtke  normaalselt  ja  ärge  üleliia  imestage -  me  elame  müstilisel  ja  hästi  läbimõeldud  ning 
tsiviliseeritud  ajastul ! 

Mis  seos  on  EKF-il  siis  nende  kohalikus "kõrgteadlikus"  kultuurikeskkonnas "ärakeelatud"  isikute  ja  nähtustega ?
Loomulikult  seda,  et  EKF  on  välja  toonud  ja  näidanud  teed  antud  elutähtsate  teemade  puhul.
Näitlikult: 
punkt I:     Kunstis - impressionism - siin  on  kogu  teie  kohalik  kaasaegne  kunstisüsteem,  illustreeriv  ja  kopeeriv,  mänguline,
loodusele  omane  mittetsiviliseeritud,  mitteintelligentne,  ainult  intuitiivsusest  lähtuv  reaktsiooniline  ja  anonüümne  tase; 
punkt II:    New Age & Luule Viilma - siin  on  kogu  teie  maapealne  eksistentsialism,  võitlus  ja  tarkus;
punkt III:   Limonovlus  ja  Natsionaalbolshevistlik  Partei -  siin  on  teie  ideaalne-ideeline,  noortepärane,  intellektuaalne, 
eksistentsiaalne,  võitluslik,  aus,  tõsiselt  skandaalne  partei  ( ka  kohalikus  kultuurikontekstis ),  kelle  ligi  40  liiget  hetkel 
Venemaa,  Läti  jm. vanglates  kinni  istuvad.  Ja  mille  eest ? - Ikka  sellesama  ühiskonna  ja  seda  juhtiva  eliidi  ülbuse, 
võimutsemise  ja  PIIBELLIKULT  KIRIKLIKU  KÕRGUSESSE  TÕUSVATE,  KÕIGI  RIIKIDE  PÕHISEADUSLIKE,  KIRJAPANDUD  SEADUSTE 
ADMINISTRATIIVSE  JÄRGIMISE  EEST - kokku  võetuna,  kogu  selle  inimesi  valdava  ebakultuursuse  eest.

Taolist  avameelset  ning  samuti  kontseptuaalset  võitluslikku  vaimu  nagu  EKF  oma  kultuuriprojektiga  üles  on  näidanud
siin  Eestis  ei  eksisteeri.  EKF  nagu  vist  kõik  asjassepühendatud  tegelased  aru  saavad,  on  loogiliseks  jätkuks  liiga
pikale  veninud  vaenamisele.  Kuna  ma  mingeid  märke  kohalikus  kultuurielus  asjade  paranemisest  ei  näe,  siis  kestab
ka  EKF,  nii,  et  siis  jagatud  "Lihamasin"  Eesti  pikkadeks  aastateks.  Igavus  ruulib  Eesti  kultuuri  funktsionäride  ja
selle  loojate  elus.  Vaja  on  võitlust !  EKF  on  neile  seda  vastutulelikult  pakkunud.

Muide,  järgmine  idee (sõnum)  riigisisesele  ja  (ka)  -välisele  avalikkusele  on  EKF-il  ka  juba  olemas,  kuid  sellest  ei  tohi 
eriti  rääkida.  Oodake  2007  a.  kevade  Tiiu  Rebase  ja  Karl  Nageli   ühisnäitust  Vaal  Galeriis.

P.S.!
Meeldetuletuseks  neile,  kes  iga  kirjutatud  teksti  silmipimestatuna  "alla  neelavad"  ja  enda  öelduks,  mõelduks  ning
tehtuks  teevad -  kaotajaks  selles  sõjas   ei  jää  Riik  vaid  Inimene !  Jätke  see  endale  meelde,  Eesti  kultuurifunktsionärid.
Tehke  endale  selgeks,  kellega  te  sõdite.  Või  huvitab  teid  ainult  Riiki  haldav  metafüüsika  ja  sümbolism - riigi  üleüldine 
lõhestatud  haridustase ? 
Eesti  kunstnikud,  tõstke  enda  tshakrataset  ja  seksuaalset  teadlikkust !  Tegelege  inimestega,  mitte  nende  eraeluga
ja  te  näete,  et  inimese  arengutase  tõuseb.  Võite  valida  paljude  partnerite  seast   ning  te  ei  pea  tundma  seksuaalakti 
ajal  kahetsust  inimeste  vaimse  taseme  pärast. 
 
 

                                                                                                                    Karl  Nagel & Tiiu  Rebane
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 


 

          2006
           "KULTUURI-FRONT"
 
 
 
 

Hosted by uCoz