"KOKKUVÕTE   KULTUURIFRONDI   TEGEVUSPERIOODIST,  2002-2006" /  24-31.12.2006

Eesti  Kultuuri  Front  on  jõudnud  oma  nelja  aastase  tegutsemise  perioodil  ajajärku  kus  on  saavutanud  maiselt  üleriikliku 
heakskiidu.  Üldine  tendents  EKF  suhtes  on  olnud  distantseeritud  vaatlus, mõttekäikude  praktiseerimine  ning  muu  omavoliline 
isetegevuslik  rakendamine, mida  võiks  nimetada  ebaisikuliseks workshopiks ( EKF  kui  rahvuslik  õpituba ).  Kõiki  neid  reaktsioone 
tuleb  lugeda  ainult  respekteerivaks, sest  laitev  suhtumisviis  nõuab  konkreetseid  nimesid  ja  tegusid.  Kuna  aga  tõendeid 
vastavatest  ilmingutest  pole,  siis  tuleb  need  lugeda  olematuks.  EKF-i  ülesandeks  pole  enda  vaenlaste  otsimine,  seepärast 
võib  EKF-i  lugeda  optimistlikuks  organisatsiooniks,  vaatamata  kõikidele  vastuseisudele.  Natsionaalbolshevism,  New Age  ja 
muu  ohtlik  ning  huumorivaene  eksistentsiaalkunst  kui  võrdväärselt  samased  kultuurilis-poliitilised, ajalooliselt  negatiivväärtusteks 
kuulutatud  nähtused,  on  muutunud  kohalikele  edumeelsetele  vastuvõetavaks  ning  ei  tekita  põhiliselt  seksuaalorientatsiooniga 
ühiskonnakihtides  enam  kultuurilist  mittemõistmist  ning  muid  vastuolusid.  Isiklikud  kired  on  põhiolemuselt  rahuldatud  ning 
aega  ja  ressursse  jääb  ka  kultuurilistele  ekstreemsustele.  Korrates  Noam Chomsky  tähelepanekut  erinevate  käitumiskultuuride 
kohta  peab  tõdema, et  kui  Idas  ei  varjata,  kes on  nende  vaenlased,  siis  Euroopa  kui  läänemeelne  mentaliteet  seda  teeb. 
Viimane  kultuuriline  maitseeelistuste  viis  Eestis levibki.  See  on,  ütleme,  et  isegi  kohaliku  kultuuri  üks  peamine  juhtmotiiv -
hierarhiline  materialistlik  võimudiskursus. 
 

Milline  Impeerium  või  riik  võidab  vabaduse (oopiumi) ?

Küsimuse,  milline  Impeerium  võidab  vabaduse  saab  tõstatada  vaid  mõttetust  väikeriigist  suurem  kodanik.  Riikidevahelise
majanduslik-poliitilise  vägivalla  väärib  üle  kultuuriline  vaimolendi  statement,  mis  ei  hoia  oma  kodanikke  kristlik-positivistlikes
käsumaailma  tõlgendusahelates.  Ühiskonna  usk  ja  kultuursus  ei  sõltu  algselt  riigist,  või  selle  poolt  pakutavast  haridus-
tasemest,  vaid  kodanike  vanematest.  Intellektuaalne  areng  ei  sõltu  sellest,  mis  rolli  mängib  teie  elus  President.
Rahakultus,  mida  soodustab  riiklik  määraja,  takistab  vaimuimpeeriumi  levikut.  Seetõttu  on  mittevõitluslikku  antropoloogiat 
kajastav  kultuur  vahepeal  minetanud  oma  püsivuse.  F.Fukuyama  kui  aastatetagune  kohalik  majandusguru  ning  ajaloo  lõpu 
ja  taastõusu  kuulutaja  osutus  ülemaailmsete  neokonservatiivide  ideoloogiliseks  kirveks.  USA  koos  teiste  lääneliitlastega  on 
laskunud  militaristliku  Impeeriumi  ainuvalitsejalikesse  naudingutesse.  Kaotatud  on  viimased  valgustusaegsed  mälestused. 
Allakäik  on  kindlustatud. 
Kehtivad  postmodernismi  jääknähud  kus  tegelikkuse  moodustavad:  esiteks - tohutu  hulga  kultuurikogemuse  poolt  küllastunud
ning   virtuaalsesse  kaosesse  kalduva  vaimsuse  moodustav "alateadvus"  ning  teiseks:  alateadvusest  distantseeruv,  võimu- 
konstruktsioonide  ja  -struktuuride  "teadlik  reaalsus".  Valgustamata  alateadvusest  lähtuvalt  taandareneti  vabatahtlikult  keha-
põhisele  tunnetustasemele,  mida  täidab  loomne  instinktiivsus.  Probleem  seisneb  selles,  et  viimast  ei  tunnistata - see  on 
võitlusliku  eluvormi  üks  eituse  võludest - pidurdamatu  ning  efektiivse  mõistuspuudulikkuse  manifestatsioon.  Võitluslikult 
orienteeritud  inimteadvus  ei  omasta  aegumatuid  kultuuriväärtusi,  sest  süvenenud  mõtlemise  eripäraks  on  individualiseerumine, 
mis  aga  näiliselt  lahutab  inimkooslusi.  Seepärast  liigub  alateadlik  kohanemissoov  omariikluse  suunas,  mille  ühendavaks 
mootoriks  on  religioonipõhine  usk,  või  mõni  muu  kollektiivne  barbaarsus.  Seni  kuni  olemasolevat  alateadvust  tõsiselt  ei 
analüüsita  ja  valgustustööl  ümber  ei  struktureerita,  võimaliku  vabadusimpeeriumi  ülesehitustöö  pidurdub.  Kõik  tõesed 
ühiskonnanähtused  põhinevad  analüüsil  ja  tõele  näkku  vaatamisel.  Nii  nagu  inimene  nii  ka  riik - samasugust  sõnavara 
saab  rakendada  mõlema  puhul.  Impeeriumiküsimus  seisneb  siiski  kultuurilise  vabaduse  säilitamises.  Seni  kuni  riigis  levib 
kultuuripuudulikus  ja  sellest  tulenev  desinformatsioon,  pole  seal  vabadusel  kohta. Võim  on  oopium  riigile !
 

Sõnavabadus  verbaalses  võimudiskursuses.  Vaikimine  poliitilise  ülifetishi  ajastul.

Igasugune  võimudiskursus  tugineb  verbaalsusele.  Pseudokultuuri  üledoos  kokkuvõtete  tegemise  ja  analüüsioskuse  puudumise 
ajal,  nende  omaduste  põhjendamatu  ülehindamine  katkematus  enesekirjelduses,  hoiab  kogukonda  aktiivses  tegevuses.  Siin 
puudub  erisus,  vaidlus  tähtsamate  küsimuste  üle - kultuurimass  ei  varjagi  seda,  et  ta  hingab  leplikus  üksmeeles  ühise 
eesmärgi  nimel,  milleks  on  oma  toodangu  müük  väheharitud  rahvahulkadele.  Kultuuriinimeste  endi  silmade  avamine  on 
olnud  täiesti  puudulik  ja  lõplikult  teostamata.  Avardada  kunstnikuna  üldist  kultuuriteadvust  on  siin  samaväärne  enesetapuga, 
mille  osaks  ei  saa  riiklikud  tänusõnad.  Peale  selle  kuidas  kasutatakse  valitsetavaid  keele  võimuatribuute  peab rääkima  ka 
vastuvõtja  võimalikest  reaktsioonidest.  Üldistatult  võib  rääkida  kahest  olemuslikust  käitumisest - ultraintensiivsest  ja  loovalt 
destruktiivsest  ning  tavalisest,  kui  argipoeetilisusest  lähtuvast  töömeetodist.  Piisav  informeeritus  radikaalsest  maailmakultuurist 
soodustab  esimest,  sest  selle  elurütmiga  kaasaelamiseks  tuleb  ise  oma  keha  ja  hing  proovile  panna,  mis  meelelahutust 
nõudvale  ja  nõrgale  loojanatuurile  pole  sageli  vastuvõetav. 
Lõppkokkuvõttes  on  kompromissitu  kunsti  eesmärk  igasugusest  inimsusest  kui  kõigile  tuntud  tavapärasusest  eemaldumine. 
Lisaks  füüsiliste  piirangute - kehaliste  aistingute  kaotamise, või  muutmise,  ka  igasuguse  ainuverbaalsuse  kui  äärmusliku 
möödarääkimise  eitus.  Samas,  taoline  maine  destruktsioon  on  ka  leebe  kultuurisisene  tolerants - ülim  ning  kõikiarvestav 
headus  viib  hullumeelsusse  ning  dialoogi  puudumisse  reaalsusega.  Valitsev  kultuur  on  ohtlikult  maitsetu  ning  taolise 
mugandunud  kommunikatsiooni  väikekodanlikkus  on  märk  hästiteostunud  vägivallast.  Siin  suudetakse  end  vastandada  vaid
rahvakultuuri  ning  samaväärsete  poliitiliste  ilmingutega.  Eesti  Kultuuri  Front  seevastu  kui  riigist  ja  rahvast  distantseerunud 
sõltumatu  võimustruktuur,  ignoreerib  kohalikku  poliitikat  ja  vastavaid  ideaale  ning  on  suunatud  maailmapoliitikasse,  mida 
teevad  täiskasvanud.  EKF  on  etnopoliitika  täideviia  infantiilselt  üleglobaliseeruvas  maailmas.
 

EKF  Jumala  kontseptsioon.  Mis  on  usul  sellega  tegemist  ( What's  belief  got  to  do  with  it ) ?

Kõigepealt  peab  rõhutama,  et  iga  inimese  jumalatõestus  on  individuaalne. Selle  teadvustamine  sisaldab  isiklikku  vastutust -
iga  inimene  konstrueerib  ise  oma  eksistentsireeglid  ja  seadused,  või  nende  puudumise.  Jumalateadvuse  kollektiivne  tunnetamine 
on  täiesti  võimalik,  kuid  nõuab  intellektuaalset  kooskõla  ning  teatud  skeptilist,  kainelt  doseeritud  vaatlemisoskust,  sest  pimeda 
usu  ja  käsuraamatutega  pole  kaasaegse  Jumala  puhul  midagi  teha.  Võiks  öelda,  et  mitteusklikul  on  tihti  suuremad  võimalused 
Jumala  kõnetamiseks  kui  usklikul. 
Jumalaga  on  võimalik  kontakti  saada  otse,  või  läbi  teiste  inimeste.  Jumal  on  energia  ja  energial  on  teadvus. Ka  inimmõistusel 
on  energia,  mille  eriliseks  omapäraks  teatud  loov  arenguvõimalus.  Võib  väita, et  Jumal  on  headus,  mis  väärib  kõnetamist.  Usk 
pole  eksistentsi  olemuse  ega  reaalsustõlgenduste  alus.  Inimteadvuse  puhul  kehtib  tõesuse  presumptsioon. 
 

EKF  saavutused  ( järeldused  ja  teesid ),  2002-2006.

Kontseptuaalsete  näituste  teostamine  vaatamata  materiaalsete  vahendite  vähesusele.  Tööde  vähesest  müügist  sõltuvalt, rikkaliku
kunstikollektsiooni  tekkimine.   Paralleelselt  muu  kunstitööga  põhjaliku  filmikogu  ja  muusikakollektsiooni  omandamine  ( avar 
maailmakultuuri  tundmine  aitab  vältida  ideede  korduvust  isiklikus  kunstitöös ).
Suhlusringi  avardumine,  tutvumine  ekstremistlike  kultuurilis-poliitiliste  organisatsioonide  ja  inimestega,  kelle  juurdepääs  kohalikku
kultuurisfääri  on  riigi  poolt  keelatud  ( ilmne  märk  kohalike  vananevate  võimugeneratsioonide  hirmust  ja  eksistentsiaalsest 
pessimismist ). 
Suhtlus  meediaga.  Esinemine  rahvale  raadios  ja  televisoonis,  mis  andis  piisava  kogemuse  edasiseks  vastutööks  kõikesöövale- 
ning  nivelleerivale  kultuurikontseptsiooni  mehhanismile. 
Kätte  on  võidetud  tõdemus,  et  Eesti  kultuuri  piirid  on  poliitilised.  Järeldus - poliitika  kui  aegumatu  kunsti  kõrgem  võimu 
täideviia  e.  poliitika  kui  kunsti  määraja,  valitseja,  piiraja,  vaigistaja  ja  kuulutaja,  väikekodanliku  enesereflektsiooni  elektrikarjus.
Lühidalt - poliitika  on  olemasoleva  kunsti  olemus  ja  süda.  99%  kultuurist  lähtub  poliitilisest  ideoloogiast, või  töötab  selle  varjus,
ülejäänud  1% on sõltumatu  looming,  mis  ületab  ettekirjutatud  institutsionaliseerunud  mõistuspärasuse  ja  tunnetuse. 
 

NB! 
Seoses  EKF  saidi  linkide  lehekülje  ümberredigeerimisega  -  kultuuriliste  ja  poliitiliste  väärnähtuste  aeg  on  läbi.  Seetõttu 
loobub  EKF  sarkastlikust  stiilist  kantud  pluralismist  e. irratsionaalsete  kultuurinähtuste  kajastamisest.
 
 

                                                                                                                    Karl  Nagel & Tiiu  Rebane
 
 











 

 

          2006
           "KULTUURI-FRONT"
 
 
 
 

Hosted by uCoz