"Keskkond   peab   muutuma,  mitte   kunstnik."
( Intervjuu  Karl  Nageliga  22.08. 2002 / Tallinn ) 
 
 

Küsija:   Miks  sul  tuli  mõte  sellist  kategoorilist  tekstilikku   infot  enda  töödega  siduda ? 
Karl  Nagel:   See  kujunes  selliseks.  See  tekkis  kindlast  vajadusest  ning  isiklikust  suundumusest. 
Samas  oli  see  ka   väljakutse   nende  tööde  vaatajale,  sest   minu   publikuks   on  eelkõige  usklikud 
inimesed.   Muide   üks   parimaid    kunstipublikuid   ongi   rahvas.  Üldises   mõttes,  ma  mõtlen.  Inimesed, 
kes  ei  tea  kunstiajaloost  midagi,  tegelikult  keda  kunst  üldse  ei  huvitagi.  Nendele  maaliks  küll 
heameelega. 
K:      On  sul  maalikunsti  ajaloos  eeskujusid ?
K.N:   Ei.   Enam  mitte.  Nii   umbes   4-5  aastat   juba.   Kuid   kui   hakata  vaatama  minu  praeguseaja 
töid,  et  võrrelda   kellegagi,  siis  ehk  meenuvad   mõned.  Sajanditagused  revolutsioonieelsed  modernistid, 
50-ndate  ekspressionism,  eneseväljendus.  Geniaalseid  persoone  on  olnud  palju. 
K:      Aga  kohalike,  eestlaste  hulgas ?
K.N:   Muidugi  on.   Osade  kunstnike  nägemus  on  olnud  puhtam,  teistel  vähem.  Kusjuures  samuti 
100  aasta  nivooga  -  sellesse  aega  sissejäävad  kunstnikud. 
K:      Sinu  kunst,  kuidas  sa  seda   praegu   määratleksid ?
K.N:   Vabalt.   Sest   pärast  haridustee  lõppu  otsustasin   ma  maalida  vabalt. 
K :     Sa  ei  karda  kordusi   kunstiajaloos ?   Kellegi  tsiteerimist   ega   parafraase ? 
K.N :  No  aga   Rausi   mõned  aastatetagused   tööd  ( maalid *)  võrreldes   iidsete  koopamaalidega ? 
Üldse  tead,  juba   koolist  peale,  kõik  need   konkreetsed   võrdlused,   kui   need   on  halvast,  kui   neid 
kasutatakse   kellegi   mahategemiseks,  kastreerimiseks,  tuleb  neid  võtta   tõsiselt.  See  omamoodi  "räpane" 
väli   on   ka   paratamatult   üks   osa   kunstist.   Hoopis  suuremad   mõjutajad  on  olnud   maalikunstivälised 
alad.   Muusika,  teadus,  filosoofia  ning  eriti  kirjandus. 
K:      Aga   sport ? 
K.N:   Ma   pean   lugu   jalgpallist…   Jah,  kui  olukord   maailma   poliitilisel  areenil  kõigub,  või  kunstis,  või 
sõnas  -  kui   Sõna   tähendus   nivelleerub  (  ja  demokraatlikus  korras  ta   paraku   seda  teeb ).  Just  nimelt 
siis  on   minu   lootusetus   ning  lootus   pööratud   sellele   mängule. 
K :     Või   nii !?
K.N:   Viilma   ütles,  et   jalgpall   on   vastumeelsuse   viha  väljaelamine.
K :     ??
K.N:   Sportlaste   viga  ongi   selles,  et   nad   ei   loo   uut   ruumi.   Neil  pole  seda  võimet.   Nad   treenivad
oma   keha,  et   vana   ruum  ( ka  teadmine )  selles  vanamoodi   toimida  saaks  -  et  sportlase  keha  oleks 
edukas. 
K :     Kuidas  selline  skeem   kunstis   väljenduks ?
K.N:   Kunstis   väljendub   see   otseselt   rahas.   Hea  kunstnik  on  rikas  ning  teda  toetatakse.  Kuid 
sportlase  pluss  on   jällegi  ausus.  Eksperimenteeriv  ausus.  Üldse  kõige  ebaausamateks  pean  ma 
religioosseid   inimesi.
K:      Sa   ütlesid,  et  maaliksid  kõige  paremini  usklikele ? 
K.N:   Usklik  inimene  ei  pea  olema  religioosne. 
K:      Kuidas  edasi,  millised   on sinu   plaanid ? 
K.N:   Tuleb  veel  näitusi.   Kohe   nüüdsama   28. augustil   ning   võib-olla   ka   novembris   üks   ühisprojekt. 
Lugu   on   selline,  et   näituse   tegemine   viimasel   ajal   on   muutunud   väga   raskeks,  lausa   piinlikuks 
omal   õudsal   moel.  Umbes   nagu   lapsena   loetud   Strugatskite  "Miljard   aastat   enne  maailma   lõppu", 
"M- õõnsused"   jms.   Teadmised   ning   isikud,   kes   neid   kannavad   on   ületanud   oma   esmased   piirid 
ja  saanud    millekski   enamaks   kui   kunst   ning   leiavad   väljenduse   teistes   eluvaldkondades.   Kunst  on 
siin  omamoodi   filtriks,  mis   leevendab   neid   karjuvaid   vastuolusid,  mis   ühiskonnas   toimivad.   Kõigi 
institutsioonide  omaduseks  on  teatav ( ka  psüühiline )  mäss   maha   suruda,  kinni   mätsida   ja  olematuks 
teha.  Kõikide   vastuolude   taga   näib  olevat   üks   õigustus,  et   meie   aeg   tuleb,   siis   kui   ta   tuleb 
( tuleb  välja,  et  kõik  on   ootamisega   harjunud ).  Kuid  tegelikult  võib-olla,  et   inimene  on  inimesele  hunt. 
Kuidas  võtta ?   Oleneb  valikust  -  soovid   sa   hetkel   metsas   või   linnas   mängida...
Minu  kunsti   probleem   seisnebki   rahas,   seda   on   liiga   vähe.   Vajamineva   rahani   jõudmiseks  tuleb 
minu  kunstil   järgmiste   aastakümnete   jooksul   läbida   kõik   poliitilsed   sfäärid.   Ja   mitte   ainult   eesti 
mastaabis,   ning    kindlasti   mitte  rahvusvaheliste   kunstiürituste   raames. 
K :      Heaküll.  Arusaadav.   Kuid   mis  suudaks   seda   vastuolu   peatada,  või  tasakaalustada ?
K.N :   Ülim   lakoonilisus.   Esialgu   tundub,  et   ainult   see.   Niisiis   järeleandmatus. 
K:       Kuid   kes   on   sinu   nö.   globaalsete   piltide    potentsiaalsed    vaatajad ?    Paljud   pealkirjad 
räägivad   haigustest,   õnnetustest,  vajaliku   õnne   puudumisest ? 
K.N:    Vaadake   minu   selle  aasta,  tegelikult  täpselt  aasta  taguseid  töid.  "Hiv"  näiteks.  Tegemist  on 
Aidsi   teemaga.   Nüüd   on   seal   antud   haiguse  tähendus.   Kuna  tegemist   on  reaalsusega  ( mis  põhi-
olemuselt  ongi  õudne ),  tekib   vaatajas   küsimus,  miks   võtab   autor   selliseid,   justnimelt   kategoorilisi 
seiskohti ?   Lühidaks   vastuseks   oleks,  et   kunstnik   teab   vastust   ( ma   kinnitan  seda  teile ).  Haiguste 
antud   tähendused  viitavad   sellele,  et  igas   inimeses   on   olemas   kõik  maailma  elemendid.   Kui 
täiskasvanud   inimene  seda  ei  teadvusta   nüüd,  astub   iga  sellise   inimese   isiklik  surm  talle  kohe 
mitu   sammu   lähemale. 
K:      Nii,  et   ikkagi   inimkonna  vanad,  igavesed   lood ?
K.N:   Mis   mõttes  vanad ?   Minu   meelest   aitab   sellest   igavesest   kulgemisest   ja  inimlikest  valedest 
väga   vähe.   Aitab   juba,  tuleb   pöörduda   konkreetselt,  vahendid   on  vaid   minimaalsed.
K:      Kuid   humoorikalt   öeldes,   sinu   maalid   üldisemalt,  kas   ei   saaks   sellise   hoiakuga   palju   rohkem 
ühiskonnaõpetuses   ning  sotsiaalses   sfääris   midagi   ära   teha ? 
K.N:   Aga   me   just   rääkisime   sellest,  kuidas   kunst   oma   piiridest   pidevalt   väljub.   Kõikidesse
eluvaldkondadesse.   Nii   poliitikasse,  majandusse,  ärisse  kui  ka  sporti.  Kõik  minu  tööd  esitavad  samasid 
küsimusi.   Ma  tsiteerin  ( kuid  ei   ütle  keda ):  "Milleks   reanimeerida   neid,  kes   kannavad   oma  peas  kivi ?"
Tõesti,  milleks ?   Peas  olev  on   sinu   enda  asi,  aga   uinutada   ning   reanimeerida   pole  mõtet.  Kui  oled 
suremas,  tuleb   ja   saab   endaga   tegeleda.
K:      Kas   sina   oled   suremas  ?
K.N:   Ma   soovin   elada.   Soovin   seda  teistelegi. 
K:      No   aga   vältimatu   oht   saada   süstlast   Hepatiidi  viirust  oleks   justkui   palju  tõenäolisem ?
K.N:   Asi   on   selles,  et   samaaegselt   loodetakse   ning   kardetakse,  et  vana   lugu   kordub.  Et  taoline 
sündmus   meid   vabastaks. 
K:      Mis   siis ?
K.N:   Nii   või   teisiti   peavad   inimesed   siis  hakkama   mõtlema.   Ja  vastutama   oma   sõnade  eest. 
K:      Mida   sa   lõpetuseks   tahaksid   öelda ?
K.N:   Elada,  elada,  elada !!   Ma   ei   tea  -  tehke   tööd,  nähke   vaeva...  Töö   ei   lõpe  niipea. 
Muutuma   peab   publik.    Muutuma   peab   keskkond,   mitte  kunstnik !
K:      Huuh!   Hea,  et   see   sai   ära   öeldud.  Aitäh,  vennas ! 
K.N:   Aitäh  sulle ! 
 
 
 
 



                                                                                                                               ( toimetus )*
 
 
 
 
 

 
 

 


 

          2004
           "LAST-STUDIO"