"EESTI  KULTUURI  FRONT   NÕUAB  EESTI  KULTUURI  BOIKOTEERIMIST  !" /  8-9.10.2006

Eesti  Kultuur  on aastate  jooksul  tõestanud, et  ta  ei  tegele  inimese  eksistentsi  puhul  oluliste  asjadega. Eksistentsialism
on  kuulutatud  läbitud  mineviku-  ja  kaasaegse  maailma  väärnähtuseks  kui  liiga  tõsist  teemat.  Puhta  kujuna  seda  enam 
ei  tunnustata.  Põhiliseks  motiiviks  taolisele  laialdaselt  levivale  suhtumisele  on  koondunud  kollektivistliku  vaimuga  inimhulga 
enesesäilitusinstinkt. Tagajärjeks  on  kokku  saanud  hulk  ühe  mentaalsuse  ja  inimtüübile  vastava  karakteristikaga  kultuuri-
inimesi.  Maksimaalselt  tegeletakse  sellistes  "vaimsetes"  sfäärides  ehk  vaid  individuaalse  arenguga. See  aga  ei  huvita 
enamuses  domineerivat  kultuurikarja.  Seepärast  ongi  taolised  kultuuritegelased  avalikkuse  silme  alt  ära.  Nende  poole 
pöördutakse  kamraadliku  tähelepanuga  vaid  siis  kui  valdav  kultuurivaldkonna  meelelahutuslik  pool  lunastavat  hingetõmbe-
pausi  vajab. 
 

MILLE  JÄRGI  ORIENTEERUB  VALITSEV  KULTUUR ?

Rääkigu  kultuuriinimesed  mida  tahes,  ilmselgelt  on  nende  poolt  tehtava  kunsti  läbivaks  sisuks  inimese  kõige  loomsemad
tasemed  ning  selle  erinevad  "kultuurilised"  avaldumisvormid. See  on  ka  üks  kindlamaid  kanaleid,  mille  kaudu  inimesi  juhtida 
nii  enda  sisekorrale  allutatud  territoriaalse  ruumi  sees  kui  väljas.  Õigustuseks  on  nimetatud  enda  poolt  tehtava  kultuuri
kvalitatiivsus,  mille  tase  huvitaval  kombel  lähimal  vaatlusel  alati  rahast  olenevaks  osutub.  Marginaalset  kultuuri  on  ilma 
materiaalsete  vahenditeta  ning  selle  rahaliikumise  aluseks  oleva  suhtlusvõrguta,  samaväärselt  tunnustatud  esiplaanil  oleva 
kultuuriga,  praktiliselt  võimatu  teha.  Inimesed  lähevad  sinna  ja  ühinevad  selle  kultuuriosaga  kus  on  raha. Sellise  kultuuri
süvatähendus  võetakse  üle  subkultuurilt,  ilma  küsimata  ning  neid  "marginaale"  kõnetamata.  Seda saabki  nimetada  dialoogi
puudumiseks. 

Seepärast  nõuame  kunstipublikult - rahvalt  ning samuti  kultuuritegelastelt  endilt  boikotti  kõikidele  Eestis  toimuvatele  kultuuri-
nähtustele  ja -sündmustele.  Selle  boikoti  alla  käivad  kõik  kultuuri  avaldumisvormid  nagu  kunst,  film,  teater,  muusika   ja 
kino,  keha-  ning  vaimukunst.  Eraldi  valdkond  oleks  meedia  levivõrk  oma  televisiooni,  raadio  ja  ajakirjandusega.  Viimaste 
oluliseks  pooleks  on  jagatav  reaalne  informatsioon  nagu  nt.  päevakajalised  sise-  ning  välisriiklikud  uudised.  Selle  infoväljaga 
peaksid  tegelema  vaid  omal  erialal  piisaval  määral  erudeeritud  ning  vabatahtlikud  inimesed,  kes  ei  allu  teadlikult  levitatavale 
ning  moonutatud  reaalsusele  ehk  desinformatsioonile.  Need  oleksid  inimesed,  kes  oskavad  ennast  säästes  leida õiget  ning 
vajalikku  teavet  ühiskonnaprotsesside  kohta.  Seda  informatsiooni,  mida  aga  eksistentsialismist  lähtuv,  filosoofiliselt  meelestatud 
inimene  vajab,  pole  meediale  mõeldes  eriti  palju.  Jumal  tänatud.. 
 

TÄNAPÄEVA  EESTI  KULTUUR  PROJITSEERIB  EKSISTENTSIAALSED  TEEMAD  MARGINAALSETELE  INIMESTELE  JA  KULTUURIGRUPPIDELE.

Seda  esiteks !  Teiseks  luuakse  suvaline  ning  enda  jaoks  juba  varem  mainitud  turvaline  distants,  millelt  neid  "marginaalseid" 
inimkooslusi  "jälgida".  Võiks  öelda,  et  selline  käitumine  toimub  elitaarsest  positsioonist.  Niisiis  on  tänapäeva  Eesti  Kultuur  oma 
pidevas  vaatluspostil  olemises  mitmepalgeline  nähtus  ja  ühiskonna  osa.  Mõtte  sellele  aktiivselt  toimivale  kultuurilisele  liikumisele 
annavad  needsamad  "marginaalid"  kui  avalikkusest  "nähtamatuks"  distantseeritud  ideegeneraatorid  kogu  oma  vähemuses  olemise 
astmest  tuleneva  ning  ülesvõimendatud  negatiivse  ning  positiivse  tähendusväljaga.  "Eliitkultuur"  kasvatab  omastarust  endale 
tugevaid  "subkultuure"  ja  "marginaale".  Näen  sellise  skeemi  juures  sisutühjade  vanemate  kompleksi,  kes  ei  taha  oma  igikestvast 
staatusest  loobuda.  Meie "vanemad"  peavad  olema  tasemel  alati,  isegi  kui  nende  tase  "marginaalideks"  kuulutatute  tegevuseni 
ei  küündi. 
 

KÄIBELOLEVATE  KULTUURISKEEMIDE  TÕENÄOSUS.

See,  eelpool  kõneldu  on  üsna  loogiline  ja  lihtsustatud  skeem  jagatud  vastutusega  kollektiivsetele (armastussidemes olevatele)
kultuuritegelastele.  Erilist  tõestust  need  väited  ei  vaja  ja  on  seega  üsna  tõenäolised.  Empiiriline  kogemus  on  oluline.

Seda  kõike  arvestades  saab  selgemaks,  miks  Eesti  Kultuurile  sotsiaalsed  teemad,  võrreldes  "marginaalseteks"  kuulutatutega, 
niiväga  olulised  on ( peateemaks  on  raha ).  Vähemalt  ei  orienteeru  valitsev  Kultuur  eksistentsiaalsete  teemade  järgi. See  on  ka 
piisav  põhjus,  miks  Eesti  Kultuuri  boikoteerida !
 
 

                                                                                                                    Karl  Nagel & Tiiu  Rebane
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 


 

          2006
           "KULTUURI-FRONT"
 
 
 
 

Hosted by uCoz