Eesti  Kultuuri  Frondi   loometöö  printsiibid.
( vol. 2 /  19.05.2006 )
 

Nii  nagu  on  olemas  põnevus-  ja  sõjafilmid  on  olemas  ka  sõjakunst  ( kuna  käibelolevad
kunstiteooriad  ja  -meetodid  ei  hõlma  kaasaegset  semiootilist  killustatust  ega  seo  neid 
ühtseks  tervikuks ).  See  on  kunst, mis  meenutab  ühiskonnas  valitsevatele  ringkondadele,
et  inimeste  seas  eksisteerib  erineva  aktiivsusastmega  huvi-  ja  jõugruppe,  kellel  on
pakkuda  elu-  ning  kunstiprobleemidele  tavapärasest  erinevaid  ning  tihti  ka  palju 
selgemaid  lahendusi.  Sellised  inimesed  kaitsevad  oma  seisukohti  tavapärasest  avalikumalt
ja  ebakonventsionaalselt,  samas  jäädes  nö.  ühiskondliku  leppe  piiridesse. 
 
 

Ideoloogiline  lollikindlus -  vabanemine  hea  ja  halva  kategooriate  küüsist.
 

EKF  lähtub  budismi,  kommunismi,  kapitalismi  ja  teiste  eri  ajastute  ideoloogiate  ühendamis-
vajadusest.  Eelkõige  sellepärast,  et  targem  ja  teadlikum  osa  inimkonnast  on  küllastunud 
elu  ja  filosoofia  lõputust  kategoriseerimisest. Teadmine  süü  ja  karistuse,  hirmu  ja  viha, 
elu  ja  sõja  pooluste  igipõlisest  vaheldumisest  inimkogemuses, mõtleva  ja  loomingulise  inimese 
jaoks  lihtsalt  enam  EI  EKSISTEERI.  Ainult  taoline,  teadlikum  osa  inimkonnast,  kes  ei  tegele  
eluperioodide  ning  nähtuste  konserveerimisega  hea  ja  halva  kategooriatesse,  saab  olla 
inimkonna  Uue  Ajastu  ja  inimese  tõelise  arengu  aluseks.  Seepärast  soovib  EKF  kuuluda 
justnimelt  sellisesse  vabalt  ning  loovalt  mõtlevasse  inimgruppi.  See  aga  ei  tähenda,  et
EKF  toetaks  teatraalseid  ajaloo  suursündmuste  taasesitlusi.  Spekuleeriv  mäng  mineviku-
nähtuste  kordustega  omab  EKF  mõistes  vaid  kohaliku  mõtlemiskeskkonna  ignorantsuse
ja  piiratuse  tajumisega  tekkivat,  intellektuaalselt  tõsist  absurdihuumorit  inimkonna  eri 
ametivaldkondade  ja  -ühenduste  mentaalse  pinnapealsuse  ning  naiivsuse  üle.  EKF-i  kui
tegusa  kultuurinähtuse  poliitiliselt  paindlikes  kunstiprojektides  ilmnev  eksistentsiaalne
apoteoos  oleks  kogu   selle  üleüldise  kollektiivse  kultuurituse  taseme  ületamistaotluseks. 
Vana  uuestikasutuselevõtt  omab  kaudset  diagnoosi  arenemisvõimetu  maailma  suhtes,  kes 
suhtub  aega  tarbimismentaliteedist  lähtuvalt  liiga  kergekäeliselt  ning  elab  seda  läbi,  et 
seda  tühistada,  unustada  ja  tõrjuda.  Kokkuvõttes  ei  õpita  ajaloost  mitte  midagi - inimesest 
on  saanud  ajaloo  arhiveerija   ja  vägistaja,  et  õigustada  oma  tulevikuvallutusi.
 
 

EKF -  natsionaalbolshevike  toetaja.
 

Olukorras  kus  kogu  Nõukogude  aegne  atribuutika  ja  vanemate  generatsioonide  mälestus
sellest  tekitab  frigiidseid  nägemusi  isegi  Uus - Eesti aegse  koolihariduse  saanud  noorte
hulgas,  toob  EKF  välja  ja  loob  lingi  tänapäeva  uusbolshevistliku  noorenergeetikaga. 
Alates  sellest  hetkest  lõhutakse  kohaliku  kultuuri  jaoks  tekitatud  müüt  revolutsioonist
ükskõik  millises  elualas  kui  iganenud,  ebareaalsest  ning  surmale  määratud  vanast  ja 
ebavajalikust  nähtusest.  EKF-i  poliitilise  tegevuse  eesmärk  on  sublimeerida  ajastu  erinevad  
kultuuriperioodid,  ühendada  stagnaaegne  totalitarism  Eesti  kaasaegse  toorkapitalismiga  ja 
näidata  nende  samasust.  Kasutusele  on  võetud  mõlema  osapoole  kõige  avalikumad  ja 
pinnapealsemad  märgi-  ja  mõtlemissüsteemid,  mis  ometi  annavad  aluse  kogu  tsivilisatsiooni  
eneseteadlikule  käibekorraldusele  ( kehtestavad  käibeloleva  eneseteadvuse ).  Valiku  siht 
peaks  seisnema  negatiivsete  märkide  ja  tähenduste  kaotamises.  Inimese  kogemusest  peab 
eemalduma  kuulujuttude  tasemel  tekkinud  eelarvamused  reaalsete  ajalooliste  inimeste  ja 
sündmuste  suhtes.  Toimub  teatud  abstraktne  puhastustöö,  mis  roogib  inimeste  peast 
välja  kogu  ajadimensioonide  vahelise  faktipõhise  pseudoteadmise.  Uuel  ajastul  leviva 
naiivse  ja  kaootilise  nihilismi  peatamiseks  saab  teostatud  provintslik  eksperiment  ja 
proovilepanek  vanade  ideoloogiate  ning  ausate,  üldinimlike  ideaalide  taasesiletõstmise  läbi. 
Erinevus  kaasaegsest  turumentaliteedist  ning  üleüldisest  rahakultusest  seisneb  selles,  et
tolleaegne  inimene  oli  totalitarismi  tingimustes  õpetatud  olema  elu  ees  aupaklik -
individuaalsel  tasemel  ei  lubatud  kedagi  üleliia  ahneks  või  ülbeks  muutuda ( va. eliidil ). 
Meenutatakse  küll  vanu  ideoloogilisi  käibetõdesid  ning  plakatlikke  revolutsiooniaegseid
hüüdlauseid  ja  sloganeid,  kuid  peaeesmärk  on  rääkida  inimesest  kui  indiviidist  ja
talle  õigusega  kuuluvast  keskkonnast.  Kollektiivi  süstitakse  taolise  puhastustöö  käigus
tervendavat  eluallikat -  eksistentsiaalseid  laenguid,  hingepuhtust  ja  intellektuaalset
ausust. 
See  oleks  üks  võimalikest  lahenduskäikudest  kõigile  kaasagsetele  ühiskondlikele
probleemidele.  Muidugi  üks   raskemaid  probleeme  on  eliidi  silmade  avamine  reaalsele
eksistentsile,  sest  elu  eneseküllasus  välistab  küsimuse  eksistentsi  erisuse  järele.
 
 
 


                                                                                          Karl  Nagel,
                                                                                          koostöös  Tiiu  Rebasega.
                                                                                          19.05.2006

____________________________________________________________________________________________________________________________
 

 
 
 
 
 

 


 

          2006
           "LAST-STUDIO"
 
 
 
 
 
 

Hosted by uCoz