"Tänapäeva  Apokalüpsis"

                                                                      Karl-Kristjan  Nagel
                                                                            Tiiu  Rebane
                                                                      I
 

  Algus.
 

  Ma  olen  lamanud  siin  voodis  nii  mõnigi  aeg.  Ma  ei  mäleta  miks  ma  siia  tulin, äsja  olin 
istunud  ju  köögis.  Väljatõmmatud  hammas  valutas.  Minu  sigeretist  oli  saanud  kõverasse 
tõmbunud  tuhk.  See  kukkus  mulle  rinnale. Mul  polnud  särki  seljas  ega  pükse  jalas.  Olin 
alasti  ja  ebakaine. Soojapuhur  undas  vastikult. Väljas  oli  lõõmav  külm.  Ligi  25  kraadi  alla 
celsiust.  See  on  alati  nii  külmasessioonil,  mis  kestab  siin  perifeerias  kolmel  talvekuul. 
Toalaes  on  tiivik,  mis  jahutab  ülesköetud  korterit.  Purustan  peegli. 
  Ma  ei  tea  mitmes  päev  see  siin  linnas  juba  on.  Kuid  hommikul  kell 8  virgutab  mind 
alkoidsetest  nägemustest  uksekell.  Tõusen  kohusetundlikult  ja  vaevaliselt  ( mida  rõhutan 
häälikuga ) ning  vean  end  koridori,  avan  ukse.  Trepikojas  seisavad  kaks  täisvarustuses 
kindlustusagenti, hooletult  läptopid  kaenlas.  Mõistan  kahetsusega,  et  see  on  vaid  maskeering.
  " Suitsu  on, ei  leidu ? "  küsib  tagumine.
  See  on  vana  parool  ja  ma  vastan  üsna  tülpinult.
  " Ma  ei  suitseta, " ütlen  kuigi  see  ei  vasta  tegelikkuses  tõele,  sest  ma  suitsetan.  Agendid 
näevad  vale  läbi  ning  silmitsevad  minu  sigaretituhast  rinnaesist.  Kuid  see  ei  sega  neid 
mõistmast,  et  on  sattunud  õigesse  kohta.  Nad   kõnnivad  minu  järel  ( või  tundub  see  mulle 
nii )  elutuppa  ja  vaatavad  kriitiliselt  ringi.  Näevad  tühjaksjoodud  pudeleid,  tajuvad  külma  ja 
sooja  laineid,  mis   hoovavad  sooja-puhurist  ja  avatud  aknast.  Silmitsevad  katkilöödud  peeglit
ja  minu  verist  kätt.  Sisimas  meenutab  see  kõik  neile  enda  kaotatud  noorust  ja  tegelikku 
vanust. 
  Nad  asuvad  äkiliselt   tegutsema.  Ma  ei  jõua  isegi  suitsu  läita  ega  muul  viisil  ükskõiksust 
väljendada  või  reageerida.  Mind  lükatakse  vannituppa  külma  dushi  alla.  Karjun  nagu  lind,  kuid
näen  välja  nagu  loom. 
  " Fidiit ! Buuaau,  rooaah,  õõ ! " 
  Puristan  lärmakalt  mittejoodavat  vett.  Minu  hambad  on  sellest  floriidiga  saastatud  veest  siin
juba  mustaks  tõmbunud.  Oksendan - elus  on  situatsioone  kus  on  võimatu  häbeneda.  Agendid  muhelevad, nad  on  elus  kõike  teinud. 
  Mulle  antakse  uus  mission, mis  on  salastatud.  Isegi  mina  ei  tea  hetkel  Mama  jõge  läbides, 
millega  sügavamal  tasandil  tegemist,  sest  tutvun  endiselt  materjalidega.  Saan  teada  vaid 
formaalse  ülesande,  kahjutuks  teha  Suome-Ingveri  jõesuudmes  Karjula  põlismetsades  varjuv 
desertöörist   kindral  A-Gurtsõ,  kohalike  metslaste  seas  tuntud  kui  sõjapealik  Kurtzilainen.  Mulle 
antakse  ka tema foto, mida  mul ei  õnnestu  põletada  ega  muul  viisil  hävitada.  Hoian  seda  kogu ülejäänud  teekonna  rahakoti  vahel.  Iidse  Ivangorotteni  kindlusevallidel  peatab  mind  küll  hiljem  piirivalvur  ja  tunneb  fotol  oleva  antikangelase  ära,  millepeale  hakkab  hirmust  värisema  ja  laseb  mul  takistamatult  edasi  minna.
  Sügavamal  tasandil  hakkab  mulle  siiski  tunduma, et  põhjuseks  miks  mulle  anti selline  eepiline
mission,  seisneb  selles,  et  ma  ei  lugenud  algkoolis  kohustuslikku  kirjandust,  nagu  Hugo'd, 
sellepärast  siis  see  töö  ja  missioon - minu  fundamentaalne  ettemääratus  olla  killer.

_ _ _
2.02.2007 /  1.06.2007
 
 
 

  Mama  Jõgi.
 

  Laeva  nimi  oli  Kondeliza.  See  asus  Jelva  järve  kaldal  ja  nägi  välja  nagu  suur  puidust   maja.  Selleks,  et  laev  õigesse  jõekäärdu  saada,  tuli  meil  kasutada  Amary  lennuvälja   ainukest  heli-
kopterit.  Helikopter  jõudis  kohale  keskpäevaks  ja  tõstis  laeva  üle  linna  kahe  järve  ning   jõge  lahutavate  parkmetsade.  Kuna  piklik  kiirlaev  oli  liiga  raske,  siis  ei  tõusnud  ta  kõrgemale  kui 
kümme  meetrit  ning  langes  esimesele  suuremale  mäejalamile.  Kohalikud  põlisasukad  aitasid  selle  järgmiseks  päevaks  üle  mäeveeru  teiselepoole  jõkke  tõmmata.  Nad  ehitasid  nõlvadele  vintsid  ja 
kerisid  sentimeeterhaaval  üles.  Üks  saksman  nikastas  töö  käigus  jala  ja  heitis  hiljem  kruvi  all
puhates  hinge.  Vanadusest,  räägiti  mulle.
  Selle  päeva  lõpuks  ööbisime  juba  laevas.  Hommikul  ärkasime  kohutava  mürina  peale  üles  ja  avastasime,  et  põlisasukad  olid  meid  kaldast  lahti  lasknud  ning  kärestikulisele  jõele  tõuganud. 
Me  ei  suutnud  laeva  juhtimist  üle  võtta,  sest  mootor  ei  käivitunud  kuna  see  ei  läinud  tööle. 
Õhtuks  hakkas  kärestik  saavutama  oma  võimsuse  maksimumi.  Olime  laskunud  alla  juba  rohkem 
kui  kahest  hüdrojaamast.  Mäslev  lainemöll  kohises  kõrvus  ning  ähvardas  laeva  pooleks  kõikumisega.  Nägime  palju  paadisõudjaid  ja  kummipaatidel  kalamehi,  kes  meist  möödusid.  Karjusime  neile, kuid
nad  ei  mõistnud,  või  ei  kuulnud.  Ühe  laeva  otsustasin  kinni  pidada.  Meeskond  oli  närvis  ja 
kohtles  pargalolevaid  ebaviiskalt.  Esperando  nimetas  üht  Mustvä  vanausuliste  rinnamärgiga  habe-
mikku  kummituseks.  Kukupai  kaotas  enesevalitsuse  ja  lükkas  teise  noormehe  kartulikottidele,  millest 
pudenes  paadipõhja  purustatud  kommijahu.  Õieti  ma  ei  mäletagi,  millest  tüli  alguse  sai,  või  miks 
ma  selle parve  peatasin.  Võib-olla  oli  põhjuseks  meie  kõigi  hirm oma  tuleviku  ees  Ivangorotteni  maakonnas,  kohas  mille  lühiajalugu  vaid  mina  teadsin  kuna  missiooni  dokumendid  olid  teistele  salastatud.  Õnneks  sekkus  tekkinud  pingete  lahendamiseks  vanausuline  ja  pühitses  Kukupaid  ning 
teisi  teodorant  veega,  mis  tal  põues  väikeses  plaskupudelis  oli.  Esperando  nuttis  ja  palus  kommi-
kottidele  lükatud  noormehelt  vabandust.  Noormees  ütles  seepeale  kahtlaselt  ingveripärase  aktsendiga,  et  see  jahu  ei  kuulu  talle,  tema  on  lihatoitlane. 
  Maabusime  vanausulise  juhatusel  kaldal,  kuna  kärestik  lõppes  suure  kosega  Jagajavalitses.  Sellest  hetkest  võõrad  kadusid  ja  me  jäime  ihuüksi  metsa  ilma  edasiste  juhtnöörideta,  pealegi  oli  ümbrus-
kond  meile  tundmatu.  Meid  haarasid  kahtlused,  et  meid  jälitavad  Verelinna  salakütid.  Tegelikult  tundus  algusest  peale,  et  ingveri  aktsendiga  noormees   ja  Mustvä  vanausuline  olid  meile  valetanud.  Kolmas  tegelane,  kes  nendega  mestis  oli  nägi  välja  nagu  väikest  kasvu  vanamutt. Teised  ütlesid, 
et  ta  on  pime  aga  selles  ei  saanud  kindel  olla   kuna  tal  olid  ümmargused  päikeseprillid.  Meenutas  kahtlaselt  Ralli X-i ( tuntud tormienergia  propageeria  ja  vallavanem ).  Räägiti et  Ralli X  oli  tagaotsitav  keskkonnasäästmatu  mõtteviisi  eest.  Kord võttis ta  kuju vee reostajana, siis naftamagnaadina, teinekord jälle eduka majanduskonspiraatori, või päästekomando töötajana.  Väikese  nõid-vanamuti  kuju  oli  midagi  uut.  Rasked ajad  panevad  kameeleone  otsima  uusi  väljakutseid  mitte  tuginema  vanadele  kätteõpitud  võtetele. 
  Salakütid - me  nägime  neid  esimese  nädala  algul  korduvalt.  Ühe  tundsime  vastuvaidlematult  ära, 
see  oli  toosama  habemega  Mustvä  vanausuline.  Nägime  tema  näomaalingutest  kindlalt  eristuvaid,  pimeduses  välkuvaid  silmalauge.

_ _ _
2.02.2007
 

                                                                      *
 

    See  kõik  oli  liiga  õudne,  et  sellest  kirjutada.  Meid  jälitati  metsas  mitme  kohaliku  hõimu  poolt,  tundus  et  organiseeritult.  Kõigepealt  läksime  sügavamale  metsa  vett  otsima,  kuna  meil  oli  vaja  teha  kuuma  teed  ja  makarone.  Kukupai märkas  ööpimeduses  liikumist  ja  kuulis  madalaid  helivõnkeid.  Kui  ta  läks  allikale  lähemale,  et  paremini  näha,  sattus  ta  silmitsi  elusa  morsaga.  Kukupai  kukkus  perseli  mutta   ja   jooksis  möiraahvi  röögatuste  saatel   intuitiivselt  tagasi  jõe  poole.  Järgnesime talle. Tänu taolisele ehmatavale vahejuhtumile saime ürgdzunglist  välja.  Leidsime  laeva  allpool  Jagajavalitse  koske  ühe  suvila  purde  äärest.  Keegi  oli  sellega vahepeal  omavoliliselt  sõitnud.  Märkasime  imestunult,  et  shokijärgses  seisundis  Esperando  on  leidnud  endale  suure  karvamütsi.  Lähemal  vaatlusel  selgus  siiski,  et  tegemist  on  lendoravaga, kes  talle  põgenemisteel  pähe  oli  langenud. Vabastasime  närvilise  looma  tugevast  haardekrambist  ja lasime tagasi  puulatvadesse  lendu.  Esperando  käitus hullunult  ja  kiirustas  meid  kõiki  tagasi laevale.  Kui  lahkusime kaldalt  karjus  ta megafoniga  metsa  suunas  veel  poolteist  tundi. 
  " Ei,  ma  ei  suuda  enam.  Viige  mind  siit  ära !  Kuradi  loodus !   Mul  on  kõrini,  ma  tahan  tagasi  loodusest  võõrandumiskampaania  aegsesse, umbusklikku  keskaega. "
  Rahustasime  teda  hiljem  palderjani  ja  eetri  seguga  nagu  Petsorka  maade  külanaiste  talitsemisrituaali- del  kombeks.

_ _ _
12.06.2007
 

                                                                      *
 

    Kuid  jälitamine  jätkus.  Pidime  parandama  laeva  navigatsioonivõimeid  ja  telkisime  kaldapealses  võsas.  Kuulasin  öösiti  ning  ka  päeval  riigiraadio  kanaleid.  Saatejuhid  ja  -külalised  moodustasid  seal  erinevaid  vestlusringe  ja  rääkisid  päevakajalistel  teemadel.  Tundus,  et  pilkane  pimedus  oli  ka  neisse  levisfääri-
desse  langenud - esinejad  olid  kõrgendatud  meeleolus  justkui  oleks  Kristus  või  valeprohvet  ise  maa-
peale  jõudnud.  Mõni  haritlane  või  aguliharidusega  usumees  läks  päris  vihaseks  ja  karjus  parastavalt  koos  saatejuhiga  läbisegi:  " Neile  uskmatutele  kultuurivõhikutele  tuleb  näpuga  näidata  ja  neid  tuleb  paljastada !  Tegelikel  jumalavastastel  on  lihtne  rääkida  musta  valgeks,  lihtsat  tõde  ümber  ajalooliseks  valeks.  Tuleb  ainult  õhutada  multikultuurilist  osatähtsust  ja  sellega  inimesi  kuldteelt  eksitada. "
  Jäi  mulje,  et  need  pühad  arvamusmehed  olid  tõesti  kursis  saatana  järgijate  salakavalate  ning  destruktiivsete  plaanidega.  See  tekitas  minus  vaid  austust  ja  aukartust  kõige  elava,  eelkõige  mõistuslike  olendite ees.  Hakkasin  rohkem  tähelepanu  pöörama  metsalilledele, säilitades  samas  valvsuse.  Polnud  võimatu,  et  mõni  äraneetud  pagan  sealsamas  läheduses  ei  viibinud.
  Nii  ilmutaski  mulle  end  toosama  habemikust  Mustvä  vanausuline,  kui  istusin  ühel  ööl  lõkke  ääres.  Kõigepealt  viskas  ta  põõsast  raadio  pihta  suure  kivi  ja  alles  siis  astus  esile  sõnadega: " Vaiki, 
agent ! "  Ta  nägu  oligi  üleni  sõjamaalinguid  täis.  Ta  ütles  sõnaahtralt, et  ta  on  kohalike  metsavaimude  ustav  laps,  kuid   et  meie  oleme  nende  territooriumite  vaenlased.  Selle  tõestuseks  püüdis  ta  kägistada   kõrval  maas   magavat  Esperandot,  kuid  see  keeras  unes  külge  ning  ebausklik vanausuline  taandus.  Jälgisin  teda  suure  valvsusega.  Teda  vihastas  lisaks  tele-  ja  raadioeetrile  ka  laienev  mobiilside  võrk.  Ta  ütles, et  selle  halb  mõju  katab  varsti  kogu  planeeti,  mis  seejärel  rõhuva  kiirguse  mõjul  hukkub.  Nõustusin  tema  poolt  öelduga  ning  ütlesin,  et  just  seetõttu  pole  ka  minul  telefoni,  lisaks  võimalusele, et  alati  leidub  inimesi,  kes  telefonivestlusi  pealt  kuulavad.  Vanausuline  ei  saanud   mu  jutust  küll  aru,  kuid  ei  vaielnud  ka  vastu.  Küllap  tal  oli  väike  mõttepaus  et  aju  puhata  saaks.
  Vastu  hommikut  kires  ootamatult  kukk.  Vanausuline  kes  mitu  tundi  läänekultuuri  allakäigust  moraali  oli  lugenud,  pidi  tagasi  metsa  jooksma,  sest   minu  kaaslased  ärkasid.  Nägin  vaid  tema  ähvardavaid  silmi  kui  ta  hetkeks  tagasi  vaatas.  Veel  pikalt  kõlas  samalt  suunalt  tema  ragistamist  ja  puutoigaste  valju  praksumist  kohmakate  jalgade  all.  Ütlesin  teiste  rahustamiseks,  et  see  oli  Sissyphos,  mütoloogi-
line  olend - pool  loom  ja  inimene  ühes  isikus.  Vastasel  juhul  oleksid  teised  talle  näljast  vist  järgne- nud. 
  " Näe,  nii  läheb  metsinimene, "  ütlesin  endamisi.  Ikka  veel  kostus  metsast  ragistamist.  Kukupai  aga  vaatas  unesegaselt  kildudekspurunenud  raadiot  ja  ulgus  talitsetult.  Ta  ei  saanud  enam  kuulata  popmuusikat  ja  nõdrameelsetele  orienteeritud  mölasaateid. 
  " Ükskord  leiutatakse  tehnoloogia  mis  korraldab  eluslooduse  lauspuhastuse  ja  nii  saab  inimkond  vabaks  paljudest  ürghirmudest, " sisistas  tema  sisalikuhing. 
  " Urbaniseerunud  jätis, " ütles  Esperando  lühidalt.
  Kuid  see  vastaski  tõele,  lapsepõlves  ütles  Kukupaile  mustalalane,  et  ta  on  loomult  linnalaps  ja  et   tema  tervisehädad  ning  allergia  on  vastureaktsioon  loodusele,  millest  sai  tema  varjatud  kinnismõte 
ja  alter  ego.

_ _ _ 
16.07.2007
 
 
 

  Ivangorotten - Saatana  Sild.
 

  Iga  õhtu,  estonielased  ehitavad  silla  üles  ja  iga  öö  vennalalased  lõhuvad  selle.  Droogide  uimas  kummitustena  ringisõeluvad  sõdurid  löövad  aega  parajaks  ja  on  teinud  oma  televisiooni,  mille  nimeks  Revaal  TV.  Puhkepäevadel  vaadatakse  must-valgeid   piraatkoopiaid.  Psühhedeelsed  Kromonovi,  Kruusimendi,  Nummiku,  Shimmi  ja  Kiiduse filmid -  need  on  vaid  mõned  nimed  kodumaistest  rezissööri-
dest,  kes  oma   elutööga  Narawa  silla  lahingutes  osalevaid  sõdureid  moraalselt  aitavad:  "Evol  666"  kehva  kvaliteediga  sarjad, "Kitsas  Ringu",  "Kodu  Keset Põrmu".  Sõdurid  istuvad  lõkke  ääres  kaabliteta  väikese  Speed-Pod  ekraani  ees  ja  lahutavad  sünget  meelt.  Nende  näod  on  paralüseeritud  ümbritse-
vast  õudusest,  vaid  mõni  üksik  suudab  kõigi  kollektiivsesse  mällu  sööbinud  tuntud  komöödiafilmide 
ajal  naeratada,  või  poetab  pisara.  Jõele  lähemal,  aktiivsel  rindejoonel  valitseb  teistsugune  meelolu.  Hiiummaa  ja  Kässmu  mehed  on  sõlminud  kindla  võitlustaktika  ja  viivad  seda  tülpinud  järjekindlusega  täide.  Pool  tundi  kõigist  olemasolevatest  relvadest  tulistamist  vaheldub  ebamoraalsete  hõigetega  oma  vastastele  Ivangorotteni  poolel,  metsahämarikus,  mis  ümbritseb  kardinana  sealpoolset  linnakindlust.
  Automaadivalangud.  Katkendlikud  täringud  vastakuti  ja  üle  Narawa  jõe  lendlevad  tuleribad.  Peenike  aktsendiga  hääl  kaugelt  pimedusest,  teiseltpoolt  jõge:
  " Kuuumat  essti  pooisit,  go  home !  Fakk yu,  fakk  yu ! "
  Silla  jõulukaunistused  löövad  kuulide  rahe  all  kõikuma.  Kaks  Ivangorotteni  sõdurit,  kes  püüavad  lõhkeainet  sillatalade  vahele  torgata  peavad  varjuma  kuulipilduja  eest  ja  jooksevad  kaugprozektoritega  valgustatud  sillalt  üle  piirete  peadpidi  jõkke. 
  " Idamaised  koerad ! "  kähiseb  üks  uduste  silmadega  pirnulane. 
  Jões  hulpivad  mehed  puristavad  välja  sissetõmmatud  vett  ja  ujuvad  aeglaselt  tagasi  oma  poolele.  Nende  liikumise  hõlbustamiseks  lastakse  kindluse  katuselt  väike  valgustusrakett. 
  Ühes  kaugemas  kaevikus  kuulavad  Turi  poisid  kaukassia  vähetuntud  bardrokki.  Nad  ütlevad,  et  on loobunud  estonie  muusika  kuulamisest,  kuna  selles  puudub  mõte. 
  " Kus  on  teie  kapten ? "  küsin  neilt. 
  " Meil  ei  ole  ülemust, "  vastab  teistest  eristuv,  veidi  tervema  silmavaatega  sõdur,  " siin  on  igaüks  iseenda  kapten. "
  Ma  ei  oska  sellepeale  midagi  mõelda.  Ütlen  neile,  et  nad  meile  varustust  hangiksid,  kütust  ja  laskemoona.  Esperando  tahtis  lisaks  paar  kasti  kamashokolaadi  ja  kartulikrõpse.  Pärast  asjade  leidmist  sõidame  edasi.  Meid  ootavad  ees  vaevuläbitavad  teed.  Siin  lõppeb  tsivilisatsioon  ja  algab  pärisdzun-
gel  täis  okaspuid.  Kuid  enne  veel,  väike  meeldetuletus - me  näeme  otse  keset  jõge  ehitatud  lava,  kuhu  on  kutsutud  esinema  kõik  uued  ja   vanemad  baltpataljoni  popstaarid.  Seksinäljas  kokkuaetud  sõdurid  vaatavad  neid  pealt.  Jääme  samuti  oma  laevaga  pidama  ja  ootame  koos  teistega  hilisõhtuks  kohalemääratud  naistebändi  Pubex,  mida  juhib  peojuht  ja  laulja  Märter  San  Van  Der.  Veel  mõned  väliselt  meeldivad  bändid  veavad  end  kohale:  Diögä,  Preester  Sel-Selver,  Vomit  Manga,  Pribalter,  Väike  Kepik,  Silo,  Job M.T.Ü.,  Suhhoipeller,  Vannuatu  Lilla  ja  Nina  Tõniskon  alias  Eedit  Plöff  ehk  Kapitol  Värvuke.
  Esineda  sellest  pikast  nimedereast  jõuab  ikkagi  ainult  esimene - Pubex. Nad  ilmuvad  kohale  õhupalliga. Heelium on otsakorral, seetõttu  kiirustab  lendur  naistebändi  lavale.  Kogu  dzungel  rõkkab  sõdurite  kisast  kui  muusika  käima  pannakse.  Perse,  kuid  üks  Pubexi  laulja  komistab  laval  helipuldi  otsa  ja  rebestab  kostüümi.  Ta  ei  saa  enam  esineda  ja  kogu  bänd  peab  põgenema,  sest  sõdurid  muutuvad  vägivald-
seks.  Nad  tungivad  üle  piirete  ja  hüppavad  üksteise  järel  vette,  lava  ümbritsevasse  kanalisse.  Õhupall  lööb  kõikuma,  kinnitusnöörid  lastakse  lahti   ja  juba  ta  lendabki  stratosfääri,  kaasas  enesekindlad  kuid  paanikas  popstaarid.  Paar  esimest,  end  lavale  vinnanud  sõdurit  haaravad  veel  maas  lohisevatest  nööridest  kinni  ja  tõusevad  õhulaevaga  kaasa,  kuid  kukuvad  löödult  tagasi  vette.  Üks  mahajäänud heeliumballoon  aktiveerub  elektrilühisest  ja  paiskub lava  suurtesse  kõlaritesse,  aparatuurist  hakkab  kostma  tagurpidi  madalhäälne  presidendikõne  skandeerides  vaid  üht  fraasi:  " Aitäh  Lutsik ! ". 
  Järgmisel  päeval   ületasime  Narawa  veehoidla.  Ilm  oli  kergelt  tuuline  ja  ümbruses  seilasid  ujuvsaared.  Jõesuudmes  ootasime  mõned  tunnid  järjekorras,  et  saarte  järel  piiri  ületada.  Ühel  väikesaarel  oli  ainult  üks  iidne  Lehispuu,  selle  varjus  aga  lõõtspilliga  mees.  Ütlesime  et  ta  mängiks  germaani  shansoone. 

_ _ _ 
2.02.2007 / 12.06.2007 /  20.07.2007 
 
 
 

  Püha  Petterburg - Iidne  Prantsushka  Meka.
 

  Oleme  jõudnud  Njeevale.  Siit  kaugel  pole  enam  Leedoga  Järv.  Vahele  jääb  tsaariaegne  Prantsushk  küla -  Petekoff,  mis  pärast  revolutsiooni  Le-ninkraadiks  ümber  nimetati.  Le-nin,  tuntud  revolutsiooniliider,  elab  nüüd  juba  üle  80 a.  mausoleumis,  Moskvaas.  Inimestel  lubatakse  teda  vaatamas  käia.  Räägitakse,  et  ta  põhiliselt  magab  ja  näeb  välja  täitsa  keskealise  mehe  moodi.  Nojah,  kapitalistlik  tsaariaegne  nostalgia  on  ka  seda  iidset  lääne  asumaad   haaranud.  Üllatun,  sest  vana  külanimi  on  tagasi  ja  üleüldises  taaskasutuses.  Teeme  peatuse  ühe  paadisadama  juures. Kõikjal  laiub  hommikune  udu  ja  meil  on  raske  edasi  liikuda.  Kuskil  läheduses  peaks  olema  Ermisantaaz  või  selle  makett.  Äkitselt  märkame,  et  meid  on  sisse  piiranud  mitukümmend  prantslushe  sutenööri  ja  lõbunaist.  Nad  peavad  meid  kinni  ja  hoiavad  ülejäänud  kaks  päeva   oma  kombestiku   kultuurse  terrori  all.  Siin  on  püha  vaid  kunst,  söök  ja  kirjandus.  Filmi  vastu  puudub  neil  intiimne  huvi  kuna  selle  rikkus  ära  uus  kodumaa  tõusev  kinotäht  Louis de Furness -  tuntud  fantoomkuningas.  Kuid  erootiliselt  erudeeritud  Gottaard,  küsib  Esperando  neilt.  Prantslushed  aga  vaikivad  ja  ei  vasta.  Mingi  hetk  hakkab  üks  neist  meie  peale  karjuma  ja  me  küsime  mis  on  valesti  aga  ta  ei  oska  vastata. 

_ _ _ 
20.07.2007
 

                                                                      *
 

    Linn  on  sissepiiratud  saksalalaste  poolt.  Käib  Maailmade  Sõda  ( räägitakse, et  järgmine  päev  on  revolutsioon ). Oleme  sattunud  vennamaa  pealinna  halval  ajal.  Üle  Ledoshka  on  tekitatud  Eluliin, mida  mööda  liiguvad  Taitai  kokad.  Nad  on  varustatud  külmutatud   krevettide  ja  spagettidega.  Sakshala  sõdurid  käivad  seda  ilmaimet  tee  ääres  lähedalt  vaatamas,  et  oma  süümepiinadele  vaheldust  saada.  Kõht  saab  vaatamisestki  täis  kuigi  riietus  ei  kannata  külma.  Nad  mumitsifeeruvad  kohapeal  ja  mattuvad  tuiskavasse  lumme  nagu  Hiena  Keisrite  maaalune  sõjavägi.   Nii  vabaneb  Petterburg  oma rõhujatest.  Kruusia  rahvusest  meisterkokk  Stiilin  tervitab  seda  sündmust   perifeerialinnakust  Kreemilinn-Gremlin.
  Prantslasheed  saavad  nüüd  väljas  tänavatel  kohvitada,  täpselt  nagu  kodulinnas  Pariisipudrus.  Saiakesed  tekitavad  palju  inspiratsiooni  kuid  ka  erimeelsusi  ja  tülisid.  Algavad  vabanenud  suurlinna sotsiaalprobleemid,  mille  algatajaks  üleüldine  vaesus.  Osad  saavad  süüa  saiakesi  ( päevanorm  100 grammi ) aga  teised  ei  saa.  Nii  lihtne  järskukujunev  vastasseis  ongi  ja  seda  ka  kultuuriringkondades  üldisemalt.  Tõde  selgub  alles  siis  kui  ilmub  välja  esimene  kes  jäi  ebaõiglaselt  ilma,  enne  vaidlused  ei  lõppe.  Linnas  on  aga  mitu  miljonit  elanikku.  Tundub,  et  paljud  ei  soovigi  olukorrale  lahendust  vaid  püüavad  pikaleveninud  vaenuga  omale  aastateks  ette  varuks  krahmatud  saiakesi  salajas  hoida. 
  Seksist  ei  räägi  enam  keegi.  Kõik  mõtlevad  murelikult  ainult  kõhuprobleemidele,  mis  on  tegelikult  absurd  kuna  Maailmade  Sõda  sai  juba  läbi  ja  süüa  on  piisavalt. Ka  prantslasheed  eelistavad  seksile  uut  aseainet  nimega  comedie,  mis  pidavat  andma   hea  enesetunde  ja  tuleneb  ladinakeelsest  sõnast  chimaira ( loe  kiimär),  mis  on  olnud  aluseks  ka  paljudele  marurahvuslikele  koka- ja  kirikuseepidele.
  See  kõik  on  liiga  lihtne  ja  ilmselge,  et  sellest  kirjutada.  Ajalugu  kordub  ja  korrutab  ennast  nagu  mingi   väljaarenemata  keelega  kokutaja.  Tulevad  uued  põlvkonnad  ja  generatsioonid  ning  peavad  kõike  otsast  alustama  kuna  nende haridus  on  ühekülgne,  igav  ja  ebanatsionalistlikult  kallutatud.  Seepärast  saadan  koju  pidevalt  kirju  ja  kirjeldan oma  lastelastele, keda  on  kokku  kümme,  oma  huvitavatest  seiklustest  avaral  naabermaal  Rossijanil - Vennamaal - meie  ajastu  suur  Noa  Laev.  Kes  peale  saab
see  saab,  kes  ei  mõika,  see  ei  saa.
  Mustvä  vanausuline  rääkis  seda  mulle  ( venna-suome  sõna  vene  e. laev  jne.).  Kohtusin  temaga  metroos,  peatus  Kasiminevskajas.  Tema  näomaalingud  olid  saavutanud  ülima  täiuse.  FeSesB  ja  UMUN  ei  suutnud  teda   tuvastada  ja  pidasid  mustaks  pomziks.  Paljud  tänapäeva  vennalased  põlgavad  vanausulisi  ja  naeravad  nende  üle  kuna  jumaldavad  ülekõige  raha.  Kui  nad  teaksid  milliseid  varjatud  võimeid  mõtteenergia  kokkuhoidmisega  on  võimalik  saavutada, siis  nad  ei  naeraks.  Mustvä  vanausuline  ütles,  et  selles  peitub  kogu  olemise  võti - olemise  lihtsuses.  Esperando  oli  minuga  linnasolekul  kaasas  ja  hakkas  seda  õpetust  praktiseerima,  loobus  maistest  ihadest  ja  konvertis  kogu  oma  energia  usu- leksikasse.  Ta  tegi  seda  salaja,  sest  salateadused  nõuavad  seda  kuna  tõmbavad  alati  avalikkuse  tähelepanu.  23-ndaks  juuniks,  so.  Juunipäevaks  oli  ta  kokku  hoidnud  ligi  50  intiimvahekorda  ning 
selle  käigus  kulumata  jäänud  kundaliniühikut.  Täikal   vahetas  ta  selle  hiljem  mänguautomaatide  zetoonide  vastu.  Ütles,  et  see  on  kontrollitud  enesepettus  ja täiesti  teadlik  valik - koguda  midagi  vaevanõudvalt,  et  sellest  siis  isetult  loobuda.  Kuna  projekt  tundus  olevat  edukas,  hakkas  ta  oma  kogemusi  jagama  ja  korraldas  kursusi.  Abivajajaid  tekkis  palju,  osa  järgijatest  arendasid  õpetustest  hiljem  välja    omapoolseid  versioone,  muutes  ning  lisades  tingimusi.  Mõned  kasutasid  parema
tulemuse  saavutamiseks   köisi.

  Revolutsioon  algas  ootuspäraselt.  Kõik  arvasid,  et  Le-nin  ka  ühineb  rahvamerega  aga  ta  ei  ärganud  mausoleumis  enam  ülesse.  Pärast  unustati  ta  sinna  ära.  Ermisantaaz  ei  olnud  veel  avatud  kui  madrused  sisse  tormasid.  Nad  ei  avastanud  enda  eest  saalivalvurite  erilist  vastupanu,  ainult  pildistamine oli  keelatud.  Ühes  näituste-sektsioonis  näidati  just  War Holy  loomingut.  Autor  oli  ka  ise  kohal  ning  kasutas  madruseid  oma  uute  tööde  teostamisel  modellidena,  mis  oli  eriti  vaevanõudev   protsess  kuna  kestis  nädalaid.  Paljud  ei  jõudnud  oma  elulugusid  kaamera  ees  ümber  jutustada  vaid  lahkusid  ja  sõitsid  Vennamaa  avarustesse  komminismi  tööstust  ehitama.  Vähemalt  midagi  reaalset  ja  käega  katsutavat !  Tagasisaabudes  pikalt  rännakult  oskasid  enamus  vaid  sõnatult  kaamerasse  või  maha  vaadata. 
  Siis  arreteeriti  Tsaar  ( tsaar  ise  arvas,  et  ta  on  staar ).  Ta  oli  varjunud  vaigutuppa   ja  oli  üleni  vaiku  täis.  Tegemist oli  kuulsa  merevaiguga   Kuradi  Säärelt.  Paljud  sakslashed  andsid  oma  elu  selle  vaigu  eest  võideldes. 
  Tsaar  leidis  enne  arreteerimist  voodi  alt  kastekannu.  Ta  mõtles,  et  kastab  lilled  ära  aga  madrused  hüppasid  tuppa  ja  takistasid  teda.  Tsaar  mõtles,  et  nüüd  on  lõpp  aga  tal  paluti  ainult  lahkuda  vaigutoast,  sest  see  oli  ikkagi  näituse  eksponaat.  Ermisantaazi  vallutusel  viibis  kohal  ka  palju  estonielasi.  Näiteks  oli  seal  Expo  Grupp,  nemad  pakkusid  Tsaarile  tööd   Jeuroopa  kunstibiennaalide   korraldajana  ja  baltpataljoni  kunstnike  sinna  asumisele  vahendajana.  Revolutsioon  toimus  ühegi  püssipauguta.  Kõik  olid  nõus  poliitiliste  muutustega  ja   pooldasid  uut  diskursust,  eelistades  seekord  mõistusele  tundeid. 
  Uue  pealinna  valik  liikus  Moskova  CSK  asula  peale.  Meil  oli  aeg  oma  asjad  kokku  ajada,  et  edasi  põhja  poole  minna,  lähemale  Kurtzilaise  pimeduseriigile.  Juhised  kodumaalt  olid  ilmseleged  ja  väljendusid  ilmastikumuutustes.  Sain  sellest  aru  kui  haned  maabusid.  Algas  kevad.
 

                                                                      *
 

    Me  ei  tahtnud   hotelliarveid  maksta  ning  pidime  mööda   vihmaveetorusid  alla  laskuma,  et  vältida  mundris  valvurit  välisukse  ees  kirjutuslaua  taga.  Tegemist  oli   endise  täispalgalise  kirjanikuga  kes  soovis  taastada  oma  nime  ja  kuulsust  ning  kirjutas  seetõttu  uut  romaani  kus  näitas  koha  kätte  eskimotele  ja  muudele  ebaintelligentsetele  põlisrahvastele. 
  Ütlesin  Esperandole,  et  ta  lõpetaks  kursuste  andmised  omandatud  teadmiste  vallas.  Ma  ei  lubanud  tal  oma  hotellituppa  naasta  ega  ühtegi  uut  õpilast  kaasa  võtta.  Ta  oli  oma  madruseoskused  sellise  täiuseni  arendanud  et  võis  alasti  naise  hetkega  lae  alla  kinni  siduda.  Need  viis  kursuslast  kes  vabatahtlikult  koridoris  rippusid  lasin  ise  vabaks.  Kukupai  väljasaamine  oma  toast  oli  keerulisem  kuna  teda  oli  nakatanud  klubimängude  jalgpallipisik.  Tal  oli  kõrge  palavik  ja  sinine  lööve  silmakoopas. 
Kui  püüdsin  ta  toa  ust  avada  muutus  ta  imelikuks,  justkui  varjaks  kedagi.  Nägin  siiski  vilksamisi  väikest  kasvu  kõrgliiga  mängija  prototüüpi,  kes  ta  elutoas  laamendas.  Ütlesin,  et  hotellis  ei  tohi  võõrkülalisi  kostitada  isegi  kui  nad  on  näiteks  mõnest  MGIK'i  kehanduskursuselt. 

   Saime  kõik  kokku  Duginmuginskaja  metroopeatuses.  See  on  vanausuliste  meeliskohtumispaik.  Mustvä  habe oli  ka  kohal,  kuid  jälgis  meid  eemalt  ja  ei  tulnud  lähemale.  Tundus,  et  tal  on  oma  seltskond.  Üks  hetk  ajalehekioski  varjus  tõstis  ta  üles  plakati  nähtava   kirjaga:  " 17.45  spetsiaalmetroo  Karjalla  Kannused,  (märksõna)  Kurtzilainen ".  Mõtlesin,  et  ta  on  topeltspioon  ja  püüab  meid  plakatiga  reeta,  kuid  meid  ei  arreteeritud.  Otsemetroo  näis  olevat  ainuvõimalik, mugav  lahendus.  Oli  juba  õhtu  ning  meie  soov  oli  aega  võita. 
  Metroo  tuligi,  see  oli  seest  graniidist  sammaste,  mosaiikide  ja  seinamaalingutega - palju  avaram  kui  teised  metrood.  Perroonil  olevad  inimesed   ignoreerisid  ega astunud  peale.  Nad  vaatasid   hoopis  aknal  olevat  kirja "tamburisse".  Selleks  ajaks  oli  Petterburgi  linnakaart  minu  mällu  sööbinud  koos  kõigi  oma  pisemate  detailidega.  Sain  aru,  et  metroo  sõidab  vales  suunas  lõuna  poole,  võib-olla   Kupta  Fifaasse,  Krimmilli  või  Easyraeli.  Pidime  maha  hüppama  ja  tõmbasime  hädapidurit,  misjärel  toimus  midagi  erakordset.  Kõik  täitus  erivärvilise  valgusega,  lendas  sädemeid  ja  kostus  rataste  vilinat  mööda  liipreid.  See  vaatemäng  kestis  ligi  tund  aega.  Istusime  avanenud  uksele  ja  tõmbasime  kopsudesse  sulava  metalli  hõngu.  Kui  rong  peatus  jooksime  ülejäänud  tee  mööda  tunnelit  järgmisesse  peatusesse.  Esperando  valis  allakäigul  liikuva  trepi  ning  jõudis  meist  hiljem  ülesse.  Olime  jõudnud  teiselepoole  Njeevat  ja  nägime  oma  varasemalt  mahajäetud  laeva.  Keegi  oli  kirjutanud  tema  küljele  Au Rora,  selle  kustutasime  me  maha.  Meil  ei  olnud  muud  valikut  kui  laevasõitu  jätkata.

_ _ _ 
7.06.2008
 

                                                                     II
 

  Ei  saanud  ega  saanud  ära  sellest  linnast.  Me  pidime  käima  veel  Väike-Eenetsias - eraldatud  territoorium  Petterburgi  idasuunal,  kuhu  sissepääs  oli  keelatud  ja  lubatud  vaid  valitud  isikutele.  Saime  kõik  rahvusvaheliste  eriteenistuste  eriloa - kuupileti  ja  võisime  vabalt  seal  ringi  kolada.  Põhiliselt  olin  mina  droogide  mõju  all.  Leidsin  geroi-iini  Isake  Katedraalis  kus  selle  omanikust  naisgiid  välismaalastele  ümbrust  tutvustas. "Hvatai, Belõi  mramr !" ( "Säh, Valge  Marmor !") kõlas  tema  nõudlik  jutt.  Seisime  veidi  eemal,  olin  käskinud  keelevõhikust  Esperandol  kõikidele  pead  noogutada,  vastasel  juhul  oleks  avastatud,  et  grupis  on  odavama  piletiga  välismaalasi.  Ühel  hetkel  tegi  giid  äkilise  liigutuse  ja  torkas  taskusoleva  süstlaga  tahtmatult  üht  mööduvat  turisti  otse  puusaveeni.  Nii  kukkuski  tema  põuest  välja  pakike  valget  pulbrit,  millele  kiirelt  jala  peale  panin.  Pulber  sai  hiljem  küll  ruttu  otsa  aga  seda  jätkus  kauaks. 
  Käisime  veel  karumuuseumis  ja   kalamuuseumis.  Kalamuuseumis  töötas  tööpataljoni  eriasukas,  endine  lihavürst  Vlad  Nonsens.  Tema  oli  küll  veidi  haige  mees - rääkis  ainult  kaladest  kogu  maailmakultuuri  kontekstis  nagu  oleks  need  mingid  pühad  lehmad.  Üks  hetk  pani  endale  kala  püksi  ja  hakkas  pudeleid  lõhkuma.  Vaatasin  ringi  ja  ootasin,  et  miilits  teda  juba  arreteeriks  aga  kõik  olid  juba  minema  jooksnud.  Kukupai  nägu  tõmbles,  oli  sattunud  hüsteeriasse  ja  värises  nurgas.  Nojah, talutasime  ta  sealt  ära  värske  õhu  kätte.  Ta  ju  õrna  tundeeluga  linnalaps  nagu  me  tegelikult  kõik  erinevatel  aegadel  oleme  olnud. 
  Salakäik  Väike-Neenetsiasse  käis  Gostinnõi Vor  metroopeatusest.  Selleks  tuli  valida  maa  peal  õige  eskalaator ( reklaamsildid  juhatasid ),  mis  laskus  samas  suunas  kui  teised   trepid,  kuid  sügavamatele  tasanditele.  Tagasi  maapeale  sai  kaevandusliftiga.  Kaassõitjad  olid  üleni  tahmased  nagu  mõned  mustanahalised  Ahvrikas.  Paljud  estonielased  nimetavad  viimaseid  neegriteks  kuigi  muu  maailm  alates  revolutsioonist  seda  juba  ammu  ebakohaseks  peab.  Pole  ka  midagi  imestada,  sest  vabariik  on  endiselt  orjandusliku  korra  ikke  all - Kantinaavia  ja  muu  Läänetaeva  paganate  mõjusfääris.
  Hoolimata  droogide  kõrvalmõjudest  olimegi  ootamatult  Väike-Neenetsias, otse  kesk  rahvusvahelist   Kunsti-blindaazi.  Väravas  pileteid  müünud  kunstniku  nimi  oli  Joosep  Poiss,  tema  hoidis  elusat  kassi   käes  ja  püüdis  talle  selgitada  vihkamise  tähendust.  Maailmasõja  ajal  töötas  ta  koonduslaagris  residentuuris  ja  tegi  inimestest  rasva.  Nägime  muidu  palju  tuntud  artiste.  Mina  ei  tea  kuidas  nad  selle  raha  leiavad,  et  siia  tsirkusele  saada,  kuid  meil  oli  eriluba  ja  kui  oleksime  tahtnud,  siis  ka  viisaastaku  pilet.  Kurtzilaise  nime  ees  avanesid  praegu  kõik  uksed   sealhulgas  ka   kultuuriasutuste  uksed.  Uks  aga  on  selline  avar  ja  avatud  mõiste.  See  võib  tähendada  päris  ust,  millel  on  link,  lukk  ja  hinged,  kuid  võib  teises  olukorras  tähendada  ka  südant  või  mõistmist  laiemalt.  Nagu  juba  öeldud  oli   Kurtzilainen  oma  legendistaatusega  hetkel  uus  ja  hinnatud  tegelane  kõikjal.  Tema  enesesalgamis-
filosoofiat  ning  biograafiat  tutvustati  enamus  õppeasutustes  kunsti  järeleaitamiskursustel, mis  olid  saanud  tudengite  seas  väga  populaarseks.  Kunsti-blindaazidega  on  aga  selline  asi,  et  need  näevad  välja  nagu  börsikauplemine  või  koertevõistlus.  Eesmärgiks on  kokku  ajada  palju  rahvast  ja  raha  ning  selle  saamiseks  tuleb  lavastada  või  võtta  presentatiivselt  erinevaid  kultuurilis-poliitilisi  positsioone,  mis tavakodanikule   tihti  arusaamatuks  jäävad.  Näiteks  Easyraeli  probleem  ja  Kaasa  sektor, mis  tänapäeval  suurt  kõneainet  pakub.  Sündis  ju  seal  Yes-uss  aastaid  tagasi  õhutades  rahvast  Mosside  ridadesse  astuma. 
  Sellest  olenemata,  ikkagi  jääb  see  kõik  minust  niivõrd  kaugele  ja  võõraks,  et  ei  oskaks  ega  suudaks  õiget  seisukohta  võtta.  Mina  tean  vaid  kohalikke  olusid  ja  probleeme  ning   lähtun  neist   olukordadest.  Minu  missiooniks  ja  eesmärgiks  on  kõrvaldada   Karjala  dzunglisse  varjunud  paholainen  Kurtzipoika.

  Laskusin  uue  militaarse  kunstiobjekti  avamisel  läbi  blindaaziavause  väitlusesse  ühe  ministeeriumi-
ametnikuga.  Väitsin,  et  kultuur  on  riiklik-imagoloogiline  enesereklaam, mille  otstarve  on  vaid   varjata  korruptiivset  majanduspoliitikat.  Eduka  majanduse  alustaladeks  on müüt  vabadest  inimressurssidest  ning  üldkehtivad  kollektiivsed  kokkulepped.  Natsionalistlikult  rahvuslikud  ringkonnad  ja vaated  on  marginalisee- ritud,  mittesoovitud  nähtus  ning  töötab  kui  vajalik  ohuindikaator  vabadest  indiviididest  üleglobaliseeru-
nud  riigiaparaadis.  Selle  grupi  üle-  või  alahindamine  teenib  vaid  võimu  sissesöödud  valvsust,  vaikset  elitistlikku  kontrollimehhanismi.  Kui  rahvas  on  hierarhiseerimata  nähtus,  siis  riigiinstitutsioonid  ja  -asutused  mitte.  Sellepärast  ongi  iga  uue   maja  või  hoone  püstitamine  ja  valmimine  suur  sündmus,  samas  kui  mõni  isetu  ja  omakasupüüdmatu  inimene  jäetakse  sihilikult  tähelepanemata.  Viimase  mõtte  juures  tundsin  erakordset  jälestust  kõigi  riigipalgaliste  suhtes  nii  et  pidin  pausi  tegema.  Silme  eest  läks  erakordselt  mustaks.  Ministeeriumiametnik  aga  rääkis, et  eksistentsi  õigustabki  vaid  kaasa- sündinud  nimi  ja  imago,  neid  aga  tekitab  vaid  isikliku  või  riigipoolse  toetusraha  olemasolu - miski  ei  teki  tühjale  kohale.   Kuulasin  teda  huvitatult,  kuid  jäin  ikkagi  enda  arvamuse  juurde,  et  puudulik  mõistus  on  bioloogiline  paigalseis  ja  takistus ning  tuleb  reaalselt  likvideerida,  mitte  sellest  lõputult  rääkida  või  alalhoidlikult  vaid  teisi  reaalsetele  tegudele  õhutada.  Lahkudes  ütles  ametnik,  et  teab  kindlalt  et  leiab  ja  saavutab  ametikõrgendust - oskus  süsteemi  sulanduda  on  ülim  ja  oma  elu  ei  tohi  alavääristada, kõik  liialdused  on  halvast  kui  risk  ega  kuulu  ministeeriumite  haldusalasse.  See  tundus  olevat  üllatavalt  läbinägelik  kokkuvõte,  sest  seda  riskigrupi  rolli  ma  just  esindasin.
  Jõime  geroi-iini  peale  paar  pudelit  veini,  lootes,  et  see  lahjendab  viina  mida  olime  eelnevalt   tarbinud.  Siis  jõime  kasti  õlut  ja  kohtasime  Jeurofejeviga,  kes  oli  jumalast  kaine,  vastu  kõiki  meie  eelarvamusi.  Ta  vaatas  meid  eemaloleva (eemalduva)  pilguga.  Näitasime  talle  kaardil  kätte  Moskvaa  külje  all  oleva  Pettushki  küla  asukoha  kus  elas  tema  tuttav.  Mingi  kukk  vist.  Kindel  aga  oli  see,  et  ta  oli  vales  linnas. 
  Mootorratta  klubis  käisime,  seal  esines  mingi  Nabasaki  nimeline  japonni  bimbo.  See  pani  klaveri  põlema  ja  mängis  oma  maani  juuste  peal  saemuusikat.  Pärast  seda  hakkas  ta  laval  nalju  rääkima,  osad  neist  olid  lühikesed  ja  jätsid  mulje  anekdootidest. 500 inimest,  niipalju  kui  meid  saalipeale  oli,  kõik  me  istusime  ja  olime  justkui  paigale  naelutatud  ega  saanud  kohapealt  liikuda.  Mõtlesin,  et  see  on  mingi  hüpnotiseerija  töö,  või  alles  katsetatava  militaargaasi  toime.  Kõik  naersid  kohusetundlikult, mina  sealhulgas.  Midagi  aru  ei  saanud  aga  Esperando  ütles,  et  see  on  pingetest vabanemise  tunnus. Vastasin  talle  meeldetuletuseks,  et  täidame  riikidevahelist  militaarülesannet  ja  meil  ei  ole  pingeid.  Esperando  ei  saanud  päris  aru  ja  mõtles,  et  etendus  sai  läbi.  Ta  plaksutas  tormakalt  ja  lahkus  saalist.

  Õhtul  tagasi  hotellitoas  tuli  kõikidelt  kaabelkanalitelt  "Pelguliinlaste  uskumatud  seiklused  Rossijanis" 
küll  mõnesekundiliste  ajavahedega,  nii  et  kui  Esperando  kanaleid  vahetas,  jäi  mulje  nagu  vaataks  aeglustatud  filmi.  Esperando  sattus  sellest  nii  vaimustusse,  et  lubas  kogetud  elamusele   pühendada  ühe  luuletuse,  ajaleheartikli  ning  essee,  võrdhaarse  püramiidi  ehk  kolmiku (triaadi)  mille  eesmärgiks  oleks  suurendada  alamklassile  avatud  võimalusi.  Ta  oli  hiljuti  lugenud  mingit  akadeemik-semiootiku  külmarahu  aegset  põrandaalust  tekstivihikut  kaupade  vähesuse  kohta  tolleaegses  ettevõtluses  ning selle  ebapädevate  semiootiliste  märgisüsteemide  algpõhjustest,  mis  avaldas  talle  sügavalt  inspireerivat  mõju.  Sõnad  muutusid  ootamatult  tema  jaoks  maagilisteks  asjadeks,  mille  abil  saab  juhtida  inimaju  poolt  tõlgendatavat  reaalsust. 
  Huvitav,  millised  põhjused  hoiavad  meid  kinni  selles  linnas.  Täna  tuli  mulle  adresseeritud  kiri  ülemustelt,  mis  kinnitasid  et  igal  asjal  on  oma  põhjus,  miks  mitte  jääda  mõneks  ajaks  Petterburgi  kus  saab  mõtteid  ja  jõudu   koguda.  Kogusimegi  terve  järgmine  nädal  erinevates  paikades  jõudu.  Kukupai  näiteks  hakkas  jooma   Njeeva  jõe  vett,  igal  hommikul,  õhtul  ja   kell  2 öösel  kui  avati  sillad  laevadele.  Teised  kohalikud  võtsid  kaldapealsel  poolalasti  päikest  aga  tema  jõi  jõevett.  Võttis  veel  kanistriga  koju  kaasa  ning  keetis  potis,  et  sooja  dushi  saada.  Pidavat  hästi  mõjuma  nahale.

  Mina  hakkasin  käima  Kultuuriakadeemias  sõjandustunde  andmas.  Õpetasin  kuidas  laadida  ja  võtta  lahti  automaatrelv AK, või  mõned  vanemad  Push  Kini  aegsed  revolvrid.  Ükskord  plahvatas  kursuse  mahajäänute  poolt  varutud  püssiroht  otse  fuajee  näitusesaalis  eksponeeritud  kahuris  ja  üks  suur  kunstinstallatsioon  sai   kannatada.  Põles  maha  terve  pannoo  nitrovärvidega  teostatud  monumentaalist  mis  kujutas  mingit  kolli.  Kahju  oli  rahas  väljendamatu,  seda  oli  eelkõige  näha  vihast  nutva  autori  näost.  Süüdlased  arreteeriti  keset  lõunaeinet  ja  mõisteti  psühhoneurasteenia  väljaõppele  kus  nad  said  ühiskondlikult  kasulikke  töötunde  kõrgendatud  meeleliseks  ehk  kontseptuaalseks  leheriisumiseks. 
  Üldiselt  oli  Petterburgi  kunstitase  akadeemilist  laadi,  inimesed  teostasid  portreesid  ja  natüürmorte,  sellise  vahega  varasemate  aegadega,  et  liitsid  traditsiooniliste  seadetega  kaasaegsemaid  popikoone. Üks  tudeng  näiteks  teostas  maaliseeriat  Mjao  ja  Pil  Poti  portreedega.  Tema  kontseptsioon  sisaldas  originaalset  seisukohta,  et  tegemist  on  ajaloo  suurkujudega,  kelle  panust  ning  osatähtsust  inimkonna  kujunemisel  ei  saa  maha  vaikida  ega  unustada,  vaid  peab  ülistama  nii  nagu  omal  ajal.  Ühiskonna  industrialiseerimine  ja  tehnoloogiline  areng  toimub  ainult  terrori  ja  repressioonide  tingimustes. Vastuseks  õppejõudude  kahtlustele  ütles  ta,  et  tänapäeva  vabas  ning  reegliteta  postmodernses  elukäsitluses  saab  inimene  totalitaarse  võimudefinitsiooniga   ainult  samastuda  ja  kaasa  mängida,  mitte  naiivselt  vastu  punnida - kaasaeg  tähendabki  ekstaatilist  kohanemisvõimet  ja  antidualismi - vaadaku  terrorile  laiaspektrilise  pilguga.  Mõelge  kui  palju  vägivalda  toodab  tänapäeva  meedia  ja  televisioon,  miks  ei  võiks  siis  ülistada  mõnd  mineviku  põhjatusse  manalasse  langenud  massimõrvarit.  Vastusele,  et  meediatööstuse  puhul  on  tegemist  vaid  meelelahutusliku  lavastuse  ning  suhteliselt  süütu  mänguga,  teatas  ägestunud  tudeng,  et  kultuur  ongi  kunstlik  meelelahutus  aga  diktaatorite  ülesanne  on  meenutada  kõigile  reaalsust.  Viimaste  sõnade  peale  laskus  õppeasutuse  peale  üldine  mõistmine.  Sellegipoolest  võttis  miilits  autori  varsti  kinni.  See  toimus  juhuslikult  ühes  Njevski  pealses  kunsti-
tarvete  poes.  Ta  ei  andnud  ennast  niisama  kätte, vaid  korraldas vägeva tulevärgi, pildus  kordnike  pihta  lahustipudeleid  ja  värve  ning  süütas  neid  välgumihkliga  just  sel  hetkel  kui  nad  püüdsid  teda  käeraudadesse  panna.  Ühel  kordnikul  läks  seetõttu  põlema  paks  vatijope  ja  ta  pidi  selle  sillalt  kanalisse  vette  virutama.

_ _ _ 
9.06.2008 / 11.06.2008 
 

                                                                       *
 

  Jäin  silma  ühele  koperatiivelamu  juhatajale. Talle  avaldas  muljet  kuidas  ma  kultuuriakadeemia  sõjandustunnis   relvadest   rääkisin.  Mulle  eraldati   korter  ja  ateljee,  kus  elasid  peale  meie  veel 
ligi  1000 inimest,  enamus  neist  olid  valged,  sinisiverelised  ja  kollased.  Kuid  oli  ka  mustanahalisi.  Neil  oli  tänavanurgal  klubi  nimega  "Ragtime"  kus  nad  käisid  esinemas, mängisid  pille, laulsid  ja  tantsisid,  kõike  vaid  selleks  et  süüa  osta  ning  ei  peaks  nälgima.  Paljud  suhtusid  nendesse  halvasti - ajad  olid  sellised,  et   kellelgi  polnud  süüa - sakshalased  ju  piirasid  Petterburgi.  Osad  sakshala  sõdurid  olid  tunginud  öö  varjus  salaja  linna.  Nad  olid  kulmude  ja  juusteta,  ka  riietus  kõrbes  pigiselt  ning  neil  puudusid  kiivrid  kuna  nad  olid  ületanud  mitu  kilomeetrit  miiniväljasid.  Sakshalalastele  ei  meeldinud  Ragtime  klubis  mängitav  muusika.  Ühel  õhtul  korraldasid  nad  pealetungi  ja  jooksid  tagauksest  sisse.  Klubis  mängis  sel  hetkel  kuu  peal  käinud  Armastrongi  laulu  "Imeline  Maailm" eriti  kiire  klubimix.  Kõlasid  dzungellikud  trummirütmid  ja  trampiv  bass,  kõik  tantsisid  meeletus  tempos  ja  viskasid  üksteist  üle  oma  õla  ja  jalgade  vahelt  läbi.  Sakshalased  ei  saanudki  päris  aru  kuidas  see  käis.  Pealegi  toimus  kõik  must-valgelt,  kohalik  klubivalgustaja  selgitas  hiljem,  et  ta  on  kõike  katsetanud - värvilisi  kilefiltreid  ja  lampe,  kuid  koloriit  jääb  ikka  samaks  nagu  vanaegsetes  filmides.  Sakshalalased  ei  saanud  kellestki  kinni  haarata,  sest  need  liikusid  nii  kiirelt.  Pealegi  olid  nad  eemaletõukavalt  energilised  ja  tegid  nägusid  nii, et  enamus  skinnoididest  nägid  pärast  hirmuunenägusid.

  Ja  nagu  pilkasel  päeval,  kõige  ilusama  ilmaga  jäin  ma  ühes  purskkaevuga  pargis,  kirjanik  Push  Kini  skulptuuri  juures juttu  ajama  islamiusku  naispreestriga,  õigemini  oma  kodu  majahoidjaga.  Ta  rääkis  mulle  pikalt  kuivõrd  ta  armastab  oma  meest  kes  vaatab  kõiki  altkulmu,  on  jõuline   ja  väärikas  ning  karistab  oma  elukaaslasi  vaid  juhul  kui  selleks  on  piisav  põhjus. 
  " Ära  tee  oma  Iidolist  kujutist.  Ära  vaata  talle otsa - ära  uuri  oma  Isandat ! "  rääkis  majahoidja.
  Olin  temaga  ju  põhimõtteliselt  nõus, ta  oli  sõjapõgenik,  oli  läbinud  ränkraske  teekonna  läbi  mitme  Jeuroopa  lennujaama  passikontrolli  ning  tõi  kodust  kaasa  isegi  venna  pommivöö,  mida  hoidis  maja  koridoris  kapis.  Lubasin  majahoidjale, et  ta  võib  olla  õnnelik  ja  kinnitasin  vandega, et  ei  kujuta  kunagi  kedagi  vaid  tegelen  vaid  relvadega,  sest  relvad  hoiavad  maailmas  rahu,  rohkem  kui  ükskõik  milline  kunstiteos  või  suurendatud  foto  mõnes  muuseumis.  Arabik  naine  pihtis  mulle,  et  pärast  seda  kui  televisoonikanalil   algas  kohtuseriaal   laulja  Mummitralli  elust  ja  tema  tagasihoidlikust  perest,  kaotas  ta  usu  slaavo  kultuuri  kui  sellisesse  ning  mõtleb  põhiliselt  elu  lõpust  pensionärina  planeedil  Mahhaa.

  Petterburis  olles  õppisin  ma  midagi  vanema  generatsiooni  eelistuste  kohta.  Neile  meeldisid  säravad   teleshowd,  läikivad  riided  ja   prozektorvalgus.  Nad  imetlesid  läänest  imporditud  rikka,  vaesusest  eraldatud  inimese  mentaliteeti  kes  on  rahul  oma  mobiilse  eluga  ja  saab  seetõttu  alati  hakkama.  Sellest, et  vahel  harva  ka  rikkad  nutavad,  või  et  neid  tabab  ebaõnn,  ei  tahtnud  vanemad  lihtinimesed  tavaliselt  midagi  teada.  Nad  olid  nii  kinni  oma  isiklikes  unistustes  paremast  tulevikust,  et  riskisid  mõtetes  eemalduma  oma  tihti  vaesuse  piiril  olevast  reaalsusest.  Püüdsin  võimalikult  paljudele  inimestele  küll  selgitada  nende  soovmõtlemise  ekslikkust,  kuid  tavaliselt  polnud  sellest  kasu.  Ükskord  vestlesin  ühe  keskealise  mehega  metroo  eskalaatoril  tervelt  pool  päeva,  mina  ülesmineval  ja  tema  allapoole  liikuval  trepil.  Samaaegselt  pidime  kohapeal  koguaeg  kõndima,  vastasel  juhul  oleksime  üksteist  kiirelt  silmist  kaotanud.  Lõpufaasis  hõikasin  talle  juba  peaaegu  revolutsioonilisi  agitplakatlikke  hüüdlauseid. Tahtsin, et  ta  kindlasti  teadvustatud  valiku  teeks  või  meie  poole  ilma  mõtlemata  üle  tuleks.  Üks  hetk  ta  väsis  paigalkõnnist  ja  klammerdus  mööduva  lambikupli  jalale, kuid  takerdus  ja  libises  ootamatult  nagu  mõnes  kriminaalfilmis  allapoole.  Ta  pidi  olema  kindlasti  mõni  sportlik  kaskadöör,  sest  jõudis  tervena  alla.  Miilitsad  tahtsid  teda  perroonil  korrarikkumise  pärast  tabada  aga  ta  põgenes  ja  hüppas  ärasõitvale  metroorongile.

  Uuendusmeelne  konformism  muudkui süveneb.  Poodides  hinnad tõusevad.  Piimatoodete  hinnad  läksid  eile  alla  aga  lihatooted  on  nüüd  kallimad.  Nägin  ise  poes,  et  üks  vanem  mees  võttis  letist  suure  rõngas  poolsuitsuvorsti  ja  kallistas   seda  isukalt.  Samuti  läksid  vahetusse  suur  alkoholi  ja  kütusepartii.  Inimesed   jõid   inimliku  eksituse  läbi  diislit.   Kultuur  ei  meeldi  enam  paljudele.  Mida  vähem  söögi-
talonge  jagati,  seda  vähem  tunti  huvi  kunsti  vastu  üldisemalt.  Keegi  ei  käinud  enam  raamatukogu-
duses.  Mind  see  õnneks  ei  puudutanud,  tundsin  ennast  erimissiooni  tõttu  hästi.

_ _ _ 
8.07.2008 / 22.10.2008 / 21.04.2010
 

                                                                       *
 

  Ma  ei  saa  aru  kuidas  kõik  võivad  juua  ja  narkootikume  tarbida  kui  maailmas  käib  sõda  ja  Le-ningrad  on  blokaadis.  Ma  saan  aru, et  meie  võime  endale  väikest  puhkehetke  siin  läbisõidul  lubada,  kuid  kohalikud  linnaelanikud  ja  muu  rahvas  ei  tohiks  üldse  tsiviilelule  mõelda.  Eile  tabati  frondil  just  viis  Kalmukkia  külast  pärit  noorsõdurit,  kes  süstisid  endale  läbi  pufaika  hibilaiini.  Nad  olid  selle  aine  kokku  miksinud  musta  shokolaadi  ja  kitsesiirupi  seguga.  Rumalad,  karistuseks  saadeti  nad  koju  tagasi  ema  juurde.  Milline  häbi,  kui  samal  ajal  tuhanded  omaealised   läänerindel  võitlevad  vabanedes  ühtlasi  hukutavast  egoismist. 
  Vaatasime  internetikohvikus  gogelist  kuidas  piiramisrõngas  on  nõrgenenud  ja  avastasime,  et  germaani  haare  on  väga  tugev  umbes  nagu  merelaine,  mis  paiskub  randa  ja  taandub  koheselt  tagasi  merele.  Suome  küljel  Põhjas  oli  piiramistsooni  küll  tekkinud  hobusepeakujuline  tagasivallutatud  ala,  sealt  olid  end  läbi  murdnud  kõige  julgemad  ja  loomingulisemad   slaavolased. 
  Samal  ajal  läksid  paljud  Suome  sõdurid  appi  Estonie  Anastajate  armeele,  mis  olid ennast pealetungivate  Vennalaste  väegruppide  vastu  Sinihallitusmägedesse  seadnud.  Estonie  Anastajate  eripära  seisnes  selles,  et  nad  sõdisid  läbi  anonüümse  serveri  kuskil  sõltumatul  Vannuatu  saarel. 
Lisaks  võeti  paljudelt  vastastelt  Simm City  mängus  ära  nende  raha,  ehted  ja  muud  väärisesemed.  Vennalased  ja  Suomlased  tegid  seda  niisamuti,  kuid  avalikult,  pärisnime all  ja  suuremates  kogustes.  Entsüklopeedia  teatab,  et  protsentuaalselt  vabastati  isaplaati  taolisel  anonüümsuse  teel  kümne  või  enama  protsendilise  edumaaga.  Siin  polnud   ka  midagi  imestada  kui  raskendatud  sõjatingimustes  olid  kõik  sõdurid  sunnitud  lisamahtu  ja -võimalusi  mujalt  hankima.  Paljud  kasutasid  flashdraive  või  põletasid  oma  maa  dvd  toorikutele.  Neist  nähtamatutest  vastupanukolletest  arenesid  edasi  veel  paljud  teised  militaarse  kallakuga  huvigrupid  nagu  nt. US Bee  transagressorid  või  transiit-vestiit  rühmad  kelle  eripäraks  said  kiired  äkkrünnakud  vaenlase  tagalasse.  Viimaste  puhul  tekkisid   küll  piiripunktides  kilomeetrite  pikkused  järjekorrad  kuna  nad  olid  piirikomando  teravdatud  tähelepanu  all.  Marssal  Zuukov  Hakker,  kes  humaanse  inimese  kombel  Lõunas  germaanilasi  nö. ohjeldas  ja  oma  kodumaalt  aegamööda  välja  tõukas,  hoidis   sihiteadlikult   Baltkomist   eemale.  Seetõttu   saadeti   Estie  territooriumi  puhastama  kõige  kriminaalsema  ja  mõrtsukalikuma  minevikuga   sõjaväediviisid,  autud   sotsiaal-moraal  terroristid   ja  poevargad.  Tegelikult   estonielased  ise  tõmbasid  selle  häda  endale  peale,  sest  olid  inimestena  liiga  ideaalsed,  inimene  aga  on  oma  loomulikus  olekus  teatavasti  loom.

_ _ _
10.08.2008 / 21.- 22.10.2008 
 
 
 

  Sotsiaalelu,  haridus  ja  paigalseis.
 

  Uued  ametnikud  ei  saanud  minust  kultuuriakadeemias  enam  aru.  Selgitasin  neile  aastaid  kestva  sõjaseisukorra  põhialuseid,  soovitasin  neil  relvi  aja  peale  pimesi  lahti  ja  kokku  panna,  kuid  nad  kehitasid  ainult  õlgu.  Kuulsin  isegi  summutatud  kriitikat.  Alles  siis  kui  üks  kaitseliinist  läbitunginud  sakshala  ohvitser  õppeasutuse  koridoride  peal  granaadiga  vehkima  sattus,  hakati  mind  kuulama.  Näitasin  neile  trikki,  kuidas  teha  vaenlane   kahjutuks  eelkõige  teooria  ja  mentaalse  ettevalmistuse  läbi,  lugedes  eelnevalt  õigeid  raamatuid  või  vaadates  filme.  Järgmisel  nädalal  suruti  ohvitser  meediamanipulatsiooni  surve  all  keldri   kaudu  sisehoovi  ja  sealt  edasi  tänavale.  Vaimselt  laostatud  mees  istus  pärast  pikka  aega  jõe  ääres,  täiesti  üksikuna  ja  erilise  tähelepanuta.  Mööduv  avangard-
kunstnik  lasi  talle  veel  seljale  spray  ja  shablooniga  oma  vanemate  portreed.   Lõpuks  laskus  ta  sellisesse  masendusse,  et  jäi  magama.  Võib-olla  oligi  hea  sest  puhkas  ennast  välja. 

  Internetikohvikust  sai  minu  meeliskoht.  Kirjutasin  seal  Esperandoga  kahasse  artikleid  päevalehtedele.  Ühte  pealkirjaga "Nagatsaki  või  Hiromanshiva ?" peitsin  eriti  hoolikalt  oma  minevikutegevuse  ja  missioonide  detaile.  Fakte  mille  järele  avalikkus  alateadlikult  janunes  sai  terve  meri.  Merest  sai  ookean.  Ookean  meenutas  laeva, millel  pidime  edasi  Leedoga  suunas  liikuma.  Olime  jälle  geroi-iini  saanud,  seekord  Stresside  Haiglast,  doktorist  hulgimüüa  vahendusel.  Tekkis  küsimus,  miks  me  siit   linnast   juba  edasi  ei  lähe...  Teise  artikli  pealkiri  oli  "Kolmas  Maailmasüda", alapealkirjaga "Süda  on  süda.  Armastus  ei  vaja  sõnu, siis  miks  ma  räägin  sellest ?".  Sellesse  teksti  peitsin  armastuskirja  oma  uuele  väljavalitule - kodumaa,  sest  ma  nii  armastan  oma  kodumaad,  kardan  et  see  on  sügavam  tunne  kui  ühegi  elusolendi  vastu  keda  olen  taga  ajanud.  Ma  nii  hoolin  oma  riigist,  et  olen  ta  jaoks  kõigeks  valmis,  ja  ma  mõtlen  seda  tõsiselt  ja  tean  mida  räägin.  Eelkõige  olen  valmis  kodumaa  eest  rääkima  mõne  loo  omaenda  minevikust  ajaloo  keerises,  sellest  kuidas  ma  midagi  tegin  ükskord,  mida  teised  siis  ei  teinud  ja  kuidas  sellest  tagantjärgi  inimesed  mõtleksid,  korraga  arusaades  minu  tähendusest,  eriti  minust  kui  eelisõigustatud  persoonist,  sest  ma  olin  ju  siiski  väga  julge  võrreldes... Ma  pidin  ju  astuma  välja  nende eest...  kui  ma  need  kohvitassid  täitsin  nende  garaazide  peal...  ja  juba  varakult  valmis  seadsin,  et  valmis  olla  juhul... juhul  kui  saatus  nõuaks  minu  sekkumist  selle  torni  kaitsel...  Ja opositsioonist  tõusnud  President  isiklikult  tunnustaks... Need  kohvitassid... just  kui  varem  läbimõeldud, ettevalmistatud, organiseeritud   meeskonnatöö...  See  pole  lihtne !  Võtta  omaks  kohustus  paigal  seista  ja  takistada   kahjulikke  elemente,  kes  ohustavad  meie  missiooniordeneid.

  Geroi-iini  sees  pidi  olema  tsementi,  sest  ma   ei  suutnud  meilikastist  enam  välja  minna.  Samas  kui  mõtlesin  kõigile   neile  põnevatele  ja  pingeterohketele  ohtudele,  mis  meid  liigina  ees  ootasid,  tundus  see  väike  probleem  tühise  seigana.

_ _ _
1.03.2010 / 21.04.2010
 

                                                                    III
 
 

  " Maailmne  vaesus ! "  kuulutasid   sildid  tänavapostidel.  Majandusprobleemid  võtsid täiesti  uskumatuid  pöördeid.  Rublik  kaotas  oma  väärtust  ja  ähvardas  nähtamatuks  muutumisega.  Eriti  õllekate  taga  ringleval  börsil.  Allakäik  ja  krahh  oli  kindlustatud  ning  keegi  ei  julgenud  enam  tööd  teha.  Tuhanded  tööandjad  organiseerusid  ja  hakkasid  inimestele  töölepinguid  peale  pressima. Alles  lubati,  et  Jukkase  kaksiktorni  Petterburgi  ei  hakata  püstitama  kuna  raha  kadus  kuhugi  ära.   Projekti  võttis  käsile   hoopis  Tango  ja  Gatsprom  üheperefirma.
  Noorte  seas  said  populaarseks  muusikalid  ja  ooper  kus  sai  ületöötanud  ning  seetõttu  vaimselt  tuimestunud  publikut  lõugamisega  vallutada.   Rahvale  mõjus  see  muidugi  halvasti  ja  lõhkus  inimeste  sooidentiteete.  Naised  hakkasid  rohkem  rusikaga  lahmima,  mehed  aga  niksutasid  palju  ning  liialdasid  valetamise  ja  kavaldamisega. 
  Presidendiks  sai  natsionaalkapitalist  ja  endine  tshekkist  (tshekkide  koguja)  Mir  Rutiin.  Tegelikult  eksisteeris  ka  teine,  väiksem  president  Med  Ved  (meetark või  mesi ju... või  ravi  eksju)  keda  kutsuti  ka  dementjeviks.  Rutiin  oli  alatine   president  isegi  kui  rahvas  vahel  teisi  valis.  See  oli  formaalne  rituaal,  sest  nii  oli  lihtsam  samastuda  skisofreenilise  olukorraga. 
  Mir  Rutiin  vahistas  erakliku  eluviisiga  matemaatikatudengi  (matefaakula - matfakk) Alehhandro   Jodorodokodovodovski  kes  oli  valgustunud  ALMAVÜ  võlgnik  kogu- summas  26  astmes  m  biljonit  Amero  Jullat.  Järgneva  viie  dekaadi  jooksul  toimus  võimalusel  alati  suur  kohtuistung  Mongoonoli  tuntud  piirilinnas  kuhu  kinniseotud  silmadega  süüalune  hobusevaguniga  toodi.  Samuti  pidi  ta  iga  kord  vesternilaadses  keskkonnas valitud  tshinovnikuga  revolvriduelli  pidama  või  käsikähmlema  indiaanlasteks  maskeerunud  kohalikega.   Kui  mingit  võrdpilti  tuua  toimunud  lavastustele  siis  meenutasid   need   Romma  gladiaatorite   genoomloto   võistlusi.   Genoomloto   puhul  võeti  teatavasti  osaleja  joogitopsist  suuvee  geneetiline  kood  mille  omanik  siis  ära  pidi  arvama.  Autasuks   pakuti   vaba   kohta  maaaluses  varjendis  väljavalitud  eliidi  seas,  alles  organiseerimisjärgus  oleva  ülemaailmse  tuumasõja  korral.  Eliidi  eesmärk  oli  korrata  Piibli  ennustusi  ja  teha  nii  nagu  Lutsikule  meelepärane.

  Käisime  kinos  käimasolevast  maailmasõjast  vändatud  mängufilmi  vaatamas.  Rezissööriks  oli noortele  mõeldud  suhtlusportaali  rape  hümni  looja  järeltulija  Kontsaga  Njakkulovski.  Prantsushk  maal  sai  ta 
kord  oma  esimese  vastupropaganda  filmi  eest  kannile  tätoveeritud  eripreemia.  Uus  film  kuulus ülemaailmsesse  kategooriasse  suveniirfilm,  mida  oli  hea  ka  teistele  rahvastele  näidata.  Mu  alaealisele  naisele  see  meeldis,  ta  nimetas  autorit  isegi  emotsioonide  isaks.  Olime  tuttavad  juba  teist  aastat,  mõtlesin  isegi  loobuda  oma  tulevikust  ja  kogu  missioonist,  et  temaga  Petterburgis  mahataltunult  pensioni  sambaid  oodata.  Praegu  oli  põhiprobleemiks  ikkagi  naise  noor  iga - 25  aastat,  vennamaal  võis  sel  perioodil  abielluda  alates  35-selt,  mis  pani  meid  mõlemaid  raskesse  olukorda,  sest  võisime  üksteist  vaid  põsele  suudelda  või  maksimaalselt  käest  kinni  pargis  jalutada.  Teised  normaalsed  inimesed  elasid  ju  kokku  vaid  omavanustega.  Seetõttu  tahtis  kohalik  võim  teda  mitmel  korral  mult  üle  võtta,  seni  küll  ebaõnnestunult.  Nad  korraldasid   isegi   Moskvaa  paraadi  ajal   Verisel  Väljakul  avaliku  haarangu  ning  röövisid  ta  musta  Volgaga  kui  vaatasin  korraks  kõrvale  maha  munakivide  vahel  nirisevat  verd.  Armsake  jõudis  koju  alles  varahommikul,  riided  ja  juuksed  katki.  Ta  tunnistas  üles,  et  teda  oli  käte  ja  jalgadega  ähvardatud  ajal  kui  ta  püüdis  enda  silmavärvi  laialiuhtumist  ja  ülejäänud  näomeiki  kaitsta.  Riigipalgalised   sundisid  teda  minuga  suhtlemisest  loobuma  aga  ta  ei  allunud  survele,  ning  nõudis  oma  südame  vabastamist  nii  otseses  kui  kaudses  tähenduses.  Ma  ei  osanud  kellegile  tagantjärgi  kätte  maksta  kuna  negatiivseid  vastaseid  oli  kogunenud  liiga  palju.  Lõpuks  laskusin  metafüüsikasse  ja  püüdsin  näha  probleemi  tuuma  ehk  algpõhjust.  See  aga  ilmutas  ennast ikkagi  ühe  laialivalguva  inimkujuna,  päris  konkreetse  tegelasena  kes  ei  olnud  enam  nõus  meie  kooseluga.  Sügavamat  põhjust  kui  eitus  ja Teine   teadis  vaid  tuul  või  mõni,  näiteks  korduvalt  miljonist  seeklist  loobunud  akadeemik.   Saatsin anonüümselt  adresseeritud  kirja ühe  sümboolse  kuupalgaga Kreemilinna  administratsioonihoonesse  ning  kirjutasin peale: "Naise  väljaost  ja  omanikuõiguste  maks".   Nii  maksin  kätte  kahju  mille  olin  Impeeriumile  ette  tekitanud. 
  Kui  naisest  võitu  ei  saadud   tahtsid  nad  mind  ja  naist  vahele  võtta  seadusega  lubamatu  intiimvahekorra  ajal,  kuid  ta  elas  ju  eraldi  hotellis !  Pikka  aega  salaluure  filmis  naise  magamistuba,  ilmasõjaaegse  kinokaamera  töö  kõrvalruumis  oli  kõrvulukustav  ning  segas  und.  Lõpuks  ei  jäänud  neil  midagi  muud  üle  kui  lavastada  seksuaalakt  väljaõppinud  näitlejatega  ja  see  levisse  paisata. Ootamatult  panime  kõikjal  tähele,  et  rahvale  tutvustatakse  esmakordselt  erootilisi  voodistseene  küll   kinodes,  teatris,  raadio   kuuldemängudes  kui  ka  tänavaetendustel.  See  kõik  oli  vaid  ettevalmistus,  et  põhi- süüdistusega  lagedale  tulla,  kuid  publiku  reaktsioon  oli  vastupidiselt   üllatavalt   positiivne.   Lavastuste   autoreid   toodi   välja   kui  erakordselt  originaalseid  indiviide,  nad  kuhjati   üle  kõikvõimalike  riiklike  autasude  ja  preemiatega,  mis  kindlasti  aitas  kergendada  muidu  keskpäraselt  ärakindlustatud  elu.  Olukord  muutus  juba  nii  läbinähtavalt   karjeristlikuks,  et  tuli  leida  kiire  asendusprobleem,  mis  varjutaks  kokkukuhjuvat  tähelepanu  või   vähemalt  suunaks  fookuse  veidi eemale.  Selleks  leitigi  värske  laimu-
kampaania  korras  naaberriik  Usurpeerikistani  ainuülik  Turumees  Passiiv,  kes  kannatas  samalaadse  megalomaanja  maanja  ja  kollektiivkultuse  käes.

  Ühel  ööl  ärkasin  selginenud  mõtte  peale,  et  meie  tagakiusamise  lahenduseks  võiks  olla  üleriiklik  haridusreform.

_ _ _ 
5.05.2010
 

                                                                      *
 

  Sel  päeval  tegid  kõik  meile  tänaval  silma.  Ajaleheartiklid  hakkasid  oma  teadvustamata  mõju  avaldama.  Kõige  rohkem  ärritas  inimesi  see,  et  ma  arvestasin  üldisema  planetaarse  kultuurifooniga  ega  tegelenud  konkreetselt  ainult  ühe  kitsalt  valitud  riigi  või  valdkonnaga.  See  andis  sarnasus- printsiibist  tulenevalt  solidaarsetele  inimgruppidele  võimaluse  meievastaseks  toimekaks  vastutegevuseks  või  plagiaadiks.  Samuti  ei  püüdnud  ma  ühelegi  organisatsioonile  meelepäraselt  käituda, et  midagi  konkreetsemalt  endale saada,  vaid  näitasin  toredat  eeskuju  kuidas  olenemata  olukorrast  ja  tutvustest  tagasihoidlikult  tsiviliseeritud  inimeseks  jääda. 
  Rahva  rõõmsameelne  kokkutulemine  saavutas  oma  sügisese  kõrghooaja.  Kõik  kõndisid  parkides  ja  sahistasid  jalgu  mahalangenud  puulehtedes.  Keegi  ei  luuletanud  oma  esivanemete  moel  kuna  tunnete  näitamine  oli  avalikkuses  ainult  miinuseks.  Tänavatele  ilmusid  tuhanded  inimesed  kes  tekitasid  ja  korjasid  prügi.  Panin  isegi  koduses  ühiselamus  tühjenenud  sigaretipaki  prügikasti,  mitte  ei  visanud  seda  maha  laua  alla  nagu  tavaliselt.  Nautides  uut  kujunevat  jõudehetke  tajusin  ka  mina  suurt  ühtsus-
tunnet  ja  mõtlesin,  et  mul  on  õigus.  Selline  käik  aitas  mul  unustada  raskemad  erimeelsused  ja   universaalsema  inimkriitika  ühiskonnas  ning  varjata  see  pillava  suuremeelsuse  taha.  Mõtlesin  veel  natuke  edasi  ja   panin  ka  oma  naabri  tühja  sigaretipaki  prügikorvi.  Siis,  pärast  hetkelist  energia-
puhangut  korjasin  kokku  kõik  enda  laua  alla  visatud  eelmised  tühjad  suitsupakid   ja  viisin  hoovipeal   oleva  suure  prügikasti  kõrvale.  Ei  hakanud  kaant  avama  kuna  see  oli  kaetud  neoonvärvi  limaga.  Oleks  vaid  rohkem  inimesi  ja  rahvaid  nüüd  seda  puhtust  pealt  näinud  mis  meie  korruse  köögis  valitses.  Paljud  kadestasid  minu  aina  kasvavat   optimismi  kuid  ma  ei  lasknud  ennast  sellest  segada   kuna  olin  ükskord  elus  näinud  ka  üha  süvenevat  ja  pidurdumatut  pessimismi.  Põhimõtteliselt  võis  seda
ette  kujutada  kaalupõhimõtte  fenomenina  kus  ühe  selge  kujundi  eristusega  pidi  alati  kaasnema  selle  vastandi  kohalolu  needuse  seadus.  Taoline  skeem  oli  inimestele  saanud  kinnisideeks,  mida  hoolikalt  järgiti   ja  mida  ületada  oli  juba  väga  raske,  täpselt  nii  nagu  on  hingel  võimatu  pikemaks  ajaks  väljuda  oma  kehast  juhul  kui  seda  just  füüsiliselt  kahjustama  ei  asuta.

  Ka  kirjandusilmas  tekitasime  Esperandoga  juba  furoori.  Kui  meie  lähtealuseks  oli  vabadus  ja  sõltumatus  eksisteerivast  vaimuhierarhiast  siis  ärgitas  see  äsjahaavatuid  võimureid   häbitutele   salalepetele  nagu  näiteks   Moolok  Kokteili  Ripoff   paktile.  Isegi  lasteraamatute  autorid,  pluss  üks  suur  rikkurist  ärimehe  galeristist  abikaasa  sebisid  kokku  hulga  traditsioonilisi  muinaslugusid  kus  põhiliselt  ajati  taga  või  nüliti  metsa  nõrgemaid  loomasukaid.  See  oli  sedamoodi  põhiliselt  sellepärast  et  eelmise  riigikorra  ajal  hinnati  põhiliselt  heatahtlike  karvaloomi  kes  nüüd  samaväärse  eduga  häbistavat  judeia  märki  kandsid.  Võimukad  autorid  isegi  süüdistasid  oma  nõrgukestest  raamatutegelasi  ja   küsisid  siiralt  miks  nad  end  ise  ei  kaitse  kui  neil  ometi  teistega  võrdväärsed  võimalused  on.  Ülekohtust  ja  liigategemisest  said   nii  levinud  motiivid,  et  need  õpetasid  välja  veel  terve  hulk  uusi  generatsioone  psüühiliselt  tasakaalutuid  lapsi  ja  noorukeid.  Õnneks  leidsid  neist  enamus  hiljem  oma  koha  erinevates  väljapaistvates  ametiasutustes,  inimõiguste  ja  looduskaitse  alal. 

_ _ _ 
13.05.2010
 

                                                                      *
 

  Tähendab,  mul  oli  välja  kujunenud  kaks  elukohta  kesklinna  hotellis oma  elukaaslase  vastas  ja  äärelinna  ühiselamus  ning  ma  mõtlesin  kus  võiks  olla  kolmas.  Siis  üürisin  korteri  puidust  paneeltornis  Mäejutluse  platool.  Õieti  oli  seal  kaks  lähestikku  asetsevat  torni.  Maalt  pärit  inimesed  rääkisid  turul,  et  nendes  elavad  väga  kõrgid,  enesekesksed  ja  seetõttu  lõpmata  üksikud  indiviidid,  mis  tekitas  neis  kollektiivselt  tundlikku  rahulolu,  sest  said  end  sellevõrra  paremate  inimestena  tunda.  Paljud  süüdistasid  Mäejutluse  platoo  elanikke  ka  poliitilises  ebakorrektsuses  ning  kultuuritus  vaesuses.  Need  olid  põhilised  kesklinna  kinnisvaraomanikud  kes  taolist  nägemust  levitasid   ja   nad   ütlesid,  et   Mäejutluse  asukad  müüvad  selle  riigi  maha  metslastele,  mis  kõlas  eriti  jultunud  süüdistusena,  sest  mina  nägin  seal  rajoonis  vaid  paneeliti  teineteise  peale  asetatud  loodussõbralikke  talusid  ja  eramaid  hästikasvatatud  koduloomadega. 
  Rahvas  oli  noor,  pärast  revolutsiooni  alanud  jääaeg  ja  sellele  järgnenud  perestroika  e.  kolmikpere 
( või  tööpere )  lõi  vastava  maailmavaate  mis  meenutas  rangelt  silmaklappe  kandvat  inimest.  Kogu  linn  oli  täis  märke  ja  vihjeid  inimkonna  tegelikest  valitsejatest,  kuid  keegi  ei  osanud  neid  objekte  või  hoonete  paigutus-skeeme  tuvastada.   Silmitsesin  ise  maja  katuselt  jõeäärset  obeliski,  mis  oli  pühendatud  inimeste  üle  võidutsevale  surmale.  Võtsin  isegi  linna  kaardi  spetsiaalselt  välja  ja  leidsin  sellelt  geomeetrilisi  sarvedega  kujundeid.  Kui  püüdsin  sellest  ka  teistele  rääkida  saatis  mind  üleolev  naer -  kõik  olid  oma  hinge  juba  eelmises  elus  linnavõimule  ja  saamahimule  ära  kinkinud.  Helistasin  ka  infotelefoni  numbrile  aga  sealt   ei  osatud   midagi   erilist  vastata,  hoopis  öeldi,  et   linnapea  nimi  on   Lõzõkov  ( suusad )  kuid  ta  allub  Vatipaavstile,  viimane  aga  mõistab  preestrite  võimu-  ja  lihahimu.  Veel  ütles  naishääl,  et   Paavst  saab   aru   Lutsiku   kannatustest,  need   aga  on  palju  suuremad  kui  Jes-ussi  vabasurma  piinad  tõesümbolil  mida  ta  oli  ära  teeninud  oma  valesti  ajastatud  demointellekti  ja  kõneosavuse  eest.  Vaatasin  kaarti  edasi.  Ühe  keskväljaku  monumendi  nimi  oli  näiteks  Georg  Horus.  See  haakus  hästi  idasuunal  oleva  teise  kivitahvliga  "Mälestusmärk  tundmatule  revolutsioonile".  Kui  esimene  tekitas  valju  protesti   pangandusilmaliku  tühjaksimemise  metodoloogiate  tõttu,  siis  viimase  tinglik  tähendus  ei   tekitanud   kelleski   suuremat   küsimust. 

  Järjekordselt   ööpimeduses  tänavatel  värsket  õhku  hingates,  päästsin  bandiitide  käest   grupi  keskealisi.  Õieti  ründasid  nad  mind  esimesena  kui   kinnipandud  baarist  elukaaslasega  väljusin  ja  alles  siis  hakkasid   möödunud  pealtnägijatega  tüli  norima.  Toibudes  kurikalöögist   lükkasin  kõige  lähemal  seisnu  avatud   kanalisatsioonikaevu,  seejärel  visati  mind  noaga  aga  selle  tera  põrkas  vastu  pintsakutaskul  olnud  pioneerimärki,  mille  mulle  kinkis  kirja  teel  kauge  lapsepõlvesõber   Sibeeriast.  Siis  võeti  mantlipõuest  välja  automaat  ja  ma  pidin   kummarduma  eesolnud   bandiidi   varju  keda  ei  hakatud  esialgu  laskma,  kuid  kes  ütles  minu  elukaaslasele "ema",  mis  meenutas  mulle  paratamatult  kõiki  Maailmasõjas  langenuid  või  minu  enda  ema  kes  kannatas   privatiseerimisperioodil  aastaid  stiilse  tegevusetuse  käes  kuna  oli  erilise  loomusega  kontseptualist   ja  kes  arvatavasti  vaigistati  kodumaa  satanistide  poolt  ning  paigutati  sümboolsele  riiulile.  Seadustatud  dokumendid  näitasid,  et  võisin  temaga  uuesti  kohtuda  alles  50 a.  pärast.  Samuti  meenus  mulle  bandiitide  rünnaku  juures  kunagi   elukoha  naaberkorteris  valeüürnikuks  olnud  varas  kes  politseinike  eest  põgenedes  nõidus  ära  kordniku  muutes  ta  kaasosaliseks, ajal  kui  ma  naaberriigis  suvelaagri  tööpraktikal olin.  Mehed  jäidki  leidmata.  Kättemaksu  väljaelamiseks  telliti  välismaalt  veel  miljoneid  maksev  piinamissimulaator,  loodi  süüdlasest  virtuaalne  koopia  millel  löödi  nägu  tundmatuseni  üles  ja  piinati  keskaegsete  tööriistade, verekivide  ja  teiste  moodsate  masinatega.  Seda  protseduuri  näidati  avalikult  kõikidelt   linna   telekanalitelt  hoiatuse  mõttes  aastaid  kuni  oldi  piisavalt   veendunud,  et  informatsioon  rahvale  kohale  jõudis.  See  oli  aeg,  mil  löödi  maha  või  sandistati  veel  mitu-mitu  meile  lähedast   peretuttavat  nii  et  15  eluaastaks  sai  minust  vägivaldse  inimühiskonna  kärjestrukturismuse  süvaanalüütik.  Kirjutasin  vaikselt  sahtlisse  tekste  ja  arendasin  oma  kirjanduslikku  spetsiaalstiili,  et  iivolile  toimunud   kuritegusid   ja  ebaõiglust   korduvalt  meelde  tuletada. 
  Automaatrelv  sai  üle  meie  peade  tühjaks  ja  ülejäänud  kolm  kuju  lähenesid  kiirsammul.  Ühel  oli  välguga  fotoaparaat  ja  tegi  meist  pilti.   Kuulsin   lähenevat   kabjaplaginat,  mõtlesin  juba  halvimat  kui   meid  äkitselt  turjast  haarati  ja  nagu  kassipoegi  kaasa  tõmmati,  otse  mööduva  tõldvankri  avatud  aknast  ja  uksest  sisse.  Vaatasin  äsja  pimestatult  enda  vastas  istuvaid   kujusid.  Need  olid  tavalised  kujud.  Õnneks  olime  päästetud ! 

_ _ _ 
23.05.2010
 

                                                                      *
 

  Need  kujud  olid  Dr. What  Son   ja   Serloco  Holmses.  Mulle  nad  meeldisid  koheselt,  eriti  see  kui  esimene  meditsiinilist  piirituspudelit  nuusutada  andis.  Nad  palusid  meil  oma  silmad  musta  rätiga  kinni  siduda,  kuid  me  keeldusime  sest  tahtsime  näha  kus  nad  elavad.  Hobused  hirnusid   ja  vanker  vappus  munakividel,  mis  laiusid  piki  kanaliäärset  teed.   Mulle  tundus,  et   kabjaplagin  ja   rataste  kolin  mitme- kordistub.  See  kõlas  teiselpoolt  kanalit  ja  tekitas  omalaadse  kajaefekti.  Lõpuks  ilmuski  veidi  kulunud  kaarik  meie  tõllaakna  vaatevälja.  Ühel  järgmisel  ristumisteel  liitus   meiega  aga  juba  kolmas  kiirtraavis  kihutav  vanker,  mille  esiossa  ja  külgedele  oli  maalitud  avatud  suuga  haipea,  teravad  hambad  kurjakuulutavalt  esil.  Vaatasime  naisega  küsivalt  doktorit,  samal  ajal  kui  detektiiv  Holmses  rätik  üle  pea  andunult  moonipeadega  täidetud  vesipiibu  sisu  enda  hingamisteedesse  tõmbas.  Ma  ei  suutnud  uskuda  mis  toimub,  vankreid  tuli  aina  juurde,  lõpuks  oli  neid  kokku  juba  ligi  30.  Samas  hakkas  meie  tõlla  kõlaritest  kostuma  Wagnari  Valküürija  reidi  ooper.  Mu  naine  tardus  soolasambaks,  see  kõik  meenutas  talle  mingit  ähmast  kogemust  kadunud  maailmast. 
  " Kuulsime,  et  peate  linnast  välja  saama, " selgitas  õnneks  doktor  olukorda.  " Me  oleme  infiltreerunud  valitsusarmee  erisalka  ja  püüame  diverseerida  selle  operatsiooni  avades  ühtlasi  tee  Petterburi   piiraval  virtuaalväraval. "
  " Kas  tegemist  on  Maailmasõja  piiramisrõngaga ? "  küsisin  täpsustuseks  ja  sain  eitava  vastuse. Tegemist  olevat  siiski  planetaarse  lukuga  mis  takistab  madalama  võnkega   linnaelanikel  kesklinnast   kaugemale  saada.
  Serloco  nägi  välja  unine  ja  tema  kätte  oli  ilmunud  meepurk,  mida  ta  konserviavajaga  abitult  avada  püüdis.  Dr. What  Son  aitas  teda  ja  keeras  kaane  maha. 
  " Põhiline  inimese  saavutus  on  lendamine, "  rääkis  What  Son  edasi, "  kuigi  kõrgtehnoloogia  hoitakse  avalikkuse  eest  juba  aastatuhandeid  salajas,  käisid  kõik  tsaarivalitsuse  liikmed  kosmoses  ammu  enne  Jury  Gaga-Jagarini  esilendu.  Põhjus  miks  Kuule  pole  veel  jõutud  on  loa  puudumine ja  seal  elutseva  inimrassi  vastuseis.  Kui  amerolastel  õnnestub  Jeuroopa Vabariigi toetusprogrammi  raames  raha  saada, siis  peaksime  sinna  ametlikult  jõudma  60-ndate  lõpus.  Kuid  ainult  võib-olla  kümme  korda,  sest  fundamentaalsed  probleemid  koduplaneedil  on  siiski  lahendamata. "
  Küsimusele,  et   millised   probleemid  vastas  ta,  et  klassivahe  ja  peast  soojenemine.  Dr.  What  Son  purskus  äkki  itkele.  See  ei  tulnud  meile  üllatusena  kuna  olime  Serloco  slaavo  filmiseriaali  juba  lapsepõlves  näinud.  Dr.  What  Soni  kehastanud  näitlejatüpaaz  vastas  just  sellisele  standardmehele  vastupidiselt  liiga  inimsõbralikule,  liiga  heatahtlikule,  liiga  perekesksele  ja  inimarmastavale  karakterile,  samas  kui  Serloco  säras  kogu  oma  raskesti  etteennustatava  detektiiv-intellektuaalse  askeetliku  omapäraga. 
  Märkasime  nüüd  Mr. Holmsesi  käes  sprotikonservi,  meepurk  veeres  tühjalt  maas  kõigi  jalus.  Mõtlesin,  et  ta  võiks  samuti   midagi  vahele  öelda,  mis  paneks  meid  vahelduseks  tundma,  et  legend  mida  ta  kehastab  toimib - et  maailmas  võidutseb  veel  mõni  teravmeelsus  või  kuritegusid  peatav  õiglus. 
  Wagnari  reidi  muusika  muutus  kõrvulukustavaks.  Mulle  tundus,  et  tõld  lendab.  Isegi  naine  vaatas  nõutult  aknast  välja  kust  vilkusid  ainult  aegluubis  mööduvad  linnakuplid.  See  poleks  meid  tegelikult  eriti  üllatanud  kuna  me  olime  rääkinud  just  lendamisest  ja  salapärasest  kõrgtehnoloogiast.  Tegin  kontrolli  mõttes  ukse  lahti  ja  veendusin,  et  me  liugleme  parasjagu  üle  linna  pargipuude.  Näha  oli  ka  inimesi  kes  jalutasid  tänaval  ning  ühte  renessans  kaelaruffiga  dogi.   Mu  naine  aga  nägi  kioske  ja  ühte  väiksemat  turukeskust. 
  " Me  lendame, "  ütlesin.
  Seepeale  Serloco  virgus  ja  muutus  jälle  adekvaatsemaks.
 

                                                                       *
 

  " Vaadake  nüüd  neid  kaarikuid, "  alustas  Holmses  kähedalt. 
  Tõesti,  tõllad  mis  seal  suure  maaala  kohale  hargnenult  lendasid  paiskasid  enda  järel  välja  peenikesi  aurujugasid.  Nad  nagu  pihustasid  midagi  linna  peale  nii  nagu  väetatakse  põlde  või  spreiti  kemikaali-
dega  Vetkangialuse  teerada  Vet  Mihnis,  et  tekitada  ilma.
  Dr.  What  Son  avas  ka  teise  ukse  ning  osutas  teisel  küljel  lendavatele  tõldadele.  Seal  toimus  sama   vaatemäng.  Serloco  võttis  põuest  fotoaparaadi  ja  pildistas  seda.  Äkki  jõudis  mulle  kõik  kohale.  Osalesime  rahvastevahelises  sõprusprojektis  mille  eesmärgiks  oli  vähendada  CO  suitsule  radieeruvat  solarit  1 %  ulatuses, et  külm  süda  sulataks  jää.  See  teadmine  tekitas  teatud  rahulolu,  et  elu- protsessid   planeedil  on  siiski  oma  ala  professionaalide  valvsa  pilgu  all. 

_ _ _ 
29.05.2010 / 3.06.2010 / 19.06.2010
 
 
 

  Hädavajalik  skisofreenia.
 

  Majanduseksperdist  endine  Bestbeforbest  väljaande  ajakirjanik  Full  Audit  teatas  avalikult,  et  pankurite  aeg  on  läbi  saamas.  Lutsikuid  otsitakse  nüüd  samaväärse  globaalse  õhinaga  nagu  nad  varasemalt  kõik  need  viimased   sajandid  oma  kuritegelikke  plaane  seadsid.  Nii  kui  kätte  saadakse  tõmmatakse  krediit  tühjaks.  Seepärast  on  paljud  lutsikud  Jumalale  teise  pilguga  vaatama  hakanud  ning  mõtlevad  lunastuseks  pakkuda  isegi  teist  näopoolt  ja  põske.  Kuid  kas  teate,  Bestbeforbest  ajakirja  tahetakse  nüüd  välja  anda  ka  selles  linnas.  Mis  te selle  peale  ütlete,  kas  pole  täpne  ajastus  ja  kokkulangevus  üldsuse  huvides ?
  Võib-olla  peaks  lähemalt  kirjeldama  kes  on  üldse  rikkad.  Neid  on  väga  erinevaid,  kuid  üheks  eeltingimuseks  on  kindlasti  kõrge  ühiskondlik  positsioon,  materiaalne  ülekindlustatus  ja  niisama  sümboolsem  jõuline  ülekaal.  Füüsiline  tugevus  selliste  rahaliste  vahendite  juures  ei  ole  vajalik  ega  nõutav.  Palju  levinum  on  hoopis  hall  kardinal - kergelt  tuhm  ja  sõnatu  vanadusnõder  onu  või  tädi  suure  kardina  taga.  On  olemas  muidugi  ka  häid   rikkaid,  kuid  kahjuks  tegelevad  nad  enesepettusega  kuna  suudavad  viimastena  halbade  vastu  välja  astuda.  Headest  rikastest  ei  saa  head  enesekriitikut,  halbadest  rikastest  rääkimata.  Kes  see  ikka  raiub  maha  oma  pangakaardi   kätt,  millel  ise  istub.
  Vahel  on  mul  kahju,  et  ei  tunne  ühtegi  rikkurit.  Vahel  on  mul  rikkustest  kahju.  Need  on  tavaliselt  eraldi  koondatud  ühte  kohta  samade  inimeste  kätte  ega  saa  enamuse  väärilist  tähelepanu.  Mulle  meeldib  teoretiseerida,  et  rikkad  on  väga  enesessetõmbunud  ja  egoistlikud  indiviidid,  või  et  nad  on  vastupidi  väga  inimsõbralikud,  arvestavad  ja  tundlikud  inimesed.  Taolised  nägemused  viivad  mind  klassikaliselt  nurga  taha  hoiustatud  vabale  rahale  lähemale  ja  loovad  ettekujutluse  maailmast  ilma  veriste  käteta.  See  on  see  maailm  kus  ma  ei  pea  täitma  oma  ülesannet  kuigi  oma  töö  eest  ei  saa  ma  ka  seekord  peale  uue  ellujäämisordeni  vist  mitte  midagi,  isegi  mitte  puhkust. 
  Mõtlesin  veel,  et  väga  suur  protsent  vägivallaohvritest  hukkuvad  omaenda  relva  läbi.   Ma  ei  tahtnud  kriitilisel  hetkel  kaotada  Kurtzilaisele  oma  Tazerit. 

_ _ _ 
5.06.2010 / 18.06.2010 / 24.06.2010
 

                                                                                     IV
 
 

  Ma  pidin  lähenema  oma  tööle  rohkem  loomingulisest  küljest.  Rohkem  leebet õhulist  maneeri  minu  tegudes  jätaksid  petliku  mulje,  et  minu  taotlused  on  tegelikult  helged  ja  teenivad  kogu  sootsiumi  huvisid.  Võib-olla  annaks  sellest  missioonist  luua  ka  mingi  laialdasem  kultuuriline ärkamine.  Suurimaid  inspiratsiooniallikaid  läbi  ajaloo  on  inimkonnale  olnud  siiski  inimliku  vägivalla  kõrghetked.  Kuigi  mida 
aeg  edasi  seda  raskem  on  massilisi  muutusi  ühiskonnas  läbi  nähtava  hävitustöö  korda  saata.  Võiks  öelda  nii,  et   kaasaegne  vägivald  on  riigi  poolt  samaväärsel  tasemel  privatiseeritud   kui  iga  teine  inimtegevusakt.  Tapmine  on  lubatud  vaid  väljavalitud  isikutel  kindlaksmääratud  ajal  ja  kohas,  sellistel  tingimustel  mis  ei  ohustaks  kuritegusid  soodustava ja  põhjustava  süsteemi,  ehk  vastava  mentaalsu- sega  inimkoosluse  alustalasid.  Meelelahutuslik  vaatemängulisus  kui  rituaal  mängib  sellistel  sündmustel   riikidevahelises  koostöös  alati  suurt  rolli.  Raske  ühiskondlik  argitöö  ja  eksistents  lausa  nõuab  oma  ohvreid  kuna  inimene  on  loodud  tapmiseks.  Jumal  lõi  ta  oma  näo  järgi  ( lõi  pärast  esimest  mõttelist  lööki  näkku ). 
  Võib-olla  ei  olegi  Tazer  õige  vahend,  et  kõrvaldada   desertöörist  erukindral  AGurtsõ  alias  Kurtzilainen.  Peaks  seda  enne  ehk  katsetama  mõne  väliselt  süüdi  oleva  inimese  peal,  et  ise  vähem  vastutada  juhul  kui  taoline  teguviis  kellegi  kahtluse  alla  peaks  sattuma.  Ma  üldiselt  pooldasin  kahe  käega  riigisaladuste  ja  varjatud  vägivalla  avalikustamist  laiematele  rahvahulkadele  aga  ainult  sellises  vormis,  et  minu  enda  positsioonid  või  ametialane  suhtevõrk  ei  satuks  ohtu.  Kui  maailmast  peaks  korraga  kaduma  kõikjal  domineeriv  vägivald,  siis  kuidas  saaksin  ma  rahvusvaheliselt  reisida  ja  oma  tööd  teha ?  See  küsimus  pani  mind  pidevalt  mitmekordse  täpsusega  ette  planeerima,  kuidas  kõiki  kujunevaid  päevapoliitilisi  olukordi  endapoolt  mõjutada  nii,  et  tööalaselt  kätteõpitud  oskused  oma   teenitud  väljundi  leiaksid.

  Üldiselt  kohtasin  ma  Petterburis  elades  kümneid  Inter-polaarseid  ametikaaslasi,  kelle  saatus  samaväärset  salaagendi  koormat  kandis.  Tähelepanelik  silm  leidis  neid  kõikjalt,  kus  paigalseisev  energia  negatiivselt  programmeeritud  indiviide  enda  külge  tõmbas.  Nii  nad  redutasid  ühe  koha  peal  justkui  kohalikud  lihtelanikud  pealtnäha  tegevusetult  vahel  terveid  päevi,  sulades  ühte  kogu  ümbruskonnaga  nii, et  kaotasid  oma  näo  või  muutusid  niisama  nähtamatuks.  Vahel  astus  mõni  neist  oma   vari- seisundist  välja  ja viitis  aega  oma  isikut  tutvustades, jagades  avalikult  lendlehti  oma  tegeliku  päritolu  ja  biograafiaga  ning  eksponeeris  hästivõltsitud  valepassi  või  mõningaid  salastatud  eksootilisi  riigidokumente. Kuna  inimesed  suhtusid  toimuvasse  üsna  ükskõikselt  ja  skeptiliselt  umbes  nagu  tänavavarastesse  või -muusikutesse,  ei  pidanud  nad   kunagi   kartma,  et  neid  võimude  poolt  avastataks.  Üks  taoline  negatiivse  energia  koht  asus  ülessulanud  tuumajaama  territooriumi   peaväravas. Rahvas  arvas,  et   nad   on   katastroofimuuseumi    palgal   olevad   eksponaadid,   kes   pakuvad  oma  allasurutud  olekuga  vaheldust  muidu  ainiti  tulevikku  suunatud  ja  seletamatult  positiivsest  energiast  tiinetele  loomeprojektidele.  Publiku  alateadvus  nö. tõlgendas  neid  kui  meeldetuletust  vanast  maailmast  kus  inimesed  veel   oma  vaba  tahte  ja   isikuomaduste  sõltumatud  ainuperemehed  olid.  Oma  isiklikus  elus  tundsid  ärakindlustatud  inimesed  ennast   piisavalt  hästi,  et  üldse  mingit  ähvardavat   probleemi  vastvalminud  ühiskonnas  näha.  Pigem  siis  juba  vältisid  suuri  fundamentaalseid  konflikte  ja  tegelesid  nendega  kaugelt  distantsilt  teiste  organisatsioonide või  osapoolte  nõusolekul.  Seda  muidugi  ka  alles  piisava  kindluse  korral  koos  sobiliku  reservi-  ja  taganemisvõimalusega.  Üksiklase  vastutus  ja  sõnaõigus  ei  olnud  hetke  sotsiaalnormidele vastava  koolihariduse  kambamentaliteedist  rikutud  inimeste  jaoks  piisav  argument.  Meeldimisefekt  mängis  taolise  liigitumise  ja   kuulumiskombestiku  juures  samuti  suurt  osa.  Süsteemi  olemuslikku  puudulikkust  ja  sissekodeeritud  kuritegelikkust  suutsid  tuvastada  vähesed.  Osad  agendid  väravas  püüdsidki  omalt  poolt  taolist  ekslikku  suhtumist  palju  arvestavama  ja  tähelepanelikuma  inimkäsitlusega  asendada.  Nad  õpetasid  ütlema  vägivallale  ei   ning  keelitasid  inimesi  kõrgema  võimu  raha  ja  materjalismi  religioonile  pimesi  palvetamast,  hoiatades,  et  vigase  tööhõive- poliitika  puhul  võib  tegemist  olla  sihiteadliku  pettusega,  mille  taha  industriaaltööstust  ja  inimressurssi  ekspluateerivad  manipulaatorid  varjuvad.  Taolise  jutu  peale  pahandati   häälekalt   nagu   kuulekaks   vormitud   teenistujad   kõrgkoolist.   Kõlasid  erinevad  diagnoosid  nagu  provokatsioon,  jõuetu  sotsiopaatia  ja  antisotsiaal  personaal  order. Vastas  tõele, et  paljud  neist  töötasidki  hästitasustatud  riigihanke  korras  ülesandega  torpedeerida  organiseeruvaid  ühiskonna  alamgruppe levitades  desinformatsiooni  ja  takistades  tõe  levikut.  Kergelt  elitismile  kalduv  ennasttäis  rahvahulk  kogunes  tihedalt  agentide  ümber  ja  hakkas  ülbelt  vastust  nõudma.  Nad  tegid  enda  poolt  kõik  selleks,  et  oma  häbitu  lärmiga summutada  agentide  üksikasjalik  kirjeldus  töötuse  tegelikust  ulatusest.  Teravamad  punktid  laialijagatud  lendlehtedel  rääkisid  ka  loomeliitude  salalepingutest  allmaailmaga  ja  vaikivast  nõusolekust  valitseva  klikiga.

  Ausaltöeldes  sundis  olukord  kus  ainult  mina  kriitiliselt  mõtlema  olin  sunnitud  teatud  frustratsiooni. Ma  ei  nõustunud  Inglitemaa  kuningakoja  konsolideeritud  poliitilise  noodiga, et  peaksin  just  selle  ülesande  puhul  oma   meeleterve  reaalsustaju  kaotama.  Eliit  üldse  kadestas  oma  alamaid  kes  suutsid  manifesteerida  oma  intellektuaalset  eripära  ja  tavalimiite  ületavaid  võimeid.  Nad  olid  väga  lähedal  ka  sellele,  et  taolisele  jultumatule  vabadusele  lõpp  teha  ning  aretasid  välja  uut  tüüpi  biomasinaid  kes  asendaks  tulevikus  tervet  inimkonda.  Ka  minul  oli  sisestatud   õlga  silmale  nähtamatu  kuid  tunnetuslikult  selgelt  tajutav  mikrokiip  mis  mulle  tegelikkuses  suuri  ebameeldivusi  tekitas.  Ükskord  läks  see  rikki  ja  tuli  küüne  alt  välja.  Kandsin  seda  edaspidi  kaelas  kuldketi   küljes  kuni  selle  lõplikult  kaotasin,  mistõttu  ei  saanud  enam  poes  sisseoste  teha.  Toitu  ostsid  mulle  nüüd  teised  inimesed. 

_ _ _ 
6.09.2010 / 24.09.2010 / 1.12.2010 
 
 
 

                                                                       *
 

  Mul  tekkis  huvi  linna  täpsete  radiatsioonilevelite  vastu.  Eriti  kui  oli  teada,  et  siin  paiknes  mitu  järjestikku  asetsevat  tuumajaama.  Kuna  riik  vastavat  kontrolli  ei  teostanud  sest   mõõteaparaate  polnud  veel  leiutatud,  panin  ise  ühe  geigar  kontori  kokku.  Sekretäriks seadsime  endise  koduloomade  varjupaiga  meesinstruktori.  See  noorepoolne  poliitiliselt  aktiivne  diineidz  oli väga  leidlik  ja  koosnes  põhiliselt  ainult  ideedest. Üheks  tema  esimeseks  esitatud  tööettepanekuks  oli  linna  mahajäetud  tuumajaamade  radiatsioonilevelite  kontroll.  Õigus  küll,  seda  me  kontori  loomisel  just  silmas  pidasime  ja  plaanisime.  Kuid  meile  meeldis  uue  sekretäri  riietus,  nagu  ka  võrksukkadega  hästivarjatud  sääre  sisselõige  mille  oli  talle  tekitanud  üks  vihane  koer  kes  oli  teda  varjupaigas  kinnivõtmisel  hammustanud.  Nii  saime  endale  veel  rohkem  kergelt  ähvardavat  positiivset  mainet  kui  sellele  pidevalt  klientide  seas  viitasime.   Loomulikult  alustasime  radiatsioonikontrolli  teenuse  pakkumisega.  Kõik  linnaelanikud  ja  isegi  turistid  tahtsid  oma  keha  ning  juukseid   kontrollida.  Tulemused  ei  olnud  head,  kuid  ei  olnud  ka  halvad.  Need  ei  olnud  ka  keskmised,  põhimõtteliselt  olid  need  nii  rängad,  et  me  vaikisime  selle  omaalgatusliku  ettevõtmise  lihtsalt  maha.  See  ei  tähendanud,  et  me  oleksime  loobunud  oma  uuest  tulusast  ärist.  Absoluutselt  mitte !  Tegime  regiooni  valitsejast  Kübermangujale  vaid  selgeks,  et  kehtestatud  radiatsiooninorme  tuleks  kümne  tuhandiku  võrra  tõsta.  Või  nakatada  ka  teised  riigis  töösolevad   tuumajaamad  mõne  katastroofipõhise  Israello-merikaanoni   päritolu  Tuks  viirusega,  et  stabiliseerida   üldist  olukorda.   Pikemas  perspektiivis  ei   tulnud  sellest  aga  midagi  välja.  Sagenesid  hoopis  olukorrad  ja  sündmused  millel  olid  anomaalselt  seletamatud  põhjused.  Mimeetiliselt  (meemiliselt)  muundatud  vili  hakkas  massiliselt  laos  õitsele  muutudes  söögikõlbmatuks.  Loomad,  linnud  ja  põlisrahvad  muteerusid,  kuid  linnainimesed  tundsid  ennast  füüsiliselt  erakordselt  hästi.  Nende  kehaaatomid  olid  hakanud  kõrgemal  tasemel  vibreerima  ning  tõukas  sajandeid   rõhutud  ajulaineid  jõuliselt  vaimsematele  tasemetele, isegi  kui  keegi  ka  selle  vastu  oskas  olla.  Tagajärjeks  lõpetasid  paljud  kõrgendatud  kaoselaadses  meeleolus  ja  nende  silmavärv  muutus  elavhõbeda  sarnaselt  metalseks  ja  tuhmiks. 
  Meid  huvitas  miks  inimesed  blokaadi  ajal   tänavatel  ilma  igasuguse  põhjuseta  lihtsalt  istuma  jäävad.  Mõni  veel  lausa  külili  rentslisse  kõnnitee  äärekivi  peale.   Arvasime  et  tegemist  on  uue  trendi  ja  leiutise  kaasaskantavate  telefonide  näol.  Autodes  ja  kaarikutel  oli  käsitelefonidega  rääkimine  keelatud,  tänavatel  ning  magamisasendis  aga  täiesti  lubatud. 

  Mul  oli  vahepeal  ikkagi  täiesti  enneolematu  mõttekramp  mis   ei  lasknud  oma  mõtteid  vabalt   väljendada.  Iga  kord  kui  tahtsin  midagi  väga  vajalikku  öelda,  tekkis   selline  pidurdav  kaasefekt,  justkui  hing  oleks  kinni  jäänud.  Võibolla  oli  siin  tegemist  mingi  alateadlikku  protestiga  üldse  igasuguse  uue  informatsiooni  vastu,  soovimatusega   tegeleda   teisi   inimesi   puudutavate   probleemidega.    Nii   möödusid  märkamatult  veel  kaks  aastat  kuni  väljusin  oma  ruumist,  et  taastada  vahepeal   kaotatud  sidemed  sotsiaaleluga.   Alguses  mähkisingi  end  üleni  marliga  naiste  sidemetesse,  et  kaitsta  end  kiimakonkurentsi  ees  ülitundliku   sõjaka  meessoo  eest.  Paljud   kartsid  ja  ehmatasid  pimedatel  õhtutundidel  kui  olin  koduteel   ja  mõtlesid  et   lahti  on  pääsenud   nähtamatu  mees  või  vampiir-energeetiline  muumia.

  Panin  tähele,  et  Esperandol  polnud  kunagi  probleeme  enesehinnanguga.  Tema võime  petta  reaalset  olukorda,  inimesi  enda  ümber  ja  iseennast  ületasid  kõik  muud   kultuuriliselt   analüütilised   inimeksistentsi  puudutavad  teemad.  Mis  oli  mõistetav,  sest   kõne  ja  tekst - täpsemalt  mõtlemisvõime  loogika  täpsus  ja  teatud  peensused  olid  temajaoks   vaid  vahend  isiklikumat  sorti  eesmärkide,  ütleks  isegi  et  enesekeskse  heaolu  saavutamiseks.  Samal  ajal  kui  mina  igapäevaselt  omaenese  isiklikku  keha   iseärasusi,  aatomeid  ja  nö.  tuuma  püüdsin  lõhata,  oli  tema  siiski  olemuslikult  rohkem  ekstravertset  tüüpi  ehk  väljapoole  suunatud,  seega  palju  ennastsäästlikum  ja  hoolivam  inimolend. 
  Aga  inimestele  meeldivadki  rohkem  need  persoonid  enda  kõrvalt  kes  isiklikku  vastutust  rohkem  teistele  laiali  suudavad  palistada.  Või  põlistada... (?)  Suudavad  niiöelda  teisi  rohkem  kaasata  omaenese  egokesksuse  ja  -obsessiooniga.

  Mida  aeg  edasi  läks  seda  nooremaid  inimesi  ma  endale  külge  tõmbasin.  Mitte  ainult  vanuseliselt  vaid  ennekõike  vaimselt  noori.  Märkasin  seda  esmakordselt  kui  mind  hakkas  üha  enam  ümbritsema  alavanuseliste  huvisfääri  liigituvad  teemad,  huvid  ja  kultuur.  Kuna  vanadele  pakkus  see  silmnähtavat  rahuldust  siis  ei  pidanud  ma  seda  alguses  eriti   segavaks.  Mõtlesin  hoopis,  et  ma  ise  tõmban  sarnast  enda  külge  ja  et  see  ongi  minu  ülesanne  näha   kuidas  kasvavad  organismid  maailmale  esinevad.  Ei  pidanud  ma  enda  kohuseks  neid  keelata  ega  õpetada.  Kohati  igav  oli  küll,  pidin  ühele  eakaaslasele  tunnistama,  kuid   nähes  kuivõrd  soodsalt  see  vanema  generatsiooni  esindajatele  mõjus   säilitasin  oma  staatus  kood.   Minu  peas   tekkis  intuitiivselt  tuletatud  teooria,  et   vanemad  inimesed   on  saanud   ootamatult  vabaks  vaid  seetõttu,  et  olen  nende  täisikka  jõudvate  laste  ehk  järeltuleva  põlvkonna  eest  muretsemise  enda   kontrolli  alla  võtnud.   Heaküll,  mõtlesin  ma,  kuid  kes  siis  maksab,  tekkis  mul  küsimus ?  Kes  neile  nüüd  maksab  kui  nende  vanemad  enam  ei  maksa ?   Võibolla  oli  selline  küsimuse  esitus  ekslik,  isegi  ebaõiglane  ja  liiga  tehislik (?)

  Mõtlesin, et  inimesed  keda  on  kohustatud  ja  õpetatud  alati  võitjaks  jääma,  teevad  midagi  valesti  aga   ei  suutnud  enda  mõttekrambi  pärast  öelda  mida.  Võtsin  olukorra  hoopis  kokku  lõbusa  järeldusega,  et  küllap  nad  midagi  valesti  seal  teevad.  Nojah,  polnud  see  üdini  introvertne  häälestatus  minu  iseloomu  puhul  mingi  totaalne  absoluut,  vaid  teatud   regresseeruv  autosugestiivne  idioom.  Kui  vaja  siis  oskasin  siiski  võistelda... Võitlus  see  tarviline  vara -  võitle  hoolega...  See  kas  võitlus   on   kõigi   inimelude  kõrgem   kogemuslik   eesmärk,  head   inimesed...,  selles  ma  muidugi  kahtlesin.  Seal  pidi  olema  mingi  natuke   kõrgem  level  kus  võitlus  muutub  mõttetuks,  või  vähemalt  jääb  mineviku  pruudiks... Või  vastumeelsemaks  hooraks...  Lõpuks  ometi,  millal  inimene  küll  loobub  võitlemisest  ja  on  sõbralikum  ning  lahkem  ja  annab  ära  need  asjad  mida  on  endale  kogunud  ning  mida  võiks  jagada  teistega  kellel  neid  asju  on  ka  vaja ? 

  Kuid,  ühest  noorest  sai  minu  õpetaja !  Olin  palju  kordi  ise  mõelnud  kas  ma  siiski  sobin  pedagoogi  ametisse,  kuid  pärast  relvainstruktori  töökohast  loobumist  kultuuriakadeemias  langes  see  küsimus  minu  tähelepanuväljalt.  Nüüd  aga  hakkas  üks  16  aastane  noormees  mulle  oma  sõprade  ja  klassikaaslaste  tarkusi  jagama.  Tal  oli  sellisteks  juhtumiteks  tehtud   töögraafik  tervele  viisaastakule  ning  oli  minu  juhendamisel  väga  kannatlik.  Alati  leidub  ootamatult  neid  inimesi,  kes  sulle  justkui  täiesti   iseenesestmõistetava  ja  vastupidise  väitega  lagedale  tulevad,  rääkis  ta  mulle  ühes  kiirsöögikohas  mis  oli  tema  elupõline   meelissöögikoht. 

  See  kõik  algas  Kultuuriakadeemias,  me  põhiliselt  kohtusime  avalikes  kohtades  ja  vestlesime  vahel  terveid  päevi  kuni  sain  kinnitust  toimuva  täielikus  mõttetuses  kogu  selle  tegelikus  ja  terviklikus  ulatuses.  Kordades  sattus  minu  vastupidavus-  ja  mõtlemisvõime  tugeva  kahtluse  ja  välise  maailmatõlgenduse  rünnaku  alla,  kuid   kiirtoiduketi  ahelate  kauge  kõlin  tõi  mind  jälle   tagasi  reaalsesse,  päris  luust  ja  lihast  maisesse  eksistentsi.  Nii,  ajapikku  saigi  või  moodustuski  minust  intuitiivselt  tunnetusliku  kallakuga  improviseeriv,  vastutustundetult  despootlik  frukt-leiutis   kes  suudab  vaid  opereerida  omavoliliselt  valitud  või  juba  etteantud  kujundite  ja  märkide  abil,  oskab  neid  algkooli  elementaarastmel   kokku  seada  ja  suhtesse  panna.   Ootamatult  olin  äsjasaavutatud   lapsearu   äratundmise  ja  tarkusega   tagasi  noorpõlves  kus  pidin  vaid  kõige  pisemaid  ja  kergemaid  eluülesandeid  täitma  ning  sain  põhiajast  lihtsalt  iga  täiskasvanu   jaoks   väljakannatamatult   lapsikult  puhata.  Võibolla  olin  saavutanud  sellise  eneseületusega  ka  ootamatult   surematuse,  kes  teab... 

  Kultuuriakadeemia  asendus  individuaalõppega.  Hakkasin  korraldama  põrandaluseid  laskeharjutusi.  Inimesed  olid  häiritud  linnas  kehtestatud  uuest  relvakeelust.  Isegi  nii  häiritud,  et  forsseerisid  oma  stressi  ja  vastumeelsuse  tavalise  pabermärklaua  peale.  Paljud  õpilased  hakkasid  tegema  errosioonse  alatooniga  märkusi,  justkui  ähvardaksin  ma  oma  relvatundmise  oskusega  nende  erakordse  Elujõu  Kese  Sakraalsust.  Terminid  olid  minujaoks  sisutühjad  ja  võõrad  ning  tegelikult  noorsoole  ebasobilikud,  neile  mitte  üldsegi  omased  normaaltingimustes,  arvasin.  Süüdi  jäin  sellegipoolest  kuna  mul  oli  konkreetne  edumaa  ja  vaid  aastatega  omandatav,  tavakodanike  seas  suhteliselt  harvaesinev  oskus.   Võib-olla  ma  tõesti  eksisin, ka  minu  noor  õpetaja  ütles  et  ma  peaksin  enesekaitse  vahenditest  ja  teadmistest  loobuma  või  üldse  suhetest  vastassooga...  Äkki   Petterburgi  Maailmasõja  järgne  siseelu,   elanikkond   ja   postindustrialiseeruv   rahvakultuur   ei   vajanud   tõesti   enam  relvi,  vaid  selleasemel  tingimusteta  ja   ennastunustavat   Armastust,  olin  selles  Argielu  paradoksaalsuses   vist   juba  täiesti   kindel.   Noor  õpetaja  aga  sundis  mind  olukorda  ära  kasutama   ja  tahtis  et  ma  provotseeriks  enda   õpilasi   riigivastaseks  kodutööks.   Mis  ma  oskasin  enamat  teha  kui  neid  vaid  tasuta  padrunitega  varustada.  Üks  mu  tuttav  seeria-agent  õudusriik  Argentoiinast  töötas  linnapiiril  asuvas  laskemoonalaos.  Käisime  tihti  mahajäetud  sõjaväehoonetes  inimtsivilisatsiooni  Kõrbe  ( suure  algustähega )  otsimas.  Ta  rääkis  mulle  kuidas  ta  tutvus  vastu  enda  tahtmist  noore  tüdrukuga.  Tüdruk  ootas  tegelikkuses  valget  hobust  ja  pointi  aga  sisetunne  esmakohtumisel  lubas  senikaua  suhelda  temaga.  Millegipärast   meeldis  tüdrukul  temaga  suhtlemisel   istuda  talle  sülle.  See  oli  olnud  sõbrale  kui  esmakordne  kohtumine  eksistentsialist  Kiigekaardi  kalbe  hingusega.  Kes  teab,  võib-olla  oli  seal  tegemist  Kiigekaardi   taaskehastunud  hingega  naise  kehas.  Ta  oli  kuulnud  et  Tiipetis  oli  see  päris  tavaline,  kiskuda  väike  lapspõngerjas   oma  vanemate  kaisust  kodutalus  ja  laia  mungatempli  ilma  räästa  kätte  Jumala  esikusse  pagendusse  saata.  Igaljuhul,  kui  sõber  end  kaugsuhtest  viisakalt  taandada  soovis,  olid  tüdruku  tuttavad  sellest  väga  häiritud.  Mis  teha,  ütles  sõber,  küllap  neile  meeldis  näha  kuidas  see  tüdruk  temapeal  istus.  Muidu  nad  oleksidki  jäänud  arvama,  et  ta   elab  liiga  hästi  ja  vabalt,  harmoonias  kõige  end  ümbritsevaga. 

_ _ _ 
31.12.2011 / 1.01.2012 / 21.10.2012
 

                                                                       *
 

  Ükski   mu  Petterburi  linnas  tekkinud  tuttavatest  ei  uskunud,  et  inimesel  võiks  olla  elus  mingi  natukenegi   suurem  põhjus,  idee  või  eesmärk.   Vastupidi  nad  olid  täiesti  veendunud,  et   iga  linnakodanik  peaks  olema  hästi  vagalt  kollektiivne  ja  suhtlemisaldis,  et  mitte  teisi  häirida  ega 
tekitada  ülemäärast  segadust.  Sundisin  end  missioonikaaslastele   ülepäeviti   selgitama    justkui   muuseas,   kuivõrd   mõttetu   ja  tavapärane  on  Suomes  resideeruv  antikangelane  Kurtzilainen  ja 
tema   metsik  hõim.  Püüdsin  neid  ette  häälestada,  et  nad  eeskogetavat  kergemini  üle  elaksid 
ajal  kui  oleme  dzungli  südamikku  jõudnud. 
  Ühel  päeval  helistas  ta  mulle  moebiilile   ja  rääkis  tõesti  nagu  mingi  murelik  moeguru. 
Ta  ütles:  " Loodan,  et  sa  käid  hästi  riides...  Ma  ei  tahaks   kohtuda...  minu  hirmuga...  kui  me 
pole  hästi  riides. " 
  Mis  ma  oskasin  vastata   vastuseks  sellisele  hajuvale   mõttemullile.  Olin  vaid  vait  ja  hingasin  meelega  kergelt   nasaalselt. 

  Teinekord  helistas  ta  jälle  veel  üks  kord.  Seekord  ta  pigem  kirjeldas  mida  hetkel  läbi  elas: 
"  Ürgmets... Istun  ja  vaatan...  minu   vastas  on  gorilla... Ta  vaatab... Sind... "   Ja  pool  tundi  hiljem  ikka  veel  avatud  kõneliinilt:  " ...Neid  on  rohkem... " 

  Kolmas  kord  jõudis  ta  sellel  nädalal   veel   helistada  aga  ta  hääl  ja  jutt  oli  segane  kuna  ta  oli  purjus.  Sain  aru,  et  ta  oli  lihtsalt  pahane,  kuna  dzunglis  oli  kätte  jõudnud  veel  üks  palgapäev.

_ _ _ 
30.10.2012
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 

.............
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 



 
 
 
 
 
 
 
 

 


 

           2013
            "LAST-STUDIO"