"TEKST"
                                                                            Karl-Kristjan  Nagel
                                                                                   Tiiu  Rebane
 
 
 
 

Põgenemine.
Kohutav  ja  arusaamatu.  Soov  peita end  ära  et  kaoks
tagaajajate  lärm.  Ei  saa  peita.  Mida  teha  ?  Mida  teha  ?...
 

Poiss ( ~10 aastane ),  tumeda  peaga,  heledate  silmadega,
ümara  näoga.  Tuba  - tume ( a'la  "vanaisa  tuba" ),  raske
mööbli,  vaipade  ja  igas  seinas  asetsevate  raamaturiiulitega.
Keset  ruumi  ümmargune  punasest  puust  väike  laud.
 

Poiss  diivani  kõrval  riietumas.
Isa  ( tume,  juba  algusest  peale  varjus )  seismas  imestunult
kõrval  - ilmselt  küsib,  mida  ja  miks  poeg  nii  teeb.
Poeg,  seljas  hallikas-beez  sviiter  ning  tumedamad  viigipüksid,
on  nende  peale  tõmmanud  ebamäärast   värvi  bikiinid  ja  sätib
parasjagu  rinnahoidjaid.  Täiesti  loomulike  ning  harjunud
( harjunud... samas  esimest  korda  toimub  kõik )  liigutustega
paneb  rinnahoidja  "korvidesse"  porolloontäidiseid.
Isa  ei  saa  aru  kuid  ei  vägivallatse  ega  keela.  Taandub  sama
ruumi  tumedasse  nurka.  Tema  sealviibimist  on  tunda  ning
tema  sealviibimist  on  kaugemast  silmanurgast  isegi  näha.
Passiivne.
Pinge  on  tõusnud  ( ehk  valguse  või  äkki  hoopis  teatud
muusika  abil ...filmis ).  Põhimõtteliselt  markeeriks  ka  heli
vaikust,  vaikuse  pinget.  Näib  et  lämmatav  vaikus  +  liigutuste
sahin.
Korraga  - taas  neutraalne  isa,  kuid  siiski  tänu  ka  tema
sisemisest  vastumeelsusest  toimuva  suhtes  ( ehk  ka  viibe,  isa
poolt,  käega )  astuvad  sisse   kaks  tugevat,  tervet,  jõulist
proletaarlast:  naine  ja  mees.
Noored,  ~ 25 aastat  vanad... Nad  teavad,  mida  nad  teevad,
kogemus  neil  ( veendumus  eriti ) on.  Nad  on  praktiliselt -
- "proleklassikaliselt" -  riietatud.   Kui  midagi  erineb  tava-
pärasest   siis  see  et  naisel  on  suurte  hallivalgeruutudega
sirge  seelik,  mehel  samast  riidest  triiksärk.
Näod  ähmased.
Nad  on  sarnased.
Neid  ühendab  ühtsus.
Kas  idee  või  midagi  muud.
Idee  ikka.
Algul  aeglaselt,  seejärel  kiiremini,  pikal,  hüpnootilisel
marsisammul,  hiljem  pooltraavis,  kummaliselt  sirgetel
jalgadel  asuvad  nad  tegema  ringe  ümber  laua.  Laual  on
poiss  ( hämaras,  peaaegu  pimedas ).  Proled  laulavad -
- " vperjod, vperjod  nas  boi zdjot ...! "   jne. - tuntud
revolutsioonilist   laulu  1917. -st  aastatest.
Laul  muutub  totaalseks,  painavaks.
Kõik  ei  toimu  kaua,  kuid  piisavalt  et  muutuda  piinavaks.
Paistavad  ainult  tiirlevad  ruudulised  rõivad.
Korraga  ( "põhjast", "publiku  hulgast" )  hüüe:

" KURADI  PERSE  ! "
 
 
 
 
 
 

1.
 

Ning  just  need  imelised jalanõud  mida  ta  kandis...
Läbi  puude  võrade  kiirgava  Päikese  käes  vastu  helendades.
Otsekui  metalselt  hõbedased...  Oma  voolujoonelisuses  ja  ilus,
oma  ohtrate  riigitunnustega -, need  olid  väga  mugavad.  Ning
sinna - küljele  joonistuv  kõrgkontskingade  siluett,  mis
tegelikult  ümbritseski  kogu  seda  toredust,  seda  värvide  sära
ja  mitmekesisust.  Tundus,  et  need  pidid  talle  väga  hästi
jalga  istuma  nagu  ka  terve  see  helkiv  rüü.  Lausa  isegi  vist
suurepäraselt,  sest  kui  Albers  tema  ilmet  tabada  püüdis,
paistis  see  vilksamisi  lausa  et  õnnelik  olevat.  Äsja  oli
räägitud  vastavast,  uuslaadsete  ideede  poolest  rikkast  moe-
kunstnikust,  40 aastasest  naiselikust  vanahärrast... Albers  ei
eksinud.  See  kõik  tekitas  vaid  siirast  heameelt.  Et  vaatamata
kõigile  ebaõnnestumistele,  hoiab  tema  lennukaaslane - ja
muidu  hea  tuttav,  kunagistest  õpinguaastatest,  ikka  pead
kindlalt  püsti  ning  ei  nurise.  Ei  teiste  täiesti  õigustatud  paha-
meele,  ei  üleüldise  vee  ja  näljatunde  ega  enda  puhtalt  nilbete
kingkontsroomikute  üle.
Emilie  oli  lihtsalt  mõistev  naisterahvas.  Ta  armastas  teisi
inimesi.  Küllap  seetõttu  saigi  temast  kosmonaut,  või  õigemini
( ustavalt  naeratades )  - kosmonauditar.  Niisiis  seetõttu,  et
armastas  kõige  enam  mitte  iseennast,  vaid  teisi.  Ja  see  on
juba  midagi  tõsiselt  aukartust  äratavat.  Töötada  inimkonna
heaolu  eest,  sellistes  kõrgustes,  avarustes  kus  puudub,
hoolimata  kõikide  ning  kõige  suurest  otsesest  ja  kaudsest
toest,  ikkagi  piisav  kindlustunne.
See  viimaste   aastatega  läbikogetu  pidi  kindlasti  olema  talle
kõike  enamat  kui  kohutav,  ja  seda  mitte  selle  sõna  otseses
tähenduses.
 
 
 
 
 
 

_ _ _
 
 
 

"  Peotäis  mulda,  lapike  maad,  see  on  mu  kodumaa,  mu  süda
on  verel   ja   trall -lall -lal -laa... ,   ümises    Emilie   termosest
kohvi   valades.
Rõõmus  elevus,   mis   oli   teda   alates  hommikul   ärkamisest
saatnud,  ei  olnud   teda   jätnud   ka   meeste   tuhmunud   pilke
enesel   märgates.
"  Mis   head   unenägu   ma   täna  nägin, "   teatas   ta  vaatamata
Albersi   ja   Bõkovi   tülpinud    ning   enesessetõmbunud   ilmetele.
"  Ma  nägin   oma   animust,  teate   ju   küll   seda   Jungi   teooriat.
Esimesel   kursusel   võtsime   ju   kõik   nood   psühhoanalüütikud
usuõpetuse   loengutes   läbi.   Mulle  hakkas  see   lähenemine
kohe   meeldima  - et  inimesel   on  ikkagi   peale   tungide,   nagu
Freudil,  ka   peenemast   mateeriast   "hing"  olemas.   Teatud
modulatsioon,  mille   läbi   on   võimalik   mõista,   mõista   müüte,
jumalat,   muinasjutte.   Hing,  mulle   tundub  nii,   reflekteerib
infot   ajusse,  aju   seejärel   silma.   Seetõttu   ei  suuda   ma
kannatada   inimesi,   kes   tegelevad   teiste   lahterdamisega,  just-
kui   nad   oleksid   ainsad   eksimatud - niiöelda   maailma   kesk-
punktid,  millede   ümber   või   mille  järgi   teised   end   seadistama
peaksid.   Ma  kohe   vihkan   neid  tarkpäid   ja   tehnokraate,   kes
pragmaatiliselt   silte   külge   kleebivad   ning   lisaks   kõigele  nn.
“vaimuhaigeid”  kinnistesse   asutustesse   sulgevad.   Ja  üldse...
Vabadust  !...
Kuid   okei,  mida   ma  siin   muudkui   räägin,  kohv   jahtub   ja
teie   pole  veel   lonksugi   joonud.   Võtke  ometi,   soovite   ehk
hamburgeri    hommikueineks  ?  Või...  Muide   Bõkov,   kas  panite   tähele, 
et .....   näit   oli   täna   varasemast   madalam  ?   Kui   te  nõustuksite 
ülejäänud   mõõtmised    läbi  viima,   saaks   akadeemik   Habibi   teooriat 
ka   praktikas  katsetada.   Puhtvisuaalselt   näib,  et  antud   keskkonna-
tingimused   on   just   sellised   nagu    H.   silmas   pidas.  Osoonikiht  on 
just   sedavõrd   miinimumini   viidud   ning... "
 
 
 
 
 
 

2.
 

Märgisjoontega   tähistatud   ala,  ümbritsetud  väliselt   mahajäetud  ehitusega. 
Pinnasest   8  meetri   kõrgusele  alla  kõverdatud  katuse  äär;  suletud  luugid 
seintes,  asfaldiväljast  väljuvad  metallvõrestikuga   kaetud   torud,  kanaliavad 
ja  nendest   eemale  jooksvad   peenikesed   veekanalid,  mis  kohati  ummistunud
tihedatest   lendudest   kaasakistud   risust.   Ühte  ruudu  nurka  lõikava   ning 
katusetasandit   lõhkuva   kõrgendi   klaassein,  värvideküllast   õhtutaevast 
peegeldades.  Selle  taga,  ühes  äärmises  vasakpooles  kabinetis  liikuvad  kogud.

_ _ _

"  Kahtlemata   pole   siin   tegemist  valgusaastatega.   Footon-
rakkettidega   ja   muu   sellisega.   Aine   ja   antiaine...
   Mu  härrad,   lubage   mul   teha   selliseid   kõrvalekaldeid.   Mulle
tundub,  et   me  oleme   viimastest   öödest    ning   päevadest   kõik
siin   väga   tugevasti   liigutatud.   Siis  palun   ma   teilt,  ärge
pöörake   tähelepanu   nendele   mõningatele   teravustele   meie
omavahelistes   vestlustes.   Iroonitsemiseks   pole   põhjust.
   Ühesõnaga  !  -   Ühe  sõnaga...  Niisiis  üks   sõna,  kui  nüüd  mitte
asjata   silmakirjatseda,  langeme  - näete  ise,  tihti   sõnade   eba-
täpsesse,  või   ebakorrektsesse   kasutamisvoolu.   Keegi   meid
tavaliselt   selles   ei   takista.   Ei  vanemad,   hilisemad   kooliõpetajad
ega   sõbrad,  tuttavad. "
   Kõhnapoolne   kiilakas    haarab   teatraalse   ahastusega   enda
tasakaalu   järele.   Ta   on  selle   pinevalt   mõeldes   järelikult
kaotanud.   Ta  vaatab   taas   üles.
   "   Ma  ei   tea. "
   Tasakaal   on   taastatud.
   Ei   tea.  Mida  ta  siis   ei   tea ?
   Ta   oli  vist  juba  unustanud.
   Kuid   siiski,   üsna   pea,  abitult   ringi   vaadates,  lõpuks  täpsemalt
lähimate   kohalviibiate   ilmeid   uurides   talle  meenus.   Seda  võis
otsekui   nende   kõigi   näost  välja   lugeda  -   juhtunud   oli  midagi
hirmsat.   Kosmosesüstiku  start   oli  ebaõnnestunud.
   Pinev  vaikus.
   Lõpututelt   liivaväljadelt   oli   leitud   rusud   ja   hukkunud
lendurid.   Eesistuja   hr.  Mustafa-hash   vaatas   ringi.  Tema  selja-
tagant   paistev   hommikupäike   kiiskas  nende   kõigi   silmist  talle
vastu.   Kõik   olid   pööranud   temale  oma   näod   ja  kissitasid
eredat   valgust   peegeldavaid   silmi.
   Ta  ehmatas   ära.   Nad   kõik   naersid   tema   üle.
   Tal  oli   ebamugav.  Ta   pidi   midagi   ütlema.
   Ta   ütles:   " Sulgege   silmad. "
 

   Kõik   sulgesid   silmad   ning   paremast    lauapoolsest   osast   tõusis
Adolf   Hitler.
   Adolf   Hitler    pidas   sütitava   kõne:
   "   ...Mina  !... Välissuhete   kriisid...  Töötatud...  olid... märkamatu  !!
...Nii   sõnaliselt   kui   materjaalselt... Vajadus... Toote   realiseerimine
suurematesse   massidesse...  Tekkis   küsimus... nii. "
   Karastusjookide   tehase    abidirektor   noogutas   pead.
   Adolof   Hitler   polnud   eksinud.
   Justnimelt   sellele   lennule   olid   nad    organiseerinud   nende   ainu-
õige    karastusjoogi   suurepärase   ning   nüansirikka   manustamise
demonstreerimiskatse    kaaluta   olekus...  Otse   pudelist.   Olid
organiseerinud,   kuid   ebaõnnestusid.   Otse,   kuid   täpsemalt
kaudselt.
   Reklaamiklipp   jäi  seega  teostamata.
   Mida   arvas   Adolf  Hitler  ?
   Miks   järgnesid   tema   kõnele   pöörased   ovatsioonid   publiku
hulgast    ning   asedirektori   peanoogutus  ?

   Juhtkond   lahkub  üksmeelselt.  Nad  on  rahul.   Edasine  ei  sõltu
enam   neist.   Keegi  on   võtnud   kogu   vastutuse   iseendale.  Keegi
on   neist   maha,  tühja  nõupidamiste   saali   jäänud.   Kõigi  meeltes
kajab  üks   ja  seesama  lause:
   " Usaldage  mind  !  Usaldage  ! "  ja  siis   lisaks:  " Pole  olemas
kahte   ühesuguse  saatusega   inimest...  Meie  võidame  !! "
 
 

   Kõik  olid   lahkunud.   Hitler  seisis  ikka  veel  samal  kohal.
"  Mina  võidan, "   sõnas  ta  küüru  tõmbununa;  pilk  läbi
avatud  akna  kaugustes,  altkulmu.
   Milles  seisnes   tema  plaan  ?
   Ei,  plaan  oli  hea,  antud   hetkel   ainuvõimalik.
   Plaan  oli   hea.  Ta  avas   limonaadipudeli.  See  lõi  kihisema.

   Tappa  !
   See   oligi   tema   plaan  !
   Keegi   tuli   ellimineerida.
   Ta   oli  teisi   rahustanud,  ta   polnud   midagi   rääkinud.
   Lahendus  oli  siinsamas,  käegakatsutav.  Lõpuks   tuli  ju
midagi   lõplikku   teha  !
   Ta  väljus  ruumist.   Kõndis  mööda   koridore.
   Uks.  Nimesilt:  "   Välissuhete   peaspetsialist  A.H. "
   Tema   kabinett.
   Kirjutuslaud.
   Ranged   näojooned.
   Püstol.  Lask  !
   Lakke - see  oli   hoiatuslask.
   Teine  lask  !
   Ta   kukkus.
   Need  olid   perekonnaprobleemid.
 
 
 
 
 
 

3.
 

"  Hea  küll,  ma  olen   sinuga  nõus,  kuid   arvan   et  plaani,  mille
sa   välja  pakkusid,  võivad   iga  kell   ootamatused  muuta. "
Naine  vaatas   teda  vidukil   silmil   tavapärase   muigega  suu-
nurkades.
Alates  esimesest   meenuvast   hetkest   oli  kõrb  olnud   täiesti
muutumatu.  Vaatamata   läbitud  vahemaale   oli  võimatu
eristada   üht   ruumipunkti   teisest   ning   näis   võimatu   isegi
loota   mingile   muutusele.   Kuid  siin   ta  eksis - unustanud  end
kõrbe   meelevalda,  neist   kolmest   ehk   ainsana  lastes   painaval
ümbrusel   iseennast   juhtida,  ei   märganud   naine  varem   nii
enesestmõistetavat   ning   tähtsaimat   aspekti - inimest.   Mõlemad
mehed,  nii   erinevad   kui   nad   ka   polnud,  kumbki   ei  olnud,
ei   suutnud   leppida    paratamatusega.   Protest   ilmnes   mõlemal
erinevalt   ning   ehk   ei   andnud   nad   iseeneselegi   täielikult
aru,   mis  oli   see,   mis   pani   neid   üksteisele   vastu   töötama,
mis   põhjusel    oli   varem   seltsimehelik   ning   isegi   sõbralik
suhe   nende   vahel   katkenud.
Haiguste  ravi   on   üksindus,  tuba  raadioga..., "   meenus
Albersile   kodulinna   bussipeatusi   vallutanud   sõnum.
"  Miks,  miks,  miks   see   mul   kummitab   nagu   mõni   totter
shlaager  ?   Miks,  kui   tüdinenud   ma   olen.   Kuivõrd   nõme
situatsioon  -   alles   mõned   päevad   tagasi   olime   me  kõik
laevas,   täitsime   oma   funktsiooni,   mulle   meeldib   mu   töö
ning   see   on  ka   inimkonnale   vajalik -   kõik   teavad   seda...
Ja   kartulid,  praetud   kartulid...  nüüd,   kui   tahaks...
Miks   siis   küll   niimoodi  ?   Kes   tegi   vea  ?   Ja  miks   ema-
arvuti   ei   fikseerinud   võimalikest   situatsioonidest   just   ainsana
seda   siin   kus   me   kurat   praegu   oleme,  raisk  !   Ma  ei   usu
et   mina   olen   süüdi.   Aga   nojah -   rahu,  rahu.   Enam   sündmusi
tagasi   kerida   ei  saa,  peab   rahulikult   mõtlema,  kõik  võimalikud
lahendused   ning   nüansid   läbi   kaaluma.   See  kuradi   maastik
ei   saa   ju   lõputult   niimoodi    laiuda.   Ja   kui   me   kord   siit
välja   saame,  siis,  siis...  " Andke   mulle   toetuspunkt    ja   ma
kangutan   ka    maakera   paigalt " -  uus   meenutus   vanast
maailmast,   mis   andis    Albersile   innustust   ning   kordudes
mõttes    kui   iseenesest   ikka   ja   jälle,  täitis   mehe   enesekindlust
lisava   teadmisega    muutuse   võimalikkusest. 
Emilie   pingutas   haake   oma   skafandril.  Ta   polnud   veel   täiesti 
kindel    kas  on   ohutu   lasta   kõrbepäikesel   enese   peale   paista
ning   otsustas   läbi   viia   siiski   mõned   selgitavad   mõõtmised.
Võtnud   välja   vajaliku   aparatuuri   asus   ta   kiiresti   tegutsema.
Bõkov   jälgis   teda   ärritunult.  Varem   temas   rahulolu   tekitanud 
tõdemus   naise   proffessionaalsusest    ning   konkreetsusest    oli
siin   millegipärast   muutunud    vastikustundeks   rahulikku,  varem
enesestmõistetavat   tegevust    märgates.   Kuradi   hani,   igavene
emane,   varsti   koorib   pannid-potid   välja.    Nagu   kavatseb   siia
igaveseks   jääda  !   Ei   no   naine   on  ikka   naine.   Kõigega
rahul.   Ja   mis   pagana   pärast   ma   lasin   end   ära   petta  -   nüüd
ta  kükitab  seal   rahuloleval   ilmel - kurat - kukub  veel   päevitama
kah.   Ma   teadsin   ju   kogu  aeg   et   nii   nende   naistega   ongi.
Kurat  -   keppi   on   talle   vaja,   siis   oleks  vait   ja  rahul,  et  ei
topiks   nina   kuhu   pole  vaja.
Ka   Bõkovit   ärritas   pööraselt   olukord   kuhu   nad   olid   sattunud.
Ka   teda   ärritas   viimse   piirini   meenutuse   võimatus   ning   aru-
saamatus, kus   ja  miks  oli  tehtud   viga.  Ta   muutus   hüsteeriliseks.
Ta   viha   oli   suurem   kui   Bõkov   ise,   suurem   kui   ta   kanda
oleks   suutnud.   Ta   haaras   esimese   kättesattuva   eseme   ning
lähenes   sellega   kiirel   sammul    naisele...
Selgus   et   kätte   oli   sattunud   marmelaadituub   "Kosmos"   ning
eneselegi   ootamatult,   mõtlemata   mida   teeb,   pigistas   Bõkov
tuubi   sisu   naisele   pähe.

Emilie   tõusis,  taoline  ootamatus  ajas  teda   vihale.  " No  muidugi -
- seda   ma   tõesti   ei   osanud   arvata.  See   ongi   esimene   muutus
plaanis. "
Kuna   muud   polnud   parata,  vett   ju   lõõskavas   ümbruses   ei
olnud,  võttis   ta   taskust   krüptoni   ja   lõikas   marmelaadiplögased
juuksed   maha.   See   isegi   meeldis   talle.   Siin   oli   teatud
sümbolismi   ning   taoline   metatasand   oligi    tema
meeltest,  tänu   kõikehaaravale   proffesioonile,  pikka   aega  kadunud
olnud.   Varjusurmast   taas   esilejoonistunud   teadmisega   millestki
haaramatult   kättesaamatust, tundis   ta  end   äkki   õnnelikuna.
Silitades   veel   harjumatut   kiilaspead,  hakkas   naine   astuma,
nüüd   juba   kümnenda   horisondi   poole.  Näis   nagu   toimuks
kõik   1/ 100000000  sek.  jooksul.
Ei,  ta   polnud   täiesti   aru   kaotanud.   Ka   mehed   said   sellest
aru.  Emilie  oli   kaasa   võtnud   esemed,  mida  vajalikuks  pidas,
alles   jättes   meestele   vajaliku,   vaadanud   neid   julgustava
pilguga   ning   alles   seejärel   lahkunud.   Ta   näis   sedavõrd
kindla   ja   isoleerituna   et   ei    Albersil   ega   Bõkovil   ei
tekkinud   ka   parema   tahtmise   juures   võimalust   teda   tagasi
hoida   või   talle   järgneda.
Nad   ei   kohtunud   enam   kunagi.   Või  kui,  siis   ainult   nende
mõtted   libisesid   üksteisest   üle,   kuid   ka   see   pisku   naisest
näis   kiiresti   eemalduv   ning   isoleeritud.

Ja   siis  tuli  meeste   juurde  kabanga   mees,  kes  tutvustas
end   Moosesena   ning   teatas  et  on  proffessionaalne  giid.
Vedades   neid   mööda   luiteid,  veel   ligi  40  aastat,  talutas  ta
kaks   habetunud   kõbi   uue   läikiva   kosmosesüstiku   trapi   juurde,
ostis   meestele   piletid   ning   sõnas   raha   tagasi   saades   nagu
muuseas:  " Te   viibite   siin   unustustelaevas   vaid   ühe   öö,
homme   algab   kõik   algusest. "
 
 

                                                                           08.1996
 
 
 
 
 
 

4.    Algus.
 

   Köök.   Ristküliku   kujuline,   ühe   ukse   ja  aknaga.
Kardinaid   pole.
   Akna   all   valge   radiaator   horisontaalsete   vagudega.
Paremal   külmkapp    ja   sealt,   kogu   paremat   seina
kattev   tüüpiline   mööblikomplekt    ja   aparatuur:
kapid   all   ja  üleval,  pliit,  kell,  kraanikauss,  röstimis-  ja
kohvimasin.
   Vasakul   köögilaud,  suhkru-  ja   soolatoos,  leivahoidla,
millel   peale   pintseldatud   kolmevärviline   ruut.   Lihtne
plastlaelamp   oranzi   tooni.   Kulunud,  lainetav   koobalt-
- sinine - roheline   linoleum    katkendjoonega   keset
põrandat.

   Hommik.
   Vaikne   muusika.  Ühehäälne,   löökpill   ja   põhiheli
tekitav   keelpill   tambura.   Dipaka  ( valguse  jõud ),
ütleks   asjatundja.   Siis  -   Dipaka   juba   pikemat   aega
kestev   rahulik   sissejuhatus.
   Tuhmis   ristkülikus   kirevalt   riietatud  naisterahvas.
Ta  on   näoga   akna  poole.   Vaatab  välja,  üks   käsi
pliidil   säriseva   panni   käepidet   hoides.   Pannil   on
mingi   väheldane   söök   sibulate   ja  õliga,  särinat
aga   pole   kuulda.   Kuulda   on  ainult   klassikalist
india   muusikat.
   Vaatab   välja,  kuulatab,  meenutab   mingeid   kindlaid
liigutusi -   ja,  kui   sooritab   neid  ( üksikuid ),  on   need
õrnad   ja   lüürilised.
   Suitsetab   ( sigarett   on  panni   sõõrist   väljaeenduval
tuhatoosil ),  vasak   käsi    õnnelikkust   väljendavas
asendis.   Äkiline  kulmukergitus -   vaatab   tähelepanelikult
käe   sõrmede   asetust.    Ei   mingit   nostalgiat   või
härdameelsust  !    Kaadrist   õhkub   ainult   armastust   ja
rahu.

   Vesi   on   keema   hakanud.   Kuulda   on   endiselt   ainult
muusikat.   Jälle   kulmukergitus -   teeb   jõulise   pöörde,  mis
on  emotsionaalne.   Kontrollib.   Lülitab  välja.  Tõstab  kõrvale.
Vaatab  otse   kaadrisse  ( võib-olla   näeb   kedagi   hetkeks   või
kuuleb   välisukse   avamist ).   Valab   alustaldrikul   tassidesse
teed.   Sirutab   selga.   Paneb   suitsu   tuhatoosi,  kägardab,
väänab   tohutu   jõuga.  Võtab  tassid   ja   tuleb  aeglaselt  ukse
poole.   Ilme   on   rahulik.
   Kaader   jälgib   teda   liikumisel,  taganeb   ukseavast,  järgneb
vasakule,  ise  paigale   jäädes.  Naine  möödub   väga   lähedalt -
- pime   pikk   koridor,  järgmine   avatud   uks   paremale,  tuba
värvilise   vaibaga,  parkettpõrand.  Ta   siseneb.
   Kaader   pöördumisel   ei   peatu,  see   teeb   ringi:  riidekapp,
välisuks   eemal    pimedas;  köök;   aken -   üleval  valge
hommikutaevas,  all  valgete   paneelmajade   viimased   korrused.
 
 

                                                       *
 

   Ligi   40  aastat   Mooses   vedas   neid   mööda   luiteid.   Ta
oli   neid   uue   kosmosesüstiku   trapi   juurde   talutanud.   Seal
Mooses   osutas   sellele:
   "   See  on   unustustelaev, "   ja  ütles:  "   homme  saab   kõik
algusest   algama. "

   Kolmekesi   istusid   nad   maha    ja  vaikisid,  tõmbasid
hinge.   Siis   Mooses   küsis   ja   äratas  nad:  "   Mida   te
nägite  ? "
   Ning   teine  vastas:  "   Nägin   tasandikku,  viljapõldu,  mille
taga   õunapuuaed   ja  puud.   Ja  ma   pöördusin   nende  poole
ja   rääkisin   nendega   vaikides   ning   tajusin   enda   tühjust
võrreldes...  Tühjus   oli  see  !    Ja   inimest   enda   kõrval,
öeldes  midagi  - tühjuse   nägu   oli  temagi. "
   Ja   esimene   rääkis:

   "   Nägin   teadlasi,  geneetikainsenere   ja   kentaure,   ja
müüte   ja   muinasjutte. "
   Ning   Mooses   rõõmustas:   "   Tõesti,  hästi  nägite. "

   "   Veel   häält   mis  õpetas  ! "
   "   Tõesti,  mida  ? "
   "   Iga   päeva   sa  veeda   ja   mõtet   sa  kasuta,  nii  nagu
oleks  see   sinu  viimne.   Ja   ära  jäta   ühtegi   lahket  tegu
tegemata   ega   rahumeeelset   mõtet   väljendamata. "

   Ja   Juht   kiitis   selle  tõe   heaks.
   Ning   ettekuulutuse   täideminek   viivitas  endaga.  Ja
Mooses   pani   seda   tähele   ning   vaikis.

   Püha   Vaim   laskus...
   See   tuli   otse   eest   üle   ja  läbi   liiva  nende   peale,
millele  eelnes   vali   tuul   ja   keeristorm,  mis   lahutas   ja
sulatas  üheks.
   Ning   hääl   ütles:   "   Sina   ei  pea   unustustelaeva   jääma
ja   kõik   ei  pea   mitte  homme  algusest  algama. "
   Nii   kindlalt   rääkis   see   hääl.
   "   Sest    Püha  Vaim   on   sind   puudutanud,  usku
sisendanud,   juhatanud   teed. "

   Ja   kaotatud    40  aastat   sai   tühistatud -   kui  tuli  hommik -
-  Ta   väljus  kõrbesse   ning   Mooses   nähes,  mis   ta  oli
teinud   ning   mis   tehtud   oli,  ilmutas   Talle   end   veel
hetkeks,  siis   jäi   ta  üksi.

   Ning   pilve   läinud   taeva   kohale   tekkis   hiilgus   ja
helendav   väli   ning   Tema   üksi   luges  sealt...
Ja   lugenud  selle,  kõik   vihmana   alla   sadas.
 
 
 
 

   Mäe   tagant   lähenesid   Kutsutud   reas.   Tulid  aeglaselt
ja   kindlalt,  jõudsid   nõlvale,  möödusid  tipust   lähedalt
ja   laskusid  alla   talle  vastu.  Täpselt  nägi   ta  neid   eemalt
ja   pidevalt,  teadis   ette   ja   ootas   kohtumist.

   Ja   juhtuski   see,  et   mõned   neist   temast   läbi   kõndisid
kuigi   teda   justkui   lähemalt   tundsidki...
 
 


                                                                                         1997



 
 
 
 
 
 
 
 
 
 


 

           2005
            "LAST-STUDIO"