KARL-KRISTJAN  NAGEL
 

" LIHTNE  AEG. "


 
 






                      I  osa.
 

                      Cdynia    -   jõgi  Seryshi  linna  lähistel.
                      Anton  Zartjortõi    -   isa.
                      Yves  Essadze    -   ema.
                      Sergio  Hinaj    -   poeg.
                      Mardtha  Theresa  Koj    -   Antoni  ema.
                      Janda  Azdshonaj    -   Yvesi   noorem  õde.
                      Olters  Maaters    -   linn   riigi   lõunaosas.
                      "tema"    -   käsikirja   "Eelaimdused"  autor.
                      Oliver  Riman    -   käsikirja   autori   "parem  käsi".
                      Enri  Paron    -   Serysh-Erztria  shampinjoni  kasvanduse  organisaator.
                      Ade  Rada    -   naistervendaja.
                      Sergio  Artraj    -   Maatersi   kunstnik.
                      Kid  Kreol    -   narkomaanist   bioloogiatudeng.
                      Tsio  Arana    -   Sergio  Hinaj   lapsepõlvesõber.
 

                      II  osa.
 

                      Jelena  Vyzarova    -   Yves  Essadze.
                      Anton  Sprzed  Vyzarov    -   Anton  Zartjortõi.
                      Felie  Costa    -   Jelena   sõbranna.
 

                      III  osa.
 

                      Vend  Ochio    -   erak.
                      Amask  Urmal    -   Sergio  Hinaj.
                      Tema(se)    -   asula   Seryshi   lähedal.
                      Komõsen    -   trantsportöör   shampinjoni   kasvanduses.
                      Zeldov    -   graafik,  terrorist.
                      Jo -Moavey  Costa    -   Felie  mees.
                      Rita    -   Jelena   noorem   laps.
                      Malvira    -   Enri  Paroni   "abikaasa".
                      Jaeger    -   Olters  Maatersi   kunstnik.
                      Marcus  Hirinus    -   vanamees.
 
 
 
 
 
 

                                                                                           I
 
 
 
 

                  1.
 

                  See   oli    Anton   Zartjortõi,   kes   ligi    35  aastaselt    autoga    Cdyniasse   kukkus.
               Head    ajad   olid    läbi    ja   tagantjärele    ei    räägitudki    sellest    märkimisväärselt
               palju,   ometi    tõusis    tema    võitlusvaim    tookord    eneselegi   jahmatava   otsuse-
               kindlusega,   ja    keeristele   vaatamata,   varsti    pinnale,   kui    ta    juba   kevadises
               tõusuvees    triivides    vastaskaldale   uhtus.    Nii    ilmutas    end   talle   siis   temas
               äkitselt    virgunud    hea   tahe.    Vastuvoolu    jäävast    viljakuivatist   väljunud
               Mardtha   Theresa   Koj     ei   unustanud    seda   sündmust   õieti    veel   kaua,   kaua.
               Talle    näis    arusaamatu:   mõistmaks   silla    alla    eemalduva    metallkere   ereda
               päevasära    koguvõimsust,   sellest   johtuvat    energiapuhangut    ning   hingerahu.
               Tõesti,  sinna    kadus    kogu    tema   aastate    äng     ja    kurbus    poja   käekäigu
               järele    alates   ajast    mil    ehitatud    maantee    elanike    koduõued    kaheks    oli
               löönud.    Ta   oleks    küll    hüüdnud    ning     just   hääl    oli   see,   mida    ta   tol
               korral   hädasti   vajas,  kuid   vaikis.    Niisiis    ei   teinud    ta   mitte   midagi    ja
               jäi    nõutult   paigale.    Asjalikke    inimesi    jätkus    veel    kaheks    päevaks.
               Ootamatused     aga    ei   lõppenud.   Ülejärgmisel    päeval   ilutses   sündmuskohal
               ja    selle    ümbruses    tasane    maalapp.   Suur    hulk   võsa,   kaks    iidset   hõbepaju,
               tükike    puhast   liivariba,   alumisele   paisule     ning    basseinidesse   kogunenud
               saast    ja   mahasõidetud   sillapiirded    olid   kadunud.    Viimase,   veevoolus
               aeglaselt    kõikuva    taiese   väljatõmbamisel    tekkinud    lainemöll    tekitas
               hetkeks    paanikat.    " Alla !  Alla ! ":   ehmus    lähedal    askeldav   päästeteenistus.
               Kallastelt    langes   mulda     ja   liiva,   inimesed    jooksid,   mille    kõige   tõttu   ei
               pandudki    tähele,   kuidas    sulgus   avaus    künkas    asuvasse   platoonukki  - 
               -   määratu    koopaaheliku    suudmesse,   veel    avastamata   esivanemate    kultuur-
               kihistus    tandrile,   luukildude     ja    teiste    muutaoliste    pisiesemete   juurde.
               Kõige    selle,   mille    kohale     Sergio  Hinaj    ükskord    aastaid    hiljem   värskena
               maha   istus.
                  Anton    sai    juhtunust   üle.    Tema    kehalised    vigastused    olid   tühised.
               " Justkui   oleks    üle   pika    aja   tantsinud, "   rääkis    ta    hiljem   muretult.   Yves
               Essadze    võttis    oma    süüdistused    tagasi     ja    lahkus    töölt,  sest    poja    tervis
               oli    järsult    halvenenud.    Korraks   nägi    ta    õudusega     neid    mõlemaid    ratas-
               tooli   aheldatuna    enda   korteris,  nii   üksildastena    kui   ta   ise   eales   polnud
               olnud,  misjärel   tervelt   aasta   jooksul   teda   ainult   taolised   sundmõtted
               tabasidki,   ja   ta   tundis  ennast   ainult   võimetumana,  et   vaigistada    pere  valu.
               Ema  Theresa   oli   ainuke,  kes   Yves’i    noil   rasketel   aegadel   toetada  märkas,
               nii    oma    poja   südametunnistusele   rõhudes,   ja    Yves   vabanes    ka    Rada
               raamatute   lummusest.

                  _ _ _

                  Ta   läks   tagasi   jõkke,   ujus   jääkülmas   vees   kümnete   meetrite   kaugusele
               kandunud    masina   juurde    ja   sukeldus.   Selline   võimatu   kaugus    jäigi
               selgusetuks.  Polnud   see   kõikuv   vee   magnetenergia   ega   hermeetiline   pagasi-
               ruum    nagu   päästeteenistusest   arvati.    Ema  Theresa   Koj    palvest   nõrkemise
               ajaks   oli   ta   jälle   kaldal,  käes   vaeva   nõudnud   "must  kast":   mõned   üksikud
               armastuskirjad,   kirjad    ja   märkmik   isikliku   rahaga.
                  " Mis  juhtus ? ":  uurisid   kohalikud    tema   käest   külapoe   ukseesisel.   " Kas
               võtmed   jäid  kätte ? "    Ja   ta   ei   osanud   vastata.   Mõte   ei   töötanud    ning   ta
               pidi   jälle   valetama   kuni   lõpuks   algpõhjuse   päriselt   ära   unustas:   " See   oli
               metskits, " -   sest   ta   ei  osanud   seletada.   Ta   oli  mõelnud   kiirusest,  väsimusest,
               heast    ja   halvast   ning   ometi   ei   olnud    see   see.    Anton   ei   näinud   midagi
               ebaloomulikku.   Masin   sõitis   vaid   teelt   välja.   " Räägi   neile   ema, "    ütles   ta
               tookord   ning   ema   Theresa   jutustas,  lõpuks   siiski   tõdedes,  et   tegelikult   peab
               inimene   olema   tugev.    Oleks   ta   siis   teadnud   milliselt   öeldu    temasse   mõjub,
               ja    kui   selleks   polnud   tema   enda   poeg.
 
 
 
 

                  2.
 

                  Mai   keskel,  just   enne    15-ndat   sünnipäeva    tõusis   poiss   üksinda   voodist    ja
               tegi   oma   esimesed   sammud.   Yves   sai   sellest   varsti   teada    ning   sõitis   temaga
               keskhaiglasse,  mille   "külastus"  tervelt   kolm   nädalat   kestis,  nii  et   poiss   korrakski
               haigla   territooriumilt   enam   välja   ei   läinud.   Sealsamas   koridorides   erinevaid
               võimalusi   kaaludes   kõlas   tema   vastus   lühidalt  -   ta   keeldus   tagasisõidust.   Seega
               tõi    Yves   koos   vanema   õega   valitud   asjad   talle   alles   järgmiseks   hommikuks,
               kui   tal   oli   juba    oma   palat   viiendal   korrusel.

                  _ _ _

                  " Meie   majas   on   lift.   Keldris   ning   kuuris   on   laoruumid,  kust   võib   leida
               moodsaid    toetus-  ning   liikumisvahendeid,  mille   järele   hetkel   vajadus   puudub.
               Tutvuge   nimekirjaga,  võibolla   soovite   näha  ?
                  Meil   on   televiisor    ning   tasuline   telefon,  söökla    ja   katusealune   vaatega
               merele.   Meil   on   ka   külastusajad,   mis   ongi   esialgu   kõik.   Küllap   siis   leiategi
               enda   võimalused    mida   kasutada.   Ja   kui   te   oletegi   sattunud   olukorda,   mille
               kriitiline   punkt   teid   on   ületanud,  leiate   vastused   meilt.   Tegemist   on   asutusega
               kõrgemast   klassist,  asutusega   millel   on  oma   ajalugu    ning   tähtsus.   Saate   te   siis
               seda   teadmist   niisama   eirata,  kui   teie   füüsise   algelementideni   jõuame,  ja   hing,
               teie   peenem   mateeria    nö.  käsikäes   uute   vastuste   poole  sirutub,   ja    ma   tean - 
               -   nad   on   meie   käeulatuses,  tarvitseb   vaid   ennast   sirutada...  Ükskord,  kui   mürk
               ei   ole   enam   mürk,   vaid   tagasi   tõrjutud,  kodustatud,  kätte   saadud    ning   koos-
               töösse   kaasatud.   Rõõm    teie   südamesse  ! " 
 

                  _ _ _

                  Seal   linnas   luges   poiss   läbi   enamus   suurepärastest   raamatutest,  mis   talle
               raamatukogust   kätte   jäid,  või   mida   ta   juba   eelnevate   soovituste    ning   teadmiste
               põhjal   välja   oskas   küsida.   Palavik   oli   langenud,   ta   lõpetas   ravimite   võtmise   ja
               luges   väljas,   võimalikult   eemal    teiste   nägemisulatusest.    Selles   suhtes   talle
               meeldiski   haigla   personali   töö.   Keegi   ei   pannud   teda   tähele    ja   ta   nägi   selleks
               ka   ise   tõsiselt   vaeva   lõpututes   koridorides   absoluutselt   igat   kokkupuudet  vältides.
               Ükskord    peatas   teda   küll   üks   patsientidest,  noor   poisinäoga   mees,  kes   ütles,  et
               ta   on   arst.   Tal   oli   neerupõletik   ja   ta   rääkis   milline   naeruväärne   paradoks   selles
               peitus,  et   ta   siin   enese   isa   käte   alla   oli   sattunud.   Siis   rääkis   ta   veel   ühest
               tuntud   meedikust    ja   sellest,  kuidas   Sergiol   seina   najale   ikkagi   püsti  õnnestus
               tõusta.   Teda   huvitas   väga,  kas   nooruk   selles   ka   endiselt   kindel   on.   Sergio  vastas
               jaatavalt,   kuid   kui    ta   nägi   võõrast   enda   vastu   toolile   istumas    ja   sigaretti
               võtmas,  pöördus    ta   järsult   ja   sõitis   minema.

                  _ _ _

                  "  Rõõm  sinu  südamesse,  Janda  !   Mul   ei   ole   olnud   kerge    ja   sellepärast   valisin
               välja   sind.   Lootsin,  et   sa   ei   kaeba,  mina   olen   OMA-s.   Siin   tahavad    nad   mind
               jalule   ajada    ja   teised   ootavad   imet.   Arst   tõi   mulle   kohvi    ning    ma   näen,  et
               vihm    läheb   üle.    Sina   aga   helistad   nädal   hiljem    kui   ma   ütlen   sulle,  et   ma
               olen   sind   vahepeal    paremini    tundma   õppinud,  sina    aga   ei   reageeri    ja   ainult
               naerad:   " Jah,   ma   kirjutan ". "

                  _ _ _

                  Kell   sai   kolm    ja    Sergiole    tuldi   järele  -   Yves   ilma   saatjateta.   Nad   läksid
               koos   raamatukokku   "Pentagon"   nagu   poiss   seda    hoonet    üsna   hiljuti   jälle
               kutsuma    oli   hakanud.   Vaevalt   esimese   korruse   kohvikusse   lükatuna    tundis   ta
               ennast   äkki   halvasti.    See   oli   mingi   segane   nõrkushoog,  mis   teda   tabas,   kui
               ema   talle   leti   ääres   kooke   tellis,  et   siis   kandik   söögiga   pojale   ulatada.   Ta
               võttis   selle   vastu,  mõistis    et   peab   hingama,  kuid   minestas   enne   täisklaas
               apelsinimahla    käetoel.   Kohvikust   avanes   uks   siseõue   kus   kasvasid   mõned   puud.
               Sergio   avas   silmad   nende   all   kui    ta   istmelt   selili   maha   oli   tõstetud.   Seal  olid
               Yves    ja   veel   mõned   inimesed,  kes   teda   aidata   püüdsid,  siis   sulges    ta   silmad
               ja   uinus.

                  Kõigele   vaatamata    ei   juhtunud    tema   jalgadega   lähima   aja   jooksul   mitte
               midagi   uut.    Selle   asemel   sagenesid   tugevad   peavalud,   mida   arstid   täiesti  loomu-
               likuks   pidasid  -   tegemist    oli   vaid   tugevamate   ravimitega.   Yves'il    sai   sellest
               korraga    kõrini    ja    poiss   vabastati   haiglast.    Õieti   ei    tahetudki    temaga   enam
               tegeleda   kuna   see    oli   juba   ettemääratult   lootusetu   juhtum    nagu   peaarst
               solvangutele   lõpuks   vastata   julges.    Sergioni   need   sõnad    ei   jõudnud   ja   ta  oli
               endaga   rahul.   Tuli   isa    ja   viis   ta   linnast   välja,  täpselt   nagu   kolm   aastat   tagasi,
               järve   äärde,  kus    ta   nüüd    juba   teistkordselt   ujuma   õppis.   Sellest   ajast   alates
               usaldas    ta   oma   keha    täielikult   teiste   hooleks.   Võib-olla   oli   see   mingi   kerge-
               meelsus,  või   passiivne   alistumine,   millega    ta   end   edaspidi   kaitsta   otsustas,  kuid
               mis   ei   toiminud    ja   millele   ta   ärkas   hoopis   palju   aega   hiljem,  kui   ta   oleks
               võinud   olla   näiteks   kahe   lapse   isa,  ometi   oli   aga   haiglas,  seekord   pimesoole-
               lõikusel,   jälle   selge   teadmiseta    miks    ning   kus   kohas   ta  on.   See   ei   tähendanud,
               et   ta   oleks   kaotanud    usu   iseendasse,  ei  -   hoopiski   mitte.

                  "  Kõik   millesse   te   uskunud  olete   ja   edaspidi   ka   usute   on  õige.   Kõik  on  õige
               ja   ometi   ainult  arvamus,  mis   ei   pea   olema   kindlasti   tõsi. " 

                  Nii   rääkis   viieteistaastane   poiss,  kes   oli   palju  lugenud,  aasta   aastalt   üha  enam
               oma   tooli   sisse   kasvades.   Vahel   tundus,  et   tema   psüühiline   seisund   paraneb,
               kehahoiak    ja   pilk,  tavaliselt   hommikuti,  või   pärast   pikaajalist   tervenemist   mingist
               koledast   gripilainest,  kuid   kuna   seda   toimus   siiski   niivõrd   harva,   ja  -   sest   vähe
               leidus   neid   inimesi,  kes   seda   järjekindlalt   oodanud   oleks,  jäid   need    ka   märka-
               matuks   ning   teada   võis   siis   ainult   tema,  mida   kujutas   endast  ikkagi   see   meeletu
               vastupidavust   genereeriv   asi,   millega   ta   oma   piiratud   elu   tund-tunni   haaval   edasi
               täitis.   Tavaliselt   on   puudega   inimestel   mingi    kehaliselt   tasakaalustatud   potents,
               isegi   teatud   eelis    nö.  normaalselt   tervete   inimeste   ees.   Pimedatel   on   suurepärane
               taju    ning   kompimismeel,  kurtidel   seevastu   nägemisvõime   jne.   Sergiole   oli   enda
               füüsilise   vea   arvelt   kujunenud   teatud   kontsentreeritud   mõttetöö,   mida   loeti   tema
               suundumuseks   ja   millele  esialgu   mingit  olulist   väljundit   ega   loovust   ei  omandatud.
               Niisiis   oli   ta   väga   eriline   isiksus   ümbritsevas  keskkonnas,  rangelt   vastuoluliste
               tõekspidamistega,  stabiilselt   ebastabiilne,  jätmata   midagi   juhuse,  veel   parem   - saatuse
               hooleks.    "  Inimene,  kes   sureb   iseendasse, "   nagu   ta   teadis.
 
 
 
 

                 3.  Rimani  käed.
 

                  " Eelaimduste "    reglementi   täidesaatva   organi   lõplik   laialiminek   toimus   umbes
               üks   aasta   enne   riigi   esimest   majanduslangust   ja   üleüldist   kaost   maailmaturul.   See
               oli   tugev   löök   ajakirjanduses   vastukaja   toetanud   finantsanalüütikutele.   Autor   oli
               surnud   ja   teadmised    järgmise   kümnendi   kohta    koos  temaga.   Üksikuid   lõike   käsi-
               kirjast   toodi   veel   välja,  need   ilmusid    tagantjärgi     ja   nende   sisu  uuriti,   kuid
               emotsioonitult    ning   rahvas   unustas.   Tema   teadvus   otsekui   sulgus   loogilisele
               järeldusele.   Vaja  oli   midagi  teha,  mitte   mõelda.
                  Sellegipoolest    sai   " Eelaimduste "   autorist    majandusprohvet.   Teda   otsiti   endiselt,
               surmast   hoolimata,   tema    sugulased   pagesid    ning    parem    käsi    Riman    nende
               hulgas.
                  Oliver  Riman    mäletas   tookord    üht   kaadrite   jada.   See   rääkis   ühest   tütarlapsest,
               noorest   prohvetist    ja   selgeltnägijast,   kes   keelitas    linnaelanikke   lähenevast    maa-
               värinast.    Teda   ei   jäädud   loomulikult   uskuma    ning   järgmine   päev   oli   linn
               rusudes.    Kostis   tugevat   heli,  majad   nihkusid   paigast,  tüdruk   aga   seisis   tänaval   ja
               nuttis.
                  Kolm    aastat   hiljem   loo   algus   kordus.   Inimesed   kolisid   varakult   keskväljakule
               ja    mujale   tänavatele    ning   ootasid   ööd,  kuid   midagi   ei   juhtunud;   midagi   polnud
               kuulda    ega   tunda.   Saabus   hommik,  keskpäev,  õhtu    ning   jälle  öö,   ja   tõesti  - mitte
               midagi    ei  juhtunud.   Tüdruk   oli   kahtlema   löönud,   millisena   Riman   end   nüüd
               tundiski,  võimetuna   andma   aru  öeldud   sõnade   eest,   mis   ei   kuulunud   talle.
                 Sellises   õnnetus   olukorras   võeti    ta    Olters   Maatersi   keskküttekatla   kütja   kohalt
               üle   meeskonda,  mida   komplekteeris   Enri  Paron,  endise   " Seryshi  katsetsehhi "   esimees.
               Sel   ajal   otsiti    põlevkivikaevanduse   kunagisi   töötajaid   käivitamaks   aastatuhandelõpu
              üht   ulatuslikumat    renoveerimistööd    Saksamaa   kapitali   toel.   Ta   jäi   sinna   kogu
               oma   eluks,  nägemaks   kuidas   toimub   Erztria   tõus    ja   langus,  kuidas   toimub
               assimilatsioon   keset   kaost    kui   meenutati    sõnade   tähendust.
 
 

                  1.oktoober 1991,  kohalik  Avatud  Raadiokanal.
                 " Väikese  inimese  silmade  läbi. " 

                  Enri   Paron:
                  "  On   olemas   kaks   võimalus    kuidas   teile   selgeks   teha,   mida   teil   minult   teada
               oleks   vaja,  või   mida   te   minult   niikuinii  ootate.   Kõigepealt   otse   ja   lihtsalt   ning
               teiseks,  lihtsalt   ning   komplitseeritult,  pika   aja   vältel   läbi   kunstilisse   vormi    kohan-
               datud   teose.   Teose,  mille   sügavamat   tähendust    te  alles   hiljem    tajuksite   teadvus-
               tatud   moel;  nagu   te   aru  saite,  millise   lahenduse   ma   enda    jaoks   välja   valisin.
                  Pole   mitte   mingit   õigust   talitseda    teie   soovile   vastu.   Tööpuudus   pole  ainuke
               põhjus    ning   juhus   niisamuti.    Te   olete   siin   kuna   teid   vajatakse   ja   teie   vajate
               meid.   Selle   vajaduse   tagamaid   õpitegi   enda   jaoks   avastama,  kusjuures   tulemus   ei
               ole   piiratud.   Te   avastate   iseennast.   Te   õpite   tegelikustamise   kunsti.

                  Teatud   mõttes   kujutab    teie   tegevus   mingit   psüühilist   nihkekohta.   Seosed   teie,
               teie   töö    ning   kaevandusega   on   silmnähtavad  -   teatud   sisemine   kadumispunkt
               takistamaks    oma   isikupära   hajumist   oletatavasse   kuristikku.   Inimene   ei   ole   füüsi-
               lise   aine   hüljatud   võsu,  samuti   ei  ole   tema   teadvus   määratud   tuleleegina   hajuma.
               Ta   on   vahend   tajumiseks.   Ta   pole   keemiliste   komponentide   reaktsiooni   juhuslik
               kõrvalprodukt.   Ta   loob   vormi,  teist   objektiivset    reaalsust   peale   teadvuse   poolt
               loodu   ei   eksisteeri.   Niisiis,  ei   ole   keskkond   sugugi   mitte   eraldiseisev   nähtus,  vaid
               tajumustrite   struktuur.   Seepärast   küsige,  tähtis   on   esitada   õige   küsimus. "

                  _ _ _

                  Oliver   Riman    lõpetas   üleskirjutuse    ja   pani   pliiatsi   käest.   Talle   tundus   et   ta
               oli   kõikidele   esitatud  küsimustele   vastused   saanud.   Ta   vaatas   välja.   Veel   valendav
               taevas   akende   taga.   Mere    ja   mandri    raskestieristatav   piir.   Sellega   paralleelselt
               jooksva   tee   tänavavalgustuslampide   kaadiumkollane   sära.   Ta   võttis   uue   kasseti    ja
               kuulas   edasi.

                  "   - Tere  õhtust  !  " 
                  "   - Tere  õhtust,  Rada.  " 
                  "   - Kirjutamistund.   Jätkan...
                  Pidage   meeles,  et   ideed   on   sama   looduslikud    kui   ilm.   Mõned   neist   on   paiksed
               nagu   näiteks   madalrõhu   süsteemid.  Teised  liiguvad   üle  kontinentide   kui   perioodilised
               tormid.   Tegevus   siin,   kohapeal,  ei   seisne   ainult   üleminekus.   Erinevaid   teid   oleks
               valida   mitmeid.   Antud   juhul   näeme   organisatoorseid   lahenduskäike.   Näete   kuidas
               koondutakse,   kuidas   muudab    vormi   kollektiivne   mõtlemine.   Taastades    Erztria
               tööstuse,  võimaldame   läbi   teie   endale   töö.   Me  usume,  et  see   pole  sekt,  veel   vähem
               kirik.   Võib-olla   ehk   juhis,  või   eeskuju.   Elustav   puhang. "

                  _ _ _

                  "  Keskkond   kui    tajumustrite   tagajärg. " 
                  Riman    läks   akna   juurde    ja   avas   selle.   Väljas   oli   pime.   Ta   tundis    tugevat
               suitsulõhna     ning   nägi   tühermaadelt   otse   näkku   kaarduvat   pilve,  mispärast    ta  üldse
               niiväga   ei   imestanudki    kui   ta   lihtsalt   jälgis   avanevat   vaadet,  ülevalt   kõrgelt   kilo-
               meetrite   raadiuses   pankrannikule,   saartele    ja   merele.   Pärastpoole   pöördus   tuul   selge
               puhanguna    üle   majade,  justkui   oleks  allikas   selle  tagasi   tõmmanud,  kuigi   see   kokku-
               leppelisena    võib   kõlada.
 


*


 


                  Järgmisel   pühapäeval   rääkis    Rada   Avatud   Raadiokanalis   lähenevatest   muutustest
               tööliste   ametialastes   kohustustes.   Ta   soovitas   neil   lugeda   oma   esimest   raamatut,
               andes   lühida   selgituse   antud   teemade   sügavamast   psüühilisest   materjalist    ja   selle
               võimalikest   mõjudest.    Arusaadavaks   sai,   miks   ta   kordagi    Paroniga   koos   ei
               esinenud.  Neil,  kuigi   erisoolistel   inimestel    olid   võrdväärsed   mõtted.
 
 
 

                  4.   Võimetusetunne.
 

                  Räägitakse,  et   igal   inimesel   on  oma   teatud   psüühiline   võimuterritoorium  -   ala,
               kus   ollakse   tõepoolest   kõigi   haiguste    ja   puudujääkide   suhtes   immuunne.    Psüühe
               teised   osad   võivad   olla   probleemide   võitlusväljad,  kuid   inimene   ei  tunne   end   päris
               kriitiliselt   ohustatuna   kuni   see   esmane   territoorium    püsib   puutumatuna.   Yves
               Essadzel   oli   selliseks   võimuterritooriumiks  laps.   Siin   keeldus   ta   igasugustest
               kompromissidest   abikaasa,   Sergio   või   ükskõik   kellega.   Ta  otsustas   sünnitada   haigla-
               väliselt   kuna    ta   oli   kogenud   seda   isoleerituse   tunnet   juba   piisavalt   palju
               taipamaks,  kelles   peitub   võim.

                  Nad   rääkisid    köögis   sel   teemal   terveid   tunde.   Tema   mees   oli   põhimõtteliselt
               nõus.   Ta  ei   mõistnud   ainult   seda   tugevat    ning   hästi   põhjendatud   vastuolu   arsti   ja
               patsiendi   vahekorra   suhtes.
                  "   Ma   ei  ole  vastu,  "   rääkis   Yves,   kui    ta   mehe   kahtlustavat   ilmet   jälgis.
               "   Inimesed   näivad   olevat   väga   tsiviliseeritud   rahvas,  nad   paigutavad   oma   haiged
               haiglatesse,  et   seal   nende   eest   hoolitsetaks.   Tegelikult    aga    koondatakse   grupp
               inimesi,  kes   on   täis    negatiivseid    tõekspidamisi   haiguse   kohta  !  " 
                  "   Ja   mida  see  mulle  ütleb  ?  " 
                  "   See   ütleb  seda,  et   inimese   mõtted    on   tema   reaalsus  !  "   hüüatas   Yves,   mida   ta
               endas    nii   kaua   kinni   oli   hoidnud.   "   Haiged   on   haiglas   selgelt   sellepärast,  et   nad
               on   haiged  !    Ja   sünnitamisel   satuvad   naised   samasse   keskkonda,   mis   võib   muidugi
               väga   humaanne   tunduda,  kuid    kogu   süsteem   on   selliselt    üles   ehitatud,  et  sünnitus
               ei   näi   olevat   mitte  tervise,  vaid   haiguse   tulemus  !    Sünnitama    aga   näe,  peab  !
                  "   Ma   olen   kuulnud,  et   mujal   maailmas    on   see    päris   tavaline.    Sünnitakse
               basseinis,  lennukis    ja   üldse,   kõikvõimalikes   kohtades,   mida    ma    aga   ei   suuda
               tajuda    on   need:  "negatiivsed   tõekspidamised",   mida    sa   mulle   ette   söötsid... " 
                  "   Tead,  ma   ka   tõesti   ei   tea.  Võib-olla   on   see   mingi   allergia    või   kaotushirm.
               Ma   lihtsalt   libisen    su   käest... ?
                  "   Täiesti   õige,   kuid   samas   õigustatud,  sest   mida   ma   sellega   teen   kui   ma   ühel
               päeval   töölt   tulles   astraalmajja   astudes   astraalnaist   emban    ja   astraalaias   astraalkohvi
               ning   -sigarette    manustan... ?   Nii   et   palun   ütle,   millised   eesmärgid    sa   oma   elule
               oled   seadnud  ?  " 
                  "   Mitte   mingeid   eesmärke  !    Elu   ise   ongi   üks   suur   eesmärk.  " 

                  Mees   jäi   vait.   Seesama   elu   oli   talle   õpetanud,   millal    jääda   vait   ning   mõelda.
                  "   Heaküll,  "   ütles   ta   rahulikult.   "   Sa   vestled   üdini   vanameelse   inimesega,   ja   ma
               ei   näe    mingit   põhjust   miks    ma   peaksin    seda   kõike   uskuma,   kuid   sa   võid   loota
               ning   olla   kindel   selles,  et  sind    kaotada   ma   ei   kavatse,  mispärast   ma   alates   tänasest
               kõige   selle   vastu   enda   suhtumist   muudan     ja    siirast   teadmisjanust   sinu   poole
               pöördudes   uuele   ajastule   vastuvõtlikuks   osutun,   nagu   täht   ikka    ja   alati    üle   taeva-
               laotuse.  " 
                 "   Jah,  hästi -   mida   oligi   mul   vaja,  et  teatud   tõed   ei   kuivaks   ära,  mis   õigust  minul
               muuta   sind,   kui  õnnetu   meist   olin   mina    ja   sina   hakkama   said   alati,   kuid   et   ei
               kasvaks   umbrohtu   meie   vahel,  see   on  -   see   on   vajalik,   ja   muud   lahendust   ei  oska
               öelda   kui   et:   iga   tundepuhang   voolaks   vaid,   viiks   sinna    kus   ta   enda   alguse   sai.  " 
 

                  _ _ _

                  Nad   jõid   kohvi    ja   kuulasid   edasi.   Kell   oli   saanud   kaheksa    ja   Sergiot   ei
               tohtinud   segada,   kuna   uksed   kõrvaltuppa    olid   avatud.   Vanemad   pidid   tegema   seda-
               sama    mida   nende   poeg  -   kuulama   raadiot.   See   oli   toimunud   viimase   kolme   nädala
               kohta   juba   mitmeid   kordi,  pooletunnistes   lõikudes    ning   ausalt  öeldes   saanud   oma-
               laadseks   harjumuseks    nagu    järjejutt   teemal:   "kuidas   inimene   elada   võiks."
                  "   Me  ei   protesteeri   absoluutselt,  "   oleks   nende   vastus   kõrvaltvaatajale.   "   Me  tahame
               ainult,  et   meie   poeg   terveks   saaks  !  "    Kuid    kes   olekski   neid   nende   tegevuses
               keelanud  ?    Mitte   keegi.   Mitte   kui   üks   inimeseloom.    Maailm   on   ju  täielik
               müsteerium.    Mida   teab    üks   inimene   maailmast   !?
 
 
 

                                                                                      *
 

                  See   juhtus    kunagi   ammu     kui    Sergio   end    selili    kukkudes   vigastas.   Mõned
               aastad   vanema    sõbra,   kelle   nime    ja   tuttavaid    ta   enam   ei   mäletanud,   jõe   äärse
               maja   õuel    oli   koht   millele   oli   ehitatud   ülevõlli   kiik.    Neil   olid   ostetud   piletid
               vabaõhukino   seansile   asula   keskuses    ja   nad   ootasid,  poiss   kiigel   püsti   seismas.
               Ootamatult   tõusti    talle   vastu,   ta   ei   jõudnud   maha   hüpata,   kaotas   haarde    ning
               kukkus    üles    vastu   puukonstruktsioone.    Praegu   mäletas    ta   väga   hästi   inimeste
               ilmeid   naaberaias    ja    millegipärast   jõudis    ta   üldse    esimest   korda   enda   taju   nii-
               võrd    laiaulatuslikult    jaotada,  kui   ta    kõikeunustavalt   röökis,  et   kasvõi   ühtainust
               väljahingamist   sooritada.   Talle   tehti   seljamassaazi    ja   joodeti    jääkülma   veega
               ning    talle   räägiti   neerudest    ning    ta   ei   rääkinud   vanematele    täit   tõtt   kui   ta
               halva   enesetundega    seansilt    üle  jõe,   juba   pimeduse   varjus   suvilasse   jõudis,
               tuttav   ikka   endiselt   küljelt   toetades.    Need   olid    aga   ka   tema   viimased   iseseisvad
               sammud   väravast   edasi   maja   ukseni.   Nädal   hiljem   lebas   ta   juba   liikumisvõimetult
               maas.

                  Kaua    see   kõik   võis    kesta  ?     Minutist    kolmeni    ja    mitte   rohkem.    Ta   teadis
               kuivõrd    piiri   peal    ta   oli   olnud    ja   võib-olla   oleks    ta   mõistusele   tulekuks   ka
               palju   kriitilisemaid    olukordi   valinud,   kuid    siin   tema    mälestused   lõppesid.   Hiljem,
               akadeemia   ajal,   kui    ta    leidis   aega   läbielatule    tagasi   vaadata,  kohtas    ta   tollast
               kaaslast   veel   viimast   korda.    Nii   lähedalt,  et    Sergio   oleks   võinud   lüüa    aga   ta
               oli    juba    talle   andestanud.    Mõned   inimesed   vabanevad    taagast   üllatavalt   kergelt,
               paremini    kui    teised.
 
 
 

                                                                                       *
 

                  Yves   Essadze    võttis   sigareti     ja    kägardas   selle   tuhatoosi;   raskelt    ning   kohutava
               jõuga.    Ta    tõstis   pilgu    ja   vaatas   enda    ette   lauale.

                  "   Kui   ma   olin   väike,  ei   teinud    ma   vahet   sõnadel    iroonia    ja   aroonia.   Nad  olid
               nagu   ühe   asja   kaks   nägu.    Tundub    et   elu    ülalpidamiseks   läheb    vaja   meeletut
               agressiivsust    ja   loovust;   ongi   selge,  et   see    mulle   lapsena    palju   nalja   tegi.
                  Nad   on   ühe   terviku    kaks   nägu    nagu  valik   tavaelust:  detektiiv    ja   kurjategija.
               Mida    mõelda...,  või    parem   hoiduda   vägivallast    ja   mitte   sellest   mõelda  ?    Räägi,
               mis    on   sinu    jaoks   vägivald  ? " 

                  "   See   on   primitiivsus,  "   ütles    Anton.
                  "   Millest   ainult   ei   piisa.   Arvan   et   tõeline   kurjategija   vajaks  arukamat   selgitust  (?) " 
                  "   Räägin    ma   siis   kurjategijaga  ? " 
                  "   See   on   õrn   teema.    Loomulik   agressiivsus   toimib   normaalselt,   vabastavalt.   Ta
               mõistab   oma   päritolu,  pole   tähtis,  kas   sellest    motiveeritud   mõtted    on   kellegi   arvates
               halvad    või   head.
                  Heaküll,   sa   tead,  et   vägivald    on   ellujäämisviis.   Samuti   enesekaitse.   Need   on   ideed,
               mida   sa   aktsepteerid    ja   mida   viid   ellu.    Sellest   oled    sa   kuulnud    ja   nii   see  toimib.
               See   on   tavaline,  igapäevane   asi.   Võimalik,  et   ühel   päeval   seisad   sa   selle   probleemiga
               silmitsi,  ometi   näed,  et   ründaja   ründab   vaid   iseennast.  " 
                  "   Mida    sa   sellega    tahad   öelda  ?    Ma   olen   sellega   silmitsi   seisnud  ! " 
                  "   Aga   sellest    ma    ju   räägingi.    Kuna   jõupunkt   on   olevikus,   pole   ajal   või  ajastutel
               mitte    mingit   tähtsust,  nad   pole   eraldatud.   Juhul   kui   me   elaksime    tulevikuajaloo  najal,
               ei   annaks    ka   see   meile   midagi.    Seosed   on   olemas   praegu  !    Küsimus   on,   millises
               näitemängus   osaleda.  " 
                  "   Ma   ei   saa   aru.  " 
                  "   Mina    ei   saanud   ka   alguses   aru.   Kõikidele   küsimustele   ma   aga   vastata   ei   saa.
               Ma   olen   liiga   noor.  " 
                  "    Miks   just   sina  ? "    küsis   Anton.  "   Mis   sinuga   toimub  ?    Kui   ma   sind   puudutan,
               oled    sa   krambis.   Vaata    enda   kõhulihaseid.  " 
                  "   Ma   tean,   need   on   pingul.  " 
                  "   Mis    arst   ütles  ?  "
                  "   See   kestab    igavesti... " 
                  "   Kas   kestab  ? " 
                  "   Ei.   Arvad    et   on   vaja  ? " 
                  "   Ja    mida    ma    peaksin   tegema  ? " 
                  "   Hakkama    mõtlema  !    Ava    oma   seksuaalsus.   Tegemist   on   rahvaga,   kes   ei   tea
                  oma    kohust.  " 
 
 
 
 

                  5.   Elu  turvaliseks  muutmisest.
 

                  Viimane    lask   purustas.    Ta    seisis   avatud    esiustega    auto   kõrval,  käega   selle
               külma,   magnetiseerivat   katuseäärt   toetades    ja   tõmbas   enesesse   hingevaakuva   kurgu-
               heliga    ahnelt   hapnikku.   Naine   lebas    sõnatult,  tuhmides,  sõidukist    suunatud   valgus-
               koonustest   osaliselt    lõigatuna   kuluheinas.    Tema   krampi    tõmbunud   keha,  haavad
               rindkeres    ning   jalgades,  pärani   avatud   silmad,  lubivalgete   hammaste   vahelt   õhku
               paiskuv    hingeaur    ja   üha   nõrgenevad    häälitsused   tekitasid    Artraj's    veidra   eel-
               aimduse   püha   üksindusele.   Ta   ei   pidanud   end   süüdlasena.   Ta   oli   kindel,  et   teised
               ei   oleks   toiminud    siin   erinevalt.   Mõte   tapmisest   näis   normaalne.   Naine,  tõsi   hiilgas
               ilust    ka   praegu;   vabanes    ja    pööras   pead.

                  "   On   sul   külm  ? " 
                  Sergio    tõstis   õla    ja   parema,   püstolit   hoidva    käe   vahele   surutud    pea    ning   avas
               silmad.

                  Kivisöetehase    territooriumi   ääremaad,  taamal   erepunaste,  taevast    helkivate   veeribade
               kohal,  horisondist    kõrguvatest   ehitustest    siinset    kuivendamisel   olevat   tsooni   ületavad,
               haiglaslikult   inisevad   kõrgepingeliinid;  punane   varjund   detailidel;  enda   käed.   Ta   tõukas
               end    autost   eemale    ja    kõndis    talle   lähemale.
                  "   Tunned    sa   midagi  ? ":  küsis   mees.    Naine   ei   tundnud.
                  "   Veel   kümme   minutit.  " 

                  "   Milleks   nüüd   siis   seda   oli   vaja  !?  ":  mõtles    Sergio  Artraj.   "   Elus    ja   surnud  - 
               -   sõnad,  mis   arusaamisele   uusi   tõkkeid   püstitavad  (?)    Kes   vastutab   tapmise   eest
               ning   oleksin    ma   praegu   selle   vältimiseks   midagi    teha   saanud  ?   Miks   koer   ründas  ?
               Oli   sellel   mingi   eriline   põhjus   väljaspool    koera   hingeelu  ?   Mis   mõttes   väljaspool,
               mulle   näis,   et    ma    tapsin   osa   iseendast  ?    Siis,  mida   ma   oleksin   pidanud   tegema  ?
               Ja   miks   rünnati   seda   naist,   kes   oli   üksi    ja   kõndis   mööda   teed  ?   Millest   see   naine
               mõtles    parajasti  ?   Tundub,  et    ta   justkui   naeraks   minu   üle.   Ja   mina,  mis   puutun
               siia    mina  !? " 
                  "   Kelle    koera    ma   tulistasin  ?  "   küsis    ta   selgelt    ja   kõlavalt   naise   poole
               pöördudes.
                  "   Minu,   te   juba   teate   seda.  " 
                  "   Vabandust,   mulle   näis    et    ta   oli   vihane.  " 
                  "   Ja-jaa  !   Mis   teha.   See   oli    teie   lahendus.  " 
                  "   Kuid    ta    hammustas    teid  !? " 
                  "   Muidugi.   Inimesed    on   valmis   kõikvõimalikeks   äärmusteks.   Millal   see   kord   lõpeb,
               seda    ei   tea   keegi.  " 
                  Naine   oli   tõusnud    küünarnukile,  et    end   sirutada.   Ta   lükkas    abipakkumise   tagasi.
               "   Te   olete   juba    küllalt   aidanud,  "   ütles   ta   sügavalt.   "   Hingata   on   vaja  !  " 
                  Sergio  Artraj    oli   hämmingus.   Mingi   seletamatu   rahulolu   juhtis    ta    masinani    ja
               lubas    istuda,  et    ta    tagasi    peateele   sõidaks.
 
 

*


 


                  Sergio  Artraj    magab    sel   ööl   üksi.    Ta   ärkab    ühele   fragmendile   unenäost,   kus   ta
               jalutab   linna    keskväljaku   piirides.   Ümberringi    laiuvad   välikohvikud    ja    kõrguvad
               majad    päikese    säravas    lõõmas.   Ta   peab   helistama    ja   leiabki   selleks   varjulise   koha,
               külg   vastu   majaseina,   telefonitoru   õlanukiga    pähe   surutuna,  kui    ta   järjekorras   seisvat
               meesterahvast    jälgib,   kes    tema   rinnakõrgusele    tõstetud   kilekotist   midagi   väärtuslikku
               varastada    püüab.
                  "   Mida    te   teete  ? "   küsib    Sergio   tungivalt.
               "   Mida    sa   tahad  !? " 
                  Ta   tõmbub   seina   äärest   eemale    ning   inimesed    jäävad   teda   vaatama,   mis   on   kõik
               mingi    aeglustatud   variant,  või   tõlgendus   olukorrast,  mida    ta   läbi   elab.   "   See   noor-
               mees    on   alasti,  "   naerdakse,   misjärel    ta   vabaneb,  pilt   teiseneb    ja    ta   leiab   end   juba
               mujalt;   pargipuud    on   läbistatud    sadadest   nooltest,  inimesed   liiguvad    nende   all   mööda
               tänavaid;   nooled    on   tunginud   ka   majaseintesse,   ja   ta   võtab   ühe  neist   meeleheites
               ning    viskab   selle   üle   peade   eemale   otse   tänavasillutisse.    Järgmisena    pöördub   ta   ära;
               nool    on   uuesti   tema   kätte   ilmunud.   Ta   peidab   selle   kotti   kõrvuti   pintslitega,  et
               vältida    süüdistusi.   Tegemist   on   nimelt    maalikunstnikuga.
 
 
 
 

                  6.   Vastandlike  tegurite  kinnisidee.
 

                  Mis   oli    juhtunud    Oliver   Rimaniga  ?    Mehega,  kes   elas   täisverelist   elu    ja   keda
               ei   seganud    maailma   valu  ?    Mees,   kes  on   tänaseks   passiivselt    tagasi   tõmbunud   nagu
               argpükslik    põgeneja  ?    Mis   juhtus    Oliver  Rimaniga  !?

                 Serysh-Erztria   Avatud  Raadiokanal,  17. november  1996
                  (  Rimani    viimane   esinemine. )

                  "   Vastates   küsimusele,   mis   minuga    juhtus,  võiksin    teie   tähelepanu    juhtida   nii-
               mitmetelegi   sisemistele   protsessidele,   mis   leidsid    aset  ajal,  kui    te   mujale   pöördusite.
               Siinkohal    ei   soovitaks    ma    teil   takerduda    teatud    tajumist    piiravatele   dogmadele.
               Mõõduvõtmine    käib   ruutmeetrites    ja    ma    tõesti    saan    teist   väga    hästi    aru   kuna
               ma    toimin     nii    ka   enda   puhul.    Kohati    kaotabki   taoline    enesefookus    kindlad
               koordinaatpunktid,   mispärast    see   materjal    ühelegi   diskussioonile    ei   allu,  seda   enam - 
               -   minu    monoloog     on   puhas    kuld.

                  Vaevalt    et   ma   oleksin    millestki   millegi    nimel   loobunud,   või   et   ma   ei   oskaks
               näha   teisi   võimalusi.   Vajasin    nö.  isealgatuslikul    teel    täideviidud   "tagasitõmbumist"
               erakorralise    järelemõtlemise   nimel,   inimlikumalt   saaks    ju   seda    ka  öelda;   ma   vajasin
               rahu    ja   eksisin   sügavale   põlismetsa.   Mul   oli   taskulamp,   köök    ja    magamistuba,  tele-
               viisor    ja   kohvimasin    ning    ma   õppisin    tundma    igat   puud,  lindu    ja   putukat,   mida
               ma    üldse    ette    võisin   kujutada,   seega    metsa   iseennast.   Kui   ma    aga    metsast   välja
               tulin,  oli   minu   suhestumine   raskendatud,   nii   nagu   arvata   võis.   Ümbrus   oli   kihistunud,
               lausa    kihas   ümberringi    kõiksugustest    sektidest     ja   hoiakutest,   veelgi    rohkem    kui
               kunagi   varem.    Autor   oli   lõpetanud    enda    käsikirjadega     ja    mina    asusin    teda
               toetama,   kuni    ta    siis    peagi   suri.
                  Arvan   et   minu   suhestumine    on   õnnestunud.   Ma   toon    nad   jälle   kokku    ja   vihjan
               selle   võimalikkusest.    Ettekuulutus    on   antud    ja    tee   sillutatud,   pidage   meeles    tema
               seisundit.    See   pole   hea.    Praegu    aga   lõpetan.  " 
 
 

*


 


                  Ta    nägi    Paronit    tõusmas    haldushoone    mahalangenud    lõunaseina   peegelduses,  kui
               tema    kõikuv   keha    kahhelkivide   ribal   aegamööda    tükiliseks   mosaiigiks   lagunes    ja
               pooldus.   Mingis   osas   seisis   külg    endiselt   püsti  koos   abitõsteseadmele   toeks   keevitatud
               varrastega,   teisalt    aga   jätkus   kaos    üle  vaateulatuse    kuni   taevasinise   alajaamani;   purus-
               tatud    rikastusvabrik    ja   betoonpostidelt   äravajunud   laadimispunktid,   mille  all   ülessulanud
               vaguniliipritel    järjestikused   pommilehtrid   risti   läbi   kaeviselao    ning   peatõsteseadme  ajami
               äsja    renoveeritud    ehitusosa.
                  Enri   Paron   peatus,  et   sadama   poole   osutada.   Seal   lebas   otsitav   inimfragment,   kõhuli
               ja    nägu   metsa    poole   suunatuna.   Talle   kõige   lähemal   seisev    Sergio  Hinaj   pidi   ümber
               pöörduma.   Ta   polnud    kadunut   märganud.

                  Enne    kui    poisi   liikumisvõime   täielikult   taastus,   jõuti    Kid  Kreole    veel   mitu   korda
               üle   keha    massaazi   teha.   Siis   naersid    nad   pisarateni  - ohvri   lähim   ümbrus   oli   küll
               peensusteni   puhas,  "kõrbenud"   lehtedega   taimed   näisid    aga   kasvavat   niikaugele    kui
               silm    ulatus;   paremalt-vasakule,  sirgetes   ridades    põhjast-lõunasse,   kõrgendikule.   Võis
               arvata,   et    ta   oli   sattunud    tervele   istandusele,  palun   väga.   Seekord   paranesid   põletus-
               haavad    viis   päeva.    Poisi   vasak   käsi:   vähestest    nahale   sattunud   kiududest   pikergused
               armid,   justkui   lõikehaavad,  mida   kohalik    meditsiinikeskus   ravitseda   püüdis.

                  "   Milline   taim   nimelt  ?  "   küsiti   vastutavalt    Enri'lt.    Ja   Enri   seletas,  et:  madal,   sireli
               õitega    ning   tõenäoliselt   ainueksemplar,   mille   järel   arst   eneses   tärganud   vaistlikku   huvi
               leebelt    maha    püüdis   salata    ja   teda    nii   veel   vähemalt   nädal   aega   kramplikus   haardes
               hoidis,   toonil:    " Jah,   loomulikult. " -    või:   " Ainult   rutiinkontroll. "    Ta   arvas,  et   tal   on
               selleks   kindel   õigus,  sest   patsient    ei   rääkinud    puhast   tõtt.    Kirjeldatus   väljendus   selge
               vastuolu.   Oma   seitsme   aastase    tööstaaziga   polnud    tal   mingitki   ettekujutust   kohalike
               taimede    mürgitavast   toimest.   Sel   päeval    kui    Enri   talle   punaka   õisikuvarvaga   tüki   tõi,
               istusid    kabinetis   viis   inimest.    Põhjalikuks   analüüsiks    piisas    aga   vaid   hetkest.
                  "   See   on    harilik   umbrohi,  "   - nii    et   rääkija    selle   demonstratiivselt    kätte   võttis.
               "   Täiesti   ohutu,   puudub   vaid   vars    ja   juurmine    lehekodarik,  "   -   mis    ütleski    Enri'le
               palju,   kui    nad   kõik   üksteisele   kaeblikult   naeratasid.    Serysh-Erztria    põlevkivikaevandus
               polnud    neile    esimene    sõjakeemiast    valatud   objekt.
 

                  _ _ _

                  Enri   Paroni    idee   veokaeveõõnte   ökonoomsest   kasutuselevõtust    shampinjonide    kasvan-
               damiseks   polnud   esmakordne.    Samalaadseid    projekte   oli   ka   varem   algatatud,   kuigi
               mitte   eriti    laiaulatusliku   tagapõhjaga,  rohkem    akadeemilise   diplomitöö   tasandil.   Suve
               alguseks   läbindati    peatõstekonveieriga    kaldshaht,  valmis    ka    uus   ventilaatorseade,   mille
               üliõpilased   ühtlaselt    kuldseks   värvisid.    Möödunud    oli   60  aastat   kaevanduse    ning    õli-
               ja    bensiinitehase    tööliste   streigist,  mispärast    Paron   korraldatud    ürituse   vastu   kätt   ei
               tõstnud.    Kunstnik-tööliste   Ühingu   esindajate    aruanne   kõlas    väga   lihtsalt:   mälestagem
               olnut  !
 
 
 
 

                  7.   Oliver  Riman   ja  footonvöö.
 

                  Tegelikult   liikusid    Päikesesüsteem    ja   footonvöö    teineteisele   vastu.    Teadlased
               märkasid    seda   esmalt    1961.  aastal    Plejaadide    lähikonnas    satelliidile   paigaldatud
               instrumentidega.    Algseks    küsimuseks    jäi,   millist   stsenaariumit    ta   endas   ikkagi
               sisaldab  ?    Riman    sattus   sellekohase    materjali    peale   alles    98-nda   veebruarikuus,  nii
               et     ta    toimuva   suhtes    ennast    peaaegu    haigeks    pidi   mõistatama.    Mis   footonvöö  ?
               Miks   ei   ole    me   sellest   varem   kuulnud  !?    Nojah,  aeg    viis   ta   kokku   asjatundjatest
               inimestega,   kes    teda   juhendasid.   Ta    hoidis   distantsi,   süvenes   raamatutesse    ning    pala-
               -palalt    kasvatas    end    taas   kokku.    Avanes    võimalus   kasutada   linna   äärealadel   asuvat
               suvilaterritooriumi,   kus   ta    suve   lõpul    nädalaks   erakuna    mediteerima   sõitis.   See   oli
               koht   millest    ta   midagi    ei   teadnud    ja    mis   sügavalt    Sergio  Artraj   isakodu   lõputuid
               tasandikke    nii   väga   meenutas.   Edaspidi    tunniajaste   bussisõitudega    kesklinna    raamatu-
               kogu    ja   segamatult    taevaliku   paiga    vahel   liikudes,   tundis    ta   end    võimatult   elusana,
               lõpuks    ometi    ilma    mingi   erilise   raha    või    muu   tagatiseta    toimuva    paikapidavuse
               kohta.   Ta   oli   jälle    üksi   pärast    paljusid   aastaid    kui    ta    neljandas   klassis   otsustama
               pidi,   kus    ning    kelle   juures   üldse   elada.   Vahepeal   jõudis    ta   külastada    ka    Artraj’d
               ning    tema   õdesid,   ja    tegi    mõned   sigaretid;   sel   ajal    kui    Hinaj    Akadeemiale   oma
               elu    esimese    näituseprojekti   esitas,   allteemaga:  " Armas    hr.   President  !   Seatud    on
               ajaraja, "    mis   oli   tookord    üks   tõsisemaid   ettevõtmisi    kunstiringkonnas   üldse,  kahjuks
               aga    näivalt     vastuvõetamatus   vormis     ja    nulltoetusega.    Arvatavasti    katkestas
               komisjon    lihtsalt    lugemise.
 

                  _ _ _

                  Mida   see    kõik   küll   tähendama   pidi,   teadis   ainult    Oliver   Riman.   Niisama   seletada
               ei   oleks    ta   osanud,   kuid    ta   oleks   öelnud   üht,   e.   end    korranud:
                  "   Sest    kõik   leidis    ka   aset  !    Midagi   ebaloomulikku    ei   saagi    toimuda.  " 
                  Fantaasia     kui   elav   väljamõeldis     Rimani     jaoks   lihtsalt   enam    ei   eksisteerinud.   Kui,
               siis    ehk   ainult    jutustustes    kunagisest    reaalsusest,  liialt    asises   maailmas.
 
 
 

                                                                                      *
 

                  Oliveri    tagasisaabumisel    tekkinud    vaikus    teiste   inimestega    ja   iseendaga    kaotas
               oma    rahu.    Ta   ei   olnud   enam    päris   kindel    enese   vastuvõtlikkuses    omandatava    ja
               tavareaalsuse    vahele   kasvavale   lõhele.    Inimestega    oli   vaja   normaalselt   suhelda,   misjärel
               ta    võib-olla   kõikereetvalt    uue    pöörde   sooritas.   Liiga   palju   lööke   oli   loodud,   mida   ta
               praegu   kanda    ei   osanud.
                  "   Inimkond    pole   veel   valmis,  "   pidi    ta   tõdema,  ühtlasi    nii   kurvalt    ja   rõõmsalt.   Siis
               ütles    ta   lisaks    kolm   tähtsat   sõna:

                  "   Vastandlike    tegurite    kinnisidee... "
 
 
 
 

                  8.   Nägemine.
 

                  Esmaspäeval    14. märtsil   1997.    oli   poolsaar    üles   tõusnud.   Hinaj   ei   uskunud   oma
               silmi    aga    ta    polnud     ka   üllatunud.    Seda   oleks   olnud    raske   seletada.   Ta   lihtsalt
               vaatas  alustuseks.
                  Viis   tundi   hiljem,  Tsio  Arana    saabudes,  oli   pilt   rebenenud    ja   hajus.   Kilomeetrite
               kaugusel    viiekümne   kraadises    kaldes    mere   vastupeegeldus   taevast,   sadamakai    ning
               hooned    kõrgendil   venisid    pikerguseks   üles    ja    killustusid   astmeliseks.   Alguses   oli
               see    nagu   lõputu   põhjataevast   kattev   suurendusklaas:   maantee   poolsaare   tippu,  valgus-
               tuslambid     ning   üksikud    masinad   all    ja   üleval...  Pärast    muutusid    detailid   liikuvalt
               ebakorrapärasteks     ja    Hinaj    pidi    ära   minema,   sest   seda    ei   saanud   enam    jälgida.
                  Ta   arvas    et   oli    avastanud    loovuse   saladuse.

                  _ _ _

               " ...Sest    kui   kõik    tema    pühendumus     ning   sidusus   oleks    määratud   hävingule,   ei
               saaks     ta   iialgi    teada,  et    tema   ideed    loovad    reaalsuse,  sest    kui   vaid    tema   head
               kavatsused    materialiseeruvad,   siis    ei   saaks    ta   kunagi   päriselt   aru  oma    mõtte   jõust - 
               -   ta    ei    kogeks   täielikult    selle   füüsilist   mõju.  " 

                  _ _ _

               "   Mida    te   teete  !?  ":   karjus    hääl    Sergio   kõrvalt    ning    ta   avas   silmad.

                  Ta   oli    palati   aknal  ( see   oli   lahti )    ja   ilmselt   värsket   õhku   hingamas.    Ta   oli
               ärganud    kui   oli   päev,   ruumi,   kus   ta    nägi    kirjeldamatuid   objekte,   mis   kasvasid
               tsükliliselt    enda   tuumkuju    väljapoole   paisates  -   heledusega,   mida    ta   vankumatu
               teadmisega    käsitleda   oskas,   tegelikult    aga   võitles    ja    eemale   aknale   tõmbas.

                  Ta   avas    silmad     ja   sulges   akna,   millega   lõppes    ka    tema   elu   viimane   palavik.
 
 
 
 
 
 

                                                                                      II
 
 
 
 

                 9.  Äraloe.
 

                 "   Mida   veel,   mul   on    kõik    meelest   löödud  !? " 
              Naisterahvas   pööritas    silmi   ja    vaatas   käeulatuses   olevat   nurka.
                 "   ...Näed   sa    teda,   näed    sa   teda  !? ":   hüüatas    ta   telefonitorru    ja    tõstis
              selle    peakohale.   "   Mida  ? " 
                 Ta   pööras   ringi.    Kell   poe   sissekäigu    kohal    näitas   seitset.   Oli   õhtu.   Ta   oli
              just   äsja    trepist    üles   tõusnud,  et    Costale   helistada.    Ta    tundis    end   abitu    ja
              vastutustundetuna.
                  "   Heaküll... Mida  ?...  Ma   tunnen    väsimust.   Vastutustundetu  !    Kallis,   proovin
              uuesti,   kuid    ma    ei   tea   kas   mind    enam   sisse   lastakse,  siin   ei   ole   riietehoidu,
              saad    sa   minu    probleemist   aru  !?...  Väga   hea  ! " 

                 Ta    kõndis   trepist   alla     ja   sisenes   toiduosakonda:   vasakul   tualettpaber    ja   hamba-
              pasta,    paremal    liha-   ning   kalalett;  sajad   inimesed,   värvid,   külmutatud    juust;  otse
              ees   šokolaadikarbid...
                 "   Jelena,   siiski    mõtlesite   ümber  ? ":   peatas    teda   üks   noor   usaldusväärne   mees.
                 (  Shokolaadikarbid    ja    palju   kohvi. )   Ta   jäi   paigale,  et   nägemises    tasakaalu   hoida.

                 "   Mida  ? " 
                 "   Me   palusime    teil   hetkeks   istuda,  "   rääkis    noormehe   abiline.   "   Piisab   ainult
              mõnest   lausest   -  et    teile   maitseb...  " 
                 "   Misasi  ? " 
                 "   Et   on   arusaadav  -   te    mõtlete,  et   see   toode    teile   meeldib.  " 
                 "   Mis   toode   see   on,  mul   on   tõesti   kiire  ? "     Jelena   vaatas   ringi.
                 "   Ärge   muretsege,   ma   ütlen,  ainult   viis   minutit.   Rezissöör   isiklikult    kutsub   teile
              takso    välja.  " 
                 Valges   pintsakus   abiline   naeratas   sõbralikult.

                 "   Kuid    mul   võib   olla   auto  (?) " 
                 Jelena   vahetas   ebalevalt   kätt.   Oli   näha,  et    tal   on   raske.   Lõpuks   istus    ta   kile-
              kotte    kahele   poole   maha   lastes    laua   taha,   kuulas   lühireziid    ning   elas   etteantud
              näiteossa    sisse.   Keegi    kohendas    ta   juukseid,  nagu   lubatud;   ta   sulges   hetkeks
              silmad    ja    lasi   end   lõdvaks.

                 _ _ _

                 Jelena    hammustab   esimese   suutäie    ja   mälub   vaikides.   See   võtab   aega.   Ta   mälub
              ning    jääb   tardunult    võileiba   vaatama.   Siis    ta   neelatab,  sest   välja   sülitada   ei   tohi.
                 "   Ei   maitse,  "    Jelena    raputab   pead.
              Võttegrupp    vabaneb   kollektiivsest    krambist.
                 "   Aga    me   ju   ütlesime  ! " :  hüüatab   keegi.    Naistoimetaja    lööb   käega    ning
              pöördub   ära.
                 "   Ma    ei   saa,  "   püüab    Jelena   selgitada.  "   Aga   mida    ma   teha   saan  !? "     Ta   paneb
              võileiva   käest:
                 " Imelik  on  ! " 

                 Juurviljaosakonna    poolsete    kassade    vahelt   väljudes   lükkab    ta   ootamatult    kõrval-
              seisvat    meesterahvast.    Inimesed    on   jahmunud,   Jelena    aga   võtab   kotiga   hoogu    ja
              tõukab    brutaalselt    eeskohmitsevat   vanaprouat.
                 "   Äratage    ta   üles  ! " :  ütleb    Jelena    uuesti    meesterahva   poole   pöördudes.   Ta   on
              tõesti    hetkel   vihane,   kuigi   hiljem,  poest   väljununa    kõik   harjumuspäraselt   unustab.

                 "   Ja   koristage   veri    enda   valgelt   tapeedilt  ! " 
                 Turvamees    on   liiga   noor ,  et    temast    kinni   haarata.   Ta   suhtleb   veidi  eemalt   kätega
              naist    edasi   juhatades.
                 "   Rahunege,  "    sõnab    ta   vahetevahel,   kui    nad   koos   automaatuste   vahelt   väljapääsu
              suunas    liiguvad.
                 "   Teine    korrus,   vasakpoolse    telefoni   juures  -   verised    käejäljed  ! " :   hüüab    Jelena
              üle    õla   tagasi.  "   Ja    õhutage   tube,   raisk  ! "   ¤
 
 

*


 


                 Tänapäeval    on   indiviidil     teiste   inimestega    suhtlemiseks    kasutada    mitmesuguseid
              võimalusi.    Erinevalt    aegadest    kus   infoülekandeid    energiavoogude    juhtimise    baasil
              alles    katsetati,   leiame    kaasajal    enda   eest   loendamatul    hulgal    mitmekesisema    ning
              samuti    efektiivsema    kommunikatsioonisüsteemi.    Mõtetest,   sealt   edasi:   sõnadest,
              instinktidest    ja    ka   vaikusest    täidetud   meedia    levivõrk   pakub    meile   paljuski   vabama
              valikuvõimaluse    eksisteerimaks    ükskõik    millises    ühiskonnasegmendis     ja   üldse...
              Indiviidi    tugevustele     ning   nõrkustele    tullakse    heaga   vastu,  nii   et    ta   avastab   enda
              nõudmised.     Nii    täituvad   viimasedki    kõrvalised   rajad,   kehvveresuse    võimalusteriik,
              nähtava    ja   nähtamatu   mõõtmed.    Tulevikku    minemise    motoks   saab  "koostöö".   Jelena
              ja    Sprzed;   koos,   abikaasadena    oma   lihtsuses.

                 Vahel    tundub    Sprzedile,  et    ta   ei   jõua   kõiki     Rada   raamatuid   läbi   lugeda.   Naisel
              on    ilmunud    kolm    osa    õpetussarjast     ja    tal   on    neist    viimane   lugemata.    Ilmumas
              on    aga   arvatavasti    neljas,   sest    vahepeal    on   möödunud    kaks   aastat.   Ta   jääb   endast
              maha     ja   uurib   äärmusi.    Võib   lubada   endale   seeläbi    teatud    üleolekut    ja    julgust.
              Võib-olla    tegelikult,  kui    teda    häving   niiväga    ei   huvitaks,  ei    jätkaks    ka     Rada
              kirjutamist.
                 "   Tuleb   välja,   et   sellel    ühiskonnal    on    kaks  elu,  "    tavatses    Jelena   selle   kohta  öelda.
              Esimene    elu   oli   sümboolne     ja    ka   surm.
                 "   Esimene    surm    on   sümboolne.   Keskkond   ammendab    ennast    "minas". " 

                 _ _ _

                 Jelena     keskendus   endale.    Pole   tähtis    kus    ta    momendil   asus.   See   oli   ruum,   tänav,
              või    veel    mingi   ruum...  Sellisel    fookusel   tundus,  et    tema   silmad    pöörduvad    üle   pea,
              hõljuvad    peakohal    või   selle   piires    ning    näevad    ümbrust   korraga    kõikides   suundades.
              Ta    ei   jälgi,   vaid   näeb.
                 Jelena    vaatab   ringi.    Talle    meenuvad    mõned   lõigud    Anton   Sprzedi    luuletustest.   Ta
              dikteerib    endale:
                 (  Tolleaegsed     Sprzedi    luuletused    kirjeldasid    suurepäraselt    toda    Temase   liivaküngas-
              tesse    mattuva    linna    elanike    vaimset   ärkamist    ning    pööret. )
 
 
 

                                                                                                       ...Ajatu   liikumine   jalgadest
                                                                                                          selgroogu    üles   pähe,
                                                                                                          kahelpool   rada    on   vanemad -
                                                                                                       -  puud,   mis   mul   meelest   ei  lähe.
 
 

                 Kusjuures,   nende    lihtsate    luuletustega    saavutas   toosama,  veidi    üle   38-vana    meeste-
              rahvas    laialdast    tuntust    ja    mitte    tunnustust    tervelt    viies   osariigis   kahelt   kontinendilt
              kokku.    Kriitilisemalt    meelestatud    asjatundjate    seas    sündis    huvitav   termin:   "kohatu
              viirus",   mis   pidi    tähendama    normist    eraldunud    meeleseisundit    ning    mis   oli   nakkav.
              Jelena    võttis   endale    kui    kunstnikule   seepeale   varjunime:   Abnorma,  loomulikult   protesti
              märgiks.     Edaspidi    võis   näitusesaalides    näha    põletatud    fotoseeriaid    inimpeadest   topelt-
              signeeringuga:    Abnorm,   millele    lisandusid    vahel    ka   sõnad:   rahul     ja    "keep  it  !",  kuid
              vähesed    aimasid,   mida    tähendas   neist   viimane.    Jelena    ise    tuletas   selle   emakeelsest
              sõnast    "weap",   niisiis   "nutma".
 
 
 
 

                 10.   " Weap  it  ! "   e.  " Elu   tuleb  hoida ".
 

                 Jelena    nägi    kaubakeskusest    väljudes    suurt   puud.    See    asus   temast    paremal   tänava
              lõpus    üle   ristmiku.    Puu   võra   kattis   valge   riie    ning   kiri,   mida    ta   välja   ei   lugenud,
              sellepärast    kõndis    mõni    aeg   lähemale.
                 Sel    tunnil    liikus   tänavatel    palju   inimesi,   vähesed    neist    seejuures   ilma   "elust
              suurema    motiivita",   mille    annab    jäine    ilm    siin    mereäärses   linnas.    Kuidas   seda
              selgitada  ?
 
 
 

                                                                                       *
 

                 "   Mida    tähendab   "elust   suurema   motiivita"  ? " :   küsis   seitsme   aastane   laps,  kui   ta
              järjekindla    püüdlikkusega    kooliealiste   "Puzzle'it"   lahendas.
                 "   Ei   tea  !    Praegu    ma    ei   mõtle... "     Lapse    isa   lükkab   end   toolil   tagasi   ekraani
              poole.   Tüdruk    ootab   kannatlikult,   ta   vaatab   juba    ema   poole,   kes    on   mõtlik.
                 "   Vaata    kallis,  "   alustab   lapse   ema,  "   meil   siin    imeilusas   linnas    on   talviti   väga
              külm.  " 
                 Ta    heidab   pilgu    kahtlevalt    tüdruku   suunas.    Vanaema,  kes   eemal   televiisori   ees
              istub,  pole    reageerinud    ja    ta   saab   rahulikult   jätkata.

                 "   Nende    külmade   ilmade   omaduseks    on   ahendada   kõige   oleva   liikumist.   Sajab
              lund,   maa    kattub   valge   vahukoore   vaibaga,   puud    ja   põõsad    niisamuti    ning
              kõik    liha... " 
                 Ema   Theresa    kuulatab.
                 "   Ning    liha  !? " :  küsib   laps.
                 "   Jah,  liha  " :  ütleb  ema.
                 "   Ning   elusorganism    hoidub   sellest,   kuna    armastab   soojust    ja   harmooniat  - 
              -   tasakaalu.    Mitte   liiga   külm   ega   soe,  vaid   just   parajalt   kehale   vastav   temperatuur.  "
                 "   Et    ta   ei   jääks   haigeks  ! " 
                 "   Justnimelt.   Seepärast,   tahtes    teada,   mida   tähendab   " ilma   elust    suurema   motiivita ",
              tuleb    meil    endale    selgitada    küsimuses   sisalduvate    sõnade    ja    mõistete   võimalikke
              tähendusi.    Antud    mõiste  -   "elust  suurema" -   algtähendus    on    nö.   inimindiviidi   loomu-
              liku    e.   algupärase    oleku    ja   toimimise     tema   loomulikus    keskkonnas,  irooniline
              vastandamine   inimese    ebaloomulikule    e.   hilisemale   seisundile,  tema    praegusele   elu-
              käsitlusele.
                 Nüüd,   mis    tähendab   loomulik    e.   algupärane    ning   praegune   elukäsitlus  ?     Nende
              selgitamisel    ilmneb    ka    nende   erinevus,   nagu    mõtteline   sild    kahe   asja   vahel.   Ometi
              näitab    kogemus  -    neil   sildadel    on   omadus    omakorda    ruumiliselt   suuremaid    asju
              ja    sildu    tekitada.    Suuremaid    selles   mõttes,   et   laiema    haardega...  Kohe   ma   selgitan
              edasi     ning    sa   saad   aru.
                 Nii,   mis    meil   on,   on    algupärane    elukäsitlus    ning   praegune    ja   nendevaheline
              erinevus     e.   mõtteline   sild.    Algupärane    elukäsitlus    räägib    inimesest     kui   loomast
              loomade    keskel.    Me   võime    sõna     inimene    selles    ajas    samahästi    ka   kaotada.
              Räägitakse,   et    ahv,   kala;  veel    kaugemale   mõeldes,  energiatükk   otse    Päikeses,  võib-olla
              mingil    moel    teadvusel,   või    mitte  -   see    polegi   oluline.  " 
                 "   Ettevaatust,   ära    ammenda    ennast  ! " 
                 "   Kuid    ta   on    alguses,  liigub    ajas,   võib-olla    tunnetab    enda   võimalikke   olekuid,  on
              ühtaegu    nii   energiatükk,   kala,   inimene,  või   midagi    nagu    praegu  !    "Midagi"   märgib
              siin    "mina"   ülejäänud    võimalikkusi.
                 Nüüd,   mis    mõttes   inimene    kui   loom,   kui    algupärane    ja    seega    autentsem   elu-
              kirjeldus  ?    Loom    selles   mõttes,  et   suunatud   väljapoole,   ma   loodan,   olemisse   ilma
              hea     ja   halvata,   sedasi    ikka   sündides    ja   surres,   eeltingimuseks,  et   tema    minateadvus,
              ego,   maailma    suhtumist,   sellega    suhtlemist   alles   õpib.    Ta    ei   ole   veel   päris   teadlik
              oma    tugevast   potentsiaalist ,   milline    hirmuäratav   võim    tal   tegelikult    selles   maailmas
              on (?)    Võimu   täpsem    nimi    on    aga   vastutus.    Loodu   õpib   maailma   looma,  nii   nagu
              ta    iseennastki    on   loonud,   saad    aru   laps  ?
                 Kuid    on   veel    üks   hetk,  kus    mu   mõte   end   paremini   väljendab:  ...inimese   tunnuseks
              selles    ajas    on   see,   et    ta    piirdub   maailma    sekkumisega    läbi   nähtavate,   füüsiliste
              aktide.    Mõnes    mõttes    nagu   sina   seitse   aastat   tagasi.  " 

                 Laps    on    süütult   imestunud.    Ema    naeratab   mõistvalt,   selline   puhtus    tundub   talle
              kahtlaselt    võltsina.
                 "   Loomulikult    pole    sinu   ema    mingi    kuldsuu,  ta   võib   teha    väheldasi   vigu.   Kokku-
              võtlikult    peaksin     ma    aga    selgituse    lõppedes    end    sulle    arusaadavaks   tegema.
                 Niisiis    oli    inimese    tunnuseks    loomana    elada    keskkonna   võimuses,   ilma    erilise
              protestita.  " 
                 Laps    tõstab    pea     ja    kissitab   silmi.
                 "   Mida    tähendab    teadmine  ? "   küsib    ta   neelatades.
                 "   Teadmine,   see    tähendab    teadlikolemist.    See   on   hirm.  "
                 "   Kas    teadmine    tähendab    head  ? " 
                 "   Teadmine    on   kasulik,   kui    sa    ta   vaid   endasse   lased.   Kas   julged  ? " 
                 "   Kuid    tarkus  ? " 
                 "   Sellest   hiljem.   Tarkus    on   selleks,   et   teada.

                 "   Ühel    hetkel    mõistis    inimene,   et    mõtlemine    asub   tollelsamal    mõttelisel   sillal,
              mis    oli    erinevuseks     mineviku-   ning    olevikuinimese    vahel.    Mõtlemine    on
              võrdlemine.  " 

                 "   Aga    vanaema   ütles... " 
                 "   Unusta    laps    vanaema,   praegu    püüame    me   selgitada    mõistet   "elust   suurema
              motiivita"  ( motiiv   tähendab   põhjust).    Nii   mõistame,   et    irooniline   väide "    elust
              suurema    motiivi    või   motiivita "    seab    mõtlemisprotsessi    enda    kahtluse   alla.   See   ei
              ole    nimelt    inimest   väidetavalt   aidanud.   Elu   on   endiselt   täis    takistusi    ja   ebakindlust.
              Sünnile    järgneb    elu    ja    elule   surm,   palved     ja    lootus,   teadvuse   trikid ,   milleks
              see    kõik,   kui    on    teada:  " teadvus,   see    on    pelgalt    keemiliste    komponentide
              reaktsiooni     juhuslik    kõrvalprodukt  (?)    Me   saame    seda    ahelat:   ilu    ja   kannatusi
              ainult    pikendada, "     kõlab    lohutu    tõdemus    oleviku   kaldal.  " 

                 Ema    vaatab    enesekindlalt    enda   last.    Tüdruk    on    sõnatu,   ta    vaikib    justkui    poleks
              tal    "enam   midagi"   avastada    jäänud.    Ema    teravus    on    vankumatu,  tema    selgitus    on
              lõpusirgel.
                 "   Meie   sinuga    kallis   laps   oleme    praeguseks    sellelt    kaldalt    juba   lahkunud.    Me
              oleme    uues   kohas.    Arusaam    olemisest   on   avardunud,   ruumi    ja    aja   mõõtmed    ning
              sõna    tähendus.    Nii   sisaldub    ühes   sõnas    terve   elufilosoofia.  " 
                 "   Kuid    mis   filosoofia     peitub    sõnas     sitt  ? " 

                 Isa    on    taas    ümber    pöördunud.    Ta    ootab    oma   osa.    Naine   ei    kohku    mehe
              nõudliku    pilgu   eest,   ta    asub   viivitamatult    selgitama.    Elamine   ühes,   lõputus    hetkes
              on    igavene    ekstaas.
 
 
 

                 11.   Sitt.
 

                 Puu    võral    olevale    riidele    oli     kirjutatud    "parem   elu".     Parasjagu    seati    okste
              vahele    elektrilampe,   valgust    läbiimmitsev    riie    jooksis    alt   tüve   juurest    kokku,  nii
              et     kui    tuled    lahvatasid,   nägi    see   välja    nagu    tohutu    helkiva    sisuga    pokaal.
                 Kell    poe    kohal    näitas    veerand    millegagi.    Hakkas    sadama   lund.   Töölised
              väljusid     redelit    mööda     tõstukile   maha.
 
 

                                                                                      *
 

                 Felie   Costa    kuulatas,  mida     Jelena    räägib.

                 "   Mida  !? ...    Heaküll,   ma    ütlen  -   me    elame    arenenud    ühiskonnas,   kus    on
              palju     ja    veel    rohkemgi.    Süüa,    keppida     ja    magada,   seda    ma   tahangi;   unustada;
              targaks    teha    end;   võitlusvalmiks;   lahustuda;    surra  -   ja    ma   ei    tea   miks  !? "     Ning
              kergelt    ümber    häälestudes:
                 "   Siin    on    nii   külm.    Ma    tulen   sisse  ! " 

                 Ja     Felie   nõustub.    Nende   vahel    on   aastatepikkune    usaldus    ning    Jelena   võib
              rääkida,    mida    mõtleb.
                 Liinilt    kostub   tänavahelisid.    Fel    näeb    äkitselt   hoopis    teist   ruumi,   Jelena    pole
              juba    ammu   poes ... 
 

                 _ _ _

                 Noor    ema    suunab    sõbranna    kööki.    Ta    teeb    keelava   zesti.    Jelena    aga    ei   vaja
              selgitusi.    Ta    noogutab    kulme    kergitades   pead,   on    istunud    laua    taha    ja   võtab
              parajasti     taskust   suitsu.   Uksel   seisab    Felie    tüdruk,  kes    jälgib   teda.   Jelena    teeb
              talle    kibeda   näogrimassi.   See    ei   mõju.

                 "   Feka,   kallis    teadmistest   üksi    ei   piisa,  "    ütleb     Jelena   laitvalt,  "   kuhu   jääb
              tegutsemine  ?    Aga    sõnad,   sõnad...   Tead    ju   küll ...(?)   Või   mitte  ?   Noh,   pole  viga,
              sa    lihtsalt    raputa  - vä  -   plikat,   ta    on   ju    täitsa   läbi,  orbiidil    ilma   koduta,   mõistad,
              eks...   Sest,   kui    sa    ka    satuksid    näiteks    saatesse    kõige   vaadatumal    telekanalil    ja
              kui    publik    oleks    naelutatud    sinu    suu   külge,   siis    nad    ei   tegutseks...   Seepärast
              lase    neil   olla     ja    säästa   mind,  mina    pole    sind   puutunud.  " 

                 Felie    võtab    tassid     ja    valab   kohvi.
                 "   Sul    on    õigus.    Survega    ei    saavutata   midagi,  "    ütleb   ta.
                 "   Noh,   jälle  !    Mida    ma    rääkisin,   lõpeta  !! " 
                 Sigarett    kukub    Jelena     käte   vahelt    ja    ta    saab   põletada.
              Felie    joob    tassist    kohvi     ja    kõrvetab   keelt.
 

                 _ _ _

                 "   Las    ma    räägin   sulle,   kallis     Feka   sellest   mehest.  " 
                 Jelena    lonksab    klaasi   lõpu.   "   Tal    oli    üks   kompleks    oma   tarkusega.   Ta   ei
              mõistnud,   et   seal,  väljas..., "    ta    näitab    käega    seinte   taha,  "   oli    terve    hulk
              inimesi,   kellele    see   asi    ei   lugenud.    Või    ehk   just   seda    ta    mõistiski   äkitselt,
              ühel    päris    tavalisel    kevadpäeval...   Jah,  seda    ta    mõistis    ning    tal    tekkis   pime
              idee    kiirelt    tegutseda,   jõuliselt    ilma    halastuseta...   Ning    ta    läks   lähedalasuvasse
              kaubamajja     ja    võttis    sadu   pantvange...   Ta    tellis   nädalaks    raamatuid    ligi   viie-
              sajale     inimesele    ja    sundis    neid   lugema,   see    oli    totaalne   painaja,   Feka,   mul
              on    hea    meel,   et    ma    elan,   kuid    sellist    painajat,   aitäh,   ma    poleks   osanud
              unistadagi...
                 Muidugi    oli    ta    tundlik,   veel    eriti    seal,   mis   puutub    telepaatia   valdkonda,   ja
              ma     teen   nalja  !    Järgmine    kord    kui    ta    mind   näeb,  olen     ma    talle   aval.
              Temaga    ärkas    minu    ammu   kustunud   lugejakirg. " 

                 "   Sitt   lugu,  "    ütleb    Felie.  "   Kes    oli   see   mees  ? " 
 
 

*


 


                 Jelena     personaalnäituseni    on    jäänud    kaks   kuud.
                 Üle    vesise     põlluraja    läheneb   vanamees.    Sajab   vihma.     Jelena    seisab   lauda
              ukselävel     ja    astub   eest.
                 "   Miks    te    seisate   siin  ? " 
                 "   Ma    tahan   vaadata,   kuidas    seda    tehakse  ? " 
                 "   Mida  ? " 
                 "   Kuidas    tapetakse   loom.  " 
                 "   Miks  ? " 
                 "   Ma    tahan    teada,   mida    ma   söön.  " 

                 Vanamees    vaatab   teda.   "   No... vaadake,   aga    ärge   end    ära    määrige.   Teie   riided
              on    liiga   uhked.  " 
                 "   Ma    tean,  "   ütleb    Jelena.

                Vanamees    läheb,   kõnnib    tühja    hoone   lõppu    ja   astub   ühest    küljeuksest   sisse.
              Teine    mees,   kes    tapab    looma    teda    ei   märka,   vaid    otsib   midagi,   nii    tihti   maha
              kummardudes.    Jelena    on    tähelepanelik.    Ta    on    endiselt   ukselävel     ja   ootab.   Poole
              tunni    pärast    on    lehm    lõpetatud.    Jelena    näos    pole   selle    aja    jooksul    ükski   närv
              liikunud.    Ta    nägi    kõike    väga   detailselt.    Looma    silmade    väljumisel    vaatemängust
              oli    ta    isegi    lähemale    kõndinud,    kuni   seisatas,  et    agoonia    vibreerimist    ja   selle
              lõppu    endale    ausalt   tunnistada.
                 "   Normaalselt    tehakse    seda    poole   kiiremini,   vaid    mõne   hetkega, "   ütleb   mees
              tõsiselt,   käed    kahelpool   tühjalt,   justkui    end    maandades.

                 Siit    alates    lõppes     Jelena    vajadus    liha   järele.
                 "   See    mees    oli    minu    käepikendus,  "    ütles    ta    söögilauda    sattudes.    See    oli
              tema    vabadus    edaspidi    pakutust    keelduda.     Sõna     liha    kattus    sõnaga    viha.
 
 

*


 


                 Ristmikult    oli    märgata     väljaku    suunas   veel    viite   "pokaali",   kõigil    ühtvärvi
              sõnad:   " parem   elu. " 
                 Jelena     pani    mobiiltelefoni   kotti.    Ta    otsustas    selle   välja   vahetada     ning   seejärel
              nooremale    õele    kinkida.

                 "   Ma    ei    taha   sult   midagi  ! "     hüüab    õde   kaks    päeva   hiljem.
                 Jelena     aga    ei   anna    järele:  "   Sõnad     rahul     ja    rahul    on    kaks    eri   asja,  " 
              ütleb    ta.   "   Võta     ja   ära   kauple  !    Kõik   loeb    ja   läheb   arvesse.    Maailm   on   meid
              kuulda    võtnud:   elu    läheb    tõesti    paremaks  ! " 
 
 
 
 
 
 

                                                                                        III
 
 
 
 

                 12.
 

                 Vend   Ochio     jalutas   veranda    katusealuse    osa    lõppu   nii,   et   valgus    teda    ei
              pimestaks.    Ta    ristas   seljal    käed    ja   võttis    sisse   puhkeasendi   ( taoline   süüdimatu
              kehahoiak,   mida    vaid    iseenda    jõuvarudel     teha    on   võimalik ).
                 See    on    surelike    kunst...   Kahe    sambavahe    kaugusel    istus    noor    Urmal    ning
              kuna    tugev    külatänava    tuul    oli    möödunud,   võis    Vend    temaga    vabalt   rääkida.
              Võttis    muidugi    aega,  enne    kui    nende    mõlema    mõtted   koondusid.    Siis    Vend
              Ochio    alustas,   ilma    et    ta    oleks    kellegi    poole    nähtavalt   pöördunud.

                 "  Sa    lähed     enne    loojangut    piki   idanõlva.   Tuleb   minna    siinpool   kraavi,   tee
              jääb    vastasküljele    ja    sul    on   võimatu    seda    silmist   lasta...  Esimeste    postide
              juures    ületad    aga    mõlemad,  sa    näed,  et    see   ongi    tegelikult   ainuke    võimalik
              koht.   Vesi    on   praegu   kõrge.  "

                 Urmal    sirutas    jalad     Päikese   kätte.
                 "  Millised    postid  ? "   küsis   ta.   "  Kas    siinpool  ? "
                 "  Need    millest    me    mööda    sõitsime.   Teeäärne   elektriliin.   Rahulikult    kõndides
              jõuad    sinna    tunni   ajaga. "
                 "  Ja    masinaga    tuleks    ring   sisse  ? "
                 "  Ei,  sa    jõuaksid    sinna   liiga    äkki    ja    ei   paneks   midagi   tähele.   Sulle   näidatud
              rada    on   vaja    läbi   käia.  "

                 "  Lähemale    jõudes    kuuled    tugevnevat   heli.   See   pole   tavaline,  laine   on   jõudnud
              piirile     ning    upub    sfääri   põhja.    Sa   jõuad    äärele    ja   näed...  "
                 Vend   Ochio    võttis    mütsi   peast.
                 "  Rannikul    olev   silinder    neelab    iga   laine.   Ta   eraldab    need    peente   kihtidena
              nii,  et    nad    õhku   haihtuvad.    All,   põhjas    aga   sajab   vihma.  "
                 "  Ja  sina  ?  "
                 "  Olen  siin. "

                 Urmal    naeratas    ebalevalt.
                 "  Vaevalt.    Arvan,  et    sul   on    mingi    teine   plaan, "   ütles    ta   üles   vaadates.   Ochio
              jälgis    teda    silmanurgast.

                 "  Ja    miks    mitte  ? "
                 "  Sa    tahad    mind   sinna   üksi    jätta...  Aga    kui    midagi   valesti   läheb  ?    Oled   sa
              kindel,  et    sa    mind    üles   leiad  ? "
                 "  Kui    sa    jääd    paigale   sinna,   kus    me   kokku   leppisime,   siis   küll.   Kuid    ma
              tulen    ootamatult,   nii,  et    tea    ette...   Ma   ei    too   sulle    valgust    ja    ma    ei   roni
              alla    põhja.    Ma    tulen   vaid   kontrollima.   Võib-olla   lõpeb   kõik   varem  -  oleneb
              sinust  -  me    võime    juba    öösel    tagasi   pöörduda...  Ometi    on    parem    kui   see
              toimuks    hommikul.  "
                 "  Mikspärast  ? "
                 "  Sest,   mida    kauem    sa    seal   oled,  seda    rohkem    sa    piinled.
                 Tuleb   suur    kannatamine.   Torm    katab   maad:   rahe,  liiva    ja   porikamakad,   justkui
              pühiks    üle    ranniku   tuhandeid    sõnu.   Ning    must    maastik   laguneb   su  ees.    Sa
              näed    üleval   äärele    sirutunud   puid,   need    on   viimased,   raskesti    lahustuvad   osad
              selles    pildis.    Ring    sinu    ümber    tõmbub   aeglaselt   kokku,   puudutab   kergelt    ja
              tõstab    üles.    On   hommik... Võid    rahulikult    koju   kõndida.  "

                 Vend  Ochio  naeris  tasa.
                 "  Ja    siis    kui    kõik   on   vaibunud,   tulen    mina,   eksole,  sind    sõimates,   et    kus
              sa    olid... "
                 Ta    naeris    valjult.   Urmal    tõusis    korraga    püsti,  see    tähendas  -  ühe   tõukega.

                 "  Ma    pean    ära    käima,  "   ütles   ta.
                 "  Tualetti  ?    Tõesti,   kas   pead,   või   on    sul   vajadus  ? "
                Urmal     hakkas    kontsentreeritult    astuma.    Ta    pöördus    kõnnilt:
                 "  On    vaja    ning    ka    peab, "   ütles    ta   pahuralt.
                Ochio   irvus.
                 "  Edaspidi    saab    sul    neist   ainult    üks   olema  !    Arva   ära,   milline,  või   kas
              peaksidki    sa    vastama  ? "
                 Urmal    aga    ei   valinud    ja    Vend  Ochio    läks    tagasi   majja.    Tema    arvates   oli
              algus    tehtud.
 
 
 
 

                 13.
 

                 Urmal    seadis    sammud    ida    suunas.   Kõigepealt    kõndis    ta    üle   välja    esimeste
              nõlvadeni.    Seal    ta    puhkas    pikemat    aega     ja   vaatas   tagasi.    Ta    ei   olnud    päris
              kindel    kas    Ochio    enda    majas    paigal   püsib.   See   teadmine,   et    tema   kaaslased
              ära   olid,   linnas    tööprojekte     ja    muid    asju   ajamas,   Urmali    ei   veennud.   Inimesed
              tundusid    olevat   kohal,   võib-olla    kuskil    keldris,   või    kõrvalhoones,   teisel   juhul
              koges     ta   ometi    kord    nähtamatut.    Viimase    mõtte    juures    Urmal    haegutas   soojalt.
              Ta     tundis   vaimusilmas    hetke,   mil    nad    tema   lahkumisel    end   kannatlikult   koguvad,
              et    Vend   Ochioga    "noore   külalise"   teemal    aru   pidada.    Üha    tuimema    vastumeelsu-
              sega    tekitas    selline   puht-nägemuslik    tagaselja   alatus    temas    meelehärmi:   kibestumine
              ja    pettumused    vormusid    sügavale    hingestruktuuri,   mis    andis    lõpuks   maad   otsusele
              tegeleda    rohkem    iseendaga,  täpselt    nagu    ka   nüüd,   seekord,   kui    ta    oma   haiglasliku
              omamisiha    künkanõlva    lihviva    tolmu    ja   tuule    kätte   jättis,  et   etteantud    teerada
              pikemalt     venitamata    ellu   viia.     Kindel    sai    olla    Venda    sõnades:
                 "  Kui   soovid,   võid    leida    mind    enda   silmades. "    Vend   Ochiot    oli   tegelikult
              võimatu    kuhugi    kaotada.

                 Postide   juures   laskus    ta    alla   kraavi    ja   ületas   veeribad.    Siis   tõusis    ta   üles
              maanteele    ja    läbis    lühikese   kõrvalraja,  viiesaja    meetri    pärast    jõudis    ta    randa.
              Selleks    ajaks    oli    Päike   temast    just   üle    roheliste    mägede    ära   pöördumas.   Taevas
              Urmali    kohal    helendas    kollakalt.    Kollane   tähendas    talle   valitsemise    ja   võimu
              jõudehetke.    Ta   tundis   end    tõesti   üsna   nõrgalt.    Päikesepõimiku    paigalhoidmine   nõudis
              praegu    suurt   tähelepanu,  valgus    kõhu   piirkonnas    näis   osavõtmatul   viisil    ära   neelduvat.
                 Sfäär    avanes    siinsamas.    Ta   kõndis   selle   äärele    ja    vaatas   alla.    Koht    kuhu    tal   tuli
              laskuda    asus   liivasel   väljal.    Seal    oli    ka   kivi   punase   ristiga.   Vend   Ochio   maalingud
              jätkusid    kaarjal    metallseinal.   Ta   oli   sinna    visandanud    mõned   rääkivad    inimfiguurid
              ning    Urmal    taipas    enda   ülesannet  -  need   võõrapärased    sõnad    tuli   öises   vaikuses
              kodeerida.    Oli   aeg   õppida    selgemalt    nägema.
 
 
 
 

                 14.   24. mai  1994,  teisipäev.
 

                 Noor,   mehelike    näojoontega    tüdruk    logisevas    ja    tuimas    ühistranspordis.   Tema   pea
              kõigub    vabalt,  silmad    on    suunatud    otse   välja,   möödalibisevale   maastikule.    Tal   on
              seljas    helehall   kostüüm     ja    põlvedeni    ulatuv   seelik,   millest   edasi,  allpool   läbipaistmatud
              sukad    ning    paar    hõbedasi   kingi.    Kohevil    juuksed    kiiskavad   tumesiniselt,   mille
              määramatust   oletatavalt   pidi    koondama    punkt    punetavat   suud.    Rohkem   fantaasiat
             noormees    Amask   Urmalil    ümberkehastumiseks     täna    ei   olnud.

                 Urmal    poleks    sel   päeval    kesklinna   läinud,   kui    see   ei   oleks,   talle    tähendanud
              kohustuste    eest    põgenemist.    Esiteks    rõivastus    ta    end   naisterahvaks    ja    teiseks   avati
              Siseujulas    kellegi    tuntud    graafiku   näitus,  kus    ta   otsustas    juua    klaas    kvaliteetset   veini.
 
 

                                                                              Amask  Urmal.
 

                 Siseujula    kujutas    endast    üht    hoonetekompleksi,   kus    erinevatel   korrustel   lisaks
              ohtratele    basseinidele    asusid    mitmed    poed,   nii   toitlustuse,   riietuse    kui    ka    spordi-
              varustuse   osas.    Sealhulgas    võis   leida     moe-   ning    kunstialaseid    spetsialiste    oma
              lugematutest    kontoritest,   ümbritsetuna    paljudest    näitusesaalidest     ning    huvi-    ja   klubi-
              ringidest.    Siiski,   ainuke    teadaolev    taoline    klubiring    asus    siin    majas   päris   all,   keldris,
              meeldivalt    jahedas    ning    samuti    hubases    kohvikumiljöös.    Vähe    oli   neid    kohti    kus
              Urmal    endale   vajalikul    määral    lõõgastust    oleks    leidnud,   kui    mitte   seal,   päris   oma
              kunstiringkonna    kauges     ja    samas    nii    lähedases    sõpruskonnas.
 

                 Tüütu    on    sõita   linna,   kui    sul    on    seljas    riided,   mis    ei    kuulu   sulle.    Sel   korral
              pidi     Urmal    end    ebamugavusest    lausa    küünistama.     Palavus    pani    teda    äkilisi    käe-
              viipeid    tegema,   kuid    üldiselt    ei    hoolinud     ta    sellest,   mida    teised     temast   oleks
              arvanud.     Alates    Tava    kitsastest    tänavatest    peatuseni    kõndimise,   pingil    istumise     ja
              bussile     tõusmise    poldud    talle    sõnalisi    märkusi    tehtud.
                 Tegelikult    polnud     Urmal    märkustele    vastu.    Suhtlemine    taolises    olukorras    polnud
              lihtsalt    vajalik.    Kirehood    ümberkehastumises,   või    niisama    ei    ole    mingi   reegel.
              Urmal    säilitas    siin    oma    täielikku    vabadust,   sõltumatust    vaimu     ja    keha    stabiilses
              koosluses.    Oleks    siin    keegi    teda    kasvõi    sõrmeotsaga    puutuda    julgenud -,   ta    oleks
              valimatult   löönud.   Kuid    ennekõike    nähti    temas    hetkel    inimest    keda    ta   ka   esindas -,
              noort     ning    varaküpset    naist.    Tema    puhul    põimusid    korraga    kõik    mõeldav    anima.
              Ta    tundis    enda    varjatud    potentsiaali.    Amask   Urmal    eitas    ja   eiras    üheaegselt   välja-
              kujunenud    seisundeid,   konventsioone     ning     ka    eitust   ennast;   muutumist     ja   liikumist,
              kui   vaja.     " Ainult    selline    inimene    saab   olla    looja,   kes    end    ühiskonnale    ohvriks
              ei   too. "
 
 

                Ainult    selline   inimene.

                 "  Ainult    mina    saan    olla   looja,   inimene    kes    on   eemale    tõmbunud    kõigest     ja
              väliselt    justkui     mitte...   Ainult     see   saab    rääkida    tõtt,  kes    teab     ja    lahkelt
              küsimustele    siis   vastab.    Ainult    suurejoonelisusse    valgub    "sisemine   mina",   mida
              ümbritseb    oht     ning   olevasse    klammerdumine...   Varitsus !    Mask !    Tahtejõud  !!
              Luulesse,   kunsti,   loomingusse    valatakse    see    maha    keelatud   oskus  - oskus    olla   vaba  ! "
                 Kunstnik    vaatas    mornilt    enda    töid    galerii    seintel.    Iga    lollgi   oleks    praegu   aru
              saanud,   et    ta    oli    metsikult    tööd    teinud.    Sellegipoolest    ei    jäänud    tema    nimi
              paljudele    meelde.    Urmal    oskas   seda    põhjendada    mitmel    erineval   moel.    Esiteks   peeti
              tema    teada     kunstniku    tööd    autorist     adekvaatsemaks     materjaliks.

                 "  Kas    teate,   et    99%    inimkonnast    on    juhmid,   kõik    välja    arvatud    mina  ? ":   rääkis
              Urmal     enda    vestluskaaslasele.    Tuntud     graafik    oli    avanud     just    enda    näituse     ja
              Urmali    noorepoolne     meespartner     oli    jäänud    mõttesse.    Ta    koolutas    end    tuimalt
              ettepoole.
              "  Muide,   nagu     te   vist    juba    teate    olen    ma   mees.   Praegu    näen    ma    välja    nagu
              naine.  "
                 Tema    ümber     kogunes    veel    teisigi    inimesi.    Tekkis    tähtis    moment.    Urmal    jõi
              ahnelt     enda   veini.

                 "  See    ei    tähenda    aga,   et    ma    olen   loll,  "  lisas   ta     ja   langetas   klaasi.   "  Nii   on
              lood...   Teie    graafik    on    hädas    kuna     ta    on    juhm,   nagu    kõik    teised.  "

                 "  Ta    on    arvatavasti     kaotanud    lootuse    end    selgemalt    arusaadavaks    teha, "   ütles
              keegi.
                 Nüüd    näitas    ülikonnas    vestluskaaslane    selgelt    oma    silmavalgeid.    Urmal   taganes.

                 "  Ei.    Ta    teab    küll,   väga    hästi    isegi,   millega    tegeleb.    Ta    rääkis    indiviidi    ning
              ühiskonna     vahelisest    lõhest.    Ta    keelitab    teid    neile    ohverdamast,   kuid    ei    näe
              inimeste    pühendumist,   mis    on    normaalne...   Kes    meist     aga    suudaks    kõige    suhtes
              päris     ükskõikseks    jääda  ?     Võib-olla    on    mõned    üksikud,   või    teatud    grupid,   kes
              looja     kojupöördumise    tahet    järgivad.    Inimesed,   kes    on    kaotanud    kõik.     Paljud
              neist    suudavad     oma    valikut    loogiliselt    põhjendada.    Ühel    kunstnikul    ei    tohi    siin
              rohkem     privileege    olla. "
                 Urmal    süütas     sigareti     ja    võpatas.    Tema    nimetisõrmelt    oli    murenenud    tükk
              punast    küünelakki.     Järgmine    hetk    oli    ta    end    kogunud     ja    jätkas:

                 "  Näete,    mina    riietun     rahva    heameeleks    valeriietesse.  "
                 "  Kuidas    teile     meeldib     minu    näitus  ? "   küsiti    ootamatult.
                 Urmal    pöördus    kontsalt     ja    nägi    Zeldovit.
                 "  Kena   lugu  ! "   ütles    Amask.

                 "  Su    lugu    tundub    üsna    tõepärane.    Ma    ei    mõista    ainult    seda    meeletut... e-eeh !...
              pimedust.    Su    tööd    on    nii    pisikesed,   et    ma   lihtsalt    ei   näe,   mis    sinna     joonistatud
              on.    Pealegi    on    need    musta    värvi.    Must   värv    tähendab    ju    masendust.    Ütle,   sa
              oled     masenduses    või,   jah  ? "
                 Urmal     vaatas     galeriis    ringi.    Ta    nägi     kaunite    ornamentidega    graniitsambaid     ning
              õhulisi    seinamaalinguid     ja     kogus    selle    läbi    hinge.    Raske    oli    inimestest    niisama
              üle    karjuda.
                 "  On    näha,   et    teid     reeglina     ei    mõisteta,  "   hüüdis   ta.    "  Öelge,   on    teil    üldse
              sõpru,   graafik     Zeldov  ? "
                 Kaaskuulajad    pilgutasid     mahedaid    silmi     ja    olid    pingsad,   graafik   seevastu    hooletu
              ning    leplik.

                 "  Jah,   on    küll.    Nad    jagavad     neid   asju... "
                 "  Mis   asju  ?    Kas    teadmisi  ? "   otsustas    keegi    vahele    küsida.
                 "  Teadmisi,    justnimelt  ! "   rõhutas    graafik.   "  Neid    sõpru    on   vähe... "    Ta    pöördus
              ühe     tuttava    poole.   "  Palun,   äkki    toote    neiule    klaasi    punast  ?    Veel    üks    klaas  ? "
                 Urmal    oli    meelitatud.

                 "  Mis    edasi    saab  ? "   Amask    turnis    kohapeal,   et    kingi    paremini    jalga   saada.
                 "  Edasi    siit,   linn     rõkkab    täna    avamistest  ! "
                 "  Millistest  ? "   küsis    Urmal.    Noor    tüdruk    kehitas    veiniselt   õlgu.   "  Kõiksugustest. "
                 Urmali     nägu   moondus.    Kui    noorkunstnik    talle    järgmine    kord    silma    vaatas,   tuli
              tal    kiiruga    ehmuda.    See    pilk    oli   sootu,   sugutu,   kuid    mitte    ka    süütu,   millega
              tavaliselt    harjus.    Plika    nämmutas     meeleheitlikult    suud     ja    graafik    ajas    pidevalt
              juttu.    Vahel    ümbrusest    tähelepanekuid    tehes,   mees    köhatas.    Ta   võis   Urmali    järgi
              olla     umbes    üle    kolmekümne    vana.
                 Seal    oli    ka     teisi    kunstnikke.    Keegi    tuli    hilinenud    kokteiliga.    Uksel    pandi   talle
              kogemata     jalg    taha     ja    mees    oleks    peaaegu    pikali    lennanud.    Anumast    sahmas
              kanget    alkoholi,   keegi    sai    kraevahele     ja    teised    otsisid   süüdlast.

                 "  Mis   eas... ?    Ma    ei    mäleta    mida     ma    tahtsin   öelda.  "
                 Urmal    võttis    vastu    teise    klaasi    veini.    Zeldov    lõi    temaga    kokku.    Samas    kõnetas
              teda    üks    transistunud    naine,   kes    tahtis    saada   intervjuud.    Zeldov    nõustus     ja    pani
              klaasi    käest.     Ta    tundis    Yvesi.    Ometi    kogus    ta   end    kokku.     Sõnad    võisid    tappa,
              teadis     ta   ähmaselt.    See    asjaolu   võttis    Zeldovi   surmtõsiseks.
                 "  Tänapäev    vajab     kunstnikult    vabalt    mõtestatud   akte.  "
              ( Naine    paljastas    hambad.)   "  Tegemist    on    vestluse    mitteametliku    versiooniga:   mis
              põhjusel     sa    eelmine    kord    mulle    ei    vastanud  ? "
                 Urmal    tundis     naises    hääle    järgi     ära    oma   ema.    Ta    tõmbus    veidi   eemale.
                 "  Täiesti    ebaoluline.    See    oli    alkohol,   tookord,   mis    ei    lubanud,  "   ütles    Zeldov.
                 "  Seoses     kunstitegemisega-,   pärast    üleriigilisi    vanglaid-,   kas    sa    valad   alati    oma
              tööd    klaasi,   või    kanaldab     sind   pudel  ? "
                 Zeldov    vaikis.
                 "  Heaküll...  Ei  !    Ärge    muretsege,   ma    tean    mida    ma    teen.    Töö     ja   alkohol,   need
              on    kaks    iseasja.     Kunsti     tehes    tunnen     ennast    elavana.     Ma    ei   joo,  või    kui,   siis
              väga   vähe.  "
                 "  Seekord    tahan     ma    sult    kõike    teada.  "
                 Zeldov    noogutas.    "  Ma    tegelen     endiselt    eluliselt    tähtsate    küsimustega.    Kolm
              aastat    istumist    pole    mind    muutnud.    Vanad    ajad     on    nüüd    uued.     Tänapäeva
              inimene    tahab     olla    õiglane.    Mind    vabastati,   kuna    nad    olid    unustanud     minu   süü.
              Palusin    kannatada    saanud    inimestelt    andeks,   et    neid     niiviisi    arukusele    sundisin.
              Tahtes    neile    vaid    head,   täitsin    oma    eesmärki  -   esineda     kui    lihtne    kunstnik.   Kui
              ma    otsustasin    inimestel    lasta     valida,   kas    surra,   või   lugeda,  et   mõelda,   siis    ma    ka
              käitusin    vastavalt.     Nad    küll    kartsid,   kuid    nad    said    aru.    Mina    täitsin    vaid   nende
              sisemist    soovi.    Kunstnik   ongi    minu    jaoks   ebaisikuline   tegevus,   kuid    ta    peab
              vastutama     oma    tegude    eest.    Mina    vastutasin.
                 Inimesi    on    vaja    muuta.    Kuidas    muuta  ?    Kas    lasta    neil    endil    muutuda  ?    Need
              on    minule,   kui    ühiskonnasanitarile    olulised    küsimused.     Kuidas    muutuda  ?    Milleks  ?
              Ma    oleksin    võinud    noorena    õppida    meditsiini,  aga    mulle     ei    meeldi    ravimid     ja
              skalpellid.    Põhjuseid    minu    minevikuks    sellisel    mugaval    kujul    on   sadu.  "

                 "  Sa    said    sellega    hakkama.    Rahvas    huvitus    sinu    poolt   kohale    tellitud   kirjandusest.
              Oled    saanud    ähvarduskirju     ja    paljud    arstid    on   vihased.     Mis    saab    edasi  ? "
                 "  Oleneb    minust-,   mida     ma    teen... Võitlus   jätkub.    Neil    tuleb    ühel    hetkel
              tunnistada    enda    viga.  "
 

                 Urmal    jälgis    Yvesi.    Ta    teadis,  et    naine    valenime    all    ajalehte    kirjutab,  olles   ehk
              üks    vähestest     omaealistest,    kes    aastatega    virgub.    Virgub    millest  ?,  -  virgub   unest
              ja    lõputust    uitamisest,   arvas     Amask.
                 "  Kunagi    oli    tal    intervjuu    Käerahu    mässulistega,  "  rääkis    Urmal    kõrvalseisjale.
              Noored    vaatasid     teda    imestunult.
                 "  Ta    oli    üks    neist,   kes    läbirääkimistel    Vend    Occhio    vabastamise    asjus    pääste-
              operatsioonist     tervena    väljus.  "

                 "  On    see    tõsi  ? "
                 "  See    on    tõsi.  "
 
 
 

                 _ _ _
 

                 Hääl.
                 See    oli    Komõsen,    Enri   Paroni     katsetsehhi    trantsportöör.    Eemalt    paistis    tema
              ringiaskeldav    peanupp.      Paremal    käel    rippus    tal     Tsio   Arana,   Amaski    lapsepõlve
              sõber.     Kohale    jõudes    nägi     Tsio    kõigepealt     Urmali    seelikut,  astus     siis   veidi
              lähemale     ja     kohendas    seda.
                 "  Lits   oled, "   ühmas    ta   õrnalt.    Urmal    seiras    teda    eemalt     ning   kissitas    silmi.
              "  Jäta    järele  ! "  -  "  Lits  ! "    Tsio    ei    jätnud    järgi     ja    oli    lõputult    hindav.    Ta
              tõmbas    seljatagant    käe,   mõeldes    hoiatust.

                 "  Vastik    vaadata, "   sõnas     Komõsen     pead    raputades.    Aknalaudadelt    jagati
              kokteili.    Tsio   Arana    kiitis    noori     naiskunstnikke     ja    jõi    nende   pudelist.    Oli
              selge,   et    päev    alles   algab.

                 Õhtujuht    teatas,   et    kell    on   neli.   Graafik    rääkis    veel    oma    näitusest.   Vahepeal
              oli    rahvast     juurde    tulnud,    nende    seas    mõni    äritegelane.    Tsio   näis    neid    tundvat
              ja    vooris    sinna.
              "  Kullatükk,   kullatükk  ! "   pomises     ta   õhinal     Janda     kätt   hoides.     Komõsen    kutsus
              tüdruku    tagasi.    Teati,   et    neil,   Enri   Paroniga,   oli   seatud    suveks    sadatuhandetesse
              küündiv    projekt.    Rahastajad     näitusesaalis    märkasid     Arani     ja    tõstsid    tervituseks
              klaasi.    Urmal    lehvitas    neile     tema    eest.

                 "  Kus    on    halb  ? "  küsis     ta    kirmelt.   "  Halba    ei   ole,   sest    kõik    on   hea.  "
              Janda   Azdshonaj     seisis     tema    kõrval.    Nad    vaatasid    "läbi   peade"   avatud    akendest
              välja.    Janda    ütles:
                 "  Tead,   ma     ei   saa     ühte    sammu     ka    teha,   kui    sa    juba    teed    mingi    tervendava
              käeliigutuse.  "
                 Urmal    vastas:   "  Võid    mind    usaldada,   laps.  "
 
 
 
 

                 15.
 

                 Yves   Essadze    mõtles     Zeldovi     iseärasustele    terve    õhtupooliku.    Oma   õe,   Janda
              tegemised     enda    seltskonnas     teda     niivõrd    ei    huvitanudki,   kui    tolle    poolarusaamatu
              aktivisti     käitumine.     Selleks    ajaks    oli     Rada     Yvesi     poja    tervisega     imeasju    korda
              saatnud,    ja    abikaasa     Anton     muutus-,   pärast    pikaajalist     kaelaradikuliiti,   kuni    ta
              enam     palju    õelutseda     ei    suutnud.
                 "  Loomulikult     kangekaelsuse    viga, "    teadis    mees    nüüd,   kui     ta    neid    lõputuna
              näivaid     suhtlemisprobleeme     lahkas.   "  Alles    nüüd    taipan    ma,   mida    mu    naine    mulle
              selgeks     püüdis    teha.    Lausa    nõiaväel    nägin     ma    suures    selguses    äkki    enda    draamat.
              Siis     ma    teadsin,   millest    tekkis     see    aastane    sõda,   kuidas     need    mehed    omal    moel
              hukka     läksid.     Ma    mäletasin    korraga     neid    sõnu:   "  Ta   suri    nii    nagu   elas. "   Jah,   ja
              see     on    väga    täpselt    öeldud.     Ma    teadsin     ka    kuidas    ma    hiljem     jões    hulpisin,
              maa     ja     taeva    voolus;   see    metallikolakas,   mis    jõepõhja    jäi,   kui    kurbuse    märk-,  see
              ütles     minu    kohta   palju. "
                 Yves    oli     üllatunud     abikaasa    järsus    pöördes.    Sama     suunitlusega    inimesi    jätkus
              nüüd     igasse    kohta.    Kasvõi    too    Zeldov,   kes    valguskiirusel     mõtles     ja    töötas.   Vahe
              oli    vaid    selles,   et    Zeldov     tunnistas    oma    viga-,   majanduslik    eesmärk    ületas    vajaduse
              vaimse     tasakaalu    järele.   Yves    hoidis     kodus    senini     avaldamata    intervjuud     Käerahu
              perioodist,    kus     Zeldov    enda    lähedastest    sidemetest    "Eelaimduste"     kaduma    läinud
              osaga    räägib.    Need    osad    puudutasid     tema     teada     tähtsaid     peatükke    juhistest
              Erztria     arengu    eest    vastutavatele    isikutele     nagu    näiteks     Enri   Paron     või    Oliver
              Riman.

                 "  Alles    siis     kui     ma   olen    lahendanud     enda      ning    paljude    teiste    elukoha    järgsed
              taotlused,   võib    minust     saada     kunstile    pühendunu,  "    ütles    Zeldov.
                 "  Palju    inimesi     te     Seryshi     kaevandusega    sidute  ?  "   küsis    Yves    seepeale,    ja
              Zeldov     vastas    lihtsalt,   et    aeg    näitab.
 
 
 

                  _ _ _

                 Justkui     oma     siirast    huvist     kaevanduses     juba     viiendat    aastat     toimuva    tegevuse
              kohta,    märkas     Yves    ühel    päeval,    et    tema     poeg     Sergio    asjaosalistega     kohapeal
              käib.     Tänu    oma     tervenemisele     ratastooli    ahelatest     ning    ajakirjanduse    võimendatud
              kärale,   äratas     ta     rahva    meeletut     uudishimu.     Noil    päevil     vahetas     Yves    kodukohta
              ning     kolis    perega     Temasse,    väikesesse     asulasse     kaevandusest    veidi     põhja    pool.
              Viimaks     katkestas     ta     kõik     ülearused    suhted     enda    endiste    töökaaslastega,    pealinna
              ühes     suurimas    päevalehes.    Väike     tüdruk    sai    siis    kahe     ja    poole    aastaseks.    Oli
              viimane     aeg    mõelda    lapsele    välja   nimi.    Tegelikult    uued    nimed     ka    kõigile   teistele.

                 Sergio    valgustas:
                 "  Ma     ei     hakka    sinuga     pikalt    vaidlema.    Nimi    Artraj    ei    meeldi     mulle    vaid
              sellepärast,   et    see     on    väga     levinud.    Mul    on     tuttav    kunstnik,   keda     sa    ema    ei
              tunne.    Tema     nimi     on     Sergio   Artraj.     Kuidagi    ei    õnnestu,   ma    ütlen.  "
                 "  Me    muudame     kogu    nime  !     Isa    eesnimest    oli    juttu,   see    jääb    vaid    endiseks.  "
                 "  Isal    ei    soovita     ma    üldse     nime    muuta,   temast    ajalehes   ei    räägitud.  "
                 "  Seda     küll,    kuid    tema     perekonnanimi    kaasajal     enam    ei   loe.  "
                 "  Mis,   ei    loe  !? "
                 "  See    on    liiga     keeruline.    Sinu    vanemate     nimeks    saab    Vyzarov.    Isa    täisnimi    on
              siitpeale     Anton    Sprzed    Vyzarov.  "
                 "  Kaks    eesnime  ? "
                 "  Jah-,   lihtne     ja    ilus.  "
                 "  Jumal    küll,   millele     te    pareerite  !?    See    oleks    nagu    isiksuse    kahestumine.  "
                 "  Ja    sinu    nimeks     jääb    Amask.  "
                 "  Ning    sina    oled    Jelena  ? "
                 "  Jah.  "
                "  Tubli  !  "    Sergio    Hinaj     teeb    lolli    näo.   "  Mõelge    ometi    väikesele    talle    kuuluv
              nimi.    Ma    suren    ära  ! "
 
 
 
 

                 16.   Algus.
 

                 Hekiga     piiratud     aed    mäenõlval:   lilleklumbid,   õunapuud,   bassein.    Maja,   avatud
              aknaga     värava    poole.     All,   üle    tee,   orus    looklev    jõgi.    On    õhtu.    Päike     on
              loojumas,   või    siis    loojub.     Taevas     helgivad    kohati    säravvalged     üksikud    pilved.
                 Kaader     jälgib    seda     kõike    ülevalt,   heki     ja    sellega     paralleelselt    jooksva    kruusatee
              vahelise      maa-ala     kohalt.     Nähtav    on    neutraalne,   või    siis    lihtsalt    leplik,   äraootav.

                 Päris     heki    taha,   aeda    on    püstitatud    kaks    prussi    ja   neile    asetatud    tala.    Seal   on
              poiss     sinises    jopes.    Temast    vasakul     asub     puukonstruktsioon,    paremal    liivakast.    Ta
              astub     prussi     toetavale    puukiilule,   tõstab    käed     ja    vinnab    end     mööda    posti    talale.
              Tala     küljes     on    metallkonks.     Poiss     ei    saa    hakkama,   haare    petab    teda      ning    ta
              kukub     üht    käist     ning     kraedpidi    õhku    rippuma     jäädes.

                 Kaader    lähedalt:   lapse    kõikuv     keha     ja    nägu,   pilk    silmanurgast    ülesse.   Algehmatus
              on    möödunud.    Ta    ei    saa     midagi    teha.    Avab    suu     ja     püüab    neelatada.    Taevas
              muutub.     Selle    värv     on    nüüd    valkjasroheline.    Kujutised    maastikul     suruvad     peale
              ning      kaovad    kõikjale    lainetavas    vees.     Maja    nurgale    ilmub    naisterahvas.     Ilmselt
              lapse    ema.    Ta     jookseb    alla.
                 "  Miks     sa    ei    hüüdnud  !? "   küsib    ta    enne,    kui    on    poisil    vabalt    hingata    lasknud.
              Poiss     hingab,    rahuneb.
                 "  Ma     ei    tea.  "

                 See     oli     Sergio   Hinaj     esimene     mälestus     elust    üldse.
 
 
 
 

                 17.
 

                 Mõni    teine    kord   läks    Urmal    mahajäetud   väljadele    kui    pioneer,   püüdma   aega,  et   see
              korraga    peatada     ja   endasse    kanda-,  mis    polnud    üldsegi    nii   halb    ja   kasutu    mõte   kui
              esmapilgul    näida    võis.

                 Ta    oli    muutunud     ettevaatlikuks    pärast    esimest   kohtumist    millegi   võõraga.   Oli   olnud
              hilisõhtune    aeg,   üle    suvilarajooni    laotus    tihe    uduvanik,-   kui    ta    sellele     territooriumile
              äsja    sisenedes     majakolosside    vahelt    inimkõnelemist    kuulis.    Urmal    nägi   õhku    kinni
              pidades,   kuidas    ta    keha    ise   seisatas,   et    tabamisohtu   ennetada.    Ta   püüdis    kaasa   aidata
              ja    pingutas    enda    meeli.    Rääkijad    võisid    olla    siin    või   seal.   Hääl    kajas.   Ta    jäi
              kuulatama     ja    mõistis    ootamatult    enda    abitust,   lagunevate    sõjaväehoonete    nurkadel
              niiviisi     märklauana     püsides.     Udu    hajus.    Üle    risu    ja    heinamaa,   kahe    garaazplatoo
              vahelt,   ilmus    lagedale     teeriba     ja    sõiduk,   mille    ümber    seisvad    kogud.    Nad   vaikisid.
                 Urmal    taganes  ( liikumatult    nagu    tal    oli   kombeks )   selg   ees,   sulas    üle   asfaldi   majade
              varju     ning-,  venitatud    sammudega    startides,    jooksis    läbi    järjekordse   väravaava,   siin
              olematus     raketibaasis,   kesk    igavesi     telliskivimüüre.    Järgmine    stseen    oli    vastassuunaline
              koopia     tema    enda    diplomifilmist.    Ta    samastus   omal   viisil    sellega    täiesti    teadlikult.
              Pikk    väli,   mis    tuli    ületada    kiirspurdil,   kuna    võõrastele    oli    jäänud    auto.
                 Ta    jooksis    ennast    hingetuks;   hiilis    veel    saasta     ja    barakktemplite    vahel,   püüdes
              leida    tunnusmärke    nähtuist,   kuid    lõdvestus    üsna    pea,   et    joonelt    tagasi    minna,   mida
              "näitas"   talle    tema    sisetunne.

                 Sel    õhtul    vigastas     ta    end    vastu    traataeda.    Sisenedes    suvilarajooni,   lähenes    talle
              mere    poolt    auto.    Urmal    astus     põõsaste    vahelt    ühte    aeda     ja   ootas,   et    masin
              mööduks.    Siis    nägi     ta    koera.    Poolhundist     lambakoer    istus    majanurgal    ja    vaatas
              tema     suunas.     Kui    Amask    oleks    tõusnud,   et    üle    kiviaia     suvilate    vaheliste
              tänavateni     jõuda,  oleksid    nad    sinna    jõudnud    kõrvuti    koos.   Ta    ei   saanud    praegu
              mingil     juhul     koera    provotseerida.
                 "  See    teadmine    tekkis    kurnatusest, "   mõtles    ta   endamisi.
                 Koer     tähendas    tema    jaoks    orjameelsust.    Ta    hakkas    endast    seda    nähtamatust
              vabastama.    Kümme    minutit    hiljem    läks    poolhunt    maja    taha.    Urmal    oli   vaba.

                 Ta    liikus    aeglaselt    läbi    õunapuuaia    oja    kaldale,   maapind    oli   niiske,   Urmal   libises
              ja    paiskus     vastu    metallvõrestikku,   mida    seal    varem     kunagi    polnud.    Toibumiseks
              kulus    aega.    Kodus,  oma    toas    peegli    ees,   nägi    ta    hiljem    näol,   silmapiirkonnas
              teravat    lõikehaava.    Kid    Kreoli    narkokatsetused     kaevanduses    olid    selle    kõrval
              "tühi    lugu".
 

                 _ _ _
 

                 Varases    lapsepõlves,    kui     Urmal    aina    tugevnevate    õnnetustega     arvestama    pidi,
              ehitati     tema    vanaema     Theresa   Koj     kodukoha    lähistele    raketibaas.   Vahel    külastas
              neid     salkkond    sõjaväelasi.    Seal    õppis    ta   lähemalt    tundma     isa    päristuttavaid:
              Komõseni,   endavanust    Tsiod,    Jo -Moavey   Costat,   kes    oli    Feliega    juba    siis   abielus,
              ning    salapärast    Vend   Ochiot,    keda    ta    ei    mõistnud   senini;   ka    tänapäeval,   ja    nii   ka
              homme-,   seda    oli    ta    vist   algusest    peale    ette    tundnud.
 
 

                                                                                     *
 

                 Noor    Jo- Moavey    askeldab     telliskivimüüri   varjus.    Päike    paistab,   või    isegi    lõõmab.
              Mees    on    palja    ülakehaga,   pikkades    dressipükstes.    Ta    tõstab    maha    laialipillutud
              telliskive     ja    paneb    neid     müüri   äärde.    Veidi   eemal,   vasakul    kaadris    on   näha    toru
              suuet.
                 Vaikus.    Sinine    taevas.   On   õhtupoolik.   Pilvi   pole.   Kuulda    on   vaid    üksikute   tellis-
              kivide     kõmisevaid    helisid.     Mees    sirutab    vahel   selga.    Tema    vasak    põlv    on   sidemes
              ( pükstele    peale   seotud ).   Kuulatab.   Asjalik.    Jääb    kivimüüri    vaatama.    Pikk    kaader
              kivimüürist.    Äkitselt    kurjakuulutav     ning    rabe   heli.    Kaader    mehe    näost:   ilme    on
              üllatunud     ja    muutub    siis    kaeblikuks.    Ta    avab   suu.
                 Müür  variseb...

                 Jo- Moavey    viskub    torusse.    Müür    on    koost    varisenud.    Maast    tõuseb    tolmu.
              Vaikus  ( kaader    on    eemalt,  alt,  dzoti   nõlvalt ).
                 Vaikus.    Tolm    hajub.

                 Maa    all    süüdatakse    tikk.    Sammud    piki    toru,   vedeleval    prahil.    Kaader    võtab    enda
              alla    terve    dzoti.    Järgneb    helile.    Paremale,   nõlva     jalamile    jäävad    telliskivid,   vasakule
              paar     metallvarrast     luugiga    vaateplatvormil.    Sammud    metallvarrastel.    Pinnale   ilmuvad
              mehe    käed,   siis    pea.     Moavey     jälgib    osalt    lagunenud    müüri.    Ronib    välja,   vaatab
              eemale    silmapiirile.    Suitsu    välja    ei    puhu.   Väljub    kaadrist    vasakule.
 
 

                                                                                     *
 
 

                 Tsio   Arana    oli    leidlaps.    Jo- Moavey    leidis    nukutaolise    imiku     Felie    sülest,   kui
              oli     piknikult     hetkeks     jõe    äärde   läinud,   et    kopsikuga    vett    tuua.    Jo- Moavey   vaatas
              neid     kahte,   siis    vaatas     ta    Feliet.    Miski    osalt    väline    jõud    ühendas     neid    kolme
              hetkeks     väga    tugevalt     ja    mees    istus.   Felie    andis    talle    üle    lapsega    kaasas   olnud
              kirja.    Nad     ei    hakanud    sellest    kellelegi    teatama.    Nad    tegid     Tsiost    mitteametliku
              isiku.    Nad    ise  -   Felie     ja    Jo- Moavey  -   tegelikult    tookord    ei     tundnudki     ju
              üksteist,    olid     alles    tutvumas.

                 Tsio     rääkis     Urmalile     kunagi,   mida     ta   oma    pärisvanemate    teguviisist    arvab.   Tsio
              ütles,   et    mõistab.    Ta    oli    õnnelik,   et    tal    on    alles     enda    ema    kiri.    Felie    ei
              varjanud     poisi    eest     tema     tegelikku    päritolu    mitte    kunagi.

                 Tsio    rääkis     Urmalile     oma     unenägudest.    Ta    ütles,    et    näeb     neid    must-valgelt,  et
             osa     tema    olemusest     kuulub    ilmasõja     eelsesse    ajastusse.
                 "  Urmal,    sa     alustad    varsti     oma     pooldokumentaalse    diplomifilmiga,   kus     sa    tahad,
              et     ma     mängiksin     iseennast;    kus     mängiks    Komõsen,   sinu    päris-   ja    minu    mängu-
              vanemad,    Janda     ja    võib-olla     ka    Riman.    Vend    Ochio    ainult    ütleb    sulle    ära,   seda
              peaksid     sa    teadma.
                 Unenägu  ! ... "
 

                 _ _ _
 
 

                 Talvine     pärastlõuna.    Tsio   Arana     jalutab    maastikul.    Eri    suundades,   kaugemal,
              paistavad     majad-,   seal     on    asula.    Ta    jõuab     metsavaheteelt    peateele     ja    näeb
              kolme    last.     Üks    väiksem     tüdruk    punases    mantlis    on    hädaldades    teelt    eemaldunud,
              läbi     kraavi    laskunud     ning     sammub    üle    kõrkjate     ja    lumekuhjade    õhkõrnale    jääle
              ühel     veekogul.    Ükski     laps     ei    näe    ohtu.     Tsio   Arana     hakkab    jooksma     tema
              suunas.     Vahemaa     pole    suur     kui    tüdruk    sisse    vajub.    Ta    kaob    kohe    põhja.   Vesi
              pole    külm.    Tsio    sukeldub     ja    otsib     tema    punaseid    käiseid.     Laps    on    allpool.   Ta
              on     rahulik     ja     sirutab    käed.    Tsio    tõmbab     ta    välja.    Neil    pole    külm,   kui    nad
              tagasi     teel    seisavad.
                 Tsio   Arana     puhastab     tema    nägu.    Laps    hakkab    ehmatusest    nutma.
                 "  Keegi     ei    hooli    minust,  "   hüüab    ta.     Tsio    on    kangestunud.    Ta    raputab    teda
              õlgadest,    osalt     et    nad    ära    ei    külmuks,   kuigi     tal    endal    pole    külm  -  riided    on
              kuivad.
                 "  Muidugi     hoolivad.   Sellest    ju   piisab,   kui    üks    inimene    sinust    hoolib, "  ütleb   Tsio.

                 Kaks     kõrvalolevat    last  -  poiss     ja    tüdruk  -  lahkuvad    teises    suunas.
 
 
 
 

                 18.
 

                 Kaadris     istub    vanamees,    Anton    Sprzedi    isa.    Ta    vaatab    süvenenult    ettepoole.
              Nägu    on    tõsine,   ta     on     toetanud    enda     käed     põlvedele.
                 Kaadri     ilmumisega     on     kuulda     inimhääli.    Vanamehe    selja     taga    on    koridor    ning
              selle    lõpus,    avatud     uksega     ruumis    liikuvad     kogud   -  paar    last     ja    nende    vanemad.
              Kostub     kilkeid  -  isa     ja     ema     püüavad     lastele     midagi     selgeks    teha.   Tundub,   et 
              lapsed   neid     päris     tõsiselt     ei    kuula,   nad     noogutavad  pead   ja  räägivad  energiliselt  vahele. 
              Vanamehe  pilk  on  osavõtmatu,  justkui  oleks   ta  hetk  tagasi  midagi  eluliselt  tähtsat   avastanud. 
              Taamal  olevate  inimeste  vestlus   seda  ei  hõlma.

 
   _ _ _

   Amask  Urmal   naerab  ennast  oimetuks.   Ta  püüab  teistele  vanaisa   kohalejõudmist  kirjeldada.
   "  Maja  ees  on   vanatädid -  õmblustöökoja  inimesed.  Ta  läheb  sinna   ja  küsib  õiget  tänavat.   Vanad  naised  ei
vasta.  Ta  muutub  närviliseks,  siis  vihastab:   " Ah!  "  ( Urmal  lööb  käega  vastu  säärt. )  "  Mis  teiega  ikka  teha,
teiega  ei  saa  ju  asju  ajada  !  "  -  pahandab   ta.   Läksin  kiirelt   tema   juurde   ja   tutvustasin  end.  Ta  ei   tundnud
mind  ära.   Keegi  naistest   ütles,  et  minu  nimi  on   Urmal.  Vanaisa  ei  saanud   ikka  aru.   Pidin   ütlema   oma   vana  nime. "

   "  Sergio  !   Minu  nimi   on   Sergio  !!  "  karjub   Janda  Azdshonaj   läbilõikavalt   naerdes  vahele.   Kolme  aastane  Rita   
kukub  toolilt,  nii  et  Jelena  nõrkeb   ja  enda  südame   järele  haarab.  Laps  tõstetakse   püsti.  Ta  palub  luba  minna  tualetti.

 
                                                                             *
 

   Tol   pimeneval  õhtul,  kui   Urmal   enda  lõhkist  põske  paikas   ja  pikali  oli  heitnud,  nägi   ta  nägemust  oja  kaldas
asuvast   tunnelist,  mis  viis  maapõude  uuristatud   koobasteni.  Ta  läks   taskulambivalgel   tagasi   aia  juurde.   Udu  oli
tihenenud   kihilisteks  vöönditeks.  Ta   laskus   põlvili  heina.
 

   Siin  peaks  vahele   jutustama  loo,  kuidas   Amask  Urmal  kaevamist   armastas.

   Urmal  otsustas  enda  eest  ise  rääkida:
 
 
 

   " Kas  neile  makstakse  suremise  eest  ? "
 

   "  On  kuuldud   paljude  hädakisa:  töölistele  algselt  etteantud  taotlused   langevat   arulageduse  kategooriate
 kärestikku.  Vahel  ei  mäletavat  nad  isegi  seda,  millega  tegelevad.   Hoolimata  juhendajate  kannatlikust   ja  hoolivast
 suhtumisest,  ei  teadvat   paljud  endistest  kaevandajatest,  millest  neile  kõneldakse...  Paljud  tunnevad  tõmmet.
 Paljud  vanemad  ei  mõista,  miks  käsikirja   autor  suri  ja   kuhu   ta  maha  puistati.   Autorist  sai  tuhk. "

   Oliver  Riman   ise  oli   tuhastamise   tseremoonial  ühes   Seryshi   katlamajas.   Avatud  kirst   ja  kaks  saatjat  ootasid  teda,  
kui  ta  öösel  kohale   kutsuti.   Riman  avas  luugi   ning  lükkas   koolnu   Komõseni   ja  kangi   kaasabil   kaldelt  sisse.   Ta  ei  
hakanud  kontrollima  keda   põletab,  seetõttu  ei  saanud  ta  ka  iialgi  kindel  olla,  et see  oli  just   tema,   kelle  teadmisi  ta   
alles  aastaid   hiljem   korrastatud   süsteemiks  suutis  koondada.

   Tema    pärisnimi  oli  teada  vaid  abikaasale,  kes  Enri  Paronile  käsikirjad  pärast  mehe  oletatavat  surma  üle  andis.   Naine  ise  
kadus  viis  aastat  hiljem,  kui  ta   oma  kodulinnast   enam   Temasse   teateid   ei  saatnud.

   "  Kuhu  te  urni  panite,  " küsis  Oliver  ükskord  teiste  katlamaja  töötajate  käest,  nood  aga  ei  osanud  vastata.   Kui  Tsio  Arana   
sama  asja  kohta   hiljem   järele  päris,  tutvus  ta  vanemas  eas   mehega,  kes  väitis,  et  urni  ei  olnud  - ta  oli  katlas  olnud  tuha   
enda  koju  viinud.  Tal  olevat   suur  aed  marjapõõsastega,  kuhu   ta   selle   veoautotäie   maha  laadis.   Sügisel  olnud  hea  saak   ja   
kõik...
   Arana  ei   leidnud  sõnu.  " Viige  mind  ükskord  sinna, "   oskas   ta   lõpuks  öelda.

   Nii  sõitsimegi   kord  kolmekesi:   mina,  Tsio   ja   Oliver  Riman   sinna,  viljapõldudest  ümbritsetud   vanamehe  aeda.  Oli  septembrikuu  
lõpp.   Istusime  maja  esisele.  Mees  pakkus   suitsetatud   kala   ja  viina.  Võtsime   tema  terviseks.   Vanamees   jõi   ja  naeris.
Ta  ütles, et  naerab  meie  üle.  Muutusime  ärevaks-,   mina  ja  Tsio,   Riman   säilitas   vaid  tõsiduse,  mis   on  tema   tavaline  mask.  
Ta  ei  joo   juba  ammu.  Ta  tõesti  ei  joo.

   "  Miks   sa  naerad  ?  "  tahtis  Tsio  teada.
   "  Naeran.  "   Mees  välutas  silmi.
   "  Jah,  miks  ?  "
   "  Miks  te  arvate,  et   ta  surnud  on  ?  "
   Ütlesin   talle,  et  me  pole  kindlad.  Tsio  hakkas  uuesti  hingama   ja  puhastas  käsi.   Riman  ootas.
   "  Mida  siis  sina  arvad  ?  "  küsisin  vanamehelt.  Ta  sõnas,  et  tunneb   Ochiot.  Olin  jahmunud-,  veel  üks  nuhk  oli  märkamatult  
minu  külje  alla  sattunud.   Ütlesin  seda  talle.  Ta  naeris  ainult.
   "  Kuula:   Ochio   saadab  sulle  tervisi,  "  rääkis  ta.
"  Ta  võttis  sinu  lahkumise   sügavalt  hinge.  See  toimus  nii  ootamatult.  "
   "  Muidugi...  "
   "  Muidugi,  muidugi  !   Väike  nolk,  arvad  et  tead  midagi.  Millega   sa  siis   tegeled  praegu,  arvad  et  sellest  on  mingit
erilist   kasu  või  ?  "
   "  Ma  lõpetan  kooli  !  "
   "  Ah,  õigus  küll,  lõpetad.   Lõpeta  jah.  "
   Ta  ei  rünnanud  enam.   Naeris  küll  endiselt  nagu   Ochio  aga   see  oli  normaalne.   Kõik   Vend  Ochio   kaaslased  naersid  niiviisi.    
Siis  tuli  mulle  esimest  korda  pähe  mõte,  et   Ochio   ongi   kadunud    tema ,  ja  et   ta  korraldas   oma  surma  enda   austajate   meelehärmiks,  et   need   temasse  ei  klammerduks   ja  iseenda  juurde  tagasi  pöörduksid.  Sellegipoolest  vaatasin   oma  geniaalse   
mõtte  juures   neid  sadu   musta-  ning   punasesõstrapõõsaste   klumpe,  mis  oletatavalt  selle  ajastu  suurepärase  praktiku   säilmete  
musta  mateeriat  vms.  endas   pidid   kandma.

   Ta   pani  mind   lahti  kaevama  ühte  kraavi,  mis oli  umbe  kasvanud.   Tsio   ja   Riman  istusid   sel  õhtul   köögis  ja  rääkisid   
vanamehe  kaaslastega  juttu.   Tundsin  neid   ajast,  mil   Vend  Ochio  meid   omavahel  tuttavaks  tegi.   Olin  jälle  "sees".   Mul   
polnud  enam   mingit   tahtmist    Rimaniga  tagasi   linna  minna.   Jäin  sinna   ja   töötasin   kraavi   kallal.  Oktoobrikuu  lõpus,  kui  
olin  end   kogunud,   nägin  Ochiot.  Ta  oli  vahepeal   nooremaks   läinud.  
 
 
 
 
 
 

   19.
 

   Amask  Urmal   alustas  kaevamist.   Ta   puhastas  välja  tunneli  avause.   Taskulamp  kustus.   Ta   tõi   uued  patareid  ja   liikus  
umbes  sada   meetrit  edasi  alla.   Siin  tuli  ohtralt  labidat  kasutada.   Kiviplokkide  vahelt  varisenud  muld   ja  savi   olid   kivistunud.   
Käik  ise   oli  avar,  ehk  kahele  inimesele-,  pidi  vaid   kummardama.  Urmal  jõudis  esimesse  saali.  Korrapärased   uuristusjäljed   katsid   
tervet   ruumi.  Vastaspoolses  seinas  olevast   avast  paistsid  aheliku  järgmised   lülid.   Õhk  oli   värske,  ta   hingas  sügavalt   ning   
pani  asjad   käest.
 
 

                                                       *
 

   Sergio  Artraj   ei   usaldanud  kollektiive.   Polnud  kunagi  lootnudki,  et  mingi  suvaline  kollektiiv  Erztria  piires  üldse  toimiks.   Seda  
enam  imestas  ta   täisjõus  meesterahva  karmi  enesekindluse   üle,  kes   ootamatult   kesklinna   kaubamaja  hõivas   ja   tervet  nädalat  kestva  vaimse  vägivallaga  alustas.  Väikese   relva,  mis   tõesti   imepisikest   torujuppi  meenutas,  ähvardusel   sundis  ta  koonduma  ligi  sajaviiekümnel  kliendil  ja   teenindajal,  kohustades   neid  viivitamatult   sealsamas  lugema   kohale   tellitud   viitsadat  parimat   raamatut   
oma   äranägemise   järgi.   Artrajl   ei  olnud  suurt  valikut,  kui   vägedejuhataja   talle  isiklikult   ühe   paksema,   pehmete  kaantega  
raamatu  andis,  mille  oli  kirjutanud   Ade  Rada   nimeline,   kunagise   meditsiinialase,   täpsemalt   günekoloogi   kogemusega   naistervendaja.   Olukorrast   sõltumatule   Vend   Ochiole   sai  osaks   tutvuda   inimaju  kasutamata,  kuid  siiski  teatavas  uniolekus  vähesel  määral  vibreerivate,  punktide  aktiveerimis-  ning  arenguvõimalusi   käsitlevate  õpikutega,  alapealkirjaga   " Inimene  ja  eesmärk.  Geenimanipulatsi-
ooni  tund. "  Ta  sirvis  neid  veidi   ja  lülitas  end  siis  välja.   Teisel  päeval,  kui  kogu   rahvas  alakorruse  toiduosakonda  üle  viidi,  sõi   
ta   igal  õhtul   mõned  puuviljad,  vältides  aga   lõunamaiseid.  Artraj  märkas,  et   Ochio  ei  söö   maisi   ja  banaane.
   Viiendal  päeval   andis   terrorist   oma  keha  ( nii   ta  valjuhäälselt  deklareeris )  üleväsimusest   võimude   kätte.   Ta  polnud   vahepeal   üldse  maganud.   Millegipärast   oli   Artraj   täiesti  veendunud,  et   mehe  tegelik  põhjus   juba  äramainitud   kasutamata   punktide   
täielikus   puudumises  seisnes.

   "  Ma  muretsen  endale  relva,  "  rääkis  Artraj   Ochiole   päris  alguses,  "  olgu  see  viimane  kord,  kus  keegi  mind   käsutada   julgeb.  "    Vend  Ochio   vaatas  tähelepanelikult   oma   õepoega.
   "  Relva,  ütlesid  sa   ?  "
   "  Enesekaitseks.   Minu  isa  oli   elukutseline  sõjaväelane.  Tema  ülesanne   oli  kaitsta  riiki,  milles  me   elame.  Näed,  kui  rahulik  nüüd   
kõik  on,  pärast   aastast  sõda -  kuivõrd   tõsiselt  meie   esmapilgul   läbikukkumisele   määratud  vastuhakku   suhtutakse.   Ma  ei  räägigi   sellest   üksiklasest  siin.  Meie  loeme  siin   need   köited  läbi,  meid  lastakse  koju  nagu   lubatud   ja   see  unenägu  unustatakse,   isa  
pidi   aga  viimaste  lahingute  lõppedes  veel  kokku   48  kuud  võõrriigi  territooriumil  ringi  uitama,  et  õiget  tagasiteed  leida.  Ta  oli  
lubanud,  et  ei  naase   enne,  kui  on  lunastanud   enamus  teadatuntud   suguvõsa   vead.  Ükskord,   nägi   ta  ilmutust...  "
   "  Mis  tõi  ta  uuesti  kodumaale...  Su  ema  on  seda  varem
rääkinud.  "
   "  Ochio,  mida  sina  sellest  nägemusest  arvad  ?  "
   Vend  Ochio   avas  veepudeli.
   "  Ma  arvan,  et   ta  vabanes  oma  foobiatest.  "
   Sergio  Artraj   langetas  pea.
   "  Ochio,   tead   sa  miks   ta  suri  ?  "
   "  Ta  ei  tahtnud  näha,  et  tema   poeg   sõjaväes  teeniks.  "
   "  Mida  !?  "
   "  Ta  vihkas  seda  riiki   ja  tema  maks  ei  pidanud  lihtsalt   vastu.  "
 

   _ _ _
 

   "  Vaidleksin  vastu.   Te  arvate,  et   me   pole  nende  raamatutega  tuttavad.   Et  keegi  meist   pole  iialgi  nende  vastu  huvi   
tundnud,  jah  ?   Võin  siin  esile  tuua  oma  onu,  tema   teab  millest  need... raamatud   räägivad.  "
   Artraj  astub  tagasi   ning  osutab   Vend  Ochiole.   Ochio  vaatab   üle  õla   relvaga   mehe  poole.   Nad   silmitsevad   üksteist.
   Artraj  kaotab  kannatuse:  "  Ütle   siis   talle,  et  ta   lõpetaks.  "
   Ochio  ei  reageeri.

   "  Kuulge  te  võiksite  tõesti   meid  säästa.   Mida  te  soovite,  et   ma  teile  vabanemise  eest  lubaksin  ?   Ma  võin  ju  lugeda  ka  
kodus...   Miks  ma  pean   seda  tegema   mingis  poes  ?  "
   Artraj  tunneb,  kuidas  külmik   aeglaselt  tema  selga  jäätab.  Ta  väristab   õlgu   ja  istub  mujale.   Relvaga  mees   ei  vasta.
   "  Varsti  rikneb  kogu  toit,  või  saab  otsa.   Mida  te  siis  teete  ?  "

   "  Piim  sai   juba  otsa,  "  ütleb  üks  härrasmees.
   Artraj   pahandab   Ochio  peale,  et   tema   üksi  rääkima  peab.

   "  Kui   leib   ka  otsa  saab,  lõpetan   mina  lugemise.  "
   Artraj  valab  endale   klaasi  konjakit.   "  Kah,  mul  maailmaparandaja,  "  pomiseb  ta  endamisi,  "  ei  meeldi  rahva  vaimne   
häälestatus   aga  alkoholi   ja   toidu  liigtarbimist  aktsepteerib.  "

   Siis  läks   Vend  Ochio   terroristi   juurde   ja   sosistas  talle  midagi  kõrva.   Nende  vestlus  kestis  umbes  kümme  minutit.  Õhtul,  
pärast   korraldatud   televisiooniülekannet,  kus  kohale  kutsutud  ajakirjanik  mehele   mõned   probleemküsimused   esitas,   pantvangid  vabastati.

   "  Ta  ise  pakkus  välja  selle  variandi,  "  rääkis  Vend  Ochio  hiljem   Sergio  Artrajle.  Võimalus   koos   meiega   vabana   teistes   
riietes  tänavale  astuda,   talle  ei  sobinud.
 
 
 

                                                     *
 

   Urmalile  kangastus  silme  ette   aasatate  tagune  õnnetusjuhtum,   kui   isa  autoga   jõkke  sõitis.   Tunneliavast  oleks  seda  silda  
siit  isegi  näha  olnud.  Urmalile  meenus,  kuidas  murti   pajud   ja   juuriti  välja  võsa.   Suur  osa  kaldanõlvast  varises   siis   koos  
puudega   jõkke.   Ta  mõistis,  et  oli  avastanud   koopaaheliku   kõrvalsissekäigu,   peasissekäik  asus  tol  korral   liivamattunud  jõekäärus,  
mida  eeldas  selle  raskesti   ligipääsetav  asend.
   Urmal  leidis   terveid  vaase   ja   teisi   elusuuruses  anumaid.  Viimastes  lootis  ta  avastada   briljantsilmadega  surnuid,  kuid
pidi  varsti  pettuma   kuna   ei   jõudnud   avada   ühtegi  kaant.  Seal  oli   hulgaliselt   graamotaid,  taimseid   ürikuid,  millele
kantud  kirja   Amask  ei  tundnud.   Ükski  ese,  või  pärgament  polnud   hävinud.   Tal  tekkis   kohene  seos   Zeldoviga.  Võib-olla   oleks   
tema   ürikute  päritolu   kohta   midagi   öelda  osanud  ?   Urmal  läks  võttis   oma  asjad   ja  pani  need   jälle  käest.   Tõstis  mõne...
ja   pani  käest.   Keset  ruumi  asus  kaunistustega   puitkirst.   Ta  ei  saanud   jätta   seda  niisama  puutumata...
 
 

                                                     *
 

   "  Mis  on  häving  ?
   Rada  õpetuse   järgi   sümboliseerivad   hävingut  seened.  Tähendab;   Serysh-Erztrias,  tuleb  välja,  elatakse  hävingust.
   Kuskil   35-nda   eluaastani   ei  oleks   ma   teinud   vahet  valgel  kärbseseenel   ja  tavalisel  aedshampinjonil.  Nüüd  tean,  et  söödavad   shampinjonid   oma  mürgistest   teisikutest   pms.  roosakate   kuni  tumepruunide  eoslehekeste   ja   tupeta   jala  poolest  erinevad.   Sel  aastal   laiendame   shampinjonide  tootmise   katsetusi   esimest  korda   maapealses   kasvuhoone-lavamajandis.   Need  on  isendid,  kelle  valgusallikaks  saab  olema   Päike.   Päris  huvitav   võrdlusmoment-,  on  sellel  projektil   ka  mingeid   väljavaateid  ?   Ehk   on   aeg  hoopis  tagasi   maa  peale  tulla  ?  "
 

   Enri  Paron   valab  endale   kannust  tassitäie  vett.  Tema  külaliseks  on   Kid  Kreol,  noor   bioloogiatudeng   erialaste  ambitsioonidega.  
Paron  ei  märka  poisi  sinkjaid  kulme  ega  läikivaid  silmalauge,  ta   usaldab   ja  toetab  igati  hakkaja  laborandi  tegevust   kohalikus  kaevanduses.

   Paron   räägib:
   "  Mida   ma   oskan   öelda  ?
   Ma  loodan,  et  sa  hakkad  mõistma,  millega   me  tegeleme.   Ütleme  nii:  niipalju  kui  sul  on  läbikäimist  meie  kollektiiviga,  peatub   ka   sinu  maailm.  Elu   tavalise   inimesena   on sellest   hetkest    ainult    üks   lahend    terves   lahenduste  armaadas.    Kui   sa   kuuled,  mind   rääkimas,  tea,  et   mind   enam  pole  -  mitte   samasugusel   kujul.   Inimene   muutub   kogu  aeg  nii   nagu   ka   maailm  meie  ümber.  
Mõte  on  see,  mis  seda  võimaldab.  Elu  on  see,  mis  meiega   toimub - see   mida   me   ise   oleme.   Näib,  et   need   on   lahendamatud,  igavikule   määratud   teemad:  elu,   surm   ja   ajakulg.   Kuid  minevik  on  vaid   meie   endi  projektsioon,  mitte  eraldiseisev   fakt,  
valmiskujul   ning   muutumatu.   Ajalugu   areneb   koos   meiega   praegu.    Mida   rohkem    loob   inimene   ajalugu,  seda   rohkem   ka   võimalikku   tulevikku.    Nii   kaotab    isik   kontrolli   oleviku  üle.   Ta  võib   haihtuda   järgmise   hetkega.
   On  olemas  üks  inimene   ja  see  on  universaalne   mina.   See  võib  sulle   meeldida   või  mitte,  kuid   nii  see  paraku  on.   Seeläbi,  
tahtes   teada,  tuleb   esitada   õige  küsimus:  küsimus   inimese   järele.  "

   _ _ _
 

  Küsimus  inimese  järele.

   Mis  või  kes  on  inimene  ?   Milline  ta  on  ?   Kui  ta   iseenesest  on  olemas,  siis   milleks  ta  on  olemas  ?   Et  lihtsalt  olemas  
olla  ?   Milline  väärtus  on  inimesel  ?   Peab  inimene  enne  midagi  tegema,  et  olla  väärtuslik  ?   Mida  tähendab,  olla  väärtuslik  ?   
On  sellel  mingi  seos  armastusväärsusega  ?  Kui  armastusväärne  on  inimene  ?    Kas  vastavalt  vajadusele  või  olukorrale   milles  
inimene  on  ?   Millises  olukorras  on  inimene  ?
   Kui  inimene  küsib  liiga  palju,  siis  kui  palju  on  liiga  palju  ?   Kas  see   oleneb   sellest   kui   palju  sul  parajasti  midagi  on  ?   
Kas  inimesi  on  liiga  palju  ?   Mida  võiks  teha  selleks,  et   inimesi  vähem  oleks  ?   Oleneb  inimeste  paljusus  liigsest  armastusest  ?   
Kas  armastust  peaks  vähem  olema  ?   Kas  palju  tähendab  sama,  mis  ohtralt   või  hulgi  ?   Kui  palju   võib  inimene  küsida  ?
   Milline  seos  on  inimesel  armastusega  ?   Kas  inimene  oskab  armastada   ja  kui - jah -,  siis  mida  või  keda  ta
peab  armastama  ?   Kas   ta  peabki  üldse  armastama,  või  on  armastus  inimese  loomupärane  vajadus  ?   Kas  armastus  on  tervis   
ja  kas  halb  on  armastuse  puudusest  ?   Kuskohas  puudub  armastus  ?
   Kas  armastus  on  jõud  või  ainult  tunne  ?   Saab  armastust  kuidagi  defineerida,  või  pole  see  oluline  ?   Kas  sõna  iseenenest   
on  vaid   emotsioon  ?   Mis   vahe   on  tundel   ja  emotsioonil  ?   Ajendab  emotsioon  mingitele  teatud   tegemistele,  mida   tunde  
puhul  ei   eksisteeriks  ?   Kas  hingerahu  on  tunne   ja  mitte  emotsioon  ?   Kas  emotsioon  on  halb  ?   Kas  emotsioon   on  hea  ?   
Või  et   emotsioon   lihtsalt  on  ?
   Kas  tõde  peitub  armastuses   ning  kui - jah -,  siis  kes  või  mis  teda   seal  peidab  ?
   Kas  inimese  maailmapilt  on  tema  sisemaailma  peegeldus ?   Kui  ta  seda  peaks  olema,  siis  kas  ta  on  ka  selle  täielik  peegeldus  ?   Tähendab  taoline  kontseptsioon  inimesest  üksikisiku  avardumist  väljapoole  tema  ettekujutust, või  ideed   iseendast  ?   Teatud   
inimkuju   kaotamist  nagu  võiks  öelda  ?  Kas  inimese  mõte  kujundab  tema  reaalsust  ?   Tohib  sellest  üldse  rääkida  ?
   Kas  "minasid",  Jumalaid   ja  elusid  on  üks  või  mitu  ?  Kas  inimene  on  ainult  üks   "võimalik  mina",  võimalik  inimene  ?   Kas  keha   iseenesest  on  ainult   teatud   tõekspidamiste  kogum  ?   Millised   tõekspidamised  on  sel  juhul  õiged  ?   Kas  ainult   tõepärased  ?   
Milliseid   tõekspidamisi  võiks  inimene   muuta  ?   Ainult  piiravaid   tõekspidamisi  ?

   Mis  on  ilu  ?   Milline  keha  on  ilus  ?   Kas  selline  mis  näeb   paremini  välja  ?   Kellele  inimene  välja  näeb  ?   Kas  kõhn   
inimene  on  sellepärast  kõhn   et  ta  lihtsalt  sööb  liiga  vähe,  või  sööb  inimene  liiga  vähe   sellepärast,  et  ta  arvab  et  on  kõhn  ?
   Mis  on  kole  ?  On  surm  inimesele  kole  ?  Kas  surm  võib  samahästi  olla  ka  ilus  ?   Võib  surma  üle  naerda,  või  juhtub
inimesega   siis   midagi  ?   Kas  inimene   saaks   sellisel  juhul  midagi   ette  võtta,  mis   surma   tagasi  hoiaks,  või  tema  tulekut  
takistaks  ?   Kas  inimesed  kardavad  rääkida  surmast  kuna   see   ei  ole  neile  kombeks  ?  Mis  on   inimestele  kombeks  ?   Kas  
teatud   tõekspidamiste   jada  ?
   Kes  võtab  inimeselt  ära  elu  ?   Kas  mõni  haigus,  kurjus,  headus  või   inimene  ise  ?   Kas  surm  on  inimese  puhul  paratamatus   ?   
Mis  või  kes  on  surm  ?   Kas  inimese  surm  on  tema  enda  nägu,  ja  kui - on  jah -,  või - tundub  küll -, siis  mis  nägu  ta  on  kui  
inimesel  pole  nägu  ?   Kas  näotus  on  samaväärne   kui   kohatus   ning   kuidas   tasakaalustada  kohatust,   kas   kohaga  ?   Või  on  
see  ainult   sõnamäng  ?
   Kas  naeruväärsuse   taga   peitub  nutuväärsus,  või  teatud  hulgal  tõsidust  ?   Milles  seisneb   vastutustunne,  kas  selles  ?

   Mis  on  juhus  ?   Kas  juhus  on  see  kui  me  arvame,  et   miski   on  juhus  ?   Kuid   kui  inimene  näiteks  arvaks,  või  teaks  et   
juhus  ei  olegi  juhus,  siis   mida  ta  oleks  ?
   Kas   inimene  elab  juhuste  maailmas,  või  on  kõik  saatuse  poolt   ettemääratud  ?    Mida   tähendab   saatuse  poolt  ettemääratud  ?   
Mis  on  saatus  ?   Ainult  sõna  ?   Kes  või  mis  määrab  inimese   saatust  ?   Kas  kosmilised  numbrid,  kuu  ja  planeedid,  või   inimene  
ise  ?   Kui  inimene  määrab  ise  oma   saatust,  siis   kuidas  saab   ta   sõltuda   teatud   välistest  mõjudest  ?   Või  eksisteerib  inimese  
puhul   teatud  kokkuleppeline  tööjaotus   maa   ja   taeva   vahel  ?
   Kui  inimene  on  osa  kõigest  mis  on,  siis  kas  see   kõik  mis   on,   on   samahästi  osa   ka  inimesest  ?   Kust  kohast   lõpeb  või  
algab  inimene,  kas  iseendast  ?   Kui   inimene  määrab  ise   oma  saatust,  siis  kas  ta  määrab  nii  enda  alguse  kui   ka   lõpu  ?   Kes  
peaks   inimese  eest   vastutama  ?
   Kas  inimene   on  minetanud   vastutuse   enda   mõtete   ning  tõekspidamiste   ees  ?   Milline  inimene   võiks  olla   vastutustundetu  ?   
Kas  teatud   väljavalitud  isikud  ?   Võib  näiteks  last  pidada   vastutustundetuks  ?   Kes  vastutab   laste  eest  ?  Või   võib   laps  ise  
enda  eest  vastutada  ?   Kui  vanalt  võib  laps   enese   eest   vastutada  ?  Kas  siis   kui   ta   oskab  seostatult   mõelda   ja   teab  
elust   nii   mõndagi  ?   Millal  oskab   laps   seostatult   mõelda  ?  Kas  siis  kui   ta   tunneb   tähti   ja  oskab  rääkida,  või  saab  ta   
seostatult   mõelda  ka  ilma  sõnadeta  ?

  Kas   inimene   peaks  olema    mees   või  naine  ?  
Kas   aja   möödudes    mehe   ja  naise   armastus  jahtub  ?  Kas  armastus  peab  jahtuma   ja  on  see  reegel  ?   Kas  aja  kohus   on   jahutada   armastust  ?   Kuhu   kaob  armastus  ?  Kas  armastus  kaob,  või  lihtsalt  blokeerub,  kontsentreerub  ?  Peitub  armastuses   
teatud  määral  viha   ja  vihas  armastust  ?  Võib   peituda  ?
   Kas  inimesele   on  räägitud,  et  hoolimata  sellest,  missugused   on  tema   tõekspidamised,  juhivad   teda  mina  teadvustamata  
osad  ?   Kas  inimene  kogeb  säärast  teadvustatud  tõekspidamist  niikaua   kuni  ta  seda   tõeks  peab  ?   Mis  saab  siis,  kui   ta   
näeb   taolist   tõekspidamist   kui   ainult   üht  võimalikku   terves   "võimaluste  meres"  ?
   Milline   tõekspidamine   vabastab   automaatselt   inimese  kogemust   piiravad  tõekspidamised  ?  Kas   tõekspidamist  avardav   
tõekspidamine  ?
   Milles  seisneb   inimarmastus  ?   Kas   tema   potentsiaali  äratundmine  ?
 
 
 
 

   20.
 

   "  Süda  ütleb  mulle,  et  nende   teadmistega   pole  midagi  peale   hakata.  "
   "  Kid,  vaata,  ega   me  ei  ootagi  sult  eriti  midagi.  "
   "  Tervis  segab   mind  väga.  "
   "  Võta   rahulikult.  Puhka.  Loe.  Kuula   raadiot.  "
   "  Või   nii  ?  "
   Enri  Paron   uurib   poisi  käsivart.   Kid  Kreol  krimpsutab  nina.  "  Näete  ikka   või  ?  "  küsib  ta.
   "  Muidugi.  "
   "  Kunagi   kandsite   prille,  ma  mäletan.  "
   Paron  naeratab.   "  See  oli   enne   Seryshit.  "
   "  Kannate   nüüd   läätsesid  ?  "
   "  Ei,  hakkasin   hoopis  ellu  teistmoodi  suhtuma.  Nägemine  tuli   tagasi.  "
   "  Mismoodi  ?  "
   "  Tead,  see  on   nagu   kunsti  puhul.   Enamusele  meeldib  klassika:  kindla   peale   minek...  Enesekindlus   ühesõnaga.
Abstraktset   ei  mõisteta.  Abstraktne-,  see  on  ebapraktiline. "
   "  Või  nii.   Mina  ei  tea  kunstist  midagi.  "
   "  ...Need  haavad   on   kahtlased,  ega  sa   siia  midagi  süstinud   pole.  "
   "  Ei.  "
   "  Mis  sa   ise  arvad.  "
   "  Arvan,   näiteks  ?  "
   "  Töö  käigus   näiteks,  milliste  ainetega   sa  oled   ringi  käinud,  mõtle  ?  "
   "  Seentega   põhiliselt.  Sõnnikuga.   Võib-olla   on  mul  allergia   sõnniku  vastu  ?  "
   "  Võib.  "
   "  Poleks  osanud   ette  kujutada,  et   mükoloogia  suvalist  allergiat   võiks tekitada.  "
   "  Teadlasi   on   varemgi  kimbutatud.  "
   "  Ei  tea   kes  ?  "
   "  Taevased  väed  näiteks.  Ma  olen  alati  lootnud,  et  neil  teadlastele   mingi   superplaan   varuks  on.  "
   "  Superallergia  !?  "
   "  ...Nii  !  "   Enri  Paron   sulgeb   kabineti   akna.
"  Soovitan   arme   keemia  asemel   veega  puhastada.   Ja  sidemesse   ära  pane.  "
   "  Särgi  võin  selga  panna  ?  "
   "  Kui   see  ei  sega.  "
   Kid  Kreol    tõuseb  toolilt   ja  väljub  ruumist.
 

   _ _ _
 

   "  Aga  see  vöö,  mida  sa  sellest  arvad  ?  "
   "  See  vöö  oleks  sulle  nagu  valatud.  "
   Enri  tahab  näha  naise  silmi.  Elukaaslane  pöördub  ära.  Ta  püüab   pingutada   vöö  kinnitust.
   "  Milles   siis  probleem  ?  "  küsib  Paron.
   Naine  katkestab  tegevuse.
   "  Selles,  et  me  räägime  liiga  palju.  Suutmatusest  iseseisvalt  mõelda,  oleme  kaotanud  oma  teravuse... Meil  puudub   koosolemise   
mõte.  "
   "  Tõsi.  "
   "  Sellel  oleks  mõtet,  kui  meid  miski  ühendaks.  Kas  siis  tuttavad,  vanemad   või   laps.   Meil   pole  neist  ühtegi.  "
   "  Just  !   Sellest  olengi   ma  tahtnud  rääkida -  meil  peaks  olema   laps.  "
   "  Laps  ?   Ma  ei  imesta  üldse,  et  sa   last  tahad.  "
   "  Ainult   üks.   Mitmega   oleks   alguses  raske.  Üksainus  laps.   Ükskõik,  on   see  tüdruk...  "
   "  Ei  !   Tüdrukut   küll  mitte.  "
   "  Ükskõik  !   Peaasi,  et  oleks.  Meil  oleks  põhjus...  "
   "  Jah...  Ma  olen   selle   peale  mõelnud.  "
   "  Tuttavaid  sa  endale   nii  kergelt  ei  leia.  Me  ise  pole  selleks  valmis.  Võid  sa  öelda,  et   need   inimesed,  keda  me  tunneme   
oleksid  meile  kuidagi  lähedased  ?   Muidugi  mitte,  meil  kõigil  on  oma  tee.  Me  küll  usaldame  teineteist,  kuid  võime  ka  iga  hetk  
üksteisest  alatiseks  lahkuda.   Ma  ei  arva,  et  see  on   tõeline  sõprus.   Või  vanemad,  neist  on  elus  vaid  sinu  isa - teda  ei  huvita  
meie   läbisaamine  üldse.  Tema  elab  nüüd  vaid  oma  mälestustes.  Me  ei  saa  endale  asendusvanemaid   muretseda,  seevastu   laps... 
laps  lahendaks   meie  probleemid   ideaalselt.  "
   "  Kui  mõelda  teistele,  kellel  juba  on  laps,  või  mitu,  siis  on    jäänud  mulje,  et  nad  on   väga  õnnelikud.  "
   "  Näita   oma  vööd.  "
   Naine  astub   mehe  ette .  Ta  paneb   käed  vestitaskutesse.  Enri  Paron   võtab  vöö  lahti   ja   paneb  uuesti   kinni.  
Pingutab.

   "  Jelena   oli  õnnelik,  "  ütleb  naine.  "  Tema   teine  laps,  Rita.  "
   "  Nad  olidki   õnnelikud.  See  polnud  rõõm,  vaid  õnn.  Kui  me   saaksime  lapse,  hakkaksid   nad   varsti   koos  mängimas  käima.  "

   "  Oled   sa  kindel  ?  "
   "  Ma   ju   ütlesin,  et  me  oleme   selleks  valmis.  "
   "  Aga   mida   meist   tagantjärgi  mõeldaks  ?  "
   "  Nad   kardaksid  meid.  "
   Naine   puhkeb  naerma.
   "  Kes  nemad  ? ...   Ma   üldse   ei  imesta,  et  sa  tahad  last,  "  sõnab  ta.
 
 

   _ _ _
 

   Enri  Paron   läheneb   mööda  liine   rekultiveerimisala  piirile.   Seal  ootab  teda  naine,  otse  lähestikku  istutatud  kuuskede  vahel.    
Tema   õlal  on  hõbedaselt  kiiskav  ese.  Tõusev   Päike  ei  lase   Enril   täpsemalt  näha.  Nad  naeratavad   üksteisele.   Äkki  sirutab  
abikaasa   välja  käe,  metalse  tipuga  esemest   moodustub  rist,  mis  väändub  ja  tõuseb  õhku,  helitult   üle   madala  metsa  kaugemale
laskudes.   Enri   taipab,  et  see  on   lind.   Ta  naeratab  uuesti,  palju   kindlamalt.

   "  Tuleb   ta  tagasi  ?  "
   Abikaasa   astub  teele.
   "  Ei.  Ta   lendas  koju.  Minu  isa  valvab   tema  järgi.  "
   "  See   oli  kull.  "
   "  Jah,  rabapistrik.   Kas  me   hakkame  minema  ?  "
   "  Jalutame.  "
   Nad   kõnnivad   mööda   kruusateed   üle  mäe,  lähevad  läbi   kivivaremetes   küla,  kus   peale   mõne  vanainimese  vaid   metsikud  õunapuud   sissekasvanud   aedades  elavad  ja   sisenevad   sõjaväepolügoonile.

   "  Katsetsehhis  oli  meil   noor  kollektiiv.  Võtsin  juhatusse  ühe  keskealise  mehe,  kes   neid  kantseldas.   Kui  sõda  algas  olime  kõik   
niivõrd  arukad,  et   paigale   jääda.   Vaatasime  üle  oma  võimalused   keeruliseks  kujunenud  olukorras.  Meil  polnud   mingit   vajadust   kellegiga   sõdida.   Põlevkivi  kaevandavasse   tootmiskoondisesse   kuulus  tol,   esimesel  sõjaeelsel   ajal   seitse  kaevandust,  üheksa   
karjääri,  remondi-  ja   mehaanikatehas   ning   laadimis-  ja  trantspordivalitsus.   Alustasime   maardla   tulevikustsenaariumite   läbimängimist.  Tundus  lootusetuna   riigiga  kaubelda.   Pärast  töö   katkestamist,  piirati   meid   sisse   ja  pandi   kohtu  alla.  Veerand  töölistest   keeldus   sõjatööstuse   heaks  seismast.   Läks  mööda   kaks   kuud,  lahingud   kestsid -  kõik   seitse  rikastusvabrikut   olid   hävinud.  Söetööstuse  Ministeerium   koondus   Maatersi   uude   kultuurimajja,  et   lugeda   üle   oma   kaotused.  Tuli   välja,  et  polnudki   midagi  lugeda,   kõik   olemasolev   peale   põlevkivi   oli hävinud.
   Vanglast  vabanedes  käisin   katsetsehhi  vaatamas.   Ei  olnud  suuri  illusioone,  kuna  see  asus  piiri  lähedal.  Tead,  seal  oleks   nagu   maanihe  toimunud.   Paljud  hooned  olid   vundamendilt   ära,  kõrvale  pühitud.  "
   "  Kuidas   kaaslastega  läks  ?  "
   "  Me   vabanesime  koos.  "
   Enri  Paron   pöörab asfaldilt   kitsale,  Saarepuudega  ääristatud   alleele.  Ta  peatub.  Naine   on  jäänud   ümberkaudseid   ehitisi  
vaatama.  Need  on  koostkukkunud,  räämas,  pehkivad,  pulvarisaatoritega   täiskirjutatud   majad.
   "  Kas  Riman  oli   nende  seas  ?  "
   "  Riman  tuli  hiljem.  "
   "  Zeldov  ?  "
   "  Temaga  istusime   87-ndani.   Kui   ma   üksikkongis  alguses   pea  kaotasin -  mõtted   lausa   tulvasid   pähe,  muutusin  närviliseks;   
mingi  protest   ja  kehaline  tardumus,  motoorne  rahutus,  mis  mind  aeglaselt  enda  alla  mattis-,  siis  oli   tema  see,  kes   mind  aitas.  
Ta   tundis   Radat   ja   sai  hakkama   peaaegu  võimatuga...  Minu   vastuvõtule    trantsportimine   ei   tulnud   kõne  alla,  seevastu   
lubati   arstil   vanglasse   tulla.  "
   "  Rada   ei  olnud   ju  arst  !  "
   "  Nojah,   Zeldov   teadis  seda.  Ta  ei   saanud  öelda  ka,  et  Rada   on  nõid...  "
   "  Mida   ta  ütles  ?  "
   "  Et   tuleb   üks  arst,  kes   meid   isiklikult  tunneb.
   Olin   ootamisest  hüsteerias,  päevad   läbi   kuskil   kägaras  põrandal,   söömata,  väljas  enam  ei  käinud.   Kahtlustati,  et  ma   
simuleerin.    Tehti   süste...,   millele   järgnes   apaatne  rahu.   Vedelesin    poolsurnuna   voodil.   Kui   Rada   saabus   nägi   ta,   et   
ma   pole   suuteline   teda   kuulama.   Kuid   ta   ravis   ja   jättis   mulle   oma   raamatu.
   Lõpetasin   suremise   nelja   päevaga.   26  aastat   elatud  elu  jooksis  silmade   eest   läbi.  Ma   olin   olnud   ikka   täitsa  pime.  
Saad   aru,   üks    naine   oli   tulnud    ning    haiguse  ära   võtnud... (!?)  Kissell  !  Kompott  !  Ta  andis   mulle   juua  kompotti...  Ilus,  
särav,   teemanditega   anum  -  ei   midagi  enneolematut,   mille   ette   maha   heita;   tõsiseks  võttis  mind  ometi...  Naljakas   oli   see,  
mis   juhtus   vanglaametnikega.  Nad   ei   usaldanud   Radat    juba   väravast  peale.   Uurisid   temaga   kaasas   olnud   kraami:   
lehitsesid   ja   sirvisid.  Paar  nädalat   hiljem   palusid   minult   raamatut   laenata.  Olin  niivõrd   jahmunud,  et   ei   suutnud   öelda  ei.  "
   "  Nad   küsisid  seda   enda  pärast  ?  "
   "  Jah.  "
   Naine  seiskub   allee  lõpus.
   "  Kuule,  sa  annad    rääkimisega   sellise   tõuke,  et  mul  kaob  igasugune  huvi   lapse  tegemise   vastu.  "
   Mees  naerab.
   "  See  päev   ei  peagi  olema   just  täna.  "
   "  Milleks  sa   mind  siis  kutsusid  ?  "
   Paron  võtab   naise  käevangu.
   "  Täna  läheme   me  vaatama,  kas  meil   on  veel  muid  võimalusi.  "
   "  Milleks  ?  "
   "  Vabaduseks.  Mul   on  kahtlus.  Last  saab   alati  teha.  "
 
 

                                                                       *
 

  Oktoober, 1994.
 

   Urmal   ei  sõida  hoovi.  Ta  jätab  auto  värava   ette  teele.
   Vend   Ochio   istub   maja  verandal   katuse  all.   Urmal  tervitab  teda.
   "  Tervist  !   Ilus  ilm  täna.  "
   "  Ilus.  "   Amask  vaatab   pilvitut  taevast.  "  Väga  ilus,  "  ütleb   ta.
   "  Veidi  külm   küll,  vist  ?  "
   "  Jah.   Külm... Ma   tõin   sulle  toitu   ja  riideid.  "
   "  Aa  !   Meie  lõpetasime   just  koristamisega.  Uus  peldik  sai  ehitatud   nagu   näed...  "
   "  Kes  see  on  ?  "
   "  Üks   perekond.   Astu  sisse   siis  saad   tuttavaks.  "
   Amask  tunneb  ennast   juba  turvaliselt.  Ta  läheb  tagasi  masina  poole.
   "  Ei,  mitte  peldikus  !   Nad   on  toas,  "  hüüab   Ochio.
   Urmal   raputab pead.   "  Ma  lähen   toon  asjad  !  "

   Pärast  köögis   einestamist,  tutvustab   Ochio   Amaskile  noort  külalist:   35. aastase   Enri  Paroni   kõrval  istuvat  naist
nimega    Malvira.
   "  Neid  vaevab   üks   probleem,  "  räägib   Ochio.  "  Nad  tulid  siia  eile,  et  minu  käest  nõu  pärida.  "
   Urmal   noogutab.   Ta  näeb,  et   meeskülaline,  käed  laual  ümber  supitaldriku,   niisamuti,  Vend  Ochiole   tõsiusklikult
otsa  vaadates.
   "  Nojah,  küsimus  ei  olnud  kergete  killast,  "  jutustab  Ochio   ilmekalt.   "  Neil   oli  mõte  pärast   pikemat  kooselu
ühte  heita   ning  sünnitada  laps.  Lapsele  võimaluse  andmine  ja   ellu   kutsumine  pole  aga   kuigi  lihtne.   Nad   hakkasid
kahtlema.  "
   "  Jah,  õnneks  oli  sinul   selliste   juhtumite   jaoks  olemas  plaan,  "  ütleb   Paron.
   Malvira   zestikuleerib   käega.  "  Vastasel   juhul  oleks  me  andunud   rumalale   kirele.  "
   "  Mis  oli  see  plaan  ?  "  küsib  Urmal   ükskõikselt.  Ta  on  korraldatud   mängu   just   äsja   läbi  näinud.
   Malvira   vabandab   end  paratamatusega.
   "  Vend  Ochio  otsustas,  et   me   adopteerime  esimese  siseneja.  Mõtle,  selleks  osutusid   sina… Kuidas  võis   Ochio  teada,  et   
keegi  tuleb.   Sügiseti  satub  siia  inimesi   väga  harva.
   Ochio  rääkis,  et  ta  tunneb  sind  alates  lapsepõlvest.  Sul  olevat  üks   ennasthävitav  omadus,  millest   sa   siiani  jagu  pole  
saanud.  Mul  on  häbi  seda   omadust   isegi  kirjeldada.  Ochio  arvas,  et  sa  oled   meile  sobiv  kandidaat.  "
   "  Sergiol  on  omadus   ennast  petta,  "  ütleb  Paron.
   "  Jama  ! "   Urmal   on  vihane.
   "  Sergio,  tõsiasju  võib  küll  eirata,  kuid  muuta  neid  ei  õnnestu.  "
   "  Jah,  mul  on  üks  suurepärane  väljavaade,  "  ironiseerib  Urmal,  "  18  ja  poole  aastaselt  kõigest  loobuda.  "
   "  Minu   arust  oled  sa   piisavalt  vana.  "
   "  Kolis   hiljuti   ma  tean,  "  osutab   Ochio.
   "  Aga   talle   ei  meeldi   Temas.  Liiga  väike  asula.  Korter  on   väike   ning   õde  niisamuti.  "    Malvira  loetleb:  "  Väike  õde,  
vähe  ruumi,  tüdrukud  ei  mahu  tuppa,  koolis  vaja  käia,  pere  luua,  palju   kunsti   ellu  tuua.  "
   "  Vaata,  Sergio  kallis...  "
   "  Mu  nimi   on   Urmal  !!  "
   Enri  Paron   ei  lase  ennast  segada.   "  Sergio,  ma  tean  sinu   vanemaid.   Sul  on  aeg   iseseisvat  elu  alustada.  Ma  mõtlen   
iseseisvat  !   Mitte  iseseisvat  kooselu.   Palju  peab  tekkima  selliseid  olukordi,  kus  sa  äkki  tagasi  ilmud.  Kuu  alguses   kaevasid    
Hirinusele   kraavi,  siis   järsku  kadusid.  Mis   juhtus  ?  "
   "  Ma   otsin.  "
   "  Sa   varjad  !  "  ütleb   Malvira.
   "  Ma   otsin  võimalust  !   Mind  te   ei   usu,  küsige  siis   Rada   käest.  "
   Enri   Paron   naeratab.  "  Rada   käest  ?  "
   Urmal   pühib   näolt  pisaraid   ja  otsib  taskurätti.
   "  Mis   te  arvate,  et   ma   ravimite   mõjul   jalule  tõusin  ?  Või   pimesoolelõikus,  millest   ma  pääsesin.  Mul   on  selles  osas   
nelja  aastane   kogemus.  "
   Paron   koputab   sõrmenukkidega  lauale.   "  Sinu  kogemus  piirdub   noore  tüdrukuga, keda  sa   ära  kasutad.   Teised
kogemused   mind   ei  huvita  !  "
   "  Ma  ei   kasuta  teda  ära.   Ma  tahtsin   teda   teiega   kaasa  tõmmata.   Ta   on  alles   rumal,  palju  rumalam   kui  mina.  "
   Kõik   peale  Urmali   naeravad  laginal.   Ochio  patsutab  sõbralikult   tema  õlale.
   "  Too  ta   siis  siia,  mis   sa  häbened,  "  ütleb   mees.
   "  Kas   ta  pole  käinud  ?   Saatsin    tüdruku   suvel  Arana  ning   Komõseniga   teele.  "
   Paron   vaikib.   Ta  mõistab,  et   Urmal   on   rääkinud  tõtt.  Vend  Ochio   juures  on   tõesti   käinud   üks  tütarlaps.
   "  Jah,   kui  halvaga   ei  saa,  siis   saab  heaga.  "
   Malvira   ei  ole   abikaasaga  nõus.   "  Jäta !  Las  ta  tõmbab   hinge.  "
   Paron   korjab   kokku  tühjad   nõud.
   "  Sind  on   raske  mõista,  "  ütleb   ta   Amaskile.  "  Järsku  olen   ma   midagi   unustanud ?   On   meie  vahel   mõni   kokkulepe ?  "
   Urmal   vaikib.   Ta   ei  saa  neile  öelda,  mida  mõtleb.

   "  Urmal,  ootab   et  me   teda  usaldaksime,  "  räägib  Ochio.
"  Ta  arvab,  et  kui   me   tema   ümber  koondume,  saab  ta  tegeleda   oma   põhitegevusega.  Ta  teab,  et   ta  on  juht.
Ta   on  omandanud   teadmised,  mis  välistaksid  inimese  surelikkuse.  "
   "  Ka   meie  oleme   need  omandanud  !  "
   "  Kuid   Urmali   ei   rahulda  see,  kuidas   me  elame.  Ühel  hetkel   tekkis  tal   meie   pärast  hirm.  "
   "  Mõistagi,  "  ütleb   Paron   pilkavalt.
   "  Oih  !  Kindlasti   oli   üheks  argumendiks   kutse   meie  pulma,  "  ehmub   Malvira.
   "  Muidugi  !   Seks   on   Urmali   jaoks   suur  tabuteema.  Sest  see   on   koletu  tegu   ja   raiskab  jõudu...  Kuidas  sul  seksiga   
lood  on  ?  "  küsitleb   Ochio   Paronit.
   "  Pole   ühtegi  lugu.  "
   "  Me   abiellusime   raha  pärast,  "  selgitab   Malvira  tõsiselt.  "  Riik   toetab   praegu  meietaolisi   noori.  Mis  puutub   seksi,  siis  
pole   riigil   sellekohaseid   ettekirjutisi.  "
   "  Vaadake,   kui   kergelt   päev  möödub,  "  ütleb   Ochio  aknast   õuele  kiigates.
   Enri  Paron   tõuseb   laua  tagant.
   "  Meil   on  aeg   jalutama  minna.  "
 
 
 
 

   21.
 

   Urmal   täidab   ülejäänud  päeva   oma  lakkamatu  kõnega.  Naine  ei  usu   mida   ta  kuulama  peab.
   "  Päev  lausa  veereb  õhtusse,  "  nendib  Malvira.

   Nad  lähevad  neljakesi   samas   suunas,  kust   Paron  koos  elukaaslasega  olid   tulnud.  Tee  peal  teeb   Malvira  väikese
kõrvalepõike  ning   juhib  neid   dzotil  asuvale  lõkkeasemele.  Urmalil  palutakse  vaikida   ja  võimalikult  eemalolevalt  väljalt   kuivanud  
oksi  korjata.  Vend  Ochio  jutustab  sel  ajal  poisist  noorpaarile  ühe  tõestisündinud  loo.    "  Kuid  siin  pole   teie   erireziimiga  abielule   äratuntavaid  näpunäiteid,  "  lisab  ta   igaks  juhuks.   Paron  ei  tunne  ennast   solvatuna.
"  Mina,  veel   vähem   minu  naine,  ei   tunne   ennast  solvatuna,  "  ütleb   ta   uhkelt.
   Vend  Ochio   naeratab.
   "  Siis  on  hästi,  "  -,  ja   ta  alustab:
   "  Amask   oli   lapsepõlves  visa.   Tema  sünd  väljendus  kesk   Seryshi   äärelinna  paneelmaju,  mugavusteta  korteris.  Seda  
sündmust   tuleb   siin   näha   laiemas  tähenduses.  Võiks  öelda,  et  ta  sündis  täpselt  aasta  pärast   enda  sündi.  Aasta  vanuselt  
suutis   ta  maailmale  piisavalt  fikseeruda,  et  oma  kohalolekut   niiviisi   teistele   seeditavamaks  teha.  Tihti  tuletas   lapse  ema   
pojale  meelde   tema  valulikku  ilmaletulekut.   Väike  Urmal   teadvustas  seepärast   pikaks  ajaks   oma   koletu   süü.
   Amaski  vanemate   kooselu   varjutas   juba  tollal  sünk  teadmatuse  loor,   mis   piisavalt  veenvat  õhupuudust   ja  meeleheidet   kogu  ülejäänud   kannatusteperioodiks  pakkus.  Ema   heitlused   hingepiinadega   viisid   naise   kaugele  armastavast   mehest,  kunstist   ning   
oma  elupõlisest  tööst   kirjastuses.   Pisike  Amask   püüdis  neid   haavu  parandada  oma   lõputute   haigustega,  justkui   tunneks   ta   
juba  tähti   ning   peaks  mõnest   terviseteatmikust   hoolega  järge.  Teda  vaevas  astma   nii  linnas  kui   maal.  Maal  vanavanemate   
juures   ehkki  vähem,   ennekõike   just  vanaema   südamliku   eneseohverduse   ja  vanaisa   halastuse  tõttu.  Ta  lausa  lämbus  kroonilise   sagedusega,  kuhu   ning   millal   aga  juhtus.   Alateadlikult   muidugi   perekonnas   teati   haigushoogude  põhjuseid,  kuid...  tegemist  oli  
siiski   Amaski  draagiliste  läbielamistega,  millede  peatamine   eelkõige  tema  varjatud  võimetel  lasus.  Siiski   õnnestus   poisil  veel   enne  kirgastumist   lahutatud   vanemad   viimase   enesehävitusliku  löögiga  ühendada.   Kukkumine   kiigelt   läbi  taevaste  kõrguste,  äratas  
ammu   mahamaetud   lootused.   Suur   enesehaletsus,  ja  mitte  mälu  uuestisünni   fakt,   tõmbas   pereosakesed   nüüd  üksteise  ligi.  
Uhkus  inimkannatuste   üle  hõljus  enesepettusena   nende  kõigi  kohal.  Amask  sattus  korduvalt  kooma  seisundisse.  Ta  nägi   välja   
kui   hallikalt   vilavate   silmadega  puunukk,  näoilme  tardunult   sarkastilises  vines.   Siis   sai   ta  aru  oma  tähtsusetusest.
   "Komaatiline  avatudolek" -,  nagu   isa   Anton  Sprzed  seda  kehaolekut   nimetas.
   Amask  koges   sellist  tähtsusetusetunnet,  mis  vallutas  kogu  tema  tundetuse.  Ta   kaardistas  mõttes  kogu   oma  keha.  Ta  jagas   
ära  oma  pea,  kaela,  rindkere,  selja,  alakeha   ning   jäsemed.  Ta  küsis  endalt  primitiivseid   küsimusi.   Ta  läks  veelgi   sügavamale,  
nähes  oma  veresoondkonda,  lümfi,  luid  ning   pehmeid  kudesid.  Siis  püüdis  ta  seda  tardumust   näha  tema  hetkeliikumises.  Seal  pidi  toimuma  mingi  liikumine,  teadis  ta -  muidu   ta  ju  ei  elaks.  Pikk,  aeglane  surin   läbis  tema  keha.   Amask  langes   poolunenäolisse  maastikku   koos  haiglapalati   monumentaalse   suurendusega.  Seal  venitas   ta  oma   teadveloleku   piki   ruumi  seinu,  aeglaselt   
katkematut  palveringkäiku   ümber   oma  keha  moodustades.  Sel  päeval  tegi   ta  endale   suure  heateo,  alatiseks   oma  nigelat  
eneseusku  kaotades;  kui  ta  varahommikul   voodijalutsis  olevate  jalanõudeni   küünitas.  "
   Urmal  viskab   okstehunniku   lõkkeaseme  kõrvale   maha.
   "  Noh,  leidsid   midagi  ?  "  küsib  Paron.
   "  Ma   leidsin   kella.  "
   Enri  Paron   teeb   imestunud  näo.  "  Kustkohast  ?  "
   Urmal  näitab  neile  seieritega  käekella,  millel  on  kujutatud  taevalaotuses   seiklevat   komeeti.
   "  Sind   küll,  "  tögab    Malvira   Amaski.  "  Sa   mängid  ootamatustega,  kas   tead  (?)  "
   Urmal   on  väsinud.  Ta   istub  maha,  et  kella  üles  keerata.  Vend  Ochio   kummardub   tema  poole.   "  Hiljem.  "   ütleb  mees,   
"  Praegu   too   palun  paberit.  "
   Amask   ei  saa  aru.  Malvira   ja   Paron   vaatavad   teda  hambad  ristis.
   "  Kas  ei   kuule  või  !  "   röögatab   naine  äkki.
   Urmal   paneb   kella  tasku.   Paron  ootab.   "  Hakka   palun  astuma,  "   ütleb   ta   Urmalile.
   "  Kuhu  ?   Kas  kuluhein   ei  sobigi  või  ?  "
   Paron   vangutab  pead.   "  Kulupea,  kas  sa   ei  mõista,  et  me   räägime  sinust   ja  et  sul  on  vaja  olla  eemal.  Mine  too  paberit  
nagu   paluti.   Siin   peatänaval,  või   alleel   on  prahti   jalaga   segada.  "
   Urmal  laskub   mööda  nõlva   uuesti  alla.   Allee  väravast  leiab   ta  vettinud   pappkasti   vähemalt  saja   kunstiajakirjaga  "Kultuur".   
Need  vedelevad   kraavis   ning   piki   lainetavat  asfaldi.   Urmal  valib  välja   kümme   kuivemat  numbrit   ja  viidab   aega   alleed  mööda   kõndimisega.   Linnud  laulavad.

   Vend  Ochio  räägib:
   “  Nagu  kuulsite, taasavastas   Sergio  koomast  väljudes  oma  keha.  Enne  juba,  kui  ta  oli  saanud  maitsta  maise  elu  võlusid.    
Kujutage  ette,  millise   mõjuvõimu   või  manipuleeritavuse   ta  oli  omandanud  ?  Targalt  hoidus  ta  inimhingedel  mängimisest-,  ja  kui   
tihti  lubas  ta  endaga  manipuleerida  (?)   Kehadraama  oli   asendunud   hingedraamaga.  Võrsusid  välja   uued  takistused.  Muide  palju  keerulisemad   kui  eelmised.   Suhtuda   maailma,  ükskõik  mis  selles   ka  ei  toimu,  kui  iseendasse,  tundus  esmapilgul   ülejõu  käivana.  
Kuid  mida   muud   tema  maailm  siis  oligi,  kui   mitte  ülejõu  käiv  ?   Põhiliselt   tegeles  Hinaj,   pärast  enda   ning  oma   vanemate  
vigade  teadvustamist,   nende  vabastamist   ja  märgatavat   tervenemist,  muu  maailma   mõistmatusega.  Ükskõik  kus   ta  ka  midagi  
ette  ei  võtnud,  kohtas   ta   inimeste  pahameelt.   Sergio  ideed   olid  vastuvõetamatud.   Siis  avastas   ta   järsku   nõiduse  otse  oma  ukselävelt.  "
   Enri  Paron   naerab:  "  Nõiduse   nimega   Vend...  "
   "  Nõiduse  nimega   Suur  Vend,  kes  sind   jälgib,  "  parandab   Malvira.
   "  Nõiduse  nimega:   " maha  enesehaletsus  ! ",   või:  " naerdes  lähen   üle  kändude ",  "  arvab   Paron.
   Vend  Ochio   nõustub   kõige  öelduga.
   "  Jah,  see   on  tõsi  -   Urmal  avastas   kodu  ukselt   ühe  mehe.   See   mees  nägi,  et  tal   poisile   midagi  eluliselt  vajalikku  on  
anda.   Kuna  ta    nooruki  vanemaid  tundis,  isa  veel   iidseilt   sõjaväepäevilt,  kaebas   ta   neile  kohe   Sergio  kõlvatust  linnaelust.   
Ema,  kes  poisi   eraelu  koha  pealt  eriti  tundlik   oli,  tabas  shokk.   Isa,  kes   heausklikult   ise  Sergiot   nüüd   pidudele  saatis,   
kahtlustas,  et   poiss  võtab  narkootikume.   Sergio   iseseisev   muutumine  oli  olnud   näed  liiga  ootamatu.   Vanemad   ei  osanud   
olukorra   tegelikku  käiku  ette   näha.   Mida   hullemat   sai   nende  arvates   noore  inimesega   juhtuda,   kui   mitte   uimastitest   
sõltuvusse   langemine.   Oli   93.  aasta   märtsikuu.   Sergio  noorem  õde  oli  saanud  aastaseks.   Poiss  võõrdus   aga  vanematest   
üha  enam.   Kes  oleks   osanud   arvata,  et   teda   eemal  väljadel  terve   trobikond   igavikuolendeid   ootab.  Kõik   ainult  selleks,  et   vabastav   tõde   ükskord   ometi   päevavalgele  kerkiks.  "
   "  Kes  olid  need   igavikuolendid  ?  "  küsib   Malvira.
   Ochio  vaatab   väljale,   hoonete  poole.   Harvate  puude  vahelt   on  näha,  et   Urmal   tuleb  tagasi.
   "  Need  oleme  meie,  "  ütleb  Ochio.   "  Muud  lahendust  ei  ole.  "
   "  Mis  on  see  tõde  ?  "  küsib   Paron.
   "  Tõde  on  see,  et   niikaua   kui   Urmal  end  privilegeeritud  juhiks  peab,   pole  tal   meie   seas  soosingut.   Ja   jälle  leiab   ta   
põhjust   väiklasteks   ettekääneteks,  miks  peaks   meist  lahkuma.   Kunagi  mõtleb   meie  sõber   Riman  niisamuti.   Ta  ütleks,  et  
inimkond   pole   veel  valmis,  sest...  tema  ise   ei  ole   valmis.  Ta   jätaks   viimase   lauseosa   ütlemata,  kuna   tal   oleks  ütlemata   
suur   häbi.  Ma  räägin   praegu,   mida   ma   näen.  Oliver   Rimanil   on  eeldus  neitsilikule   süütusele.  Ta   mängiks   selle   rolli   osavalt   
välja.  "
   "  Näib  et   Urmalil   meilt   järeleandmist   tema   harjumuste  suhtes   loota   ei  ole,  "  oletab   Malvira.
   Ochio   raputab  pead.   "  Teda   tuleb  suruda.  Meil   tuleb  koondada  kogu   oma  tähelepanu,  et   tema   meelas   rahulolu  tappa.  
Teate   miks   Urmal   unenägudes   nii   tihti   piksenooli  näeb  ?  - Universaalne   "mina"   on  välguna   tema  egosse  murdnud.  See  
tulebki   meil   temast  välja   hirmutada. "
 
 

                                                                       *
 
 

 


  24. mai  1994,  teisipäev.
 

   Amask   lipsab  varjuna   näitusesaalist   galerii  siseruumi.  Kõigepealt  viskab  ta  jalast   kinga,  mis  tabab  ühte  maali,  siis  tõmbab   
peast   paruka   ja   kuivatab  nägu.   Ta  toetub   tuikudes   lauale:   kõigutab  end   puusanukil   ja   pilgutab  silmi.   Umbes  nagu   ette   kujutades,  mida   teeks   tema  asemel   mõni  libu.   Paokil  olevale   uksele  koputatakse.   Urmal   pöördub  ringi.
   "  Tervist,  lapsuke,  "  kuuleb   ta   galeristi   familiaarset   hõiset.
   "  Tere.  "   Urmal  laseb  end   osalt  toetuspunkti   kaotades  istuli   lauale.  Tema   seeliku  alläär   ulatub   poole  reieni.   Urmal  asetab   
käed   kahelepoole  selja   taha   ja   langetab  lõua  ( seksuaalse   ahvatluse  poos ).   Pilk  on  lausa  naaldunud   galeristi  silmadele.  
Keskealine   naisterahvas  vaatab  kiirelt   näitusesaali.   Selge  see,  et   ta  kedagi   kohale  kutsub.  Urmal   paneb   paruka   ruttu  pähe.
   "  Vaadake  !  "  venitab  galerist   uksele   ilmunud  kogudele.
   Urmali   käte  alt   kukub   vaibale  esemeid.   Ta   hakkab  aeglaselt  väänlema,   jalgu  õrnalt   mööda   maad  välja   sirutades.
   "  Imeilus  poos,  "  ütleb   kellegi   hääl.
   "  Sa   oled  hull,  "  koriseb   Urmal  õudusest.   Ta  on   nüüd   peaaegu   selili  laual.
   Käib  kärgatus.   Ruumi   laest  kukub   põrandale  lamp   ning  puruneb.  Urmal  on  teise  kingaga   kümnesse  tabanud.  Ta  on  
veendunud,  et   galeristi   vaid  eluohtlik  situatsioon   peatab  -  ukseava   on   tühi.
   "  Välja   siit,   vastikud   miilustajad  !  "   karjub   Urmal  neile   järele.
   Samas   toas   lobiseb    ta  hiljem    Tsio  Arana   ning   Komõseniga.   Janda  Azdšonaj   lohutab   teda,   mille   eest   Urmal   tädile   
ülimalt   tänulik  on.  Amask  laseb   tal   puhastada   oma   meigist   nägu   ning  nutab   kätte  saabunud  õnnest  - päev   naisena   on   
kergelt  möödunud.  Ainult   Zeldov   ja   Yves   on  kuhugi   kadunud.
   "  Ära   muretse,  "  räägib   Janda   Urmalile.  "  Jelena   ei   kao  kuhugi.  Ta   pole  kupeldaja   nagu  sina,  "  ning   lisab:
"  Teisest   küljest,  kes  meist   siis   poleks  kupeldaja  ?  "
   Janda   on   õigupoolest   veidi   kohmetunud   Amaski   emotsionaalsest   kokkuvarisemisest.
   "  Teatud   eneseõigustus   ja  viha...  Urmal,  sa  tegelikult  ei   teagi   kuivõrd   julma   sugulasega   sul   minu  näol   tegemist   on.  "
   Urmal   muidugi   teab   ja   elab  talle   igati  kaasa.   Janda   näoilme   degradeerub  meenutustes.
   "  Mul  oleks   sulle  endast   nii   palju  rääkida... "
   Urmal  paneb   Jandas  tähele   olulisi  punkte.  Veider,  kuid    need   punktid   helendavad  tuhmilt.
   "  Nüüd   kus   sa  pole  enam  nii  asine,  võiksimegi  kord  kokku  saada.  Vaja   on  rääkida.   Äkki   saan   ma   sind   ka  rahaliselt   
aidata  (?)  "
   "  See  oleks   sinust  kena.  "
   Janda   rõõmustab.  "  Sa   ju   maalid   veel  ikka,  ega  ?  "
   "  Ja-jah.  "
   "  Maalid   jah  ?   Tore  !  "
   "  Ikka,   ikka.  "
   "  No  näed,  "  väljendab   tädi   oma  rahulolu.
   Urmal   nuuksatab.   Komõsen  ei   kannata   seda  välja  ja  torkab   teda   ribidesse.   Isegi   kui   tunneb,  et  poiss  harjumuslikku   
kometit   etendab.
   "  Tola  !  "  vingub   Urmal.
   Komõsen   teeb   ähvardava  liigutuse   justkui   tahaks  kägistada.   Kuna   poiss   ei  reageeri,  otsustab   Arana  tema  eest  võpatada.  
Tal  õnnestub   see  nii   hästi,  et  tool,  millel  ise   istub,  ragisedes   murdub.
   "  Oih,  aih  !  "  kilkab   Tsio   rängast  erutusest.   "  Urmal,  ma...  Ma   hoolin  sinust  väga  !  "
   Komõsen   pigistab   mõnuga   Tsio  peenikest  kaela.   Arana  pressib  vastu.   Ta  pungitab   silmi   ja  näitab  keelt,  mis kukub  välja   
nii  tõetruult,  et   Urmalil  ei  teki  mingit kahtlustki,  et  nad   Janda   käest   kolki  saavad.
   Tädi  paneb   Amaski  huulevärvist   nartsutatud   salvräti  käest.   Komõseni   haare   Tsio  kaelal   on  nüüd  muutunud   leebeteks  
paitusteks.   Arana   kummutab   lõõtsutades  veinipudelit.
   "  Läheks  õige  kõik   nädalalõpuks   Urmali   juurde  ?  "  teeb   Janda   ootamatu  ettepaneku.   "  Näeb  lõpuks   ometi  ära,  millist  
naist   Urmal   kodus   meie  eest  peidab.  "
 
 

                                                                       *
 

   Juulis,  1994.  aastal   külastab    Vend  Ochiot   õepoeg  koos   ühe  tütarlapsega.   Sergio  Artraj   tahab  meest   kui  usalduväärses  
eas   kaaslast   linna   kutsuda.   Ta  ei  anna  otsest   põhjendust,  kuid  räägib   oma  esimese   täispika  mängufilmi   esilinastusest.
   "  Mäletad,  kui  ma   kunagi  ütlesin,  et   mul  on   plaan  ausaks   inimeseks  saada  ?   "  seletab   Artraj.   "  Sina  aga  keelasid   mul   
lubadusi  anda ... (?)  "
   Ochio   mäletab.
   "  Oled   sa   nõus   meiega   kaasa   tulema ?  Niikuinii  pole   sa  aastaid   kinos  käinud.  "
   Ochio  silub   oma   juukseid.
   "  Näed   sa  siia   mõnd   elektriliini   jooksvat  ?  "  laiutab   mees   käsi.
   "  Sellepärast   ma   kutsungi   sind.  "
   Vend  Ochio   toetub   küünarnukkidega  põlvedele.   "  Mis  majapidamisest  saab  ?   Sergio,  sa  oled  ikka   väga   tähelepanematu.  "
   Artraj   kõmbib  mööda   õue  ringi.  Tüdruk   seisab   eemal  aias.  Ta   on   arvatavasti   mõnd   huvitavat   taime  kohanud.
   Ochio  räägib:  "  Ma  ei  saa   tulla,  sest   sa  oled  mu   nõrkus.  Kahju  küll,   kuid   sa  ilmud   tavaliselt   minu  jõuetusolekul... 
Seekord   on  sinuga   kaasas  tüdruk.   See  on  hea  märk.  Vähemalt   on  sul   lootust.  "
   Ochio   naerab   Sergiole   avalalt   näkku.
   "  Tahad   teada   midagi   minu  aususest  ?   Ma   loodan,  et  su   tüdruk   üks  viimane   jätis  on.   Võid   vahel  siin  käia,  et  asjade  
käigust   suusõnaliselt  ette  kanda.  Muu  mind   sinu  juures   praegu   ausalt  öeldes   ei  paelu.  "
   Sergio  Artraj   jõllitab  teda.
   "  Sa   oled   tõesti   muutunud,  "  ütleb   ta   löödult.
   Ochio   naljatleb:  "  Ei,  sina  oled   hoopis  muutunud.  "
 
 
 
 

   22.  Triloogia.  ( Kõnelejad ).
 

   Felie  Costa   sõidab   venna    näituse  avamisele.  Ta  võtab  endaga  kaasa   noore  õpilase   Artraj -  proovilepaneku   mõttes.   
Artraj'le  on  see   esimene  kord,  kus  ta   Maatersi   kunstnikega   kokku   puutub.   Sel   suvekuul   on   kliima   eriti   soodne,   kakssada   kilomeetrit  Seryshist   lõunas  pole  taevas   pilvi  tervelt   kolm  nädalat.  Kunstnik   kes  avab  teist   välinäitust  otse  elumaja  seinal,  
on  tõsine.  Põlde  tuleb   kasta  aga  keegi   lõhub  veevõtusüsteeme.   Kummivoolikud    täksitakse  läbi   ja  räsitakse   tükkideks.   Kas  
siis   mõni   jões  peituv  saarmas   või   vareseparv  -  muud  selgitust   ei  oska   mees  välja   pakkuda.
   Sergiole   Felie   tuttavad   meeldivad.   Siin  kohtab   ta  Jandat,   Tsio  Aranat    ja   Paronit.   Vastutasuks   näitab  ta   kõigile  
kohalolijatele   oma  varandust -  blondeeritud  juustega   tütarlast    lillelises  kleidis,   mille   peale  keegi  muskliline   meesterahvas  üle  
teiste   pööraselt   käsi  plaksutab.   See  tundmatu  lausa   musitab   kõiki  kaaslasi,  taidleb  ringi   ja  kallistab -  eriti   hoolikalt  Feliet,  et
naine   nii   toredad   inimesed    sellisele   suursündmusele  kutsus.   Üheainsa   hetkega   on  noortest   peoõhtu   aukülalised   saanud.    
Artraj   on   üllatunud    ning   tänulik.  Kui   ta  saab  teada,  et   Janda   juhtumisi   Felie  sõbranna   Yvesi   õde   on,   soovib   ta  kindlalt   sinasõprust   juua  ( küll   ilma  suudlusteta ).   Janda   pühendab   end   Artraj  soovile,  nähes   aga   kaaslaste   paluvaid   ilmeid,  keeldub
kokkulepetest    ja   küsib    täit   komplekti.   Artraj   on   ehmunud,  tundes   piinlikust.  Ta   vabandab   end   kogenematusega,   viidates   tütarlapsele,   kelle   usaldusest   ta   pigem   ei  loobuks.   "  Mul  on  väga  kahju,  "  vabandab  ta   veel  kord.   Rahvas  õhkab,  siirast   peenetundlikusest  vastu   kajades.  Artraj   naeratab   kohmetunult   ja   saadab  tüdrukule   õhusuudluse.   Juuakse   sinasõprust.   Muusika
mängib.  Maja   elutoa    avatud    aknast   väljasirutunud  võrkkardin   lehvib    üle   inimpeade   ning   laua.   Artraj  tunneb   justkui   säraks   
ta   üleni.

   _ _ _

   "  See   pole   kogu  väljapanek.   Tähelepanelik   vaataja  märkab   lisaks   suurele   maalile   kaugemal,  viljapõllul,  kohaspetsiifilist   installatsiooni.  Kahe  töö  vahel  toimuks  justkui   elav   värvide   suhtlus,   või    pigem    positsiooni  asetus...  Võib-olla,   jah,  ei   ole   
siin   nii   selget  liikumist,   kuid...  Mul   on   abikaasaga   olnud   au   olla   kunstniku   esimese   välinäituse  avamisel,   täpselt   aasta
tagasi.  Tookordne   näitus  paelus   publikut  oma  talunike  igapäevaste   asjaajamiste   temaatikaga.  Kujundid   olid  valitud   lihtsad   ja   
selged,  neid   oli  rohkesti   nagu   ka   maale.  Peab  ütlema,  et   olen   tänulik.  Pole  palju   neid   noori   kunstihuvilisi,  kelle   näituse  avamistele  meiesuguseid    pensioniealisi   kultuuriametnikke   kutsutaks.  Igaljuhul,  olen   ma   sügavalt   liigutatud   ja   tänan   teid,
armas  kohalesaabunud   rahvas   kogu   maakonna  nimel... Muidugi,  soovides   noorkunstnikule   palju   jõudu   edaspidisteks   töödeks.  "
   Meesterahvas   ulatab    Felie  vennale   lilled    ja   kohustusliku    kommikarbi.   Vanem   naisterahvas   tõstab  õnnitluseks   käe.
   "  Loodan,   et   teie    järgmiseid   töid    juba   lähimal  ajal   näha  võime,  "   ütleb  mees.   "  Jääme   ootama.  "
   Artraj   istub   seljaga   vastu    krohvitud   seina.    Ta  naerab   laginal    ja   plaksutab   koos   teistega   käsi.  Näitus   on   ametlikult   
avatud.
   Tuul   on   vaibunud.   Bernhardiini   suurune   koer  longib   rahulolevalt   külaliste  vahel.   Sergio  kutsub  looma   enda   juurde   ning   
paitab   tema   pulstunud  karva.   Inimring   majaesisel   ei  kao.  Kohe   alustab  sissejuhatavat   kõnet    kunstniku   aastate   tagune
õpetaja   Oltersi   gümnaasiumist.  Ta  näeb   Artraj'le  välja   paljunäinud   lahke   inimesena.
   Mees  räägib:   "  Kui   vaadata   tänapäeva    Erztria  kunstiharidust,   tuleks   meil   kokku   puutuda   riigi  poolt   kinnimakstud      kunstiõpetusega,  mis   on  koondunud   pealinna.   Tean   sealset   akadeemiat   läbi   mõningate   tutvuste,   seepärast    võin  öelda,  et   
antud   juhtumit   valitsevas   kultuuripoliitikas   üldiselt   ei  aktsepteerita.   Seda   enam    üllatab    kunstnik    Jaeger  oma   kestva    sõltumatusega,  olles   ühteaegu   maalist  eraldiseisev    ja   samas    selle   sees.    Valitud   ametist  ei   saa   siinkohal   vesta,   
kuna  seda   tema   puhul   ei  eksisteeri.   Nende   vabaõhunäitustega   kinnistab   autor  veel   kord    oma   staatust   kehastunud   
vabadusena -  alati   avarduva    teadvuse    geshtaldina.
   Jaeger  Costa    jääb   igavesti   maalikunstnikuks...  Arvatavasti    ka    siis,   kui   ta   ise    iganes    enam   ei  maali.  "
   Mees   astub   tagasi    ja    joob   plast-topsist   kokteili.  Kunstnik   Jaeger   naeratab   pealtvaatajatele.   Artraj   imetleb   tema   kannatlikkust   sellises   olukorras.
   Kolmas   mees  eraldub   publiku  seast.  Teda  kutsutakse   Paroniks,  saab   Artraj   Felielt   teada.
   Enri   Paron   viivitab    kõne   algusega.   Ta   matsutab  vaikselt   suud,  vaagib   mõtlikult   sõnu -  alles  siis   räägib.
   "  Eelkõneleja,   minu   lähedane   mõttekaaslane    ja  vana   tuttav,   ütles   siin   midagi  taolist,  et  kunstnik  säilitab  oma   
vabaduse  (?)   Olen   seda   Jaegeri   puhul  varem   tunda   saanud,   ajal   kui   Seryshis   eredaid   kujusid   nõutati.   Jaeger   oli   
üks  neist   vähestest,   kes   minu   tööpakkumistest   loobus.   Ta  on   olnud   teadlik   oma  kordumatust   teest    ja   oskab   vabadust   
hoida.
   Millised   mõtted   tekivad    selle  suvise   näituse   juures  ?  Tuleb   märkida,  et   maja   madalamale   otsaseinale   asetatud
monumetaalmaal    siit   punktist   näha   ei   ole.   Selle  oleks   võinud   asetada    ka    välisukse   kõrvale,   kuid    arvatavasti
segaks   taoline   paigutus    peo   üldist   meeleolu.   Töö   ise  on  abstraktne.   Siin   pole   inimfiguure  -  kunstnik   on  need  varasema   näitusega   võrreldes   kaotanud.   Asemele  on   tekkinud   palju   uusi   elemente,  kujundeid,  mis   pole  vähem   kõnekad,  kui   seda    
võiks  olla   ükskõik  milline   inimkeel   ning  -keha.
   Jaeger   näeb   suuri   kontraste.   Tema   värvivalik   libiseb   nähtamatult   üle   intensiivsemate   põhitoonide,   puhtamasse   
neutraalsusesse  (  halli  värvi  variatsioonid  ).  Nimetan   tema   töömeetodit   häirimatuseks.  Siit   võite   teha   omad   järeldused.
   Mulle   on   jäänud   mulje,   et   kui    meie    põhjendamatu   seeneprojekt,   pealinnas   alles   hoogu   võttis,  käis   lõunas  "moodne"   kultuurielu    juba   teist   aastakümnendat.   Lisaks  arusaadavale   Juhtmotiivi   Teooriale,   mis   inimeksistentsi   põhiprobleemidele  uut   lapselikku   valgust   heitis,   käivitus    Maatersis    tugev   teadus-   ja  kunstiuuriate   rühm.   Hoolimata   sõjakaotustest    haritud   
poegade   ridades,  tekkis   arvestatav  praktikute   koolkond   nn.  intelligentide   ja   mandunute   lootus   ja   hirm.  Nimetagem   veel   
hea  näitena    Kunsniktööliste   Ühingut,   eesotsas   noorte   "väljarändajatega".   Siin,  kohapeal   patseerib   sellest  ühingust   praegu    
kahjuks   küll    üks   erand  -  pealinlane   Urmal...  "
   Urmali   käsi   lehvitab  kuulajatele  majaukselt.
   Paron   jätkab:
   "  Praktikute   tegevus   eeldas   valmisolevate  teooriate   tundmist.  Nende   kogemusi   inimhinge   tundmises  kasutame   meie   
kaevanduses   endi   peal   viimased   kolm   aastat.  Meid   huvitab  kollektiivi   areng   kahe  käsikirja  -  Juhtmotiivi  Teooria   ning  
" Eelaimduste " -  baasil.
   Seetõttu   on   pealinlastel   lõunapoolsetelt  " rahvastelt "   palju   õppida.  Algasid   ju  Kõnelejate   palverännakud  siit   maailmast  (?)   
Kuhu   nad   välja   jõuavad   ja   kuhu   sealt   edasi   lähevad,   näeme   Jaegeri  kunstis  e.  loomingus.  "
   "  Kes  on   need    Kõnelejad  ?  "   küsib  tütarlaps  Sergio  Artraj   käest.   Felie   vastab  noormehe   eest:
   "  Enam-vähem   nagu   jutlustajad.   Inimrupp,  kes  käib   mööda   ilma   ringi,  et   oma   teadmisi   levitada.  Viimase   sajandi   
jooksul   on  nende   tegevus  muutunud  rohkem   paiksemaks.  Tegelikult   on   Kõnelejaid   väga  vähe   alles  jäänud.  "
   "  Miks   küll  ?  "
   "  Rumalusest.  Kunagi   ammu    hävitati   neid   tervete   hordide  viisi.  "
   "  Ja  nad   alustasid    Maatersist  ?  "
   "  Vaata,   ära   võta   öeldut   sõna-sõnalt.   Ütleme   parem,  et    Erztria   on   koht,  kus   Kõnelejad   läbi   aegade   on
olnud.  "
   "  Ma   saan  aru,  et   nad   on    siis   nagu   mungad.  "
   "  Mitte   päris -  kui   teada,   et   naissoost    Kõnelejad
hingelt   alati    vastupidavamateks   osutuvad... "
   "  Tunned   sa   mõnda  ?  "
   Felie   sirutab   kaela    ja   vaatab   ringi.
   "  See,   kes   just   rääkis,  "   ütleb   naine.  "  Ja   teine  mees   enne   teda.  "
   "  Zeldov  !?   See   maniakk  !?  "  hüüatab   tüdruk.
   Felie   ja    Artraj    itsitavad.
   "  Võta   siis   näiteks    mind   ennast   ja   minu   venda.   Ka  meie   oleme   Kõnelejate   järeltulijad,  "  tunnistab   Felie.
   Tütarlaps   naeratab.
   "  Kõik   olete  siis   või  ?  "  ütleb   ta.   "  Nood   pensionärid   shokolaadiga   ka,   jah  ?  "
   "  Ei,  "  raputab   Felie  Costa   pead,  "  pensionärid   mitte.  Vaata   mind,  mina   saan   Zeldoviga,  hoolimata   tema   minevikust,    
hästi   hakkama.   See,  et   ta   vanglas  istus,  ei   tähenda   tänapäeval   midagi.  "
   "  Nii,   et   neid   ühendab   miski  seletamatu  ?  "  järeldab  Artraj   iseteadlikult.
   Felie   tõuseb   pingilt.   Inimesed   on   hakanud   minema   maanteele,   põllul   olevat   installatsiooni   vaatama.
   "  Kõneleja    tunneb   ära    tema   kõnest   ja   tähelepanelikkusest    maailma   kohta,  "   lõpetab   Felie   vestluse.  Nad   järgnevad    rahvahulgale.
 
 

   _ _ _
 

   Urmal    noogutab    ja   raputab    Arana   ümarat   lapsepead.   Iga   kord    kui   Artraj    lilleline   tütarlaps   sisse   hingab,  et   kommentaarina   midagi   öelda,   laseb   Tsio   Amaskil   enda   kaela   paindlikusel  osavalt   mängida.
   "  Nii,   poisid,  kui   lubate,  siis   ma   kuulaksin  !?  "  uriseb   tüdruk    läbi   hammaste.   Urmal   tõukab   Tsio   endast   tüdinult   eemale    
ja   käsib   tal   vaikida.
   Kunstnik   Jaeger   sülitab   viljakõrre   suust   ning   räägib:
   "  Punktis,  kus    inimene   enda   tegevust   jälgima  hakkab,   peatab   ta   aja  voolu  -  see  muutub   viskoosseks   ja  nähtavaks.    
Ühel   hetkel   saab   inimene   teadlikuks  kehtivatest   seaduspäradest   ning   normidest.   Ta   võib  kohata   elus   teatud   korda.   
Mida   rohkem   ta   end   uurib,  seda   vähemaks   näib   taanduvat   keskkonna   mõju.  Tundub  justkui   reageeriks   kogetavale    
inimese   ootus    ja   tahe.  Kui   me   näiteks    tunneme   ära,   et    meid    jälgitakse,  mõistame,  et    vaatame   end   ise   läbi    projektsiooni.   Teadmisest,  et   maailm    on   alanud    siit  ( Jaeger  paneb   käe   südamele ),  algab   vastutus.   Tublist   südamlikkusest    
siin   ainult   ei   piisa.
   Rada   on   öelnud,   et   maailmas   pole   olemas   sündmust,  mida   poleks   päriselt   vaja.   Sisemiselt   tunnen,   et   Kõnelejate   aeg    oma    järjepidevuses   on   läbi   saamas,   kuna   nad    on   leidnud   enda   sihtmärgi.   Mis,  või   kes  on   selleks   sihtmärgiks;  tuleb  
vaid    vaadata   enda   ümber...   Kui   aga   ei   näe,   lugege   siis   minu   installatsioonilt   töö   pealkirja.  "
   (  Liblikat   meenutavale   puitkonstruktsioonile   on   kirjutatud    sõnad:   " Vaata   ette  !  " ).
 
 

                                                     *
 

   Urmal   tuhnib    kastis   vedelevas   kaltsuhunnikus.  Esialgu   ei   leia   ta   midagi.   Ühel  momendil  taipab  ta   aga   liigutada   kasti   
alust,  see   annab   järele  ning   avaneb.   Ta   näeb   topeltpõhjas   kahte   saepurusse   asetatud    pudelit   ning  püstolit.   Tähed   pudelisiltidel   on   Vana - Erztria   keeles,  valmimisaastaga    1937.   Urmal   on  teistkorselt   pettunud.
   " Mürk, "  loeb   Amask   etiketilt.   "  Kange   jook.  "
   Urmal   võtab   relva   ettevaatlikult   kätte    ja   näitab   taskulambiga   koopaseintele    sihte.   Ta   pole  elus  vist   kordagi   
püstolit   käes   hoidnud.   Ta   mõtleb   relva   vanusele  -  kuidas   selle   detailid   aja   jooksul   kuluvad;   kuidas   aurustuvad   õli  
ning  sõrmejäljed  -,  liigub  mõttes   mööda   relva   piimjat   sisemust,   kogeb   ühekorraga   kogu   maailma   metallilaadungeid   üheks   ruumipunktiks   kokkupressitud   tahukana;   surub   käepidet   veel   tugevamasse   haardesse    ning   vajutab   päästikule.
   Kõlab   lask.   Seinalt   kukub   kivitükke...  Urmal   sirutab  selga   ja   jääb   kuulatama.   Ta   teab,  et   ta   ei   oleks  tohtinud   
tulistada,   sest   väljaelamine   on   enesepettus.   Samas   pole   ta   aga   jällegi   kindel...
   Tegelikult   ta   ei   tea.   Vähemalt   tol   hetkel   arvab   ta   ennastõigustavalt,   et   see    mõjus   talle   hästi.
 

   _ _ _
 

   "  Halloo,  tervist  !    Kas    Sergio    on   kodus  ?...  Rääkige   kõvemini,   ma   ei   kuule  !... Mida   ?...
Siin   räägib    Amask,   öelge   talle   seda...  Kes  !?  Ütle   uuesti  !  "
   "  Mida   ma   ütlen  ?  "
   "  Aa  !   Palju   paremini   on   kuulda.   Öelge,   et  Urmal   tahab...  "
   "  Mida  ?  "
   "  Rääkida  !   Ma   tahan   rääkida  !   Kutsuge   ta    palun  telefonile.  "
   "  Jah,  kohe.  "  -  "  Siin    Artraj,   mis   vaja  ?  "
   "  Mul   on   sulle   pakkuda   üks   püstol.  "
   "  Relv  ?  "
   "  Jah,   järele   proovitud  -  see   on    töökorras.  "
   "  Mis   aastast  ?  "
   "  Kolmkümmend  (?)   Mina   ei  tea.  "
   "  Kus   sa   oled  ?  "
   "  Linnas.  "
   "  Kas   saame   kokku  ?  "
   "  Ei,  ma   jätan    selle   alates   neljast   akadeemiasse,  sinu   nimele.  "
   "  Sa   ei   taha   raha  ?  "
   "  Ei,  ma   kingin   selle   sulle   niisama...  "
   "  ...Sa   teadsid,  et   ma   oleks   nagunii   ostnud  ?  "
   "  Teadsin.  "
   "  Heaküll,   vaatame.   Eks   näis.  "
   "  Eks   näis.  "
 
 
 

                                                         *
 
 

   See   periood    jäi    Urmali   jaoks    kõige   raskemaks.    Kolme   nädala    jooksul     kolm    korda    kaklusesse  sattuda,  mõjus   
talle   kui   palsam -,  mitte   et   ta  oleks   omanud    mingit   maniakaalset   kompleksi.    Asi   oli  lihtne -  nii   kui   tuli   tegemist   enesekaitsega,  kohtas   ta    jälle   endast   suuremat    ülekohust   ja   ebaõiglust.  Enesekaitse   vahendina   kaotas   usutavuse.  
Urmalile   meenusid   ema   õpetlikud   sõnad:   "  Lase   sel   endale   mõjuda.  "    Ükskõik,   mida   Yves   tookord   ka   ei   mõelnud,  
polnud   Amask   pärast   viimast   intsidenti   taplusareenil   enam   kunagi   sama   tüüp,   millisena   teda   tunti.
   Enne   veel,  kui   esimene   lumi   maha    sadas,   kuulis  Urmal   raadiost,  mida   Rada   käte   kohta   räägib;  kuidas   pöial    
meessugu   ning    isa    tähendab,   nimetisõrm   ema,  ja    et   kakluse   puhul -,   kuidas   inimene   oma    sõrmi   rusikasse   asetab -,   
kas   pöial    peal-  või   allpool   teisi   sõrmi...  Urmalile   jäi   mulje,  et   ta  on   läbi   kogu   oma    noorusea,   isegi    ratastoolist,   
hoope   valesti   jaganud.   Kuid   ta   ei   tahtnud   olla   ebamehelik.   Rada   sõnadest   sööbis   tema   mällu   aga   tõdemus,  et   
elus   tuleb   ette   ka   kaklusi.

   _ _ _
 

   Keegi   mees   peatas   teda   oma   autost,  kui   ta   suvilate   vahelt   elumaja   poole   kõndis.   Ta   süüdistas    Urmali,  et
too   kohalikes   kruntides   vargil   käib.   Mees   ütles  et  on  teda   mitmel   korral   öösiti   sealkandis   ringijõlkumas  näinud.   Urmal   
selgitas,  et   käib   vaid  tsoonis   jalutamas,  et   ta   pole  varas,   ja   et   kui   nad   koos   tema   üürikorterisse   läheksid,   siis   
selgitaks    majaomanik    ka   tema   päritolu,   kui    just  väga   nõutakse.   Viimaste   sõnade  peale   teritas   mees   kõrvu  -  ta   
astus   masinast  välja.  Igast    tema    liigutusest   õhkas   vaoshoitud   ähvardust.  Urmal   mõtles,  et   meest   ei   huvita   üldsegi   
vargus -  tal   endal    on   aias    kindlasti    sada   koera    ning  kaamerat -   vaja   oli   vaid   tapelda.
   "  Ja   minul   on   vaja   tapelda,  "   tuikas   Urmali  keha    pulsilöögiga   resonantsi.   Amask   teeb   viimase   katse,  et   lahkuda.   
Ta   pöördub   tagasi    maantee   poole,  et   bussipeatuseni   jõudmiseks   suurem   ring   teha.  Võõras   rabab   tema   nahktagist
ning   sunnib   paigale   jääma.
   On   üks   asi,   mida    Urmal    tolleks    hetkeks   veel  taluma   polnud    õppinud.   See   asi   leidis   aset,   kui  keegi   ilma   eelneva   kokkuleppeta    füüsilise   kontakti    tekitamise   enda   õiguseks   võttis.   Ükskord   kaitses  Felie   teda   öisel   linnatänaval   tuntud    kultuuritöötaja  eest.   Naise   taktika   oli   ühene  -  kohene   löök   vastu  esiletungivaid    näppe.   Amask   poleks   ise   kunagi   selle
peale   tulnud.   Tema   viis   kriitilisi   olukordi   lahendada,  käis   läbi   veretu   improvisatsiooni.   Ka   tookord   nägi  ta   purjus   
tülitajale    mõeldud   sõnade   valikul   suurt  vaeva,  et   meest   hävitavast   agressioonist   vabastada.   Felie   meenutas   seda    
sündmust,  kui   ehedat   näidet   Amaski   allaheitlikusest,   Urmal   aga   ei   olnud   Costaga   nõus.   Pärast   teistkordset   käimaõppimist    
oli   ta   tundnud,  et   viha   vihaste   vastu    suurendab   vaid   viha.
   Niisiis   käsutas   mees   Urmali   paigale    ning   tõukas  teda   üle   puusa,   just   täpselt   nii   nagu   Felie   seda   armastas   teha.    
Amask   kaotas    toetuspunkti,   kuid   rabeles   end   lahti.   Siis   mees   lõi,   mille   peale   Urmal   koheselt  vastas.   Nagu   oli   näha    kajastus   iga    nooruki   vastulöök   juba   järgmises   olukorras.   Viimasena  jälgis   Urmal,   kuidas   kähmlusesse    keskendunud   mees    
talle   eemalt   jalahoope   jagas.   Siinkohal   otsustas   Amask  toimuvat   pealt   vaadata...  Veel    mõned   löögid...  Mees   katkestas,   
kuna  väsis.   Siis   kinnitas   ta   oma   hoolivust   pitseriga,   otse   Amaski   silma.
   "  Nii,   see   oli    parem    silm,  "   mõtles   Amask  segaselt.  "  Parem   on   sümboolselt   naispool  -  ma   vihkan   ikka   veel   oma   
ema,  "   tõdes   ta    masenduses.
   Vend   Ochiole   saab    Urmal    Komõseni   juuresolekul  oma   rasket   läbielamist   aga   juba    läbi   järgmiste   nädalate    sündmuste   pajatada.   Ta   räägib   usaldusalustele   imestust   väljendades,   kuidas   möödus   tema   reis   naaberriiki.   Grupis   olid   olnud    mõned   prantslased,   skulptorid    ning    kurttumm    maalikunstnikust    sõber.   Viiel    järjestikusel   päeval    külastati    pealinna   erinevaid   muuseume,   kirikuid   ning   muid    vaatamisväärsusi.   Hilisõhtul   oli  hotellis   toimunud    koosistumine,  kus   joodi   palju   alkoholi.  Jutt   
läkski   kohapeal   erinevatele   veinimarkidele   ning   joomingutele,   mis   olid   toimunud,   või   teinekord  ära   jäänud.  Urmal   hoidis   vestlusest   eemale,   vetruvas   raudvoodis   kergendunult    jalgu   puhates.   Ühel   hetkel  otsustas   ta   jälle   kord   selle    veniva   
flirtimise   kasuks  reageerida.   Keegi   noor   neidis   protestis   parajasti   selle   vastu,  et   veinikork   pudelisse   oli   surutud  - tema   
aga   koguvat   neid -,   ja    kuivõrd   haletsusväärne   lugu   jne. -,   millepeale   Urmal   järsult   üles   oli   paiskunud,   läheduses   istuvat   sõpra   hoiatanud,   märkamatult   pudeli   krahmanud,    ning   selle  piki   laua  jalga   tükkideks  purustanud.  Muidugi   ei   lootnud   ta,   
et   nii   mitmeks   tükiks...
   Ja   jälle   kord   tõukus   tema   vastu   keegi   pooltundmatu  täismees,   kes   teda   õpetamise   eesmärgil   kämmalde  vahel   
väänas,  et   talle   viimaks   hullunud   ilmel   oimukohaga  näkku   hüpata.
   Komõsen    oli   siin   see   isik,   kes   (  muskliline   nagu    ta   oli  )   Amaski   lugu   kuuldes   poisile  tugevalt  vastu   väitles.   
Aasta  hiljem,  kui   ta   ise   samaväärsesse   võitluskeerisesse   sattus,   ning   Vend   Ochio   Komõseni  persooni,   kui    lahtise   
energia   juhtumit    kirjeldas,  mis     iseäranis    selge   õigustusena   kõlas,   märatses    Urmali   sündsustunne    juba   totaalselt.   
Läbiimbununa   kõikvõimalike    haiguste,   sõdade   ja   mitme   järjestikuse   kakluse   meenutustest,  tekkis   tal   nüüd   vaid   üksainus   
soov -  sõlmida   maailmaga   lõpuks   ometi   rahu.
   Siitpeale   läksid   Amaski    ja   tema   kaaslaste   teed   lahku.   Igast   järgmisest   nädalast   sai   edaspidi   ruutjuur   eelmistest.    
Selliselt   nägi   välja   Urmali   tõlgendus   teekonnast   hingelisse   tasakaalu,   e.  vaimu.  Võib-olla   kunagi,   kümme   aastat   hiljem,   
said   nad   kõik  jälle   kokku -,   momendil   ei   osanud   Urmal   seda   ette   ennustada.
 
 
 

   23.   Lihtne  aeg.
 

   Novembrikuu.   Marcus   Hirinus   jalutab   hommikul   vara    poodi.   Ta   ostab   riisi,   sibulaid   ja  pätsi  leiba.  Kodus,   sahvris   
on   tal   pudel   taimeõliga,   nii  et   ta   saab   endale   maitsva   eine   valmistada.   Poes   vahetab  vanamees   müüjaga   mõne   
sõna.   Naine   räägib   külas  ringilonkivast   beezi   värvi   koerast,  kes   meenutab   emalõvi.   Just   tema   väärikad   liigutused   
reetvat   hingesugulust   tolle   ohtliku   kiskjaga.   Loomal   olevat   valge   lakk   ning   hõbedaste   neetidega   kaelarihm -  nähtavasti   
mõne   kohaliku   rikkuri   pereliige.   Marcus   kuulab   huvitatult,  kiitleb   oma   isikliku    jõuga,   mida   ta   sihiteadlikult   tagasihoidlikust   söögist   ammutanud   on   ja   lubab   lõvi   valutult   kinni   püüda.   Siis   kõnnib   ta   hommikustes   päikesekiirtes  poe  tagant  algavasse   parki,  läbi   lagunevate   mõisahoonete,  mööda   lausjat   mäenõlva  alla,   kiirevoolulise   jõe   äärde.  Ta   paneb  seljakoti   kaldale,   
astub   kivile   ja   peseb   oma   nägu.   Nüüd   Marcus   juba   teab,  mis  teedpidi   ta   koju   läheb.   Õieti   ta   tegelikult   otsaga    
juba   on   sellel   rajal.

   Ta   läheb  koju   piki  mereäärset   metsasalu.
 
 
 
 


 
 

                                                                                                                                       1997 - 2000
 
 
 
 
 
 

 

 

           2005
            "LAST-STUDIO"