"ANUM   ON   PURUSTATUD"
                Näitus 
                Tiiu  Rebane   ja   Karl  Nagel
                "Ruum.  Tänapäeva  müüt"
                Galerii   Sammas

                "Sõnumileht"    27.03.1998
 

                Rebase   ja   Nageli   pildid   on   nagu   matrjoshkad.   Iga   maalikiht   on  varjuks   järgmisele. 
                ( Ühes   mustas-mustas   majas   on   üks   must-must   tuba,  selles   mustas-mustas   toas...) 
                Millisele   nimelt,  on   ühtaegu   varjatud   ja  varjamatu.

                   Maalitu   on   ebamäärane,  koloriit   hajuv,   veidi   räpakas.   Kohati   selgemalt,  kohati   end   vaid
                aimata   laskvalt   kumavad   läbi   tekstikatked,  ajaleheväljalõiked.   Pindmises   kihis   tutvustavad 
                kunstnikud   vaatajale   inimese   anatoomiat.    Keha   on   osadeks   lahti   võetud,  näeme   käsi,  jalgu, 
                luustikku,  aju.

                   Üks   mõjuvõimsamaid   töid   on   maal,  mis   tegeleb   paljuekspluateeritud   Fouceault´st   lähtuva
                parandusasutuste    ja   marginaalia   teemaga.  Rõhuvalt   ekspressiivsel   tumepunasel   maalil   on
                foto   ilmsest   hullumajast,   tekst   sunnivahenditest,   jälle   korduvad   fragmendid   kehast.   Ühes
                kahest   videost    näidatakse   monokroomseid   pilte   ja   taustaks   kõlavad   mediteerima   kutsuvad
                tekstid    ning   helid.  Teises   trükitakse   ruumikirjeldust.    Sõnades   on   oma   poeesiat,  kuigi
                "seina   ääres   on   radiaator    ja   seistakse   pliidi   ees".    Kummalisel   kombel   näib   see   koos
                kirjutusmasina   tekitava   häälega   samuti   variandina   mõtlemise   kõrgema   astme   saavutamise 
                õpetusest .

                   Budismis    ja   üldse   ida   usundis   mittekompetentne   olles   jääb   mulje   näitusest   siiski
                terviklik.   Märksõna   on   "ruum".   Ruum   tähendab   piire,   determineeritust.  Vahetuks   ruumiks
                on   keha,  kust   tavaliselt   ei   väljuta.   Ruum   on   normaalne.   Vaimuhaige   maailmapilt
                on   nihestatud,   ta   ei   tunne   õigesti.   Seetõttu   ahistab   ühiskond   teda   otseselt, 
                paigutades   ta   kinnisesse  meditsiiniasutusse  -  piirab   haige   liikumisruumi. 

                   Mitte  küll   nii   häiriv  hälve  on   tavamõtlemise   jaoks   religioonis   esinev   suhe  reaalsusega.
                Reeglina   võõristavad   inimesed   liigset   usklikkust,  eelistades   kuldset   keskteed    ja   mõõdukust
                ( luterlik   maailmavaade ).  Teisalt   esineb   paljude    rahvaste   kirikuloos   pühasid   hulle, tähenduslikke 
                unenägusid,   ilmutusi.   Selliseid   "pühasid   hetki"  kultuur   soosib.  Väike  alternatiivsus   maandab 
                pingeid.   Nii   on   erinevatel   usutunnistustel   pakkuda   ruumi   ületamiseks   rida   meditatsiooniskeeme. 
                Alates   joigudest    ja   lõpetades   ikoonide  silmitsemisega   ning   narkootiliste   ainetega.   Mõtluse   ajal 
                avaneb   inimesele   metamaailm,  tavareaalsus   valgub  laiali.   Avaneb   teispoolsus,  mida   võiks 
                nimetada   asjade   olemuseks.   Sisemine   ruum   on   olulisem,  reaalsem,  ilusam.

                   Sisemine   maailm   on   tõde.   Seda,  mida   meie   nimetame   ruumiks,  pole  tegelikult   lihtsalt 
                olemas. 
 
 

                KARIN   PAULUS
 


 
 
 
 
 
 
 

 


 

           2006
            "LAST-STUDIO"