"SIRP" 19.05.2000
 

          "KES  KANNATAB  KUI  LOOM"
 

          Karl  Nageli   maali-  ja  videokunstinäitus  "Suffer  like  animals"  Raatuse  galeriis  5. - 18. V.
 

Nagelite  kolmanda  põlvkonna  kunstnik   Karl  Nagel  jahmatas  oma  väljapanekuga  "Suffer   like  animals"   Raatuse  galeriis 
esialgu  produktiivsuse  ja  tormakusega.  Põhjalikul  vaatlusel  ilmnesid  aga  märksa  sügavad  tähendused  ja  assotsiatsioonid. 

   Nagel  on  loonud  omamoodi  simultatsioonimudeli  kunstnikust-loojast  ja  kannatajast.  Samas  saab  seda  võtta  ka  kunstniku remütologiseerimisena  eesti  noores  kunstis.  Kuigi  näituse  pealkiri  viitab  kannatusele,  pole  siiski  tegu  konkreetsesse 
sündmusesse  kätketud  individuaalse  traumaga.  Pigem  on  see  teatud  mõttes  kõikide  kunstnike  maailmavalu. 
   Tänane  eesti  artworld  on  kõike, kuid  samas  ka  mittemidagilubav  ning  nii  pole  loodud  valemit,  millega  kunstimaastikul 
end  noore  tegijana  tõsiseltvõetavaks  veenda. 
   Nagel  on  lähtunud  eelkõige  iseenda  alateadvuses  peituvast  varjatud  mütoloogiast,  mille  olemasolu  ta  nüüd  avalikkuse 
ees  ka  tunnistab.  Antud  väljapanek  intrigeerib  forsseeritud,  kuid  osalt  ka  närvilise  värvikäsitlusega.  Kiirus,  tormlemine   ja 
tunglemine   maalipinnal   viitavad   piltide   futuristlikule  iseloomule.  Pidev  liikumine   ja  teatav  värvihullus  tekitavad  justkui 
ekstaasi.  Füüsiline  reaalsus  ja  figuratiivsus  on  piltidel  veel  identifitseeritav,  kuid   mõjub  vaid  vihjamisi.   Erinevate 
assotsiatsioonide  vaheliseks  tulemuseks  on  märgi   ja  tähenduse  seose  kadumine  ning  isikliku  esteetika  levitamine. 
   Nageli  pildid  kajastavad  justkui  revolutsioonilist  mässu,  mis  ilmneb  eelkõige  nende  pealkirjades   ja  grafitilaadsetes 
literatuursetes  väljendites  (viimased  ilmnesid  juba  ka  autori  aastataguses  diplomitöös).  Ometi  oleks  vale  paralleele  tõmmata 
Jaan  Elkeni  maalikäekirjaga.  Pigem  on  siin  suurem  kokkupuude  saksa  kunstniku  Anselm  Kieferi  sügavamõtteliste töödega. 
   Hulgalised  assotsiatsioonid  Nageli  piltidel  seovad  erinevad  sõnumid  ning  individuaalse  eneseväljenduse  ühtsesse  mütoloogilisse  võrku.  Seoses  revolutsioonilisusega  tasub  tsiteerida  Melamidi,  kes  väitis,  et  kõikide  revolutsioonide  eesmärk  on  peatada  aeg. 
Aja  mõiste  avaldub  otseselt  ka  maali  pealkirjas  "Now - nüüd". 
   Nagel  intrigeerib  vaatajat  ka  erinevate  poliitilis-ajalooliste  sündmuste  tsitaatide  rohkusega.  Kunstnik  ekspluateerib  osavalt 
maalipinnal  tänapäeva  meedia  klisheesid,  mille  tulemusena  on  maal  hakanud  kergemini  vaataja  teadvusega  kommunikeeruma. 
Kõik  see  vihjab  aga  noore  autori  ühiskonnateadlikkusele  ja  informeeritusele:  "Mai lapsed - The Children of May",  "Stepheni tool nüüdisaja  suurim  mõtleja".  Nõnda  avaldub  ka  ambivalentne  ja  immanente  alge  kunstniku  näituseprojektis.  Nagel  laseb 
erinevatel  semiootilistel   märgisüsteemidel   vabalt   suhelda   ja  kombineeruda:  maalifaktuur,  värvikasutus,  eesti-,  vene-  ja  ingliskeelsed   fraasid  jne. 
   Väljapanek  kinnitab  veel  kord,  et  igal  kunstnikul  on  vaatajale  sõnum,  mida  ta  ei  suuda  selgeks  teha  verbaalselt  ta  toob 
selle  vaataja  ette  visuaalselt. 
   Autor  püüab  vabastada  oma  maali  staatilisusest.  See  ei  toimi  aga  maali  eitamisena,  mis  oleks  ka  maalikunstniku  eetikale vastukäiv,  vaid  vastupidi  - traditsioonilise  kunstizanri  piiride  võimendamisena.  Sellele  vaatamata  on  appi  võetud  ka  video,  mis 
vihjab  pigem  ajastu  märgile  ja  tehnika  arengule.  Teisalt  on  video  aga  sõnumi  ning  kogu  terviku  komplitseeritumaks  tegemise vahend.  Nõnda  toimib  ka  kogu  näitus  kohati  liig  informatiivsena,  kokkupressituna.  Siinkohal  oleks  sobilik  vihjata  Baudrillard'i 
mõttele:  "Me  ei  otsi  muutusi  ega  vastanda  liikumatut  liikuvale;  me  otsime  liikuvast  veel  liikuvamat:  metamorfoosi".  Viimaste sõnadega  võiks  kokku   võtta  ka  Karl  Nageli  väljapaneku:  "Suffer  like  animals". 
 
 

RIIN   KÜBARSEPP 
 

_ _ _
 
 

Artiklile  lisatud  tekstilõik:
 

Karl Nagel:

On  olemas  reaalne  võimalus  asjade  kollektiivne  maailm  ammendada.  See  algab  tavaliselt  hetkest,  kui  inimene
esmakordse  pöördumatusega  emotsionaalselt  sureb.  Põhjused  võivad  olla  usu-, pere-, keha-  või  majandusküsimustes,
vahel  harva  ka  kunstis.  Selline,  sügavamal  tasandil  täiesti  isiklik  otsus  ning  valik  on  selgelt  minakeskne  ja  samas
universaalne.  Keskkond  ammendab  ennast  "minas".  Inimese  teadvus  ei  ole  lihtsalt  enam  keemiliste  komponentide
reaktsiooni  juhuslik  kõrvalprodukt  ja  pea  ori.  Ta  loob  vormi,  teist  objektiivset  reaalsust  peale  teadvuse  loodu  ei
eksisteeri.
  Lugedes  kirjandust,  mis  oma  eesmärkidelt  süü  ning  karistuse,  elu  ja  surma  ideedest  väljuvad,  tuues  niiviisi  esile
inimeses  olulise  ja  vahetu,  avaneb  inimese  vaim,  kus  sümbolid  elustuvad  ja  mõtete  võimu  ei  eitata.  Ühtlasi  kogeb
ta  ruumi  kui  "mina"  tajupikendust,  millega  on  võimalik  manipuleerida.  Väline  keskkond  muutub  sisemise  arengu  kavas.

  Kollektiivne  mõtlemine  tähendab  kollektiivset  vastandamist  ja  jagatud  vastutust  ehk  vastutustundetust.  See  näib
pakkuvat  lõputuna  näivaid  hüvesid,  kuid  ei  räägi  vajadustest.  Selles  võib  sisalduda  hävingule  ettemääratuse  tunne,
intelligentsuse  võidukäik,  lootusetus  ning  "ajalooline  traagika".  Lõpuks  saab  headusest  ja  võimetusest  sünonüüm
ning  kuri  projitseeritakse  endast  väljapoole.  Mõnele  naabrile,  välisriigile  või  ükskõik  millisele  ühiskonna  segmendile.
Toimub  stabiilne  "elu  ning  hoolitsus",  asjad  ja  inimesed  elavad  ning  saavad  aja  jooksul  ammendatud.  Kes  kannatab,
see  kaua  elab... Üsna  paljulubav.  Valiksin  siiski  kõige  pakutu  asemel  viimase  sümboolse  surma.
 
 

http://www.sirp.ee/archive/2000/19.05.00/Kunst/kunst1-2.html
 
 
 
 
 


 
 
 
 
 

 


 

           2006
            "KULTUURI-FRONT"