"Sirp"  
04.03.2005
 

"Galeriid - mälestusi tegelikkusest"

Anu Allas 
 

August Künnapu näitus "Ledoux ja Boullee tagasitulek" Tallinna Linnagaleriis kuni 13. III; Karl Nageli näitus "Kodumaa tütar kutsub!" 
Hobusepea galeriis kuni 14. III; Maksim Gorki/Rainer Sarneti etendus "Ema" Von Krahli teatris; Leo Expressi turvafirma reklaamplakat 
bussiootepaviljonides/ajalehtedes "Kas sinu kodu on kindlus?/Oled väsinud kauplemast?". 

1. peatus: Künnapu

August Künnapu on maalinud hooneid ja monumente XVIII sajandi arhitektide Claude-Nicolas Ledoux ja Etienne-Louis Boullee enamasti 
ehitamata jäänud, kuid suurejooneliste projektide järgi. Maalinud mitte liiga dokumenteerivalt, mitte liiga fantaasiarikkalt, pigem skemaatiliselt. 
Natuke üldistades, põhilist esile tuues, värve veidi intensiivistades. Vaatajal ei teki päris elavat ettekujutust sellest, kuidas need hooned tegelikkuses 
võinuksid välja näha. Küll aga võib tekkida tunne, et need majad siiski on olemas, mistõttu pole neid tarvis maalida täpselt nii, nagu nad paistavad, 
vaid pildis võib lubada enesele teatavat iseseisvust. Inimesi pole kujutatud. Ma ei tunne eriti täpselt Ledoux ja Boullee ideid, aga tundub, et inimesed 
on nende visioonide kohaselt üsna ülearused. Ambitsioon on ikka inimmõõtme ületamine mõningate reservatsioonidega inimeste paratamatule 
olemasolule ja tegemistele.

Künnapu tundub rohkem huvituvat arhitektuurist, nii sellest konkreetsest utoopiast kui ka oma varasemate arhitektuurimaalide teemadest ja 
tegelastest, mitte niivõrd maali nn iseväärtusest. Siiski pole meedium tema ja mitmete teiste nooremate maalijate puhul päris tähtsusetu. Paistab, et 
illusoorsed, kütkestavad, rafineeritud kujutised on end üheksakümnendate jooksul lõplikult blameerinud. Keegi ei usu enam pilti, mis on "nagu päris?", 
rohkemgi kui päris. Võimaluse vaataja jälle pilti uskuma panna annab teatav tinglikkus. Samas ei tulene tinglikustamise viisist iseenesest mingit erilist 
tähendust, pole suurt vahet, kas on tegemist geometriseeriva, maalilise või muud laadi üldistusega. Selles mõttes on suhe meediumiga vabam. Põhiline 
on see, mida kujutatakse, aga oluline, et ta laseks ennast vaadata ega tekitaks koormavaid illusioone.

Põhimõtteliselt võiks ju vähemalt osa Ledoux ja Boullee visioonidest teoks teha, kui oleks põhjust, tahtmist, usku ja raha. Aga see võtaks neilt võlu ja 
võimsust kõvasti vähemaks - ja viimsegi võtaksid turistide hordid. Teostamata kujul, ideedena on need palju ehedamalt olemas.
 

foto: Karl Nagel. Gazman. Õli, lõuend. 2005.
 

2. peatus: Nagel

Karl Nagel on maalinud Vene väidetavate natsionaalbolshevike väidetava juhi või maskoti Eduard Limonovi väidetavaid jüngreid. Teema on muidugi 
selline, kus kunst jääb elule igal juhul alla. Umbes nii nagu mõningates nõukogude aega kirjeldavates ilukirjandusteostes, kus on püütud tolleaegset 
tegelikkust anda edasi kujundlikult, veidi läbi lillede, rõhutada olukorra grotesksust. See aga ei hakka tööle, vinti ei saa justkui hästi peale keerata, 
igasugune kujundlikkus on ikka pigem lahjendamine kui võimendamine. Siiski võib Nageli piltide puhul Limonovi vabalt üldse ära unustada, need 
tegelased on niigi äratuntavad. Nad on revolutsionäärid, kellel on idee, jõud ( küll peamiselt füüsiline ), granaadid, loosungid, salakorterid ja salaviin. 
Kes kannavad eraldusmärke käsivarrel ja lillelisi rätikuid poole näo ees, määrivad värviga saatkonnahooneid ja saavad politseinikelt peksa. Maalitud 
vihaselt, natuke nihestatult, natuke räpakalt, tumedalt. Idee sisu ei mängi antud juhul erilist rolli, vähemalt ei ole see kuidagi esil. Küll aga meenutavad 
sellised ruuduliste särkide, salkus juuste ja veriste ninadega tüübid mulle ja vist teistelegi minuvanustele ( kelle süütut ja puhast nõukogude lapsepõlve 
ei jõudnud mingid ideoloogilised valikud enam lõhestada ) ühtaegu multikategelasi, kompromissituid varateismelisi filmikangelasi, tüütut kohustuslikku 
kirjandust ja midagi ammumöödunut, kaotatut. Aega, kus revolutsioone tehti tänavatel plakatite, lendlehtede, mingi inimhulga koos- ja kohalolemise 
abil. Kummalisel kombel, sõltumata limonovlastest ja üldse mingitest ideelistest teguritest, kehastavad Nageli kangelased justkui tegelikumat tegelikkust, 
usku ja kohalolekut, juba ette luhtumisele määratud, aga kirglikku võitlust. Aga eks see on muidugi vaatamise ja mäletamise küsimus.
 

3. peatus: Krahl

Rainer Sarnet on lavastanud Maksim Gorki "Ema". Muidugi nihkes, pedaalid põhjas, aga mitte irvitades, pigem isegi demonstratiivse leebuse ja 
südamlikkusega. Võibolla seal on isegi natuke seda laadi ärategemist, et vaadake nüüd ("teie") - jah, me ("meie") lavastame Gorkit. Keegi ei süüdista 
kedagi ega taha äratada valusaid mälestusi. Me oleme sellest üle. Olgem ausad, töölisliikumise ja 1905. aasta revolutsiooni ideed ei huvita nüüd küll eriti 
kedagi ja ka võimalike valusate mälestuste ajenditesse pole kahjuks aega väga pikalt süveneda. ( Reklaamis ja kaastekstis esines küll teatavaid paralleele 
keskerakonna mutikestega, kuid õnneks need lavastusse ei jõudnud. ) Gorkil on lihtsalt power'it nii palju, seda õiget power'it, mida mujal ei ole, aga mille 
järgi on karjuv vajadus. Esimese vaatuse lõpus, kui ema seisab punalipuga keset lava, ongi tunne nagu rock-kontserdil: fanatism, mäss, ilu, tunded, karjed, 
detsibellid põhjas... Joosta üle väljade vastu tõusvale päikesele. Muidugi ei mõtle keegi Marxile, aga tema kaudne kohalolu hoiab mingit pinget õhus, ei lase 
labaseks minna. Gorki on suurepärane materjal, mis võimaldab olla ühtaegu siiras ja teadlik. Olla nii tõsine kui võimalik olukorras, kus kõik saavad aru, et 
seda pole võimalik päris tõsiselt võtta. Jõudu on ja tahtmine on ja paraku on ka teadmine juba ette luhtumisele määratud, õieti juba ammu luhtunud 
võitlusest. Ja see on puhas ilu.
 
 

4. peatus: Balti jaama

trollipeatus

Turvafirma reklaamplakat: "Kas sinu kodu on kindlus?" Tütarlaps verise nina ja huulega - täpselt samamoodi nagu see noormees ühel Nageli maalil. Muidugi 
ei oleks mõtet teha reklaamplakatit, millel kujutatakse seda, kuidas kellegi koduaknast tõstetakse välja pesumasinat, muusikakeskust või dokumendimappi 
riigisaladusega. See ei mõju absoluutselt. Tüdruk on õrnake, aga siiski ka kuidagi tõrges. Ajalehereklaamis sama pildi juurde käiv küsimus "Oled väsinud 
kauplemast?" töötab muidugi veel paremini. Ei saa küll aru, mille pärast, mille nimel ja mis asjaoludel, aga selles on ohtu, ülevust, jõudu ja muidugi 
paratamatut allajäämist. Kui ka suurte ideede ja tõeliste revolutsioonide aeg on möödas, siis mingi udune mälestus miskipärast ikka püsib ja kerkib siin-seal 
pinnale.
 
 

http://www.sirp.ee/s1-artiklid/c6-kunst/galeriid-m-lestusi-tegelikkusest/
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 

 

 

           2013
            "LAST-STUDIO"