"Postimees"
          11.11.2004 
 
 
"NAGELID   TUTVUSTAVAD   EESTI   KUNSTI   AJALUGU."
 

Sellist  kolme  põlvkonna  näitust  nagu  «Kolm Nagelit»  Tartu  kunstimajas  ei  tea  allakirjutanu  küll  varem  kuskil  tehtud  olevat, 
kuigi  Eesti  on  oma  kunstiaadli-suguvõsade  poolest  rikas.  Meenutame  kas  või  uhkeimat  kunstidünastiat  siitsamast  kodulinnast, 
milleks  on  Elmar  Kitsest   ja  Linda  Kits-Mäest  alguse  saanud  ning  läbi  Saskia  ja  Andrus  Kasemaa  noorima  põlvkonnani  ehk 
Markus  Kasemaani  ulatuv  liin.  Aga  jätame  Kasemaad  oma  kunstilist  vastulööki  korraldama  ning  pöördume  näitusele,  kus  end 
esitlevad  vanaisa   Kalju,  poeg  Lemming   ja  pojapoeg  Karl  Nagel. 
 

Algus  Pallases

Nende  kolme  tööde  väljapanekust  tekkiv  väikene  eesti  kunsti  ajalugu  algab  Pallasest.  Aleksander  Vardi  viimase  elus  oleva 
õpilasena  esindab  Kalju  Nagel  eesti  kunsti  kasvulava   ja  üle  aegade  ulatuva  mõjuallika  Pallase  traditsioone.  Siit  ka  tema 
meistrimärk,  mis  avaldub  nii  kindlas  teemavalikus  -  läbi  aegade  on  kunstniku  meelisžanrid  olnud  maastikud   ja  linnavaated - 
kui  ka  maalija  käekirjas.  Köitvaimad  olid  mulle  näitusel  vanameistri  loodusvaated.  Täpselt  valitud  tonaalsused  on  kantud 
lõuendile  kiirelt  ja  eskiislikult,  tihti  aluspinna  valge  krunt  tükati  välja  paistmas.  Ei  mingit  sipsimist  -  vaataja  ette  kerkivad 
õhurikkad   ja  emotsionaalse  värvikäsitsusega  loodusmaastikud,  kus  värviperspektiivid  timmitult  paigas. 
 

Põnevad  suunaotsingud 

Lemming  Nagel  on  alates  ERKI  lõpetamisest  1976. aastal  teinud  mängleva  kergusega  läbi  kõik  põnevamad  suunaotsingud 
eesti  kunstis.  Kunstimaailma  tähelepanu  köitis  ta  fotorealismist  inspireeritud  maalidega,  ent  külmalt  distantseerunud  ja 
eksaktsest  fotokujutise  mahakandmisest  jäi  talle  väheks.  Tema  töid  iseloomustasid  abstraktsed  ulmeruumid  ja  tehistoonid, 
mis  on  keskmise  Nageli  äratuntavaks  firmamärgiks  tänagi.  1990. aastatel  sai  alguse  liin,  mis  on  esindatud  ka  nüüdsel 
näitusel.  See  on  tsitaadirohke  jutustavus   ja  üha  enam  süvenev  tahe  rebida  maal  tasapinnalt  välja  - värvidesse  on  segatud 
liimi   ja  liiva, reljeefsele  pinnale  on  lisatud  valmisobjekte,  maalid  väljuvad  tihti  neile  määratud  raamidest.  Sealjuures  on 
Lemmingul  raamidega veel  omakorda  tõsine  suhe  –  need  ei  ole  teps  mitte  tühipalja  formaadi  andjad  teosele,  vaid  iseseisev 
ja  sümboolne  osa  tervikust.  Kogu  tema  loomingut  vaadates  jääb  painama  küsimus:  on  see  tõsimeelsus  või  travestia ? 
Kunstniku  kavalaid  selgitusi  kuulates  kaldun  arvama,  et  kogu  selle  allegooria,  sümbolite   ja  assotsiatsioonide  jada  sisse  on  
peidetud  väike  annus  paroodiat. 
 

Tänased  müüdiloojad

Karl  Nagel  lõpetas   Eesti  Kunstiakadeemia  1999. aastal  samal  kursusel   Alice  Kase, Tiiu  Rebase, Margit  Joonase   ja  teiste 
noorema  põlvkonna  maalijatega.  Tartu   ja  Tallinna  omaealiste  põlvkonnale  omaselt  tunneb  ta  huvi  inimese   ja  teda  ümbritseva 
sootsiumi  vastu,  viidates  noorema  põlvkonna  ikoonidele   ja  tänapäevastele  müüdiloojatele,  nagu  Castaneda  või  Eduard  Limonov. 
Need  poliitilis-kultuurilised  tsitaadid,  plakatlikkus  ühendatuna  popiliku  värvikäsitluse   ja  ekspressiivse  maalilaadiga,  jutustavad 
noorest  erudeeritud  kunstnikust,  kes  osutab  ühiskonnas  toimuvate  muutuste  algpõhjustele.  On  ehk  kogu  komplekti  võtmesõnaks 
maal  "Oidipuse  kompleks" ?  Näitusest  näitusesse  püsiv  huvi  inimese  teadvuse   ja  alateadvuse  vastu  võib  sellele  viidata. 
 

Külli  Aleksanderson, 
Tartu  Kunstnike  Liidu  galerist 
 
 
 

https://www.postimees.ee/1444043/nagelid-tutvustavad-eesti-kunsti-ajalugu
 


 
 
 
 
 
 
 
 

 


 

           2006
            "LAST-STUDIO"