Kaasaegse  Kunsti  Keskuse  Moskva  näituse "Autoportree"  kataloog  (kuraatori  saatetekst).
05.1995
 

PORTREE.

                                                                                                                                                        "Peeglike,  peeglike   seina  peal..."
                                                                                                                            Jakob   ja  Wilhelm  Grimm,  "Lumivalgeke"

                                                                                 "Kriitika  ülesanne  ei  ole  näha  kunstiteost   sellisena   nagu  ta  on,
                                                                                                                                  vaid  sellisena,  nagu  ta  ei  ole."
                                                                                                                            Jan  Blomstedt,  "Kosmopoeetika"
 
 

   Pean  pattu  kahetsema.  Ma  ei  ole  nii  ullike, et  sajandilõpu  kunstnikke "uue  inimkeskse  kultuuriidentiteediga"  peibutada.  
See  mõjuks  provokatsioonina   ja  seda  ta  tegelikult  ongi.  Teades, et  ma  ei  suuda  ühegi  loosungiga  kunstnikke  enda   
järel  käima  panna,  ässitan  nad  enda  vastu  üles.  Tulemus  näib  esmapilgul  samasugune,  paraku  küll  vaid  hetkeni,  mil  
kunstnikud  avavad  suu.  Siiski  on  ülimalt  kõditav  kui  sinu  jutt  teistele  korda  läheb,  sünnitab  keskustelu   ja  lõpuks  kunsti-
sündmusegi.  Poleemikasse  sekkudes  reedavad  kõik  iseennast   ja  sõltumata   väljaöeldavast  arvamusest  paljastavad  end  
rohkem  kui  muidu  kombeks.  Ja  ma  ei  jäta  seda  muidugi  ära  kasutamata.
   Me  näeme, et  Voltaire´i,  Rousseau´i   ja  hiljem  ka  Saint-Simoni  programmiline  usk  inimkonna  õnne  avaldub  tänapäeva  
inimeste  juures  erinevate  ealiste  iseärasustena.  Kunagine  kogu  inimkonda  lummanud  idee  on  tänaseks  lagunenud  
sümptomaatilisteks  haigusnähtudeks,  mis  epideemilise  sagedusega  kummitavad  meie  vaimset  kliimat.  Terviklik,  inimeste  
õnne  rajamisele  pühendunud  Inimene  suure  algustähega  viibib  "Autoportree"  näitusel,  kuid  paraku  iseenese  eitusena,  
põlastusväärse  mutandina.  Jacques  Lacan  arvab,  et  pärast  emaüsast  väljumist   ja  emarinnast  võõrutamist  hakkab  inimese  
käitumist  kujundama  totaalne  "ilmajäetuse  tundmus",  millegi  "puudumine".  Puberteedist  väljunud  noorurid  näiteks  on  
reeglina  masendunud  elu  lühidusest  ja  iseenese  lõplikkusest.  See  on  võõrdumise  tee.  Valdavaks  kujuneb  alateadlik  
veendumus  sellest,  et  tegelikult  oli  enne  olemas  mingi  parem  maailm,  meie  oleme  vaid  õnnetu  juhuse  läbi  sattunud  
saatuslikku  ummikolukorda,  kus  lõheneb   ja  madaldub  olemise  õige  otstarve.  Võtkem  või  Tiiu  Rebase   ja  Piia  Ruberi  
morbiidne  melanhoolia.  Kes  meist  pole  selles  vanuses  kogenud  eksistentsiaalset  norgu ?  Ja  kes  meist  ei  pea  seda  
mööduvaks  kasvuraskuseks ?  Ma  ei  imestaks  kui  paljud  peaksid  seda  üldse  füsioloogiliseks  probleemiks.  Vähe  sellest,  postmodernistlik  psühhoanalüüs  sunnib  arvama, et  ka  18. sajandi  valgustusfilosoofide  unistus  inimkonna  helgest  tulevikust  
oli  vaid  inimlik  nostalgia  embrüonaalse  külluse  järele.
   Aegamisi,  nii  umbes  30. eluaasta  künnisel,  lepitakse  tavaliselt  tõdemusega, et  see  paradiis  on  lõplikult  kaotatud.  Oma  
teadvus  korrastatakse  päevselgeks,  formaalseks   ja  pinnapealseks.  Globaalsed   ja  metafüüsilised  ambitsioonid  tõrjutakse  
lindpriidena  alateadvusesse,  ning  neist  saab  ülbete  naljade  tõmbenumber.  Prometheusest  tehakse  hale  kloun,  kelle  peale-
tükkivaid  heategusid   ja  muinasjutte  õnnest  jäiga  järjekindlusega  tagasi  tõrjutakse.  Puhtast  viisakusest  kuulatakse  ta  vahel  
siiski  ära,  ning  noogutatakse  takkagi.  Nii  on  ka  "Autoportree"  identiteediotsingud  pälvinud  rea  silmakirjalikke  poolehoiuavaldusi. "Schnell, schnell,  meine  Seele...",  hüüab  Peeter  Laurits  ennastunustavalt,  unustamata  end  samal  ajal  fotografeerida.
"Vaata  oma  pead",  ütleb  Marko  Mäetamm  hingesügavuste  sihtijale   ja  asetab  ta  ette  peegli.  "Mõtle  millestki  muust   ja  sa  
näed  iseennast",  paradoksleb  Peeter  Linnap,  tuhandete  kaetud  silmadega  passifotode  autor.  Raul  Rajangu  ei  näe  siin  isegi  
mingit  probleemi.  Endine  psühholoogilise  realismi  viljeleja  uputab  oma  loomingu  fotograafilistesse  montaazidesse,  milles  ei  
leidu  mälestustki  inimesest.  See  on  lihtsalt  "jälgede  segamine"  ütleb  ta.
   Mööngem, et  sellisel  kunstil  puudub  motivatsioon  sõna  ülesehituslikus  mõttes.  Väsinuna  kultuuri  kaikuvast  polüvalentsusest  
ja  progressi-ideedest  osutavad  need  kunstnikud  formaalsete,  tühjade  zestidega  igasuguste  tähenduste  olematusele.  Kultuur  
eksisteerib  nende  jaoks  vaid  kujutistena,  ekraanina,  pealispinnana.  Ka  "Autoportree"  aatelise  väljaastumise  raamivad-klaasivad  
nad  kunstipärasteks  valguspiltideks,  ning  sinna  see  asi  jääbki.  Kõik  sumbub  päevselgesse  tautoloogiasse.  Nende  hoiak  võib  
mõjuda  usust  taganemisena   ja  silmakirjatsemisena,  kuid  seda  vaid  usklikele.  Õnneks  ei  saa  usklikud  tänapäeva  usust  
taganejate  tülpimusest  midagi  teada,  sest  viimased  on  liiga  viisakad  selleks,  et  eelnenud  põlvede  õnneunistust  täis  sülitada.  
Milleks  korrata  vanemate  vigu ?   Kodurahu  huvides  kiidavad  nad  "vanade"  jutule  takka.  Jah  loomulikult,  meilegi  teeb  muret  
uue  inimese  kasvatamine,  kinnitavad  nad  paranoilistel  maailmaparandajatel  rahustavalt  pead  silitades.  Ja  need  globaalsed  probleemid,  need  ei  anna  meilegi  asu,  ei  päeval,  ei  ööl,  äiutavad  nad  üksteisele  silma  pilgutades.  Paraku  võib  nende  
tühjade  lausete  lakkamatu  korrutamine  põhjustada  pöördumatuid  ajukahjustusi.  Võrsub  põlvkond,  kes  võtab  seda  kahemõttelist  olukorda  täie  enesestmõistetavusega   ja  trumpab  eelkäijad  üle.  Nüüd  saavutab  tehtud  tõsidus  kosmilise  haarde.  Suurim  variser  
on  siin  Tarmo  Ladva,  kes  innuka  hooga  on  asunud  taastama  Naise   ja  Mehe  vahelist  harmooniat.  Tema  sõnavõtu  vana-
moeline  kategoorilisus  ei  jäta  kahtlust,  kellele  on  mõeldud  tema  liivakastimängud.  Ka  Peeter  Allik  suudab  vaatamata  
viletsatele  puusepaoskustele  globaalsete  probleemide  lahendamisele  õla  alla  panna.  Suutäis  naelu,  haamer   ja  saag,  hea  hulk  vineeri   ja  punast  sametit,  ning  ongi  valmis  õppevahend  alateadvusesse  süüvimiseks.  Nii  lihtne  see  ongi.  Tee  ise !  Värvi  ise !  
Rebi  ise !  Ja  siingi  on  nurisemine  asjatu.  20. sajandi  lõpus  pole  kunstnikul  enam  palju  valida  -  kui  sa  ei  taha  olla  kloun,  
siis  tehakse  sind  lolliks.
   Kaasaegse  kunsti  naeruväärsete  kimbatuste  juures  säilitavad  mõned  ometi  piibelliku  tõsiduse  ja  murelikkuse. Margus  Sameli, 
Al  Paldrok, Raivo  Kelomees   ja  Mart  Viljus  olgu  siin  näiteina  esile  toodud.  Nende  taandumine  kontseptsioonis  visandatud  probleemidest  kulgeb  küll  erinevates  suundades,  kuid  ometi  ühendab  neid  üks  esitusviis.  Nad  eitavad  üleüldse  poleemika  
vajalikkust.  Tõesti,  vaikus  on  see,  millega  kaasaegne  kultuur  hoobelda  ei  saa, ning  see  äratundmine  on  ka  Jaan  Jaanisoo  
ja  21E67  trump. Nende  sõnumiks  on  "lakkamatu  lahkumine  lavalt",  eskapism,  askees   ja  põgenemine  kommunikatsiooni-
võrgust - "ära  siit !" -  kui  maailmavaade  ja  eluviis.  "Myra  Factory"  etendustes  möllavad  agressiivsed  androgüünid  on  samuti  
võimalus  väärikaks  taandumiseks  Mehe   ja  Naise  maailmast.  Sootu  olendi  aeg  on  käes.
   Maadeavastaja  üllatusega  peame  tõdema,  et  leidub  siiski  inimesi,  kel  pole  millegi  eest  põgeneda,  küll  aga  võidelda.  See  põhimõtteline  vastandumine  iseloomustab  Tõnis  Vindi  stuudiost  sirgunud  mõtlejaid.  Riina  Kaljusmaa,  Rainer  Kurm,  Jaak  Saks,  
Martin  Vällik  on süstemaatilised  mõtlejad,  vähemalt  eelistavad  nad  endid  sellistena  näha.  Siin  on  asi  endiselt  naljast  kaugel,  universumi  universaalne  struktuur  on  käegakatsutav   ja  nähtav,  ning  on  seda  alati  olnud,  kuid  ainult  neile,  kes  jäägitult  pühendunud.  Struktuuri  äramõistatamises  on  võti  ka  ülejäänud  küsimustele,  ning  siis  saabubki  üleüldine  valgustatus   ja  hüve.  
Võta  või  jäta,  see  läbinisti  positiivne  postulaat  eksitab  meid  taas  valgustussajandi  õnneuimadesse   ja  Lacani  embrüonaalsesse
paradiisi.  Vägisi   ja  järelejätmatult  tõukab  see  mind  järeldusele,  mis  mulle  sugugi  ei  meeldi...  Meie  mõtete  kaelarihm  laseb  
meil  ringi  joosta  vaid  viimases  kolmes  sajandis   ja  sedagi  vaid  parema  palukese  otsingul.  Või  on  see  ainult  minu  kui  
provokaatori  probleem ?  Aga  olgu  peale,  leppigem  sellega, et  nii  mõnegi  tõsiteadusliku   ja  erapooletu  sipelgatöö  taga  võib  
peituda  väiklane   ja  kasuahne  tees  inimkonna  eeldatavast  õnnest.  Lõppeks  on  see   ju  väga  inimlik.
 
 

                                                                                                                           Johannes Saar
 
 
 
 
 
 


 
 
 
 

 


 

           2005
            "LAST-STUDIO"